Sindi Lastepark

Nora Tammoja, 1964. EAM 11.1.32

Aiandusarhitekt Nora Tammoja on koostanud arvukalt linnade haljasalade, kalmistute ja laste mänguväljakute haljastusprojekte. Sindi Lastepargi kavand valmis 1964. aastal, projekti kaasautoriks oli arhitekt Kaarel Pedak. Lasteparki kavandati mängumajad ja varjualused, tunneliga ronimis- ja kelgumägi, kiikumisväljak, liiklusrada, liivakast ja robinsoniväljak. Pargi ehitusplatsil ehk robinsoniväljakul oli lastel võimalik nii arhitekti, ehitaja kui planeerija ametit proovida ning vastavalt kujutlusvõimele erisuguseid ehitisi rajada. Ehitamiseks vajalik paigutati platsil asuvasse materjalilattu, kuhu koguti kokku erinevatest ehitustöödest üle jäänud laua- ja vineeritükke, palke, praaktelliseid, katusekive ja muid materjale. Ehitamist peeti ennekõike poiste tegevuseks, mistõttu kavandati parki eraldi tüdrukute mängunurk. Lillepeenraga ääristatud mängumaja koosnes mitmest toast, millest ühes oli mängupliit, samuti oli seal pood-apteek. Pargi keskel paiknes kahesuunaline liiklusrada, kus sai jalgratta või mänguautoga sõites liiklusreegleid tundma õppida. Sõiduteel olid jalakäijate ülekäigukohad ja selle ääres liiklusmärgid, raja keskosas asus liikluskorraldaja seisukohaks mõeldud ringliikluse saar. Mitmesuguste mänguelementidega Sindi Lastepark oli peamiselt mõeldud eelkooliealistele lastele ja nooremate klasside õpilastele. Muuseumi arhiivis oleva projektifoto (EAM 11.1.69) tagaküljele on märgitud, et töö pälvis 1964. aastal Moskvas toimunud Rahvamajanduse Saavutuste Näitusel hõbemedali. Lastepargi ehitustöödega alustati 1965. aastal, kuid tõenäoliselt kõik plaanitu siiski teoks ei saanud. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)


Veel: ,



Ellamaa elektrijaama juurdeehitis

Peeter Tarvas, 1943. EAM 40.1.1

9. mail 1923. aastal käivitati Ellamaa elektrijaam. Arhitekt Aleksandr Wladovsky projekti järgi valminud pilkupüüdev tööstushoone koosnes lülitus- ja transformaatorihoonest, masinahoonest, turbagaasi generaatori hoonest ja tornist, mille ülaosas paiknes veepaak. Elektritarbimise kiire kasv tingis kümnendi lõpuks kompleksi täienemise paari hoone võrra. Sõja käigus 1941. aastal osa elektrijaamast õhati, kuid taastati peagi algsest veidi erineva projekti järgi. Tootmisvõimsuse suurendamiseks plaaniti hoonet laiendada. Elektrijaama taastamiseks ja ümber ehitamiseks koostas 1943. aastal kavandi ka arhitekt Peeter Tarvas. Joonise kesksele kohale on arhitekt paigutanud veetorni, esiplaanil on olemasoleva hoone külge liidetud uued alajaamad. Peeter Tarvase kavandatud juurdeehitise projekt jäi siiski teostamata. Ellamaa elektrijaam suleti 1966. aastal, kui elektritootmise võtsid üle Ida-Virumaal asuvad põlevkivil töötavad elektrijaamad. Tööd jätkas 1929. aastal valminud katlamaja, mis varustas sulgemisele järgnenud paaril aastakümnel Turba aleviku majasid toasoojaga. Alates 2018. aasta kevadest tegutseb Ellamaa elektrijaama hoones Mootorispordi Muuseum MOMU. Tekst: Anna-Liiza Izbaš


Veel: ,



Maarahvamajade tüüpprojektide konkursi võistlustööd

EAM 3.4.9; EAM 3.4.12; EAM 3.4.14

Maarahvamajade tüüpprojekti lahenduse leidmiseks korraldas ENSV Arhitektuuri Valitsus 1947. aasta lõpus alevi ja valla rahvamajade arhitektuurivõistluse. Konkursile esitati 40 ideekavandit. Vaatamata rohkele osavõtule jäi hindamiskomisjon rahule vaid valla rahvamaja kujutavate projektidega. Esile tõsteti tööde õnnestunud fassaadi- ja plaanilahendusi, seda ennekõike I ja II preemiat võrdselt jaganud arhitekt Henn Roopalu töö „Agitaator“ ning arhitektide August Volbergi ja Peeter Tarvase kavandi „Tuljak“ puhul. III koht läks arhitekt Ilmar Laasi projektile „200“. Alevi rahvamajade ideekavandid olid žürii hinnangul märgatavalt nõrgema tasemega, ilmselt seetõttu jäid ka I ja II preemia välja andmata. II preemia vääriliseks tunnistati August Volbergi ja Peeter Tarvase ideekavand „Aktsent“. Sel ajal oli rahvamajadel oluline osa riigi kultuuripoliitikas, neis toimuv oli valitseva võimu poolt kontrollitud ja kandis endas rohkemal või vähemal määral edasi nõukogude ideoloogiat. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)


Veel: , , , ,



Välisministeeriumi hoone

Mart Port, Uno Tölpus, Raine Karp, Olga Kontšajeva, 1963. EAM 4.3.2

Ameerikalikust nõndanimetatud internatsionaalsest stiilist mõjutatud 11-korruseline administratiivhoone valmis Tallinna kesklinna 1968. aastal. Hoone sümmeetrilist fassaadi ilmestavad korrapärased lintakende read ja vertikaalne akendeta keskosa, mis pidi moodustama tausta maja ees asuval väljakul seisnud ausambale. U-kujulise põhiplaaniga büroohoone esimesel korrusel on avar vestibüül, mille seinad kaeti hoone suursugususe rõhutamiseks roosa Kuuba päritolu marmoriga. Järgnevatel korrustel asuvad kontorid, viimasel korrusel maja tehnoruumid. Tiibhoonetes asuvad konverentsi- ja nõupidamissaalid, hooneosade keskel on sisehoov. Tähelepanuväärne on vasakus tiibhoones asuv raudbetoonist hüperboolse paraboolkoorikuga 600-kohaline konverentsisaal, mille lage katab 60 000 tühja kilukarpi. Niinimetatud Kilukarbisaali keerulise konstruktsiooni tõttu paigaldati valgustid ruumi seintele, lakke kruvitud õlitatud kilukarbid aitasid neile suunatud valgust ruumis hajutada ja peegeldada ning tagasid saalis hea akustika. Märgiline on ka hoone paiknemine linnaruumis. Büroohoone rajati 1948. aastal koostatud Tallinna kultuurikeskuse planeeringus (arhitekt Harald Arman) ette nähtud Teaduste Akadeemia peahoone asukohale, teisel pool Teatri väljakut paikneb Estonia teater – poliitika ja võim on vastamisi kultuuri ja vaimsusega. Alates 1991. aasta sügisest tegutseb endises EKP Keskkomitee hoones Eesti Välisministeerium. Hoone vaadete autor on Rein Kersten. Tekst: Anna-Liiza Izbaš


Veel: , , , ,



Saun Kobelas

Toomas Rein, 1983. EAM 48.2.8

Arhitekt Toomas Reinu kavandatud ekspressiivse vormiga Linda kolhoosi saun Võrumaal Kobela alevikus on Eesti maa-arhitektuuri üks erilisemaid näiteid. Liigendatud hoonemahtudega kahekorruselisele saunahoonele annavad iseloomu ümarad nurgad ja kõrge punane viilkatus, valge krohviga kaetud fassaadile lisavad kontrasti akende ja uste punast värvi puitdetailid. Ehitise skulpturaalne eksterjöör peegeldub ka sisearhitekt Aulo Padari kavandatud interjööris. Hoone esimesel korrusel paiknesid puhkeruumid koos kaminanurgaga, abiruumid ja sisebassein. Teisele korrusele viis keerdtrepp, seal asusid leili- ja pesuruumid. Kuumast saunast sai jahutavasse basseini mööda kahe korruse vahel asunud liuteed. Teiselt korruselt sai ka hoone terrassile, sealt suundub liutee koos trepiga sauna kõrval asuvasse tiiki. 1990. aastate alguses toimunud ümberehituste käigus muudeti osade ruumide funktsiooni ja hoones tegutses klubi – sisebassein kaeti põrandaga ja liutee lammutati, kinni ehitati teise korruse valgusšahti auk ja klaaskatus.
Kobela sauna kujutaval planšetil sulab kokku arhitektuur, geomeetria ja abstraktne maalikunst – mustvalged arhitektuurifotod on paigutud korrapärasesse ruudustikku, kuldse värvikihi ja kirkate värvilaikude alt kumab hoone lõige ja põhiplaan. Tekst: Anna-Liiza Izbaš


Veel: ,



Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“

Edgar Johan Kuusik, 1931. EAM 7.1.76

Vabadussõja võidu monumendi rajamise lugu algab 1920-ndatel, kui Vabaduse platsil seisnud Peeter I kuju 1922. aastal maha võetakse ja otsustatakse selle asemele püstitada Vabadussõja ausammas. Monumendi rajamine jääb venima ja Edgar Johan Kuusiku kavandatud massiivne kuupjas paekivist mälestusehitis-mausoleum püstitatakse 1928. aastal hoopiski Kaitseväe kalmistule. Kui 1930. aasta lõpus kuulutatakse välja konkurss Vabadussõja monumendi rajamiseks Harjumäele Komandandi tee ja Kaarli puiestee vahele jäävale nõlvale, esitab Edgar Johan Kuusik koostöös Elmar Lohkiga võistlusele kaks varianti. Võistlustöö märgusõnaga „Mälestis-ehis“ kordab sama motiivi, mis mälestusmärk-mausoleum kalmistul – massiivne kuupjas maht nelja ilmakaare poole avaneva võlvkaarega. Auhinna pälvib siiski autorite teine ja märksa suurejoonelisem lahendus „Pro Patria“. Hiljem kasutab Kuusik sama stilistikat Kaitseväe kalmistu väravaehitise juures (1938). Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“ annetas E. J. Kuusiku perekond muuseumile 2021. aastal. Üsna halvas seisukorras joonised konserveeriti ennistuskojas Kanut.
22. veebruaril möödub eesti arhitektuuri suurkuju Edgar Johan Kuusiku sünnist 135 aastat.
Tekst: Anne Lass


Veel: ,



Villa Tammekann Tartus

Alvar Aalto, 1932. Makett: Peet Veimer. EAM MK 47

3. veebruaril on maailmakuulsa soome arhitekti Alvar Aalto 125. sünniaastapäev. Tartu Ülikooli professor August Tammekannu eramu Tartus Kreutzwaldi tn 6 on ainus tipparhitekti projekti järgi valminud hoone Eestis. Kahekorruseline lameda katusega funktsionalistlik villa valmis osaliselt 1933. aastal. Stiilile omaselt peegeldub hoone fassaadilahenduses siseruumide kasutus. Tänavapool kõrgub vertikaalse väiksemateks ristkülikuteks jaotatud akende taga trepihall, hoovipool on hoone keskne element elutoa laiune lintaken, mille sirgjoonelisust katkestab akna allosas paiknev kamin. Kohalike seas tekitas palju kõneainet maja lamekatus, mis polnud sel ajal linnas laialt levinud ja mida koguni jumalavastaseks nähtuseks peeti. Nõukogude perioodil muudeti hoonet tundmatuseni ja villa ehitati ümber korterelamuks. 1994. aastal tagastati hoone professor Tammekannu järeltulijatele, 1998. aastal ostis selle Turu Ülikool. Villa algne ilme taastati vastavalt Alvar Aalto projektile 2000. aastal. Täna tegutseb hoones Turu ja Tartu Ülikooli ühine sihtasutus Granö keskus.
Villa Tammekann maketi valmistas Peet Veimer 1998. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumi näituse „Aalto: kolm projekti Eestis“ jaoks. Tekst: Anna-Liiza Izbaš


Veel: ,



Kehakultuurihoone võistlusprojekt „Siseõu“. II preemia

Erika Nõva, 1939. EAM 2.6.34

1930ndate aastate keskel olid moodsa elu märksõnadeks saanud sport ja kehakultuur. Päevakorrale tõusis esindusliku spordihoone püstitamine Tallinnasse. Sobiv asukoht leiti Toompuiesteel Falkpargi (nüüd Falgi park) maa-alal. 1938. aasta novembris kuulutati välja arhitektuurivõistlus. Kava oli suurejooneline: hoone pidi mahutama 20 x 40 m suuruse peasaali võimlemise, korv- ja võrkpalli, tennise, maadluse, tõstmise jt alade jaoks. Tribüünidel oli kohti 4500 vaatajale. Teise suurema ruumigrupi moodustas ujula 14 x 25 m basseini ja kahe saunaga ning kolmanda võimla. Lisaks treeningruumidele ja pesemis- ning riietusruumidele olid hoonesse kavandatud ka bürooruumid ja ametnike korterid. Aprillis 1939 lõppenud rahvusvahelise võistluse võitis arhitektide Enn Muistre ja Einari Teräsvirta (Soome) töö, III preemia läks Riia arhitektile Arturs Reinfeldsile. Arhitektuurivõistluse II preemia pälvis aga Eesti esimesi naisarhitekte Erika Nõva. Tema kavandi puhul tõstis auhinnakomisjon esile linnaehituslikult õnnestunud masside lahendust vastu Toompuiesteed „ … kuna poolkaares esitatud massid suhtuvad arhitektooniliselt hästi mitmesuunalistele tänavatele.“ Peasaali, ujula ning keskosa plaanilahendust nimetati suurejooneliseks /Eesti Arhitektuur. Varamu arhitektuuri osakond nr 3, 1939/. Erika Nõva ise meenutab: „See töö hakkas mind kiusama. Ei arvanud ennast küll selle vääriliseks, kuid ei saanud ka loobuda sellest mõttest. Hakkasin vähehaaval jälgima sellekohaseid näiteid välismaa ajakirjadest ja püüdsin selle programmi järgi skitseerida. Kui kord näitasin Kotlile ja Soansile neid eskiise /… /, siis nemad julgustasid mind edasi töötama.“ /Erika Nõva. Minu töö ja elu. Tallinn, 2006, lk 61/. Järgneb pikk ja meeleolukas kirjeldus öistest töötundidest köögis petrooleumilambi valgel, joonestajaabilisest Tsinovskist (Nopskist), närvesöövatest hetkedest töö teele saatmisel Nõmme jaama postkontoris, võidu tähistamisest „Ehitaja“ kontoris ja hiljem Mustamäe kodus – viimasel rahusuvel. Tekst: Anne Lass

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)


Veel: ,



Tallinna generaalplaan “Suur-Tallinn”

Eliel Saarinen, 1913. EAM 1.1.8

20. sajandi alguses oli Tallinn muutumas unisest provintsi- ja kuurortlinnast keskmise suurusega moodsaks Euroopa linnaks. Kiirelt arenev tööstus ja rahvastiku kasv tingisid vajaduse hakata mõtlema linna kui tervikliku süsteemi peale. Soome arhitekt Eliel Saarinen oli suurlinnade planeerimisega tegelenud nii Budapestis, Helsingis kui ka Canberras. Seega oli võit 1912.–1913. aastal toimunud Tallinna linnaplaneerimise konkursil mõneti ootuspärane. Saarineni plaan on monumentaalne: kesklinn täitunuks kuni kuuekorruseliste kivimajadega ja töölislinnaosad ridaelamutega. Sel aastal on arhitekt Eliel Saarinen 150. sünniaastapäev. Joonised, mis kuulusid pikalt Tallinna Linnavalitsusele, andis amet hiljuti muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: ,



Graafiline sari “Eesti ehituskunst”

Leonhard Lapin, 1986–1988. EAM fond 68

29. detsembril tähistanuks Leonhard Lapin oma 75. sünnipäeva. Lapini pärandile on iseloomulik julge modernistlik arhitektuur, ent tema looming ei piirdunud kaugeltki vaid sellega. Leonhard Lapin on välja andnud luulekogumikke ja olnud silmapaistev kunstiuuendaja. Äratuntav on tema pop-kunsti mõjutustega graafika, omanäoline arhitektoonika linnaruumis ja kunstisaalides. Leonhard Lapin on arhitektuurimuuseumile läbi aastate lahkelt toonud oma projekte ja kunstiteosed. Sel aastal saabusid siia tema pärandusega koduarhiivis olevad arhitektuurijoonised. Südamliku täiendusena kinkisid Leonhard Lapini poeg ja tütar muuseumile isa 5 värvilist kõrgtrüki tehnikas graafikat 1980. aastatest. Sari kannab nime “Eesti ehituskunst” ja kujutab erinevate meistrite loomingut 20. sajandi alguskümnenditest: Nikolai von Glehni Palmimaja, Georg Hellati juugendlikku vana Endla teater-seltsimaja, rahvusromantilist Kalevi Jahtklubi Pirital (Karl Burman), Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni Riigikogu hoonet ning Artur Perna projekteeritud Tallinna 21. Kooli. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha kõiki 5 kunstiteost)


Veel: ,



Presidendi kantselei hoone laterna joonis

Alar Kotli, 1938. EAM 2.9.2

Presidendi kantselei hoone peasissekäiku flankeerivad laternad koos rohkete rosettide ja lehemotiividega moodustavad uusbarokse maja arhitektuuriga terviku. Lisaks on laternate kohal lipuvarda soklid, sest tegu on esindushoonega. Joonisel on kujutatud ka peaust kahelt poolt valvama pandud pronksist vapilooma – leopardi (skulptor Voldemar Mellik). Joonis jõudis muuseumisse 1993. aastal instituudi Eesti Ehitusmälestised kaudu. Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: ,



Pärnu kauplus “Silla”

Rein Heiduk, 1964. EAM 6.4.7:76. Foto Rein Vainküla

1968. aastal äratas Pärnus Silla tänaval möödujate tähelepanu värskelt avatud Rein Heiduki projekteeritud uus moodsa ilmega kauplus. Klaaspaviljoni meenutav pood “Silla” peitis endas I korruse ulatuses toidukaupade ja II korrusel tööstuskaupasid. Arhitektuuriajaloolane Leonid Volkov on viidanud hoone arhitektuurist kirjutades selle seoseid nii internatsionaalse stiili kui ka 1920. aastate konstruktivismiga (L. Volkovi käsikiri “Eesti arhitektuur 1940-1989. II osa: Retrospektivismilt tagasi modernismile, lk 103). Kauplustevõrgu värske toodangu eest vastutas Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit (ETKVL), kes tihendas üle-eestilist kaubandusvõrku ja avas näiteks 1966. aastal samuti Rein Heiduki projekti järgi valminud Tapa kaubamaja. 1994. aastal andis Eesti arhitektuurile pühendatud käsikirja koos selle juurde käiva rikkaliku fotokoguga muuseumile üle Leonid Volkovi abikaasa Helga Volkov. Maja pildistas üles Rein Vainküla. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Caracase bussiterminal

Oscar Tenreiro, 1976–1977 (ehitamata). EAM fond 70

Caracase hiiglaslik bussiterminal oli eesti päritolu inseneri August Komendandi ja Venetsueela arhitekti Oscar Tenreiro esimene koostööprojekt. Arhitektuuriajaloolasele Carl-Dag Ligele antud intervjuus rääkis Tenreiro selle saamisloost nii: „Kuidas dr Komendant silmapiirile kerkis? Olin näinud ja osaliselt lugenud tema raamatut 18 aastat arhitekt Louis I. Kahniga. Miks? Sest Lou Kahn oli sellal vägagi tunnustatud arhitekt kõikjal maailmas. Ajakirjas Progressiv Architecture sattusin ka raamatu arvustusele, mis algas parafraasiga: “ Ükski arhitekt ei ole oma inseneri silmis kangelane“. Seejärel lugesin ka raamatut ning ütlesin endale, et sellist meest ongi mul oma projekti juurde tarvis. Tegemist oli Caracase bussiterminaliga.…“ (Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant. Koostaja Carl-Dag Lige. Eesti Arhitektuurimuuseum 2022, lk 87).

Caracase bussiterminali 9 originaaljoonist koos Plaza Bicentenario väljaku ja samasse kavandatud Venetsueela rahvusgalerii GAN joonistega annetas nimekas arhitekt Eesti Arhitektuurimuuseumile jaanuaris 2020. Oscar Tenreiro joonised ja ligi paarsada fotot hakkavad täiendama insener August Komendandi isikufondi (EAM fond 70). Tekst: Anne Lass


Veel:



Elamu Paides

1923. EAM 2.2.352

1920. aastate alguses polnud kuigi tavaline tellida maja projekt professionaalselt arhitektilt, seda eriti väikelinnades ja alevites – projektide autorid olid sageli ehitustehnikud ja -insenerid. Tõenäoliselt on tegu Paidesse palju ehitusprojekte koostanud Eduard Purfeldti tööga, kes tegutses vahemikus 1921–1930 linnapeana. Tänapäevaga võrreldes mõjub hoone ehitusprojekt ebatavaliselt kompaktsena. Ühele lehele kanti kogu maja puudutav info: vaated, korruste plaanid, lõiked ja teinekord tellija rõõmuks ka perspektiivvaade, et näidata tulevase maja üldilmet. Oskar Tedderi maja, kes esitas projekti ehituslaenu saamiseks, püstitati Paide linna ühe peatänava äärde, kuhu riik jagas 1920. aastatel uue aedlinliku elamupiirkonna rajamiseks tühje elamukrunte. Riidekalkale tuššiga vormistatud projekt saabus muuseumisse 1993. aastal instituudi Eesti Ehitusmälestised kaudu. Tekst: Sandra Mälk 


Veel: ,



Presidendi Kantselei Hoone vestibüül

Alar Kotli, 1937. EAM 2.9.14

Tallinna Kadrioru barokkansambli kantseleihoone väli- ja siseruum on orienteeritud uusbarokile, et haakuda paremini vastasoleva Kadrioru lossiga (1725). Akvarellis on barokile iseloomulikku sümmeetriat – vaadet kujutatakse keskelt, tsentraalperspektiivis. Paleearhitektuurist inspireeritud ruumis suunab trepp liikuja koosolekusaali ja presidendi kabinetti. Vasalemma marmorit, mis kohaliku kivina leidis rakendust avalike hoonete välisfassaadidel, tutvustas Alar Kotli kui dekoratiivmaterjali, mis sobib poleeritud kujul ka väärikasse siseruumi. Alar Kotli meisterlik akvarell saabus muuseumisse 1993. aastal instituudi Eesti Ehitusmälestised kaudu. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Restorani Nord grillbaar

Leila Pärtelpoeg, 1976. EAM 4.7.10

Legendaarne sisearhitekt Leila Pärtelpoeg kinkis arhitektuurimuuseumile Tallinna raekoja ja Rataskaevu tänaval asunud restorani Nord sisekujunduse kavandid 2000. aastal. Nagu Raekoda, tabas ka Nordi pärast valmimist üsna karm kriitika – moodne sisekujundus ei haakuvat hoone ajalooga. Raekoja sisekujundus on säilinud tänaseni, Nordi-aeg oli paraku üsna lühike. Rataskaevu tänav 3 keskaegne elamu ehitati ümber võõrastemajaks Hotel du Nord ning restoran-kohvikuks 1875. aastal (arh N. Thamm sen.). 1930-ndatel oli see üks Tallinna nooblimaid restorane. Kunagisest hiilgusest oli midagi säilinud veel 1950. aastate lõpus, kuniks see 1970-ndatel otsustati ümber kujundada jahi- ja kalarestoraniks. Esimesele korrusele pidi tulema jahisaal, teisele kalasaal ja kolmandale grillbaar ja fondüüsaal. „Aastal 1973 oli tellijapoolne ettekirjutus: palkseinad, uhhaa ja lõõtspillimängija…“ kirjutab Leila Pärtelpoeg oma Tööraamatus (ilm 2011). Ajaloo taaslavastamise asemel valis Pärtelpoeg moodsa ja skandinaavialikult lihtsa lahenduse. „Palkseinte asemel kasutasin laiadest horisontaallaudadest vahepostideta puitseina. Otsustasin kõik kolm külalistekorrust lahendada ehituslikes detailides ühtemoodi seinte ja lagedega, ainult menüüga seotud dekoor oli erinev. … Valgustitega toimisin alatult ja lihtsalt. Verner Pantoni [nimekamaid 20. sajandi taani mööblidisainereid-sisearhitekte – AL] fännina lasin Estoplasti tehasel kopeerida tema kahest poolkerast kujundatud armatuure. Kasutasin neid kõigil korrustel. Mida muud mul raudsete eesriiete taga teha oli kui „raiuda akent“. Loodan, et Verner naerab, sest Nordi iga oli sama lühike, nagu tema kuulsatel Bayeri tehaste laevainterjööridel, mida ta tegigi „selleks korraks““. Tekst: Anne Lass


Veel: ,



Arhitekt August Volberg koolipõlves

EAM 31.4.73 ja fond 3.

Kino Sõpruse ja Kirjanike Maja üks arhitektidest August Volberg mõjutas tugevalt maa-asulate arhitektuurilise keskkonna kujundamist, sealhulgas haridusasutuste omi. 1920.–1930. aastatel töötas ta mitmes maa-arhitektuuriga tegelevates asutustes nagu näiteks Põllutöökoja Ehitustalituses, kus ta võttis eeskujuks taluhoonete elemente. Tihti lahendas ta traditsioonilise hoone ukseava paigutuse hoone esiküljel asümmeetriliselt ja projekteeris selllele kõrge kelpkatuse. Mitmeid koolimaju (nt Lagedi, Neeme, Neeruti algkoolid) projekteerinud August Volberg osales ka peale sõda mitmete tüüpkoolimajade ja lasteaedade projektide võistlustel ja saavutas oma hubaste lahendustega edu. Foto noorest August Volbergist on tehtud ilmselt 1907. aastal koos koolivendadega. 2011. aastal annetas arhitekt Heili Volberg foto koos koduse arhiiviga muuseumile. Tekst: Sandra Mälk 

(kliki pildil, et näha projekte)


Veel: , ,



Tallinna Mere puiestee kaubanduskeskuse võistlustöö

Tiina Tallinn, Ell Väärtnõu, Arvi Aasmaa, insener Rein Karilaid, 1989. EAM 5.1.21

Seni kinnise Rotermanni kvartali tehase territooriumi paremaks liitmiseks linnaruumiga korraldati alale arhitektuurivõistlus – kvartalist pidi saama Tallinna peamine kaubandus- ja teeninduskeskus. Võistlustöö „Foorum” kese on poolkaarekujuline turuväljak, mis on moodne tõlgendus Rooma ajaloolisest foorumist koos selle ümber paiknevate kitsaste turupaviljonidega. Klassikalise foorumi kohaselt on turg ka suhtluskoht erinevate koosviibimiste ja poliitiliste debattide jaoks, mida rõhutab väljaku keskel asuv kollaaždetail huultest kui kommunikatsioonivahendist. 1993. aastal andis Tallinna Linnavalitsus võistluste komplekti muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , ,



Põltsamaa kiriku kooriruumi laekonstruktsioon

Heinrich Laul, 1947. EAM 28.1.281

Arhitekt Ott Puuraidi isiklikus arhiivis, mille perekond 1999. aastal muuseumile annetas, on säilinud arvukalt Põltsamaa kiriku taastamiseks tehtud jooniseid: kiriku ja tornikiivri taastamisprojekt, töö- ja detailijoonised, lisaks materjalide kalkulatsioonid jm tekstidokumendid – kokku üle 100 lehe aastatest 1946–1968.

Korduvalt purustatud ning ikka ja jälle üles ehitatud Põltsamaa Nigula kirik põles varemeiks 1941. aasta 14. juulil. Kiriku taastamine algas varsti pärast sõja lõppu, taastamistööde hingeks oli legendaarne õpetaja Herbert Kuurme. Kiriku taastamisprojekti tegi Ott Puuraid, altariruumi raudbetoonlae kavandas insener Heinrich Laul. Kui keskaegne Põltsamaa Niguliste kirik Poola-Rootsi sõjas 17. sajandi esimesel veerandil purustati, kohandati kirikuks linnuse lõunabastioni ümmargune suurtükitorn ja vahehoov. Sestap on Põltsamaa kirikul ainsana Eestis sõõrja põhiplaani ja kuppellaega kooriruum. Kooriruumi uue raudbetoonlae saamislugu meenutab Heinrich Laul nii: „… Ühel päeval ilmus koolivend H. Kuurme minu juurde imeliku sooviga. Kirik oli juba taastatud, kuid ta soovis altari kohale raudbetoonist kuplit. Kuppel pidi olema umbes 15-m avaga, mis on kuplite puhul üsna tagasihoidlik suurus. Asusin kuplit projekteerima tema juuresolekul. Ta küsis mureliku näoga, kui paks peaks koorik olema. Ma vastasin, 4–5 cm. Tema arvates oli see liiga õhuke, tema betoneerijad polevat väga suured spetsid. Ütlesin, et paksus võiks siis olla 8 cm. Olgu märgitud, et kupli juurde kuulub tähtis element: ääreliige-tõmberõngas, mis neelab tavaliselt 80% kogu kupli terasarmatuurist. Paar aastat hiljem Põltsamaale sattudes vaatlesin seda hästi tehtud kuplit ja küsisin koolivenna käest: „ Ütle nüüd ausalt, kui paksu sa selle kupli lõpuks tegid?“ Ta vastas veidi kõheldes: „15 sentimeetrit.“… “ Kuidas lugu edasi läks, vt Heinrich Laul. Meenutusi meie ehitustegevusest ja muustki. Tallinn 1990, lk 48 – 51. Viite H. Laulu artiklile andis hea kolleeg Carl Dag Lige. Tekst: Anne Lass


Veel: , ,



Kunstiteadlane Leo Gens – 100

Leo Gens. EAM fond 46

„… Ta liigub nagu muuseas näitusel, kuulab nagu möödaminnes keerukat arutelu, viskab nagu lennul silma äsjailmunud artikli või raamatu veergudele. Teeb seda umbes nii, et ega see temasse vist puutu. Kehitab õlgu, vaatab otsivalt ringi, teeb vahel blaseerunud näo ja kaob siis kuhugi rahutult tõtates (tal on alati kiire, harva näeb teda rahulikult jalutamas). Kuid vaevalt möödub mõni päev ja värskes lehes ilmub värske L. Gensi artikkel – värskete mõtete ja seisukohtadega, vaidlev, hoogne, julge ja aktuaalne. Ühed lugejad kiidavad, teised kiruvad. Nagu hea kirjutise puhul ikka. …“ Nii kirjutas Leo Gensi 50. sünnipäeva puhul Sirbis tema kolleeg Villem Raam. Samas tempos – kiiruga, kirega, pühendunult – jätkas Leo Gens ka järgmised kolmkümmend aastat, jõudes uskumatult palju teha. Vt Karin Hallas. Leo Gens – arhitektuuriuurija ja -kriitik. 28. VI 1930-31. X 2001. Kunstiteaduslikke uurimusi nr 11, Tallinn 2002.

Kunstiteadlase Leo Gensi (28.06.1922–31.10.2001) isiklikku arhiivi säilitatakse muuseumi arhiivkogus (fond 46). Nagu teisteski isikufondides, leidub ka selles rohkesti erilaadset materjali: märkmeid ja väljakirjutusi, artiklite ja ettekannete mustandeid, skulptor Jaan Koorti ja arhitekt Karl Burmani monograafia käsikirjad. Pooleli jäi arhitekt Artur Perna monograafia käsikiri. Märkimisväärne on fotode hulk – ligi 300 fotot 20. sajandi arhitektuurist, mis oli Leo Gensi peamisi uurimisteemasid. Aga on ka meeleolukaid pildistusi Leo Gensist endast toonase Leningradi Repini nimelise Instituudi üliõpilasena, esimestest Tallinna-aastatest, poseerimas kolleegidega ERKIst, elavalt žestikuleerimas KuKu klubi laua ääres või  kunagise Tallinna kultuuriülikooli loengutel. Leo Gensi koduse arhiivi andis 2003. aastal üle Ruth Stupel-Gens. Tekst: Anne Lass


Veel:



Kohvik Neitsitorn

Sisearhitekt Aala Buldas, 1970–1980. EAM 4.7.17

Tallinna linnamüüri ühte ainulaadsemat nelinurkset kaitsetorni hakati taastama 1970. aastatel. Neitsitorn (Megede torn) koos Kiek in de Kökiga olid keskaja Tallinna kaitses määrava tähtsusega kaitserajatised. Pärast Tallinna kui kindluslinna staatuse kadumist muutus aga müüritornide sajanditepikkune kaitsefunktsioon ning 19. sajandil ehitati müüritornid ümber eluruumideks, nii ka Neitsitorn. Kahekorruseline elamu sai koduks tunnustatud kunstnikele ja kirjanikele, kelle korterites olid mitmed ateljeeruumid. 1970. aastate alguses algasid Tallitorni ja Neitsitorni väliuurimistööd, et hoonele leida avalik funktsioon. Tööd kannustas eesseisev olümpiaregatt. Neitsitorni rekonstrueerimise käigus ehitati ligikaudu pool Neitsitornist peaaegu uuena ümber. Hoone sai peale uue korruse, maa-alused majandusruumid ning efektse vanalinnapoolsel küljel asuva klaasseina. Värsketes ruumides asus tööle Neitsitorni kohvik, mis avas oma uksed rahvale 1980. aastal ja sai kohe suure menu osaliseks. Neitsitorni rekonstrueerimise projekti autorid olid arhitekt Tiina Linna ja kunstiajaloolane Villem Raam ning kohviku sisekujunduse lahendas sisearhitekt Aala Buldas, kes töötas Teadusliku Restaureerimise Töökojas. Sisekujunduse kavandid annetas 2022. aastal muuseumile Eva Mölder restaureerimisettevõttest Vana Tallinn. Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: , ,



Hanko elamu Tartumaal – Karl Burman 140

Karl Burman vanem, 1922. EAM 2.2.695

Joonis kujutab ajakirjaniku ja ettevõtja August Hanko elamu tema kodutalus Kambjas. Karl Burman viljeles sel ajajärgul rahvusromantilist stiili ja ammutas eeskuju eesti traditsioonilisest taluarhitektuurist, mille asjalikkust pehmendas ta poeetiliste elementidega. Burmani loomingus korduvad eenduvad erkerid, verandad ja kõrge kelbaga õlgkatus, tüüpilised on ka eri suuruse ja kujuga tihedaruudulised aknad. Stiilile omaselt hoidus Burman ruumijaotuses liigsest praktilisusest – planeeringu keskpunkti asetas ta avara halli ja selle ümber koonduma eluruumid. Kunstnik-arhitekt Karl Burman, kes valdas meisterlikult akvarellmaali, joonistas projektide juurde käivad perspektiivvaated sageli värviliste pliiatsitega. Projekt jäi teostamata. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Estonia teatri interjöörikavandid – Wivi Lönn 150

Wivi Lönn ja Armas Lindgren, 1911–1912. EAM 1.4.1

Estonia teatrimaja konkurss tõi võidu soome arhitektidele Wivi Lönnile (1872–1966) ja Armas Lindgrenile (1874–1929), kelle projekti järgi valminud hoone avati pidulikult 1913. aastal. Wivi Lönn, kellel ühe esimese naisena Soomes oli oma arhitektuuribüroo, töötas sageli oma kursusekaaslase Armas Lindgreniga ning tandem jätkas ka siin oma väljakujunenud tööjaotust. Lönn, kes pidas väga oluliseks mugavat liikumist interjööris, võttis enda peale ruumijaotuse ja konstruktsioonide küsimused ning Lindgren vastutas üleüldise ilme ja ornamentika eest. Juugendklassitsitlikus stiilis kahetiivalise ehitise sümmeetria jätkub hoone ruumiplaanis. Juuresolevad fuajee-, raamatutoa ja restorani akvarelljoonistused kujutavad teatri- ning kontserdisaali vahele jäävaid ruume. Raamatukogutuba kasutati koosolekute pidamiseks ning algselt asusid hoones ka piljardituba ja kasiino. Eesti rahva sümbolehitis sai 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel tugevalt kannatada ja teater taastati Alar Kotli projekti järgi (valmis 1951). Algseid juugendlikke interjööre asendas stalinistliku klassitsismi võtmes sisekujundus. Joonised jõudsid muuseumisse 1993. aastal Eesti Ehitusmälestiste kaudu. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Viiekorruseline korterelamu Mustamäel

Tiiu Argus, 1966. EAM 4.2.3

1960. aastatel Tallinna kerkinud Mustamäe linnaosa jagunes mikrorajoonideks, mis pidid mahutama 6000–10 000 elanikku. Teise mikrorajooni jaoks projekteeritud paneelelamu monoliitne vorm lähtub suurpaneelide tootmisel saavutatud arengust, mis võimaldas ehitada peale seniste neljakorruseliste kortermajade ka viiekorruselisi ja kõrgemaid maju. Toonase amortiseerunud elamufondi taustal ja enne veel, kui mikrorajoonid omandasid magalakuvandi, mõjusid maastikul domineerivad esimesed paneelelamud uudsena. Neis arvati avalduvat naabreid ühendav kogukondlik mõju. Tušijoonistuse andis muuseumile üle AS Eesti Projekt 1992. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse kavand

Mart Port, 1972–1973. EAM 52.4.2

1980. aastal Tallinnas toimunud olümpiamängude purjeregati läbiviimiseks eelnesid üle linna suured projekteerimistööd. Pirita jõesuue kavandati ümber publiku ja purjesportlaste teenindamiseks. Kuna olümpiamängude nõudmistele vastava ehituskompleksi tegemiseks oli siinsetel arhitektidel vähe kogemusi, otsustas toonane linnaarhitekt Dmitri Bruns koos Eesti Projekti peaarhitekti Mart Pordi ja spordikomitee aseesimehe Urmo Kalaga sõita Saksamaale Kieli, kus 1972. aastal peeti olümpiaregatt. Seal tutvuti saksa kolleegide lahkel käel olümpiapurjespordikeskuse ehitusega Schilksees. Saadud teadmised lubasid 1973. aastal kuulutada välja arhitektuurivõistluse Pirita purjespordikeskuse projekti leidmiseks, kuhu esitati 12 tööd. Juuresolev visualiseering pärineb Mart Pordi tööde albumist ja kuulus tõenäoliselt võistlusele esitatud, aga premeerimata projekti komplekti. Kavandil on esiplaanil hotell-baar-restoran sportlastele ja külalistele ning otseloomulikult asub kompleksi kesksel kohal olümpiatule torn. Sarnaselt Schilksee purjesprordikeskusele on hooned lahendatud astmelistena. Kui alumisel pildil on muuliserv suvitajate kasutuses, siis ülemisel pildil annavad tooni autod, mille puhul kumavad läbi ilmselt lääne ajakirjade mõjutused. Kavandil figureerivad moodsad Ameerika autod, sealjuures sportliku välimusega Dodge Challenger. Albumi kinkis muuseumile Heldi Toom 2014. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Toompea lossi ja lossiaia rekonstruktsioon

Alar Kotli, 1933–1936. EAM 2.11.15

1930. aastate teisel poolel alanud esinduslikkuse taotlus jõudis riiklike hoonete kaudu arhitektuuri, väljendudes eelkõige traditsioonilistes vormides ja detailides. Tallinna Toompeale koondunud Eesti valitsus rekonstrueeris Toompea lossi lõunatiiva ja selle esise Kuberneri aia, valides uusbarokse laadi, mis harmoneerus lossi 18. sajandist pärineva hilisbarokse esiküljega. Värske ilme sai ka Kuberneri aia tugimüür. Koloreeritud koopia on osa suuremast planeerimiskavade komplektist, mis jõudis muuseumisse Eesti Ehitusmälestiste kaudu 1991. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Ehituskeraamika tehaste külastus Kiievis

Mart Port, 1956. EAM 10.4.12

Mart Pordi loomingulise komandeeringu eesmärk (1956) oli uurida, kas intensiivistunud masselamuehituse alal oleks võimalik tõsta tööstusliku ehitusviisi kvaliteeti ja kiirust. Kuuajalise reisi käigus läbis ta erinevaid linnu teekonnal Tallinnast Ukrainasse ja tagasi: Riia, Kaunas, Vilnius, Lvov, Ušgorod, Kiiev. Komandeeringu aruandes võtab arhitekt kokku, et näiteks Lätis ja Leedus on masselamuehitusega seotud ehitusvõtted siinsega üsna sarnased, aga omaette tähelepanu väärivad hoonete välisfassaadide juures kasutatud katteplaadid, mida toodeti Kiievis. Aruande üksikasjaliku pildimaterjali koguski ta just sealt. Iseäranis vaimustus ta “kabantšiku” tüüpi kohalikust savist valmistatud voodriplaatidest, mis töötati välja Kiievi Arhitektuuriakadeemias. “Kabantšikud” olid heledad plaadid, osaliselt ka õõnsad, mis paigaldati müüritisele senistest väiksemate ripptellingute abil. Arhitekt juba teadis kirjutada, et Eestis on võimalik  selle tootmiseks vajaminevat valget savi hankida Joosu karjäärist Võrumaal. Reisi käigus külastas ta keraamiliste vooderdusplaatide tehaseid “Keramik” ja “Keramblok” ning viimase punase saviga kaevandust. Ukrainlased, kellel on pikad traditsioonid savitööstuse ja ehituskeraamika alal, tutvustasid talle ka Kiievi Arhitektuuriakadeemia ehitusjärgus olevat keraamika katsetehast, kus valmisid uued ehituses kasutatavad prototüübid. Aruandes tõi ta välja, et teadmisi jagati kahepoolselt. Kiievi, Minski, Vilniuse ja Riia ehitajad olid tutvunud Tallinnas kasutatava terrassiit-pesukrohvi katmisviisiga ja kiitnud selle mooduse uuenduslikkust. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha veel fotosid)


Veel: ,



Narva mnt ja Petrooleumi tänava maa-ala planeerimiskava

Vilen Künnapu, Ain Padrik, Maike Heido, 1994. EAM fond 66

1994. aastal pöördus Künnapu & Padrik arhitektuuribüroo poole riigiettevõte “Eesti Kütus” ja palus lahendada korratu hoonestusega maa-ala Tallinna sadama lähedal. Selleks ajaks ootas ehitust Narva mnt äärde projekteeritud Eesti Metodiski kirik (toonase nimega Balti Misjonikeskuse kirik), millel oli tulevases planeeringus tähtis osa. Arhitektide pilgud suunati kirikust mere poole jäävale alale, kuhu ettevõte kavandas äri- ja büroohooneid koos elamukvartaliga. Kollaažitehnikas perspektiivvaate esiplaanil figureerivad bensiinijaam, hotell ja konverentsikeskus. Planeerimiskava üldidee seisneb kvartalisiseses radiaalsuses, mille teed lähtuvad kirikust. Kaarmotiiv läbib ka kvartali südamikus asuvaid ridaelamuid. Paraku andis majanduslikult kehval järjel ettevõttele viimse löögi 1994. aasta kütusehindade järsk tõus, millega tanklakett anti üle AS Shellile. Sellega jäi piirkonna suurejooneline terviklahendus sinnapaika. Vilen Künnapu oli nurgakvartali hoonestamisega loominguliselt seotud tegelikult juba 1991. aastal. Olud olid teps teistsugused ja piirkonda kavandati siis Ingeri-Soome Seltsi keskust. Ideeprojektis oli praeguse maamärgi, Eesti Metodisti kiriku, asemel konverentsikeskus ja kunstigalerii-kohvik. Ka selles planeeringus leidus oma koondumispunkt — vabaõhulavaga mägi, mille all asus maa-alune parkla. Hoonestuse ümber kavandas Künnapu välialad skultpuuride ja paviljonidega. Projektid pärinevad Künnapu & Padrik arhitektuuribüroo kollektsioonist, mille andsid arhitektid 2021. aastal muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Tartu Poeglastegümnaasiumi õpetajad

Mart Port, 1940. EAM 52.3.3

2014. aastal anti muuseumile üle arhitekt Mart Pordi (1922–2012) isikuarhiiv. Lisaks projektidele, fotodele ja käsikirjadele oli selle hulgas ka mõnikümmend Mart Pordi kooliaegset tööd – linoollõiked ja karikatuurid Tartu Poeglastegümnaasiumi õpilasajakirjale „Iil“. Hea käe ja huumorisoonega Mart Pordi tehtud fotod ja joonistused illustreerivad kõiki selle ajakirja 1937.–1940. aasta numbreid, mõnedele on Mart Port kujundanud ka esikaane. Abiturientidele pühendatud erinumbris, mis ilmus 1940. aasta mais, iseloomustatakse teda (ikka läbi nalja) nii: „MART PORTI tunneb isegi tema väike vend, ammugi siis kõik Tartu koolilapsed ja muu noorrahvas. Mart on kodus igal alal ja saab oma andekuse tõttu kõigega hakkama mängleva kergusega, nii et võiks elukutse valikul rahulikult proovida vürhvliõnne. Erilise tunnustuse on ta pälvinud karikatuurimeistrina, kelle sule alt ei pääse ei õpetajad ega „ristiinimesedki“. ….“ Poeglastegümnaasiumi õpetajaid kujutavad šaržid märgusõnaga „Ilu-Eedi“ on tehtud ajakirja sama aasta loominguvõistlusele, kus nad said esimese preemia. Noorele kunstnikule on siin otseseks eeskujuks olnud 1930ndatel populaarse Nino Za karikatuurid, mida tõendavad väljalõiked saksakeelsetest seltskonnaajakirjadest. Vaimukate ja hoogsate saržide joonistamist jätkas Mart Port ka hiljem arhitektuuritudengina Tallinna Polütehnilises Instituudis.

Käesoleva aasta 4. jaanuaril möödus arhitekt Mart Pordi sünnist 100 aastat. Tekst: Anne Lass


Veel: ,



Vanalinnastuudio hoone Tallinnas

Vilen Künnapu, Ain Padrik, 1987. EAM 41.1.16

Tallinna vanalinnas õpetajate majas tegevust alustanud komöödiateater Vanalinnastuudio sai legendaarse lavastaja Eino Baskini juhtimisel niivõrd populaarseks, et 1980. aastate keskel võeti plaani teatrile oma maja ehitamine. Ühe võimaliku kohana kaaluti Viru tänava algust, kus oli üks krunt (praegu De la Gardie kaubamaja, 1999) pikka aega tühjalt seisnud. Uus, 200-kohalise saaliga teater kavandati black box’i tüüpi ja kõrge pööningukorrusega, kust saaks tõmmata dekoratsioone alla lavale. Postmodernistlik hoone jäi uue riigikorra tuleku järel rajamata. Fotoplanšett koos plaanide ja lõigetega jõudis muuseumisse 2005. aastal arhitektuuriajaloolase Liivi Künnapu vahendusel. 2021. aastal andis arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik oma sisuka arhiivi, sealhulgas digikollektsiooni, muuseumile üle, mis on korrastatud ja jõudnud arvele võtmise lõpufaasi. Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: , ,



EAM 30 / Väike maketituur: Eramu Hiiumaale

Villem Tomiste, AB Kosmos 2004. Makett: Paco Ulman. EAM MK 121

Hiiumaa läänerannikule Õngu külla mere kaldale kavandatud ulmelise ilmega villas ei ole ühtegi paralleelset seina ega põrandaga rööpset lage. Murtud pindadesse lõikuvad erikujulised avad seovad läbinisti tehnitsistliku hoone ümbritseva puutumatu loodusega. Ühtse voolava ruumina kavandatud elu- ja söögituba hoone teisel korrusel avaneb mereäärsele roostikule, terrassilt viib sinna kiilukujuline trepistik. Eramu on jäänud ehitamata. Maketi annetasid autorid muuseumile 2005. aastal. Esmakordselt eksponeeriti seda tänavu muuseumi 30. tegutsemisaastat tähistaval pop-up näitusel. Tekst: Anne Lass


Veel: , ,



EAL 100 / Karl Tarvas

EAM fond 40

Karl Tarvase (Treumann, 1885–1975) loominguline pärand kujundas olulisel määral Tallinna äärelinnade elukondlikku arhitektuuri 1920–1940. Sõdadevahelisel ajal pühendus ta teadlikult vähemjõukama elanikkonna ning üürnike elutingimuste parandamisele projekteerides kiiresti ehitatavaid puidust tüüpkortermaju, millest iseloomulikumad on Tallinna majad. Neid kivist trepikodadega sõrestikkonstrukstiooniga hooneid ehitasid soodsa riigipoolse ehituslaenuga ärksamad väikeettevõtjad, kes elasid tavaliselt hoone esimese korruse avarates korterites ning andsid 2-3 toalised korterid üürile. 1930. aastate teises pooles projekteeris ta kivist kortermaju vastavalt riigipoolsele Tallinna kesklinna esinduslikumaks muutmise kavale. 1920. aastatel, enne oma büroo asutamist, töötas Karl Tarvas Harju maakonna arhitektina ja hoolitses maakoolimajade, jaoskondade ja muude avalike hoonete ehitamise eest. Tema kolm poega valisid samuti arhitekti ameti, kellest nimekaim on Peeter Tarvas (1916–1987).
Karl Tarvase õpingutest Riia Polütehnilises Instituudis 1906–1915 ja hilisemast loomingust kirjutas Sandra Mälk pikemalt Riia Tehnikaülikooli kogumikus (RTU Scientific Journal, 2021/5, inglise keeles):
https://hesihe-journals.rtu.lv/article/view/HESIHE.2021.004/2824
Karl Tarvas oli üks 15st arhitektist, kes asutas 1921. aastal Eesti Arhitektide Ühingu, mis on Eesti Arhitektide Liidu eelkäija.

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)


Veel: ,



Kopli luterlik kirik

Aleksandr Wladovsky, 1944. EAM 3.4.56

Kirikuarhitektuuris on Kopli luterlik kirik eriline teetähis kui üks viimaseid kavandatud sakraalehitisi enne Nõukogude võimu taastulekut 1944. aastal, mis ideoloogiliselt eitas religiooni. Luteri kiriku ehitamist kavandati Bekkeri asumisse juba 1930. aastate lõpus, kui Kopli kasvavas tööstusasumis jäid koguduse ruumid väikeseks. Tollal aga ootas kirikuhoone projekteerimine kogu linnaosa planeerimiskava valmimise taga. Kiriku asukohana nähti piirkonda Kopli kalmistu lähedal uue aedlinna serval. Akvarelli tehnikas eelprojekti andis muuseumile üle Hilja Väravas 2012. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



EAM 30 / Väike maketituur: Kaubanduskeskus Rovaniemis

Arhitekt Mai Šein, 1990–1991. Makett: Peet Veimer. EAM MK 251

1990. aastal korraldas Rovaniemi maakond konkursi kaubanduskompleksi ja hotelli rajamiseks Arktika keskuse vastu teisele poole Ounasvaara jõge. Kompleks pidi mahutama maakonnavalitsuse, hotelli, kaubanduskeskuse ja turu. Paari kilomeetri kaugusel asuv polaarjoon ja Jõuluvanamaa tuli tähistada sümboolse väravaga. Arhitektuurivõistluse võitis tollal Soomes töötanud arhitekti Mai Šeini töö, mille ta tegi Kari Poskiparta arhitektuuribüroo juures. Mai Šein ütleb oma töö kohta nii: “Lapimaa seostus mulle mägedega, seega tegin suure püramiidja hotelli ning väravana planeerisin hiiglasliku ažuurse maakera, mis paikneb sissesõidutee kohal. Polaarjooned olid eraldi tähistatud: alumine polaarjoon moodustas kõnnitee, millel sai liikuda, ülemisel polaarjoonel oli ära näidatud Rovaniemi linn. Kogu planeeritava ala kõrval paiknes vaba plats, kuhu osavõtjatel tuli omalt poolt pakkuda mingi idee. Kavandasin sinna ruudukujulise hoone ja nimetasin selle Nabatooriumiks. Graniidist sein jagab hoone diagonaalselt kaheks – ühele poole jääb pingviinidega lõunapoolus, teisele jääkarudega põhjanaba.” Majanduslanguse tõttu jäi kompleks ehitamata. Autor kinkis maketi Arhitektuurimuuseumile 2019. aastal. Tekst: Anne Lass


Veel: ,



Tallinna Narva maantee hoonestamise projekt

Mart Port, 1953. EAM 3.1.85

Teise maailmasõja järel Tallinna peaväljakuks valitud Viru väljaku ansambli hoonestamisel rajati sinna suubuvad laiad peamagistraalid. Üks neist oli Narva maantee, mis Mart Pordi lahenduses viidi ellu küllaltki algupäraselt. Tänavat ääristavad nelja-viiekorruselised stalinistlikud tüüphooned, mille linnaruumiliseks toetamiseks laiendati olemasolevat tänavat. Kuna tänavajoon oli eri laiusega kvartalite tõttu ebaühtlane, liigendati tänavat tagaplaanil nähtavate ajastuomaste tornide ehk propüleedega, mis imiteerivad väravat. Akvarell arvati muuseumi kollektsiooni hulka alates Eesti Ehitusmälestiste arhiivi üleandmisega 1991. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Olev Siinmaa tööde album

Olev Siinmaa valik töödest 1924–1934. EAM 29.1.4

12. novembril on 140. sünniaastapäev kauaaegsel Pärnu linnaarhitektil Olev Siinmaal (1881–1948). Kuurordilinnale moodsa kihistuse loonud arhitekt astus oma ametisse 1925. aastal, kus ta ühe esimese tööna võttis ette 1915. aastal põlenud Pärnu Mudaravila taastamise (1926–1927, koos Erich von Wolffeldti ja Aleksander Nürnbergiga). Kuigi ta on tuntud kui funktsionalistlike hoonete arhitektina, kes projekteeris Pärnu Rannahotelli, Rannakohviku ning mitmed villad, oli ta ka andekas mööblikunstnik. Siinmaa oskas ühtpidi mõelda nii moodsa sisseehitatud mööbli lahendustele kui ka sisustada traditsionalistlikumaid ruume rahvusmotiive kujutava mööbliga. Sellest kõigest annab hea ülevaate tema tööde album, mis tutvustab töid vahemikust 1924–1934.

Olev ja Katariina Siinmaa lahkusid Eestist 1944. aasta sügisel Rootsi. „Põgenikelaagrist suunati ta [Olev Siinmaa] otsekohe Norrköpingi abiarhitektiks. Eratöid ta sääl ei teinud, välja arvatud mõnele sõbrale suvemaja kavandamine… O. Siinmaa peamiseks tööks Norrköpingis oli uute linnaosade planeerimine südalinnast kaugemale“ (Katariina Siinmaa kirjast arhitekt Jüri Lassile). Olev Siinmaa suri 28. märtsil 1948 ja on maetud Norrköpingi kalmistule. Peale abikaasa surma siirdus Katariina Siinmaa Kanadasse. 1994. aastal, kümme aastat peale proua Siinmaa surma, jõudis perekonna kätte jäänud Olev Siinmaa loomingu album eesti soost arhitekti ja linnaplaneerija, hilisema Eesti Arhiivi Vancouveris (EAV) juhataja Teas Tanneri kaasabil kodumaale tagasi ning anti üle Eesti Arhitektuurimuuseumile. Mapp, mis sisaldab fotodena tõelisi maiuspalu arhitekt Olev Siinmaa loomingust, on oma pikkadel rännakutel küll mõnevõrra räsida saanud, kuid mida saab lõputult sirvida digitaalsel kujul: https://www.muis.ee/museaalview/2181624

 


Veel: , , ,



Kamin arhitekti elamus Tallinnas

Peeter Tarvas, 1946. EAM 40.1.48

Peeter Tarvase kavandeid oma Maarjamäele ehitatava maja õdusast kaminast on säilinud mitu. Siinsel lehel on arhitekt kujutanud küttekollet otsevaates ja külgedelt ning andnud joonise allosas selle läbilõike ülalt vaadatuna. Paberi servades on näha arvutusi ehitusele kuluvate ahjukivide ja -pottide kohta – sealt selgub, kui mitu kivi kulub elutoa, esiku ja kabineti jaoks. Arhitekt on mõõdupuuna joonistanud iseenda seisma kamina kõrvale. Peeter Tarvase isikufondi kuuluva akvarelli andis muuseumile 2006. aastal üle Maria Tarvas. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Eesti Arhitektide Liidu taasasutamise pidulik dokument

EAL-i dokument 1989. aastal. EAM 10.4.9

Eesti Arhitektide Liit oli loomingulistest ühendustest esimene, kes püüdles 1980. aastate lõpus sõltumatuse poole ning lõi lahku üleliidulisest NSVL Arhitektide Liidust. Esimene teedrajav otsus võeti vastu ühel 1987. aasta novembrikuu päeval, kui koguneti arutlema ühingu tegevuse üle. Arhitektid langetasid otsuse, et nüüdseks tuleb loomingulise liidu algusaajaks mitte enam arvestada 1944. aastat vaid Eesti Arhitektide Ühingu loomise päeva 8. oktoobrit 1921. Järgmisel aastal võeti arhitekt Leonhard Lapini eestvedamisel nõuks iseseisva ühinguna jätkata, mille jaoks koostati 1989. aasta 27. juuniks pidulik ürik, mis on juuresolevail piltidel vaadeldav. See kaunis kalligraafilise teksti ja arhitektide allkirjadega dokument sai aluseks 1989. aasta novembris registreeritud ametlikule põhikirjale, mille toel valis EAL-i üldkogu uue eestseisuse ning liidu esimeseks esimeheks arhitekt Ike Volkovi. Paberdokumenti kooshoidva nahkehistöö meister on Aime Pralla. EAL andis üriku muuseumile hoiule 1998. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)


Veel: ,



EAM 30 / Väike maketituur: Tallinna sadama viljaelevaator

Arhitekt Anton Klevštšinski, insener Feodor Jenakijev, 1892–1893. Makett: J. Kangro, K. Asik (puutöö), Krasimošev, O. Sakker (rauatöö), 1899. EAM MK 61

1893. aastal valmis Tallinna sadamas Viktoria kail (praeguse D-terminali tagusel alal) hiiglaslik paekivist 6-korruseline ja 30-meetrise torniosaga viljaelevaator. See oli tollase Tsaari Venemaa suurimaid ja moodsamaid, mahutades üle 3000 tonni vilja, mida mehhanismide abil sai laadida otse vaguneist laevadele. Elevaatori ehitamise idee ja tehnilise lahenduse autor oli Peterburi insener Feodor Jenakijev, arhitektuurse osa tegi arhitekt akadeemik Anton Klevštšinski. Elevaatori projekt, mida säilitatakse Tallinna Linnamuuseumis (TLM 10018 Dmk, vaata linki: https://www.muis.ee/museaalview/1700267) on omaette kunstiteos.

1899. aastal valmis hoonest ka makett, mida aasta hiljem demonstreeriti Pariisis maailmanäitusel. Detailirohke makett oli algselt 3 meetrit pikk, lisaks elevaatorile ja pikale madalale laohoonele oli maketil semafori ning pöörangutega rööbastee ja koguni kaubaaurik, millele vilja laaditakse. Elevaator on küljelt avatav, siseruumis olevaid mehhanisme sai kunagi arvatavasti liikuma panna. Maketi teekond Arhitektuurimuuseumisse on olnud pikk. Raudtee- ja Sidemuuseumi teadurilt Tõnu Tammearult saadud andmetel anti makett peale Pariisi maailmanäitust koos näitusel olnud teiste raud- ja veeteede osakonna mudelite-makettidega Peterburis asunud Teedeministeeriumi Muuseumile (hilisem Leningradi Raudteetranspordi Muuseum). Alles 1971. aastal jõudis makett Eestisse äsja asutatud Raudteemuuseumi ekspositsiooni Balti jaama hoone II korrusel. Kui muuseum sealt 1990. aastate alguses välja kolis, anti makett hoiule Eesti Ajaloomuuseumisse. Viimane kinkis selle 2000. aastal Arhitektuurimuuseumile. Palju rännanud ja paraku ka palju kannatanud makett, millest on tänaseks alles vaid elevaator ja laohoone, konserveeriti samal aastal ennistuskojas Kanut (konservaator Kalmer Allik). Tekst: Anne Lass


Veel: , ,



Pärnu KEK-i elamu sissekäikude tähised

Leonhard Lapin, 1975–76. EAM 4.2.87 ja Fk 821

Pärnu KEK-i elamurajooni terrasselamu “Kuldse Kodu” ees asuvad konstruktiivsed tähised. Kuigi materjalina oli betoon 1970. aastatel veel rariteetne, olid kolhoosiehituses materjalid kättesaadavamad ja nii valatigi monoliitbetoonist terrasselamu ette nagu kord ja kohus betoonist tähised. Leonhard Lapini sõnul on skulpturaalne arhitektoon suurepärane võimalus erinevate ideede esitamiseks ja kuna see on piirangutest vaba, siis võimaldab väike vorm esitada ideaalset arhitektuuri. Sinised ja muudes erksates toonides konstruktsioonid olid enamatki kui pelgalt ideed. Iga sissepääsu ette oli mõeldud eri struktuuri ja värviga monoliitne rajatis ja nõnda oli ligi kilomeetri pikkuse terrasselamu ees kerge õige trepikoda üles leida. Erksatoonilised arhitektoonid pakkusid lisaks juhatamisele haruldast vaatepilti abstraksetest skulptuuridest, millest nõukogudeaja avalikus ruumis nappis. Nagu ka elamurajoon jäi tähiste projekt terviklikult teostamata. 2008. aastal andis Andres Ringo arhitektoonide joonised muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem jooniseid)


Veel: , ,



EAL 100 / Edgar Johan Kuusik

Kunstimuuseumi fuajee, 1937. EAM 7.1.74

Üks uusimaid täiendusi Edgar Johan Kuusiku isikuarhiivis on talle omaselt detailne pliiatsijoonistus Eesti Kunstimuuseumi fuajeest. See kuulub 1937. aastal uue hoone jaoks korraldatud järjekordsel arhitektuurivõistlusel Kuusiku ja Erich Jacoby esitatud projekti hulka, mis kuulutati peapreemia vääriliseks. Hoone asukohaks polnud määratud mitte praegune KUMU asukoht Kadriorus, aga südalinn Mere pst-l niinimetatud Rahvaaias. Projekt jäi Teise maailmasõja tõttu teostamata. 1922. aastast alates oli Edgar Johan Kuusik vabakutseline arhitekt, aga ka pedagoog sisearhitektuuri vallas ja mööblidisainer, kes on üks 1920.–1930. aastatel enim avalikku ruumi kujundanud arhitekte. Kuusiku meisterilik joonistusgraafika lummab tihti oma detailirohkusega. Projekti esinduslikule väljanägemisele ta mööndusi ei lubanud.

Edgar Johan Kuusik (1888–1974) kuulus koos 14 arhitektiga 1921. aastal loodud Eesti Arhitektide Ühingu (nüüd Arhitektide Liit) asutajate hulka. Koos Eugen Habermanniga oli ta üks EAÜ põhikirja koostajaid. Joonistuse kinkis 2020. aastal muuseumile Edgar J. Kuusiku perekond. Tekst: Sandra Mälk

 

 


Veel: , ,



Pirita Purjespordikeskuse jahtklubi

Avo-Himm Looveer, 1983. EAM 4.1.6

1980. aasta olümpiaregati eel rajati Tallinna hulganisti olümpiaehitisi, millest mahukaim oli suur purjespordikompleks. Pirita jõe suudmesse ehitatud keskusse kavandas Looveer jahtklubi hoone, paigutades selle nutikalt jõele eenduvale neemele, mis vaatas otse jõe vastaskaldale kavandatud publikualale. Joonis kujutabki klubihoone vaadet üle jõe. Algne tušijoonistus on paljundatud ja koloreeritud pliiatsitega ning valminud peale ehituse valmimist eksponeerimiseks Soomes arhitektuurinäitusel (1984). Avo-Himm Loover töötas projektiga 7 aastat. Soome Arhitektuurimuuseum andis joonise 1993. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



EAM 30 / Väike maketituur: Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüd Eesti Maaülikool) õppehoone Tartus

Valve Pormeister, 1976. EAM MK 248

Eesti Põllumajanduse Akadeemia uut hoonete kompleksi hakati Tartu linna piirile Tähtvere mõisa naabrusse rajama 1960. aastatel. Arhitekt Valve Pormeister kavandas metsamajanduse ja maaparanduse teaduskonna õppehoone 1976. aastal, hoone valmis 1983. See oli toona suuremaid ja plaanistruktuurilt keerukamaid uusehitisi Tartus. Hoone koosneb kahest erineva iseloomuga hooneosast, nende vahele jääb kolm trapetsikujulist siseõue. Peafassaadi liigendavad kaarjalt eenduvad akendeta trepikojatornid. Suuremahuline silinderjas auditooriumikorpus jäi ehitamata. Maketi annetas muuseumile Eesti Maaülikool 2019. aastal. Maketi autor on teadmata. Tekst: Anne Lass

 


Veel: , ,



Tallinna mereäärne park

Lidia Pettai, 1961. EAM 4.13.150

60 aastat tagasi võeti Tallinna merepiiri avamine suurelt ette kavatsusega kujundada sellest sadamarajatistega roheala. Siis kuulus vanalinna vahetus läheduses asuv mereäär veel osaliselt militaartsooni ja selle avamisest linnale sai sütitav teema. Peamiselt Soome algatusel plaaniti 1960. aastatel seoses Tallinna-Helsingi laevaliini taasavamise ja reisisadama ehitusega Tallinnas kogu sadamaümbrus korda seada. Nõukogude aja jooksul õnnestus sel alal korrastada siiski vaid üksikud hooned. Tihedasse tööstuspiirkonda plaaniti uusehitisi koos Mere puiestee sihis oleva pargi peateega (nr 1), nagu rannakohvik (7), sadamahoone (3) ja laste mänguväljakud (8). Eesti Tööstusprojektis tegutses ala kallal autorite kollektiiv. Näiteks kavandas Kalju Vanaselja uusehitusi ja H. Parmasto kaldajoone kindlustamist. Mereala planeeringu autori Lidia Pettai akvarelli andis 2012. aastal muuseumile üle Reet Priilaht. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Sahlgrenska haigla Göteborgis

Elmar Lohk, 1955. EAM 9.1.13

Elmar Lohk (1901–1963) oli üks 1944. aastal välismaale põgenenud Eesti arhitektidest, kes jätkas võõrsil edukalt oma erilalal. Esialgu töötas ta rootslasest arhitekti Gustaf Birch-Lindgreni arhitektuuribüüros ja hiljem asutas juba oma kontori. 1930. aastatel Tallinnas Vabaduse väljaku äärde ja mujale kesklinna esinduslikke büroosid ja kortermaju projekteerinud Lohu Rootsi ajajärku kuulusid peamiselt koolid ja haiglad. Tollal Rootsi suurima, Göteborgis asuva 1500 voodikohaga filantroop Niclas Sahlgreni nimelise haigla pliiatsijoonise õhuvaade annab aimu kompleksi ulatusest. Hoone valmis 1959. aastal. Elmar Lohu jooniste kogu kinkis muuseumile 1993. aastal arhitektist poeg Jaak Lohk. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



EAM 30 / Väike maketituur: EXPO Milano 2015 Eesti paviljon

Kadarik Tüür Arhitektid, 2013–2015. Makett: Martin Kaares, 2014. EAM MK 255

2015. aasta mais avatud Milano EXPO oli Eestile teine kord esineda maailmanäitusel oma paviljoniga. Paviljoni ideekavandi saamiseks korraldati 2013. aastal konkurss, mille võitis büroo Kadarik Tüür Arhitektid. Žürii hindas võidutöö juures paviljoni kerget ja õhulist lahendust, mängulisust ning paindlikku moodulsüsteemi. Kolmekorruseline paviljon koosnes nihkes üksteise otsa laotud pesakaste meenutavatest puiduga kaetud moodulitest. Külastajatele olid sissepääsud kolmes küljes. Esimesel korrusel tutvustasid videoinstallatsioonid Eesti loodust, eluolu ja kultuuri, teise korruse pesakastides esitleti erinevaid tooteid, ideid ja valdkondi. Oma pesakast oli ka Eesti ülikoolidel. Rahulikuks ajaveetmise kohaks oli osaliselt katuseta kolmas korrus Eestist toodud taimedega. Kaks kiikingukiike peasissepääsu hoogsalt eenduva varikatuse ees ja 34 nn energiakiike pesakastide vahel osutusid paviljoni kõige menukamateks atraktsioonideks. Ekspositsiooni disaini eest pälvis Eesti paviljon iseehitatud alla 2000 m2 paviljonide seas maailmanäituse pronksmedali (teostajad loovagentuur IDEA ja produktsiooniettevõte RGB Baltic).
Paviljoni maketi kinkis muuseumile EXPO 2020 Dubai Eesti esindus.
Tekst: Anne Lass. Maketi fotod: Liisi Anvelt

 


Veel: , , ,



Aia planeerimise ja haljastuse kavand

Vaike Parker, 1971. EAM 45.1.8

Tallinnas Meriväljal asunud elamust, mille 1960. aastatel omandas ajakirjanike liit, kujundati peagi asutuse puhkekodu. Maja aed vajas suuremate koosviibimiste korraldamiseks läbimõeldud kujundust, mis telliti tuntud maastikuarhitektilt Vaike Parkerilt. Skits kujutab arhitekti esialgseid mõtteid enne põhjaliku projekti koostamist – need on visandatud õrnale kalkapaberile pehme hariliku pliiatsiga. Lehel on loetletud haljastust toetavaid kujundusdetaile nagu veekanal, päevitustool ja sirm. 2010. aastal kinkis Vaike Parker oma koduse arhiivi muuseumile. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



EAL 100 / Artur Perna

Artur Perna, 1923. EAM 15.1.21; EAM 8.1.25:4

Eesti Arhitektide Ühingu üks loojaid oli kolonneleitnanti auastmega arhitekt Artur Perna (1881–1940), kelle töölaual on valminud nii koolimajade (Raua tänava ehk 21. kooli hoone Tallinnas, Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi hoone), Kaitseliidu hoonete kui ka ridamisi kortermajade projekte. Pildil on 1923. aastal Tallinnasse Kreutzwaldi tänavale kavandatud kortermaja. Ärimees Josep Habicht ja arhitekt Artur Perna tegid mitmel korral koostööd. Äsja oli kõrvalkrundil valminud sarnase stilistikaga hilisjuugendlik maja Narva mnt 22, millega uus hoone moodustanuks kompositsioonilise terviku. Kahe trepikojaga üürimajja kavandati ruumid kuuele ärile, ülakorrustele aga kolme-neljatoalised korterid. Esinduslik kesklinnahoone jäi kavandiks, sest 1920. aastate alguses hindasid tellijad oma ärilisi võimalusi sageli üle. Tušijoonistuse ebatavaline värv võis tuleneda Euroopas toodetud vahendist, mis erinevalt klassikalisest India mustast tušist andis tindile pruunika pigmendi.
Artur Pernal on teeneid ka hariduselus. Ta oli üks  Eesti esimese tehnilist haridust pakkuva Tallinna Tehnikumi asutajatest 1918. aastal, mille õppejõuna tegutses ta aastakümneid. Sealt koolist said tuule tiibadesse paljud eesti arhitektid nagu näiteks August Volberg, Nikolai Kusmin, Erika Nõva ja Ott Puuraid. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)

 


Veel: , ,



Korterelamu Tallinnas

Ado Eigi, 1990. EAM 54.1.21

Tallinnas Kadriorus Raua ja Vilmsi nurgal asuv esinduslik korterelamu (koostöös Kaia Reinsaluga) valmis ilma nurgapealse mahuta. Raua tänava lõpus paiknev eestiaegne kortermaja (Karl Tarvas, 1936) kavatseti uue postmodernistliku hoonega siduda klaasgalerii ja silmatorkava nurgatorni abil. 1993. aastal valminud telgsümmeetrilise ülesehitusega hoonel on ajastule omane luksuslik ruumiprogramm: avaratele linnakorteritele pakub loodusega kontakti trepikojaga liituv talveaed. Projekti tellinud tekstiilitööstus Mistra kavandas elamusse ka oma esindusruumid koos müügisaaliga. Joonisel on kujutatud veel hiljem projekteerimata jäänud bürood ja nõupidamisruumi sisaldav klaasist katusegalerii. Ado Eigi arhiivi andis muuseumile 2015. aastal üle poeg Tanel Eigi. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Äri- ja elumaja Tallinnas Pärnu mnt 8

Eugen Sacharias, 1936. EAM 2.2.320

Pärnu maantee ja Väike-Karja nurgal olev seitsmekorruseline hoone on esinduslikumaid suuri üürimaju, mis ehitati Tallinna kesklinna 1930. aastate teisel poolel. Hoone projekti tellis osaühisus „Elamu“ arhitekt Eugen Sachariaselt (1906–2002). Hoone esimesel korrusel olid ja on siiani äriruumid, teisele korrusele olid kavandatud bürood, kõrgematel korrustel olid mitmetoalised kõigi mugavustega, vanni- ja teenijatubadega korterid. Et toonaste üürnike hulgas oli mitu arsti, on seda maja kutsutud ka nn arstide majaks. Hoone seitsmendal korrusel olid arhitekt Sachariase enda bürooruumid.

Baltisaksa päritolu arhitekt Eugen Sacharias sündis 21. aprillil 1906, omandas arhitekti kutse Praha Tehnikaülikoolis 1925.–1931. aastatel. Andeka ja ettevõtliku noore arhitektina oli ta esmalt abiks Eugen Habermannile Pärnu maantee 10 nn Urla maja projekteerimisel, seejärel asutas ta oma büroo. Kümne tegutsemisaasta jooksul valmis ligi 40 kortermaja projekti, mis on kujundanud Tallinna kui pealinna esindusliku näo. 1941. aastal lahkus Sacharias perekonnaga Saksamaale ja sealt edasi Austraaliasse, kus jätkas tegevust arhitekti ja ehitusettevõtjana. 1991. aasta aprillis tähistati Eugen Sachariase 85. sünnipäeva näitusega Teaduste Akadeemia raamatukogu (praegu Tallinna Ülikooli raamatukogu) fuajees. Näituse kuraator oli kunstiajaloolane Mart Kalm. See oli kolm kuud varem asutatud Eesti Arhitektuurimuuseumi esimene näitus. Tekst: Anne Lass
Lugemissoovitus: Mart Kalm. Eugen Sacharias – Tallinnast suurlinna tegija. Kultuur ja Elu, 1991, nr 4.

 

 

 


Veel: , ,



Puude jooniseid

Mart Port, 1946–1950. EAM 52.1.17

Ei ole maja ilma floorata selle ümber. Arhitekt Mart Pordi (1922–2012) õpilastöö kujutab siinseid levinumaid puid, mis arhitektuurijoonisele meeleoluka aga ka vajaliku tausta loovad. Mart Pordile, kelle isa oli tunnustatud botaanik ja pedagoog Jaan Port, oli selline ülesanne kahtlemata kergete killast. Tušijoonistuse valmistas Mart Port 1940. aastatel arhitektuuriõpingute käigus Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonnas (Tallinna Tehnikaülikool). Mitmed kodusest arhiivist pärit õpilastööd ja hilisemad projektid kinkis muuseumile 2014. aastal tema vennapoeg Jaan Port. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



EAM 30 / Väike maketituur: Tallinna Reaalkooli juurdeehitus

Marika Lõoke, 1981. EAM MK 227

Tallinna Reaalkool saab tänavu 140 aastaseks. Kool asutati 1881. aastal, samal aastal korraldati ülevenemaaline arhitektuurivõistlus koolimaja projekti saamiseks. Konkursi võitis baltisaksa päritolu Moskva arhitekt Max Hoeppener (1848–1924). Ehitusprojekti juures oli Hoeppenerile abiks tollane Tallinna linnainsener Carl Gustav Jacoby. Esimene koolimajaks projekteeritud hoone Tallinnas valmis 1884. aastal.

Sajand hiljem, aastal 1981, toimus konkurss koolimaja juurdeehituse ideekavandi saamiseks praeguse spordiplatsi asukohale. Võistlusele tuli 13 tööd. Esikoha pälvis arhitektide Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekt märgusõnaga „Kivirünta“ (EAM 41.1.10), teise koha Kullervo Kliimandi töö „Poiss“. III preemia said kaks võistlustööd: Kiira Soosaare, Siiri Kasemetsa ja Jüri Karu võistlustöö „Imelik“ ning Marika Lõokese projekt „Koolimaja“. Ajakirjas Ehituskunst iseloomustab ajakirja toimetaja, arhitekt Ado Eigi seda nii: „Võistlustöö „Koolimaja“ (autor Marika Lõoke) pakkus atraktiivselt mänguliste, postmodernistlikus laadis heal professionaalsel tasemel väljapeetud fassaadide ja ekspressiivse plaanilahenduse kõrval ka huvitava nurgalahenduse häälestumiseks M. Gorki nim. Raamatukoguhoonega (praegu Tallinna Keskraamatukogu – A.L.).“ Aasta hiljem sai Marika Lõoke III preemia ka Kreutzwaldi nim Riikliku Raamatukogu uue hoone konkursil. Arhitektuurimuuseumi kogusse kuuluvat raamatukogu võistlusmaketti saab näha peatselt avataval näitusel Rahvusraamatukogus. Koos mitme teise maketiga annetas autor need muuseumile 2017. aastal. Vt ka „Ehituskunst. Teine-kolmas, 1982–1983.“ Tekst: Anne Lass

 


Veel: , ,



Linnahalli plats & Merepargi Taimelinn Tallinnas

Ignar Fjuk, 1982. EAM 5.4.61

Tallinna linnahall valmis 1980. aasta olümpiamängude eelses ehitustuhinas, kuid hoone ümbruse kavakohase arendamiseni ei jõutud. Piirduti elektrijaama ja kaubasadama vahelise ala puhastamisega tehaste tootmisjääkidest ja vedelevatest betoonplokkidest. Samas elavnesid arutelud seni piiritsooni kuulunud ja suurtehaste hallatud rannikuala avatusest linnarahvale. Ignar Fjuk kavandas linnahalli ümber haljastatud pargiala, milles on koht ka arhitektuursetel vormidel – väravatel ja paviljonidel. Oma visiooni esitles ta 1983. aastal Tallinna Kunstisalongis toimunud Tallinna kooli grupinäitusel. Tuši- ja guaššitehnikas töö andis autor muuseumile 2002. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



EAL 100 / Eugen Habermann

Riigikogu hoone istungite saal, E. Habermann, H. Johanson, 1921–1922. EAM Fk 19083

Eesti Arhitektide Ühingu moodustamisel 1921. aastal asus just Eugen Habermann ühingu esimeheks ja oli seda järgnevad 12 aastat. Ühiskonnas olid ülevad tunded, valmimas oli riikliku tähtsusega sümbolhoone Riigikogu hoone (E. Habermann ja H. Johanson, 1920–1922), mis paistis silma oma julge ekspressionistliku stiili poolest nii siin kui ka riiklike esindushoonete seas laiemalt maailmas.

Eugen Habermanni üks huviorbiite oli Tallinna vanalinna regenereerimine. Ta koostas hulgaliselt majade ümberehituse projekte ja mõtles piirkonna elavdamisele. Linnaplaneerimisarhitektina kavandas ta juba 1914. aastal linna moderniseerimise kavandi, millega jätkas 1921. aastal. Selles tegi ta muuseas ettepaneku haljastada vanalinna muldkindlustuste vöönd, lammutada sealsed vanad sõjaväe barakid ja muuta vanalinna vahetu ümbrus jalutuskäikudeks sobiva rohealaga. Habermannile oli oluline muuta linn inimnäolisemaks. Tema visioon moodsast Tallinnast nägi ette ka raudtee ja sadama omavahelise integreerimise. Juuresoleval plaanil on näidatud uus taristu, kus linna läbivad uued trammiteed (plaani fragmendil Soo ja Heina tänaval). Tema Tallinna linnavalitsuses töötamise ajal valmisid mitmed planeeringud Piritale, Lasnamäele ja Kopli poolsaarele.

1920. aastate alguses oli linnades üldise korterikriisi taustal teravik suunatud ametnike ja linnateenistujate elutingimuste parandamisele. Ühiselt kolleegi Herbert Johansoniga projekteeris Eugen Habermann näiteks õpetajatele mõeldud mugavustega väikekorteritega elamud nii Raua kui ka Graniidi tänavale. Tema kavandi järgi rajati toona ka üks originaalsemaid töölisasulaid Kohtla-Järve põlevkivitööstusele – Siidisuka asum. 1930. aastatel oli Eugen Habermannil juba erapraksis, kus ta projekteeris mitmeid nüüdseks arhitektuurilukku jäädvustunud hooneid nagu näiteks Eesti Panga hoone Tallinnas ja Rauaniidi tehase hoone (praegu Eesti Kunstiakadeemia hoone). Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: , ,



Kellomäki motiiv

Paul Mielberg, 1913. EAM K 37

Paul Mielberg, Tartu ülikooli arhitekt ja õppejõud 1922–1940, sündis 18. märtsil 1881. aastal Tbilisis, kus ta isa, Viljandimaalt pärit Johannes Mielberg, oli füüsikaobservatooriumi direktor. 1899–1901 õppis Paul Mielberg Riia Polütehnilises Instituudis, edasi Peterburi Kunstide Akadeemias, saades 1910. aastal kunstnik-arhitekti diplomi. Pärast lõpetamist töötas Mielberg mitme nimeka Peterburi arhitekti juures. 1911–1918 oli ta vastutava arhitektina Rootsi päritolu arhitekti Fredrik Lidvali teenistuses (paar aastat enne teda töötas Lidvali abilisena ka Karl Burman), osaledes Peterburi juugendarhitektuuri selliste tähtobjektide nagu Aasov-Doni pank ning krahv Tolstoi üürimaja projekteerimisel ja ehitustööde juhtimisel. 1922. aastal tuli Mielberg Tartusse, temast sai Tartu Ülikooli ehitusõpetuse dotsent ja ühtlasi ülikooli arhitekt. Tema kavandi järgi või juhendamisel ehitati või rekonstrueeriti enam kui tosin ülikoolile kuulunud hoonet. Paul Mielbergi rollist ülikooli arhitektina kirjutas ülevaatliku artikli kunstiteadlane Andres Kurg 18. detsembri 1996 Postimehes „Arhitektist, kes kujundas ülikooli ja Tähtvere linnaosa“.

Paul Mielberg lahkus Eestist 1941 ja suri 1942 Saksamaal.
2010. aastal kinkis arhitekti tütar Olga Kompus muuseumile viis oma isa akvarelli aastatest 1911–1913. Visandilaadsetel juugendliku käekirjaga romantilistel maastikuvaadetel on Kellomäki – 20. sajandi alguskümnendi populaarne suvitus- ja väljasõidukoht Karjalas Soome lahe ääres umbes 40 km Peterburist. Meeleolukaid vaateid toonasest Kellomäkist vt videost: https://www.youtube.com/watch?v=1ACNcIEXRIM

Tekst: Anne Lass

 


Veel: , ,



Paldiski linna plaan 1:1000

Paldiski linna plaan 1:1000. Insener Vjatšeslav Solntsev, 1930ndad. EAM. 2.1.187

Rahvusarhiiv tuli taas muuseumile appi suuremõõtmeliste plaanide/kaartide digiteerimisel ja eelmise aasta lõpus täienes digiteeritud kaardikogu veel kuueteistkümne põhiliselt 1920.–1930. aastatest pärit asumiplaaniga. Kõik nad on huvilistele leitavad arhiivide infosüsteemi AIS abiga, kus dokumendi juures on vastav link, või siis rahvusarhiivi Saaga portaali kaudu:

Saaga; Arhitektuurimuuseumi plaanid (ra.ee)

Ja muidugi on plaanid nähtavad ja allalaetavad muuseumide infosüsteemis MuIS.


Veel: ,



EAM 30 / Väike maketituur: Paide kultuurimaja makett

Paide kultuurimaja makett, 1986. EAM MK 91

Paide kultuurimaja projekteeriti tollases Eesti Maaehitusprojektis 1984–85. Projekti autor on arhitekt Hans Kõll, konstruktorina töötas kaasa Rein Üts. Fassaadi roosakna vitraaži kavandas kunstnik Kaarel Kurismaa. Kultuurimaja unikaalsed interjöörid on sisearhitektide Tiiu Pai ja Taimi Rõugu looming, vitraažid kunstnik Kalev Roometilt. Esinduslik hoone Pärnu ja Tööstuse tänava nurgal, kuhu pidi tulema Paide uus ühiskondlik keskus, valmis 1987. 1988. aasta 1. jaanuari „Sirp ja Vasar“ avaldas esilehel fotod uuest kultuurimajast ja kirjutas:

„Järvakate unistus on täitunud – 27. detsembril avati Paide rajooni kultuurimaja. Eesti suurim, Eesti parim. Kiirelt ja hästi ehitatud, tellijale antud pool aastat enne tähtaega – taoline peaks olema perestroikahoog teistelgi ehitustel, eriti kultuuriobjektidel.“

Vaatamata sellele, et hoonele heideti toona ette ebamastaapsust ning rahutut fassaadiviimistlust, tunnistati ta 1988. aasta parimaks ehitiseks. Paide kultuurimaja (nüüd Paide Muusika- ja Teatrimaja) on seniajani toiminud oma algses funktsioonis ning säilitanud algupärase välisilme ning interjöörid. 2016. aastal tunnistati hoone kultuurimälestiseks. Paide kultuurimaja 1:100 maketi valmistasid Rein Koster ja Ants Anari, muuseumisse jõudis see 2001. aastal. Tekst: Anne Lass

 


Veel: , , ,



EAL 100 / Karl Burman

Karl Burman vanem. EAM fotokogu ja EAM 1.2.2

Sel aastal tähistab 100. juubelit Eesti Arhitektide Liit, mis alustas Eesti Arhitektide Ühinguna. Piduliku sündmuse puhul keerame aja tagasi ja vaatame mõnda neist ühisele mõttele jõudnud 15 arhitekti, kes 1921. aasta oktoobris loomeliidu asutamiseks kokku tulid, et koondada spetsialiste ja muuta ehitatud keskkond kvaliteetsemaks. Kes olid need Arhitektide Ühingu asutajaliikmed ja millised tööd neil parasjagu käsil olid?

Alustagem Eesti rahvusromantismi suurkujust Karl Burman vanemast (1882–1965). Karl Burman oli loominguline isiksus, kirglik akvarellist, kes armastas maalida linnavaateid, käis mitmes kunstikoolis ning asus arhitektuuri õppima Peterburi Kunstiakadeemiasse (1902–1909). Tallinnasse tulles asutas ta koos kolleegi Artur Pernaga oma arhitektuuribüroo. Arhitektide Ühingu loomise hetkeks 1921. aastal oli ta teenekas projekteerija oma äratuntava stiiliga, kes pidas tähtsaks ehituses seost loodusega ja kohalike materjalide kasutust. Burmanil oli ette näidata Kalevi jahtklubi Pirital (1911–1912), Eesti paviljon Helsingi messil (1920) ja nagu ka sajandi alguses jõudsalt kasvav linn väga vajas – mitmed suurlinna väärilised kivist üürimajad Tallinna vanalinnas ja kesklinnas. Burmani nimi kõlas ka eratellijate seas, kellest fotograaf Jaan Riet 1913. aastal nüüdseks Burmani ühe tuntuima elamu tellis. Viljandis asuvas elamu-ateljees paistab silma arhitekti romantiline käekiri, mida rõhutas kõrvuti olek Posti tänava klassikalisemate hoonetega. Hoone on juugendlikult sundimatu planeeringuga: ateljeeruumid asusid alumisel ning fotolaborid ja elutoad mansardkorrusel. Viiluvälja kaunistab A. Perna & K. Burmani arhitektuuribüroo üks lemmikkaunistusi – päikesemotiiv. Siin näha olevad sinitrükis lehed on originaaljoonise negatiivid, mida koloreeriti punase pliiatsiga. Tema hilisemasse loomingusse kuuluvad 1920. aastatel projekteeritud silmapaistvad hooned nagu Eesti Panga Viljandi osakonna (1926, hävinud) ja Tartu osakonna hoone (1935, koos Arnold Matteusega), hulgaliselt kivist linnamaju ning Saku aedlinna planeering (koos A. Pernaga). Varem on põhjalikumalt liidust ja selle asutajatest kirjutanud Mait Väljas: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/arhitektid-juubeldavad/ 

Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: , , ,



Riia Eesti Üliõpilaste Selts

Riia Eesti Üliõpilaste Selts, 1909. EAM.16.4.71

Riia Polütehniline Instituut kujunes üheks olulisemaks tehnilise hariduse andjaks 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, kus õppisid tuntud Eesti arhitektid, insenerid, töösturid jt. See oli toona üks lähimaid koole, kus arhitektiks õppida peale Peterburi Kunstide Akadeemia, sest kodumaa pinnal moodustati Tallinna Tehnikum alles 1918. aastal. Uueks sajandiks oli eestlastest üliõpilasi Riia Polütehnilises Instituudis juba sedavõrd palju, et õppurite ühendamiseks moodustati mitu korporatsiooni Vironiaga eesotsas. Pildil on kujutatud tõenäoliselt Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi (hilisema üliõpilasseltsi Liivika) asutajaid, mis moodustati 1909. aastal. Need noored üliõpilased on tulevased Eesti ühiskonda palju mõjutatud arhitektid, insnerid ja töösturid. Oma haridustausta järgi on neid hiljem hakatud nimetama riialasteks. Instituudi vormis istub vasakul arhitekt Anton Soans, keskel Tallinna linnapea Anton Uesson, paremal Karl Treumann (Tarvas). Seisavad vasakult Karl Feldmann (?), insener Aleksander Bürger, pankur Heinrich Väljamäe, insener Konstantin Zeren, advokaat Voldemar Tomson, Peeter Sisask (?). Foto soetati antikvariaadist 2020. aastal. Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: , , ,



Rovaniemi Arktika keskuse võistlustöö

Andres Alver, Leonhard Lapin, 1982. EAM 5.4.70

Arktilise looduse, ajaloo ja kultuuri laiemaks tutvustamiseks korraldatud rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel osales kaheksa riiki põhjapoolkeralt, nende seas ka Nõukogude Liit, mille kolm tööd esitati Eestist. Projekti „CDF” autorid ammutasid inspiratsiooni Caspar David Friedrichi maalilt „Laevahukk Arktikas”. Kaht erineva suunitlusega Arktika muuseumi ja Lapi maakonnamuuseumi ühendava hoone vormis leiab otsese seose kokkukuhjunud rüsijääga. Ideed Põhjala loodusjõudude meelevallas olekust võimendab krundi looduslikku reljeefi jälgiv, järsul jõekaldal paiknev hoonestus. Juuresoleva aksonomeetrilise joonisele lisaks on projektis veel kaheksa suureformaadilist tööd, mille tõid autorid muuseumisse 2008. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Tallinna uus keskkond

Sirje Runge, 1975. EAM 4.17.1

Sirje Runge diplomitöö “Tallinna uus keskkond” pakub välja võimalusi Tallinna linnaruumi elavdamiseks. 1975. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (Eesti Kunstiakadeemia) kaitstud tööga katsetas Sirje Runge (toona Lapin) inimese ja nüüdisaegse linna lähendamist kunstilisel viisil. Tööpõld selles vallas oli lai, sest nõukogude ametlik arhitektuur soosis ühetüübiliselt ehitatud keskkonda. Tema visioonid, mis lisasid uusi elemente linnamaastikku ja täiendasid värvilahendustega olemasolevat hoonestust, jagunesid kolmeks. Esimene (siinjuures vaatmikud nr 1 ja nr 2) tutvustas hoonete fassaadidele loodud supergraafikat. Järgmine koosnes audiovisuaalsetest kommunikatsioonikeskustest, milles nägi kunstnik kogukonna jaoks uut kohtumispaika ja kus suhtlusel oli omal roll ka reklaamil. Kolmas koosnes kontseptuaalsetest objektidest nagu teraskasti paigutatud loodusobjekt ja peaväljakule paigutatud kellamehhnanism. Iseäranis tööstuslinnade puhul leidis ta just taolistes irratsionaalsetes elementides parima mooduse inimest ja linna lähendada. 2003. aastal kinkis kunstnik-disainer Sirje Runge tööd muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha kõiki 7-t visuaali)


Veel: , , ,



Nigula raba paviljon

Ethel Brafmann, 1964. EAM 35.1.105

Paviljon asub Pärnumaal Läti piiri ääres paikneval Nigula looduskaitsealal, mis moodustati 1957. aastal. Kaitsealale paviljoni kavandamine anti tollal noorele ja paljulubavale maastikuarhitektile Ethel Brafmannile. Projekti iva oli pakkuda rändajale puhkust ja toiduvalmistamise võimalust ning seda kõike kaitsealale pühendatud väljapaneku keskel. Küttekoldega puitpaviljon koosneb ühest 27 m2 suurusest ruumist, köögist, ja väikesest esikust, mille aknad on luukidega suletavad. Ethel Brafmanni arhiivi andis muuseumile üle Inga Tõnissar 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki piltidel, et näha rohkem jooniseid)


Veel: ,



Nädalalõpumaja projekt

Mart Port, 1946. EAM 52.1.8

Nädalalõpumaja nimetus võeti kasutusele 1930. aastatel, kui puhkamine ja sellega seotud uut tüüpi ruumid populaarsemaks muutusid ning väikeseid suvilatüüpi majakesi Tallinna lähedale Meriväljale, aga näiteks ka Väänasse või Vasalemma ehitama hakati. Ühekorruselised, paari toaga kerged suvemajad palgatöölise kiireks nädalalõpupuhkuseks olid põhimõtteliselt erinevad 20. sajandi alguse jõukama rahva suurtest ja sopilistest suvevilladest, puhkamisest sai eesrindliku eesti keskklassi argielu osa. Üliõpilane Mart Port tegi oma nädalalõpumaja koolitööna juba vahetult peale sõda, laenates muretult projektile Eesti ajast nii nime kui mahuka ruumilise ülesehituse (pindala 70 m2 on ajastut arvestades enam kui luksuslik), lisades omalt poolt fassaadil jõuliselt näha olevad kivist kandeseinad ning veidra naisefiguuri, kes saabuvat meest terrassil tervitab. Läks veel umbes kümme aastat, kui puhkamisest ja suvilast sai ka tegelikult nõukogude ideoloogia oluline osa ning iga töötava inimese vääramatu õigus. Moskva käskis välja töötada esimesed suvemajade tüüpprojektid – napilt üle 20 m2 suuruse põrandapinnaga odavad puidust hooned, mida saaks püstitada nii aiamaale kui metsa alla. Muide, Port koos Ülo Ellandiga tegid samuti ühe sellise projekti, millel sarnaselt kunagisele Pordi kursusetööle oli ühepoolne kaldkatus ja ukseesine terrass, ent maja ise koosnes juba tehases toodetavaist valmiselementidest. Suvila massidesse jõudmine oli alanud. Mart Pordi koduse arhiivi andis 2014. aastal muuseumile üle Jaan Port. Tekst: Triin Ojari

(kliki pildil, et näha projektijoonist)


Veel: , , , ,



Konstruktsioonijoonis

Ernst Kesa, 1932. EAM 12.2.6

Ernst Kesa õpingud jätkusid Tšehhimaal Brno saksa Tehnikaülikoolis. Arhitektuuriosakonna üliõpilaselt nõuti oskust lahendada erinevaid konstruktsiooniülesandeid ja neid esinduslikult vormistada. Aksonomeetrilises vaates joonis kujutab akna ja ukse läbilõiget. Joonis avaldab maja kohta muudki: krohvitud seina taga on telliskivid, kaarvõlvidega kelder on toestatud metalltaladega, vahelagesid soojustab liivakiht jne. Akvarellidega koloreeritud mustal tušijoonistusel on õnnestunud edasi anda materjali ehedust, näiteks põletatud telliste naturaalset tooni. Arhitekt Ernst Kesa kinkis oma õpilastööd ja tööalase arhiivi muuseumile 1992. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Otepää veetorn-restoran

Indrek Erm, 1991. EAM 5.8.2

1990. aastate siirdeühiskonnas, mil liiguti kapitalistlikul turumajandusel põhinevasse majandussüsteemi, liideti utilitaarsele ehitisele sageli kommertskiht. Tehniliselt olid veetornid hüdrofooride tulekuga juba aegunud ja eraldiseisvana majanduslikult eba otstarbekad. Ent kõrgustesse viiva klaasliftiga kohvik linna kõrgeimas punktis mõjunuks väikelinnas värskendava suurlinliku elemendina. Verinoore arhitekti Ermi tehnitsistliku stilistikaga perspektiivjoonis oli osa eskiisprojektist, mida linnavõimu vahetuse tõttu ellu ei viidud. Tuši, kriidi ja grafiitpliiatsiga vormistatud joonistuse koos projekti ja tööjoonistega annetas arhitekt Indrek Erm 2015. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Ametiühingute Maja interjöörid

Fotograaf Johannes Külmet. Ametiühingute maja fuajee ja saal. EAM Fk 7414 ja 7415 (kliki fotol, et näha galeriid)

1982. aastal valminud ja juba 20 aastat hiljem lammutatud Ametiühingute Maja (arhitekt Henno Sepmann, sisearhitekt Kirsti Laanemaa) oli vast üks nägusamaid hilisnõukaaegseid ehitisi Tallinna kesklinnas. Paljud kindlasti mäletavad hoone paiknemist linnaruumis ERKI kõrval (praegu asuvad selle kohal City Plaza ja nn Euroopa Maja), ent interjöörid kipuvad teadvustest kiiremini kaduma, eriti kui kokkupuude on olnud napp või üldse olemata. Fotodel näete Ametiühingute Maja luksuslikku ja omajagu kafkalikkugi fuajeed ning 400 kohalist konverentsisaali.

Fotod annetas meile Eesti Projekt 2003. aastal (nõukaaja suurim projekteerimisbüroo tegutses iseseisvumisjärgselt kuni aastani 2006 aktsiaseltsina, siis aga ühineti teiste ettevõtetega ning üheskoos moodustati tänagi tegev AS Sweco Projekt).

Johannes Külmet (1922–2003) oli Eesti Projekti palgaline fotograaf ning vaieldamatult üks läbi aegade andekamaid Eestis tegutsenud arhitektuurifotograafe.


Veel: , , , , , ,



Lasnamäe motiiv

Fotograaf Erik Prozes. Kuulutuste tulp Lasnamäel Lindakivi silla juures 1993. aastal. EAM Fk 1033

See pole klassikaline arhitektuurifoto. Antud klõpsu Lasnamäe elukeskkonnast on teinud hoopis pressifotograafina tuntud Erik Prozes 1993. aastal. Prominentselt esiplaanile püütud kuulutuste tulbaga* on Prozes fotole jäädvustanud 1990ndate algusele ainuomase hõngu, miski, mida ei ole võimalik kuhugi teise aega paigutada. Omal kohal on ka suure osa kaadrist hõivav mudamülgas, mida fotograaf on pidanud kõige muuga võrdväärseks elemendiks autentse mulje edastamisel. See foto on postsotsialistliku üleminekuühiskonna karm, ent omajagu koomiline, kentsakal kombel pigem optimistlik kui pessimistlik dokument ning sellisena väärt kestma läbi aegade.

* Tulbal on tuvastatavad järgmised reklaamid: Galeriis “Sammas” (Vabaduse väljak 6) toimub skulptor Terje Ojaveri ja disainerist graafiku Linda Tamme näitus “Varjud & väravad”. Tallinna Toomkirikus toimub VII rahvusvaheline orelifestival, kus nähtavasti esitatakse peaasjalikult Händelit (mainitud on oratooriumi “Iisrael Egiptuses”). Eesti Ekspressi värskelt ilmuma hakanud kuulisa Magneet esikaanel figureerib eesti juurtega USA kunstnik-popstaar Kalev Mark Kostabi, kelle stiil (blondeeritud püstjuus, kitsehabe, päiksekad ja tõenäoliselt neoontoonides puhvis jope) oli 90ndatel üsnagi moes ka meie noorte lahedate seas.

Saime foto oma kollektsiooni 1994. aastal koos teiste Hommikulehes meie toonase direktori Karin Hallase artiklite juures ilmunud Prozese fotodega (negatiivid jäid autori valdusse).


Veel: , , , ,



Arhitekt Arnold Matteus

Fotograaf Malev Toom. Tartu pikaaegne linnaarhitekt Arnold Matteus Aia tänaval Tartu Ülikooli õppehoone taga 1982. aasta talvel. EAM Fk 387

1982. aastast pärineval fotol on kujutatud legendaarset Tartu linnaarhitekti Arnold Matteust (1897–1986) oma elusügisel, pilk veel silmnähtavalt terav ja ilme elutark. Tõenäoliselt on see üks Arhitektuurimuuseumi fotokogu paremaid portreesid. Matteuse arhitektuuriloomega on paljud kindlasti tuttavad, kuid kas teadsite, et tulevane arhitekt oli noorpõlves ka lootustandev kirjamees? 1920. aastal ilmus trükis tema värssdraama “Surew polonees”, millele oli andnud kiitva hinnangu Friedebert Tuglas. Kirjamehekarjäärile tegi lõpu saatuslik tulekahju Tuglase korteris, kus kõige muu kultuuriväärtusliku seas hävisid ka Matteuse järgmised käsikirjad. Seepeale otsustas ta hävitada kogu oma seni kirjutatu ning asuda hoopis arhitektuuriõpingutele.

Foto saime koos sadade teiste portreefotodega kultuurilehe Sirp toimetusest oma asutamisaastal 1991, tegemist oli meie muuseumi 4. vastuvõtuaktiga. Selle toreda fotoga saadame tervitusi Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumile, kus parasjagu käsil portreefoto teema-aasta. Selle kohta saate lähemalt lugeda siit, ühtlasi soovitame jälgida Fotomuuseumi väga-väga hästi kureeritud Instagrami kontot.


Veel: , ,



Kino Sõprus Tallinnas

Peeter Tarvas, August Volberg, 1950–1952 (valmis 1955). EAM 40.1.15; 31.4.106

Palju polnud puudu, et Sõpruse asemel mindaks kinno nimega Leningrad või hoopis Spartacus. Aprillis 65. sünnipäeva tähistav Kino Sõprus ehitati Tallinna vanalinna 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonestuse kohale ja hakkas kandma Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu soojenenud suhete viljana Sõpruse nime. Hoone eelkavandil on veel esialgne võõrapärane nimevariant Leningrad ja võrreldes ehitatud hoonega on selles Nõukogude ideoloogiat peegeldavat dekoori ja uusklassitsismi rohkemgi. Kobarkinode eellasena kahe kinosaaliga hoone oli nii kaasaegne kui oma aja tingimused seda võimaldasid kandes ametlikku stalinismi arhitektuuriideaali „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Laialt levima hakanud üleliiduliste tüüpprojektide kõrval ei pakutud siin dekoori lisamisega siiski liiga üle ja näiteks sammasportikuse kaunistamisel võeti eeskuju kohalikest rahvusmotiividest. Muidu üsna ühetaoliste joonestusvahendite turule tuli 1950. aastatel uus tulija, sinine helesinine mehaaniline tindipliiats, mille joonele on andnud autor sügavust punase pastelliga. Fotodel kino avamiselt 1955. aastal figureerivad arhitektid Peeter Tarvas, August Volberg ning sisearhitekt Maia Osolein (hiljem Laul). Hoone autorite ritta kuuluvad veel Ilmar Laasi ja esialgse kavandi autor Friedrich Wendach. August Volbergi arhiivi annetas muuseumile Heili Volberg 2001. aastal ja Peeter Tarvase arhiivi Maria Tarvas 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha fotosid)


Veel: , , , ,



Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse piirivalvetorn

Disainer Matti Õunapuu, 1970. aastate lõpp. EAM Fk 14821

Muuseumitöö üks toredamaid külgi on jälgede ajamine. Kui “teadmata asjade” kaustast tuleb välja midagi eriti müstilist ja otsesõnu arusaamatut, siis süda ei anna enne rahu, kui asja kohta on kogu info käes. Õnneks(?) moodustab suure osa meie muuseumi kogust suhteliselt värske aines, mistõttu on veel võimalik pöörduda otsejoones asjaosaliste poole ning aru pärida. Kord, uurides Eesti Maaehitusprojekti lõputut fotoarhiivi, millest, muide, veel väga suur osa on arvele võtmata, sattus näppude vahele pisike negatiiv, mis kujutas sellist kummalist torni… Negatiivi juures oli vaid selle imeehitise välja mõelnud autori nimi: Matti Õunapuu. Peatselt potsataski postkasti legendaarse disaineri e-kiri väga põhjaliku selgitusega. Jagame seda nüüd, Moskva olümpiamängude raames Tallinnas toimunud purjeregati 40. juubeliaastal teiegagi! – Jarmo Kauge

Matti Õunapuu: “Nõukogude ajal oli Pirital TOP-i linnapoolses otsas praeguse autoparkla kohal piirivalve torn ja võimas prožektor, millega õhtuti Tallinna lahte jälgiti. Need olid tavalised nõukaaegsed sõjaväe ehitised. Purjespordi keskuse projekteerimise algfaasis oli nõue, et seal säiliks ka piirivalvurite tegevus. Töötasin tol ajal Maaehitusprojektis 1980. aasta olümpiaregati keskuse (st nüüdne TOP-i hoone – JK) projektgrupis disainerina (siis, kui meeskonnas olid veel Avo-Himm ja Kristin Looveer, Tiit Kaljundi, Leonhard Lapin, Harri Šein ja Andres Ringo). Kuna objekt oli algusjärgus ja detailide ning väikevormide disainimist polnud veel vaja, tegelesin sellega, mida parasjagu vaja oli. Nii tegingi erinevaid variante selle piirivalve objekti jaoks. See siin on üks neist. Madalam osa kujutab endast avatavat katet (nagu lapsevankri sirm), mille all oli prožektor. Nagu sõjaväeobjekt ikka, pidi ta olema päevasel ajal varjatud. Tornis on üks avatud platvorm ja kahel kõrgusel kinnised kabiinid jälgimisseadmete jaoks. Torn oli mõeldud terasest ja betoonist, prožektorikate tekstiilist.  Asukoht oli samas – purjespordikeskuse lõpus, või linna poolt tulles alguses. Mäletan, et käisin ka piirivalvekordonis seda kooskõlastamas. Hiljem suutis Ehituskomitee jõuda piirivalvuritega kokkuleppele ja sõjaväelaste asukoht muudeti olümpiaobjektilt ära. Nii jäi see torn ehitamata. Küll sai tehtud piirivalve ja tolli jaoks üks teine tornike sadama suudmes, mis samal ajal ka faarvaatri esimene puna-valge märk (teine märk oli keskuse palvela torn keset kompleksi). Töö oli näitusel nimetatud (st Tallina koolina tuntud) grupiga Teaduste Akadeemia ruumes 1978. aastal.”

Raamatusoovitus: Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985


Veel: , , , ,



Tartu Annelinn

Fotograaf Andres Tarto, 2013. EAM Fk 19856

Mõni foto lihtsalt lööb pahviks. Siinne kaader on aastate vältel käinud lainetustena üle terve interneti ning tekitanud tõenäoliselt üsna sarnaseid ja ootuspäraseid reaktsioone: ühest küljest “WOW kui äge!”, teisalt jällegi… “vaesed inimesed, kes seal betoonslummis elama peavad!” See foto mõjub paremini kui mis tahes antireklaam modernistlikule linnaplaneerimisele; see foto räägib absoluutsest ummikseisust, kuhu Teise maailmasõja järgne massiivne elamuehitus mõne aastakümnega jõudnud oli. See foto kujutab Tartu Annelinna, Eesti Projektis alates 1969. aastast meie Suurte Linnaplaneerijate Mart Pordi ja Malle Meelaku eestvedamisel planeeritud Eesti üht suurimat paneelelamurajooni, või õigemini selle kõige tagumist, ja tõepoolest, kõige ekstreemsemal moel hoonestatud otsa. Siiski, nagu teab iga fotograaf, saab kavalate rakurssidega kõikvõimalikku reaalsust omajagu moonutada. Ja nii nagu teab iga annelinlane, see foto – kui tahes efektne! – jätab tegelikust Annelinnast üsna eksliku (st kehvema) mulje. Kes aga ei tea, neil tasub võtta aega ning minna Annelinna iga aastaga aina paraneva ühisruumiga tutvuma: viimastel aastatel on sinna rajatud mõnusaid urbanistlikke pargikesi, korrastatud kergliiklusteid, tehtud majaseintele suurt kunsti. Ja mis kõige olulisem: Annelinna majad pole Tallinna “mägede” kombel hallid.

Ostsime antud foto oma kogusse 2018. aastal seoses Ingrid Ruudi kureeritud näitusega “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile”, kus see illustreeris linnaplaneerimise teemalist tuba.

P.S. – Soovitame pikemalt peatuda ka Andres Tarto fotoblogil: https://taevapiltnik.ee/blogi/


Veel: , , , , , ,



Eramu Tallinnas

Vilen Künnapu, 1981. EAM 41.1.11

Tallinna kooli arhitektide aksonomeetrilise arhitektuurijoonise lembus lähtus selle objektikesksusest. Selline vaatepunkt näitab erinevalt vaataja silmast lähtuvast perspektiivist kesksena hoopis objekti suhteid selle eri osadega, nagu põrandate ja seinte mõõte ning nende kaugust üksteisest. Ruumi kogetakse seetõttu teistmoodi – ülevalt lahti lõigatud ja tundmatusse kaduvate treppide ning mitmetasandiliste mustriliste ruumidena. See näitab, et aksonomeetrilise joonistusega saab anda edasi keerulisi ruumistruktuure. Värvipliiatsitega vormistatud joonise kinkis muuseumile Vilen Künnapu 2005. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Taevaskoja luutuberkuloosi sanatooriumi võistlustöö

August Volberg, Edgar Velbri, 1935. EAM 31.1.66

Sanatooriumid olid osa tervislikkusele suunatud eluhoiakust, mida hakati 1930. aastatel järjekindlalt propageerima. Tähelepanu orbiiti kerkisid ka puutumatud looduskeskkonnad, mis võeti 1935. aastal kaitse alla. Üks neist oli Põlvamaal asuv Taevaskoda. Samal aastal peetud arhitektuurivõistlusel otsiti keskkonda sobivat sanatooriumihoonet ning esikoha pälvis tuntud arhitektide tandem. Tugevad varjud ja range joon tušijoonistuses viitab tehnitsistlikule mõjule arhitektide loomingus. Hoone kavandati 90 haigele ja seal asus ka kopsuhaigete laste vabaõhukool. Joonise koos teiste August Volbergi töödega kinkis muuseumile 2001. aastal arhitekt Heili Volberg. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Heliloojate maja sisekujundus Tallinnas

Vello Asi, u 1960–1964. EAM 4.14.4

Joonisel on kujutatud Tallinnas Lauteri tänaval asuva heliloojate maja vestibüüli läbi tänavapoolse akna (arhitektid Udo Ivask, Paul Härmson, valmis 1964). Õhulise atmosfääriga siseruum, milles püüab pilku maadligi mööbel, kannab 1960. aastate vaimu. Ajastule omaselt suunas sisearhitekte kättesaadavaks muutunud Põhjamaade arhitektuurikirjandus. Uus käsitlus sisekujunduses väärtustas avatud ruumi, horisontaalset joont ja kerget, hõlpsasti ümberpaigutatavat mööblit, samuti kaasavat keskkonda, mis toetaks ajaveetmist ka läbikäidavates ruumides. Tuši- ja akvarellitehnikas vormistatud töö soetas muuseum oma kogusse 2017. aastal. Tekst: Sandra Mälk 


Veel: , , ,



Siidisuka asum Kohtla-Järvel

Eugen Habermann, 1920–1921. EAM Fk 3105, Fk 15852

Kohtla-Järvel asuv Siidisuka on kavandatud aedlinnana. Linna ühe esimese suurema urbanistliku ettevõtmise taga oli Eesti Põlevkivitööstus, kes rajas asumi oma töötajaile arhitekt Eugen Habermanni projekti alusel (1920–21). Nagu nimigi viitab, elasid seal tehase juhtkonna töötajad, insenerid ja kõrgema järgu ametnikud, kelle palk võimaldas naisperele puuvillaste asemel siidist sukki soetada. Uue tänava äärde rajatud kahepereelamud on standardse lahendusega, mille hulgast leiab 4-5 tüüpi erineva planeeringuga elamuid. Hoonete väljanägemises on viiteid uutele trendidele ja kohalikele ehitustraditsioonidele – vernakulaarne tahumata paekivi on asetatud moodsa arhitektuuri võtmesse. Sik-sak motiivid ja teised fassaadikaunistused viitavad mõjutustele saksa ekspressionismist. Kõige iseloomulikumad elemendid on aga kahtlemata kõrged viilkatused ja keermega massiivsed aknapiilarid hoone nurkades. Iga elamuga külgneb abihoone, mis jaotab hoovi kaheks – majaesiseks õueks ja tagahooviks.
Arhiivifotod saabusid muuseumi kogusse 1996. aastal ja uus foto pärineb Martin Siplase 2009. aastal muuseumi näituse tarbeks tehtud pildiseeriast.
Tekst: Anna Zsoldos (arhitektuurimuuseumi praktikant Ungari Eötvös Lorándi Ülikoolist)


Veel: , ,



Augustitorm arhitektuuris

Avo-Himm Looveer, 1982. EAM K-48

Paneelelamute piirkondade massilise rajamisel Tallinna muutus 1970.–1980. aastatel küsitavaks uusrajoonide suhe linna ajalooliste kihistustega. Üldisi arengusuundi kritiseerides käidi välja, et heas elukeskkonnas peaksid arhitektuursed lisandused arvestama linlikku paljusust. Vanalinna silueti taustal meres hulpivad monoliitsed ehitusdetailid Avo-Himm Looveeri töös osutavad Lasnamäe kiirele rajamisele. Tema visioonis väljub see asumi piiridest ja näitab tehiskeskkonda üleilmses mõõtkavas; asumi häving loodusjõudude meelevallas viitab omakorda murrangule selles, kuidas arhitektuurist mõeldakse. Akvarelli soetas muuseum 2010. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Pärnu KEK-i lasteaed Tralli sisekujundus

1975–1978, Helle Gans. EAM 4.14.2

Pärnu KEK-i moodsas elamukvartalis asuva lasteaed-sõime sisekujundus on üks unikaalsemaid. Koridorides valitsev dünaamika, mis lähtus lakke riputatud viitadest hargnenud värvidest, abistas ja suunas laste liikumist oma rühmatubadesse. Esimesed kavandid on mitmevaatelised. Koridoride põhiplaanidele liitub aksonomeetrilises vaates rühmaruum, mis sisustati ekspressiivse värvilise mööbliga. Sisearhitekt Helle Gansi ajendas disainimisel mõistmine, et laps taandab kõik mänguks. Seepärast on liigendatud ja kokku-lahtikäiv mööbel ühtmoodi nii funktsionaalne kui ka mänguline, virgutades laste kujutlusvõimet. Lasteaia keskosa ja koridori kujundus samastub kvartali üleüldise ideestikuga ja sarnaneb kuldse kodu terrasselamu sisetänava popiliku infograafikaga (Villu Järmut ja Taevo Gans). Joonised andis 2008. aastal muuseumile üle Andres Ringo. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem)


Veel: , , ,



Elamu Nirvaana

Toomas Rein, 1983. EAM 48.2.9

Rahvaravitsejale Vigala Sassile (Aleksander Heintalu) Saaremaale kavandatud elamu sisaldab rohkesti spirituaalseid sümboleid. Tellija eesmärk oli kujundada sellest üleloomulike võimete pelgupaik. Ruumiprogrammi juhtmotiiv seisneb neljas astroloogilises põhielemendis ja kuldlõike proportsioonis. Rein on tähtsustanud töö kunstilist väärtust: aksonomeetriat täiendavad arhitektuuri teised kujutamisviisid, kahel pool maja liituvad servadest lõiked, plaanid ja vaated. Sellises arhitektuurigraafikas võib näha soovi astuda kõrvale levinud ametlikust projekteerimispraktikast ja ülendada arhitektuurijoonise rolli arhitektuuris. Joonise annetas Toomas Rein muuseumile koos mitmete teostega 1990.–1980. aasta loomingust. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Nauru House Melbourne’is

Ernst Kesa, 1970. EAM 12.1.1

52-korruselise pilvelõhkuja projekti tellis Vaikse ookeani pisisaare Nauru vabariigi valitsus peale kiiret rikastumist fosforiiditööstuse abil. Hoonest sai rahvusvaheline investeerimisprojekt, kuhu kavatseti majutada ka Nauru presidendi residents. Melbourne’i esindusliku Collinsi tänava äärde püstitatud hoone oli 1977. aastal linna kõrgeim ehitis ja selle projekteeris Austraalia suurim arhitektuuribüroo Perrott Lyon Timlock & Kesa. Nauru projekti juhtivarhitekt oli Eestist sõja ajal emigreerunud Ernst Kesa, kes muu hulgas vormistas hoone perspektiivvaate. Selle kalkal tušijoonistuse annetas Ernst Kesa 1992. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Tallinna raekoja sisekujundus

Leila Pärtelpoeg, 1973–1978. EAM 4.2.7

Ainukese Põhja-Euroopas säilinud gooti stiilis raekoja (valminud 15. saj alguses) uuendamise käigus korraldati võistlus, et leida ajaloolisse keskkonda sobiv sisekujundus. Esikoha pälvinud sisearhitekt Leila Pärtelpoja lahendust raske musta mööbli, kõrgläikega uste ja vasest kuppelvalgustitega pidas osa otsustajate ringist liialt rivaalitsevaks ajaloopärandiga. Teised nägid uue ja vana vahelises pinges seevastu just ootuspäraselt ruumi elavdavat mõju. Kavandid kujutavad keskaegseid pidustusi kaubasaalis ning ajalooliste lühtrite ja külgreljeefidega raesaali. Leila Pärtelpoeg annetas ligi poolsada mööbli ja sisustuse joonist muuseumile 2000. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Ammende villa fotoalbum

Harald Krannhals, 1926. EAM 1.2.43

Arhitektuurimuuseumi uusim museaal on seotud Eesti ühe tuntuima juugendhoonega. Pärnu Ammende villa (arhitekt Frithiof Mieritz, 1904) albumi harukordsus peitub selles, et lisaks hulgalistele sise- ja välisvaadetele leidub nende seas ka jäädvustusi paikadest, mida alati ei pildistatud. Sellest leiab vaateid köögist ja selle toimkonnast, aiast ja peenramaast ning kasvuhoonest, milles küpsevad mahlakad viinamarjad. Album annab sissepõike jõuka kaupmehe pere elamisse, selles sisalduvale rikkalikule mööblile, tekstiilidele ja esemetele.
Album koostati villa müügi puhul ning kuulus viimati Irina Mirkovile, kes on Pärnu suurkaupmees Hermann Leopold Ammende pojatütar. Härra Ammende tellis hoone projekti Peterburi arhitektuuribüroolt Mieritz&Gerassimov oma tütre Elleni pulmapeoks. Pidustuste järel kasutas perekond luksuslikku maja suvilana kuni 1927. aastal Saksamaale tagasi koliti. 1926. aastal jäädvustatud fotode autor on Pärnu fotograaf Harald Krannhals, millele lisaks on albumis ka fotograaf Mihkel Õnnise mõned aastad hilisemad ülesvõtted. Ühtekokku 21 fotol leidub ka tüüpilisi fotokahjustusi. Fotode tumedamatele aladele on aja jooksul tekkinud nn hõbepeeglikiht (hõbedakihi eemaldumine). Muuseumisse jõudis album Aivar Roosaarelt, kes oli tegev hoone restaureerimise juures (1995–1999). Kingitud ese saab olema heaks täienduseks juba olemasolevale hoone originaalprojektile (EAM 1.2.11). Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Mustamäe vaate- ja veetorni võistlustöö

Mart Port, 1962. EAM 52.2.11

Tallinnas Mustamäe elurajooni teenindama pidanud vaate- ja veetorni arhitektuurivõistlusele esitatud töö tugevus seisneb insener-tehniliselt puhtas vormis. Vaateplatvormi moodsat nõgusat katusekuju võimaldas raudbetooni kasutus. Piirkonda arendati toona intensiivselt: aasta varem valmis Mustamäe mäeveeru otsas suusahüppetorn ja selle jalamile planeeriti tehnikaülikooli linnakut. Perspektiivvaatel on näha kümnendi alguses levinud arhitektuurigraafika, kus klassikalist akvarelliga koloreeritud tušijoonist on täiendatud laia tumeda viltpliiatsiga. Joonised saabusid muuseumisse Mart Pordi koduarhiivist. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Eesti Kunstimuuseumi võistlustöö

Kalle Vellevoog, Velle Kadalipp, 1994. EAM 5.4.76

Võistlustöö „Pont du Parc” autorid nägid projekti asukohast lähtudes ühe võimalusena lähendada kahte asumit – barokse pargiga Kadriorgu ja nõukogudeaegset Lasnamäe paneelelamurajooni. Kunstimuuseumi põhikehand ulatub sillana üle Lasnamäe paeklindi, küündides sel viisil kahte erineva ajaloolise narratiiviga piirkonda. Piklikku põhihoonesse paigutati suurem osa ekspositsiooniruumidest, ümarasse ossa aga hoidlad ja teenindusruumid. Topograafiliselt ainulaadsesse asukohta kavandatud hoone esitamine aksonomeetrilises linnulennuvaates rõhutab sõnumit sillaehitajaks olemisest kahe piirkonna vahel. Kumu uus hoone realiseerus Pekka Vapaavuori võidutöö järgi, kuid juuresoleva töö paeklinti läbiva ideestik on Kalle Vellevoogi loomingus kandunud sarnaselt Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali lahendusse. Kollaažitehnikas joonise annetas arhitekt 2015. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Eesti Maaehitusprojekti tüüpkavandid

Eesti Maaehitusprojekt, 1980ndad. EAM

Eelnevas postituses tutvustatud EKE Projekti loominguga sarnaselt valmistas maapiirkondadesse projekte ka Eesti Maaehitusprojekt (EMP), seda alates 1951. aastast. Laia haardega büroos koostati põhjalikkusega nii elamuid kui ka abihooneid. Ado ja Niina Eigi aiamaja projekt “A85-8” koos kuuri ja kasvuhoonega kuulus suurde hoonete seeriasse “A-85“, mille kavandamises osalesid mitmed arhitektid. Selle  25,5 m2-se aiamajaga käib kaasas ka panipaigaga kasvuhoone. Aiamajas on köök ja kaminaga eluruum, mille ühes servas asub magamislavats. Teisel korrusel paikneb kaldkatuse all pisike magamistuba. Otsaküljel olevat verandat võis ehitada ka terrassina. Samast ajast pärineb arhitekt Priit Kaljapulki 1989. aastal kavandatud pereelamu projekt “Puravik“, mis on täielikult väljaehitatud keldriga ja selles asuvad kuus eluruumi, sahver ja saun. Värvikaid nimesid kannavad teisedki projektid nagu “Bruce“, “No-Spa“ ja “Programm“. Muuseumis on hoiul üle 20 Eesti Maaehitusprojektis koostatud voldiku. Tekst: Maria Pöppönen


Veel: , , ,



Elamute ja suvilate tüüpprojektid

EKE Projekt, 1970–1980ndad. EAM

1966. aastal kolhooside poolt ellu toodud EKE Projekt (Eesti Kolhoosiehitus) tegeles maapiirkondade arhitektuuriga. Büroo projekte tutvustavad voldikud andsid hooneehitajale ja kooperatiividele näpunäiteid elamu ehitamiseks, ent nende hulgast leiab ka poode ja juurviljakeldreid.
Monteeritav aiamaja Raul (insener Rein Randväli) põhiidee seisnes lihtsasti ehitatavuses. Selle äratuntavalt kolmnurkse kujuga maja alumisel korrusel paiknesid elutuba, köök ja tualettruum ning ülemisel korrusel väike magamistuba. Pereelamu Kauplus Raja-3 (arhitekt Ants Mellik) ühendas kahte funktsiooni – esimesele korrusele paigutati pood koos köögi, elutoa ja garaažiga. Keldris paiknesid laoruum, saun ja abiruumid; ning teisel korrusel magamistoad. Viietoalisest ühepereelamust Ants-5-st kujunes 1980. aastatel erakordselt menukas projekt (arhitekt Ants Mellik). Hoone fassaade katsid kombineeritult silikaltsiitkivi ja puit. Ants-5 varieerus mitmeti, näiteks keldriruumide jaotuse osas. Ühepereelamute juurviljakelder (Toomas Lukk, Ants Mellik ja Jaan Mõttus) oli kavandatud osaliselt maa-alusena. See tsementrajatis kavandati viies eri suuruses – väiksemad peredele ja suuremad müügiks minevatele juurviljade hoidmiseks. Katus kaeti murumätastega. Muuseumi abikogus on ligikaudu 100 EKE Projektis kavandatud hoone infovoldiku. Tekst: Maria Pöppönen


Veel: , , ,



Tallinna linnamüüri Neitsitorni ümberehitus ateljeeks-korteriks

Karl Burman, 1945–1947. EAM 3.2.34

Sõja käigus Kadriorus kodu kaotanud kunstnik-arhitekt Karl Burman sai uued ruumid Tallinna vanalinnas, ammuses kunstnike kogunemiskohas Neitsitornis (Megede torn). Selle ülemistel korrustel paiknesid ateljee ja eluruumid. Nimekas arhitekt elas keskaegse müüritorni paksude seinte vahel asuvas kööktoas paar aastakümmet ja kavandas aja jooksul seal ka ümberehitust. Eskiisidel on ta kujutanud torni lõunamaise villana koos avarate rõdude ja katuseaedadega ja pannud maja katma lopsakad ronitaimed. Hoolikalt on leitud rakendus igale nurgale ja kujundatud niššidesse sobivad pingid ja sisseehitatud kapid. Torn restaureeriti ja rekonstrueeriti kohvikuks 1968–1980. Joonised saabusid muuseumisse arhitekt Teddy Böckleri vahendusel 1994. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Tartu pangahoone illumineerimise kavand

Aarne Mõttus (kavand), Arnold Matteus, Karl Burman, 1938. EAM 2.3.49

Tartlased nimetasid 1936. aastal üheks väärikamaks uusehitiseks Eesti Panga Tartu osakonna hoone, mille olid projekteerinud Arnold Matteus ja Karl Burman. Hoone esindusliku fassaadi muudavad kunstiliseks tervikuks ümarniššidesse paigutatud kujur Juhan Raudsepa pronksskulptuurid. Polnud juhus, et Eesti Vabariigi 20. aastapäeva puhul kaunistatavate avalike hoonete hulka valiti ka see pangamaja. Väljakule vaatava fassaadi valgustusprojekti valmistas graafik ja lavastuskunstnik Aarne Mõttus. Joonise annetas restaureerimisfirma Pindisain Ehitus muuseumile 2001. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Viru hotelli interjöör

Vello Asi, Väino Tamm, Loomet Raudsepp, 1964–1968. EAM 4.2.2

Viru hotell (arhitektid Henno Sepmann, Mart Port) oli kõrgeim ja moodsaim hotellihoone nõukogude Eestis. Viru oli peamiselt mõeldud Soomest tulevatele väliskülalistele, sest 1965. aastal taasavati Tallinna-Helsingi laevaliin. Hotelli baaridesse ja kohvikutesse pääsesid siiski avatud ka kohalikud. Joonistel on kujutatud hoone madalamasse mahtu kavandatud restoran ja baar. Interjööri lakoonilises stiilis ja avatud planeeringus võib näha põhjamaise modernistliku ruumikujunduse mõjutusi, mis oli liialdusi armastanud eelnenud kümnendile vastupidine esteetika. Kavandid andis muuseumile üle Eesti Projekt 1994. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , , ,



Eesti linnaplaanid

Linnaplaanid, 1927–1963. EAM fondidest 2.1, 3.1 ja 4.1

Arhitektuurimuuseumil on hea uudis linnakaartide huvilistele! Nüüdsest on 34 suurt ajaloolist plaani digiteeritud ja MuIS-i portaalis ning Rahvusarhiivi kaardikogus kättesaadavad. Saime riiulil seisnud ülisuurte rullide jälile, need olid muuseumisse saabudes nii jäigalt kokku rullitud, et jooniste avamine oleks need lihtsalt katki teinud. Osavate restauraatorite ja digiteerijate abiga Tartu Rahvusarhiivist saame aga muretult kaevuda jooniste detailidesse. Peamiselt 1940. ja 1950. aastatest pärit linnaplaanid näitavad Haapsalu, Tallinna, Viljandi, Tartu ja teiste linnade toonast seisu kui ka uusi ideid linnaruumi korraldamiseks. Vaadake järgi!

Vaata kogu loetelu siit:
http://www.ra.ee/kaardid/index.php/et/map/searchAdvanced?archive=EAM&digitized=1&vmode=grid&q=1

 


Veel: , , , , , , ,



Estonia teatri- ja kontserdimaja interjöörid

Armas Lindgren, Wivi Lönn, 1912. EAM 1.4.1 ja 1.4.16

Juugend-klassitsistlikud akvarelljoonistused restoranist, raamatukogutoast ja fuajeest kuuluvad Estonia teatri- ja kontserdimaja sisearhitektuurse lahenduse komplekti. Eesti rahva sümboliks kujunenud rahvusteatrist kujunes oluline kultuurikants ja üks suuremaid ehitisi toonases Tallinnas. Fuajeed kaunistavad maskaroonid, uhked lühtrid ja värske ilminguna moekad uusklassitsistlikud kannelüüridega pilastrid. Teatri fuajee kujundus sai lõpuks siiski teise ilme. 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel hävinud teater taastati Alar Kotli projekti järgi (valmis 1951). Algseid juugendlikke interjööre asendas stalinistliku klassitsismi võtmes sisekujundus. Joonised jõudsid muuseumisse 1993. aastal instituudist Eesti Ehitusmälestised. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , , ,



Soomes ehituspraktikal

Ott Puuraid, Salme Vahter-Liiver, 1932.

Silmapaistvate arhitektuuri üliõpilastena suunati Salme Vahter-Liiver ja Ott Puuraid 1932. aastal Soome ehituspraktikale. Praktika Paimio sanatooriumi (Alvar Aalto, 1933) juures seisnes peamiselt müürsepatöödes. Kokkupuude ühe tuntuima funktsionalistliku hoone ehitusega andis tunda õpilaste minimalistliku käekirjaga lõputöödes. Eesti ühe esimese naisarhitekti Salme Vahter-Liiveri (1909–1995) diplomitöö teema oli Emade ja Rinnalaste Kodu Kosele, millega ta kaitses Tallinna Tehnikumis arhitekti kraadi (1934). Hiljem on Liiver projekteerinud tööstushooneid, ent peamiselt orienteerunud maakauplustele. Hilisem pikaaegne Viljandi linnaarhitekt Ott Puuraid (1904–1986) kavandas lõputööks modernistliku Pauluse kiriku Tallinnasse Politseiparki. Salme Johanna Vahter-Liiveri õpinguaegsed fotod pärinevad Tiia Liiverilt. Tekst: Sandra Mälk

 

 


Veel: , , ,



Tehvandi suusakeskus

Peep Jänes, Tõnu Mellik, Allan Murdmaa (joonis), 1974. EAM 4.6.2

Lõuna-Eestisse ehitatud moodne suusaspordibaas valmis NSV Liidu Spordikomitee tellimusel ja oli eelkõige mõeldud liidu talialade koondiste treenimiseks. Asukoht talvepealinna Otepää külje all Tehvandil oli sobiv, sest pakkus rikkalikke sportimisvõimalusi kuppelmaastiku keskel. Perspektiivvaatel kujutatud arhitektide ettekujutus kunstmäe sisse ehitatud modernsest keskusest realiseerus küllaltki täpselt. Arhitektid lähenesid ülesandele kohapõhiselt. Justkui Otepää künklikku maastikku matkides on nad looduse keskele lisanud veel ühe ümarvormi. Oma mõju ehitise mõneti tehnitsistlikule vormile on ka kosmosevallutuse ajastul. Töö andis muuseumile üle Eesti Arhitektide Liit 1993. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , , ,



Saksi luteri kirik

Emil Urbel, 1989. EAM 5.4.7

1980. aastate teisel poolel tõusis varjusurmast Eesti uus kirikuarhitektuur. Perestroika liberaalsem õhkkond andis sakraalarhitektuurile uue võimaluse. Lääne-Virumaale järve äärde projekteeritud uue luteri kiriku konkurss oli esimesi omataolisi Eestis. Emil Urbeli võidutöö puhul pidas Soome, Rootsi ja Eesti arhitektidest koosnenud žürii eriti õnnestunuks kiriku laitmatu proportsiooniga fassaadi ja maastikuliselt hästi seotud lahendust. Ehkki 1980. aastate teise poole arhitektuurile oli omane ajaloolise arhitektuuri motiividega flirtiv postmodernism, eelistas žürii universaalsemat minimalistlikku lähenemist. Hoone jäi siiski ehitamata. Joonised “Ex nihilo” kinkis Emil Urbel muuseumile 1993. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Romantiku maja – Füüsiku maja

Ain Padrik, 1983, 1984. EAM 55.1.3 ja 55.1.4

1970. aastate lõpul ja 1980. aastate alguses oli tajuda arhitektuuris ja eriti eramuehituses orienteerumist ajaloolistele eeskujudele, mis suhestuks hoone tellija või asukohaga. Eramu projekteerimine andis oma autonoomsuses katsetamiseks väljendusvabadust ning püstitas intrigeeriva ülesande tõlgendada tellija isikut läbi arhitektuuri. Ain Padriku Romantiku maja võttis eeskuju 19. sajandi Inglise Arts and Crafts´ liikumisest, mis ülistas käsitöönduslikku, ja tihti – nagu siingi – motiive keskaja arhitektuurist: romantilisi torne ja keerulist katusemaastikku. Selgemate mahtudega Füüsiku maja lähtub rangest tellijast. Maja tellis füüsik, kes ei soovinud suuri aknaid, vaid palju seinapinda ja hämarat siseruumi. Tundliku perspektiivjoonisega kaasnesid põhjalikud tööprojektid, saadi ka ehitusluba, kuid Füüsiku maja valmis ei ehitatud. Joonised kinkis Ain Padrik 2016. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Ehituse juhtimise püramiid

Voldemar Herkel. 1970-1980ndad. EAM 42.1.32

Pildil on arhitekt Voldemar Herkeli koostatud skemaatiline nägemus projektijuhtimisest nõukogude perioodil läbi erinevate instantside. Skeem valmis Herkelil Ehituskomitees aseesimehena töötamise ajal (1965-1988) ja et asutus tegeles kõikvõimalike arhitektuuri puudutavate küsimustega, siis aitas see tulevasele ehitusele eelnevat tööprotsessi nii suures organisatsioonis selgena hoida. Ka andis see planeerimisega seotud erinevatele huvigruppidele juhise, millal on sobiv hetk paati hüpata. Püramiidi tippu paigutatud grupp, kuhu kuuluvad täitevkomitee, linnade peaarhitektid ning rajooniarhitektid moodustavad koos „soovide lehtri“, kellega aseesimees selgitas välja lähteülesande ja mis reaalse ehituse eel läbis mitmed rakukesed. Skeem saabus muuseumisse koos Voldemar Herkeli projektidega, mille ta 2009. aastal muuseumile kinkis. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Elavate linn – surnute linn

Leonhard Lapin, 1978. EAM 4.18.2

1970. aastatel koondusid avangardsed arhitektuuritudengid ühiseks grupiks, mida hiljem hakati kutsuma Tallinna kooliks, et väljendada oma arvamust ning korraldada ühiskonnakriitilisi näitusi ja aktsioone. Oma töös „Elavate linn – surnute linn” ironiseerib Leonhard Lapin anonüümse masselamuehituse üle. Pildile on autor peitnud olulisi allegooriaid: majade vahele jääv „Väike õhkamine” sümboliseerib 1972. aastal USA-s St. Louisis lammutatud modernistlikku Pruitt-Igoe elamurajooni ning „Autodes matmine” töö keskel viitab arhitektist sõbrale Vilen Künnapule, kellel oli rühmituses ühena esimestest auto. Teos oli üleval 1978. aastal Teaduste Akadeemia fuajees toimunud näitusel, millest mitmed osalenud töödest kinkis insener Reet Lumiste 1991. aastal muuseumile.


Veel: , , ,



Tallinna laululava eskiisid

Alar Kotli, 1957-1958. EAM 23.1.51 ja 3.4.30

Tallinna laululava esindab modernismi taassaabumist Hruštšovi sula aegses Eestis. ENSV juhtkond tellis hoone, et tähistada liiduvabariigi 20. sünnipäeva. Eestlastele sümboliseeris ehitis oma rahvust ja kultuuri. Ühtlasi oli see võimule justkui ninanipsuks – uue laululavaga põlistati ligi 100  aasta pikkune üldlaulupidude traditsioon. Juba esialgsetes skitsides on arhitekt Kotli jõudnud lähedale innovaatilisele lõpplahendusele: näha on akustilise ekraanina toimiva hüperboolse paraboloidi kujuline sadulkatus. Laululava eskiisid annetas Anu Kotli 1997. aastal muuseumile, skeemi helitasemest andis üle AS Eesti Projekt.

 


Veel: , , ,



Pärnu arvutuskeskus

Urmas Muru, arhitektuurivõistlus 1988, II preemia. EAM 5.5.3

1980. aastatel asutasid noored arhitektid Raoul Kurvits, Peeter Pere ja Urmas Muru radikaalse
kunstirühmituse Rühm T, milles kuulutasid, et arhitekt on ka kunstnik. Pärnu arvutuskeskus
Urmas Muru teostuses on Rühm T-le omase uusekspressionistliku projektgraafikaga.
Pliiatsijoonistuse tugev perspektiivinurk ja must-valge joonistus lähtub tehnitsistliku
funktsiooni ja välisilmega hoonetest. Sellest kujunes välja eriomane stiil, mida Kurvits ja Muru
nimetasid „tehnodeeliliseks ekspressionismiks”. Tehnodeeliat kirjeldasid nad kui tehnomaailma
ilmutust läbi transi. Muuseum soetas joonise arhitekt Urmas Murult 1993. aastal.


Veel: , ,



Perekond Kanguri elamu

Peeter Tarvas, 1954. EAM 40.1.82

Sõjajärgsel perioodil valminud eramud on äratuntava stiiliga. Neid kõrge viilkatuse ja tõstetud räästajoonega kivihooneid leidub kõikjal üle Eesti. Säärase arhitektuuriga hoonetüüp pärines Saksa traditsioonilisest heimatarhitektuurist, mis romantiliste aknaluukide ja tõstetud katuseräästaga mõjus koduselt. Hoonetüübi stilistika oli meeltmööda ka valitsevale stalinistlikule võimule: see oli piisavalt erinev sõjaeelsest lamekatusega hoonetüübist, mis sobimatuid lääneeuroopalikke väärtusi kandis. Tallinnas Hiiul asuva elamu projekteeris arhitekt 1954. aastal. Projekti kinkis muuseumile Maria Tarvas 2006. aastal koos mitmete perekonnaarhiivist pärinevate materjalidega.


Veel: , , ,



Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

Narva Issanda Ülestõusmise peakirik, aerofotograaf Endel Grensmann

Karm reaalsus: Narva Issanda Ülestõusmise peakirik, 1896. aastal Paul Alischi projekti järgi valminud Eesti ainus neobütsantsi stiilis sakraalehitis oma vääritus nõukaaja kontekstis. Enne sõda asus uhke hoone nüüdseks haihtunud Joaoru linnaosas samal teljel Aleksandri kirikuga ning moodustas muljetavaldava linnaehituslike aktsentide ansambli. Kirikuid kunagi ühendanud Kiriku tänav ehitati aga sõjajärgselt mitme korterelamuga kinni. Aerofotograaf Endel Grensmanni 2002. aasta foto osteti muuseumi kogusse 2003. Tekst: Jarmo Kauge


Veel: , ,



Pirita rannahoone

Pirita rannahoone, fotograaf Rein Vainküla

Tsentrosojuzprojekti fotograaf Rein Vainküla on kaadrisse püüdnud fotogeenilise Pirita rannahoone toitlustusasutustega keskosa, kus arhitektuursete elementide kuhjumine annab tulemuseks efektse virvarri. Kontrastsetele toonidele ja diagonaaljoontele üles ehitatud kaader jätab küll hoonest pisut petliku, suisa konstruktivistliku mulje. Inimmõõtme annavad fotole justkui täpselt strateegilistesse punktidesse sätitud rannalised.

Piritale uue rannahoone rajamise tingis 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinnas toimuv purjeregatt. 1979 valminud hoone kohalt lammutati eest Edgar Kuusiku ja Franz de Vriesi projekteeritud ning 1929. aastal valminud puidust rannahoone. Uues, päikese käes kiiskavas heledas ja helges hoones oli algselt restoran, baar, söökla, kolm banketisaali ning tiibades peamiselt rannasolijaid teenindavad ruumid. Maja projekteeris arhitekt Mai Roosna Tsentrosojuzprojekti projekteerimisbüroos. 2000ndate algul ehitati hoone pea täielikult ümber korteriteks (arhitekt Ülo Peil). Tekst: Jarmo Kauge


Veel: , , , ,



Lillepaviljon Tallinnas Pirita tee 26

Valve Pormeister, projekt 1958, valmis 1960. EAM 33.1.22

Aia- ja pargikujundajana ülikooli lõpetanud arhitekt Valve Pormeistri sõnul oli loodus justkui üks komponent temast endast, mistõttu seadis ta oma töödes maastiku tihti esikohale. Lillepaviljon on sulatatud maastikku Pormeistri käekirjale iseloomuliku tundlikkusega. Samm-sammult künkast üles astuv maja esindab orgaanilisele ehituskunstile lisaks Soome mõjutustega karniisiarhitektuuri. Toonases ühiskonnas, mis kajas veel 1950. aastate alguse jäikusest, oli niisugune lähenemine haruldane ja mõjus värske, põhjamaisena. Detailirohked interjöörikavandid näitavad arhitekti entusiasmi lillenäituste kujundamisel, millega ta end samuti edaspidi sidus. Joonis saabus muuseumi kogusse 2002. aastal Valve Pormeistri isikliku arhiiviga, mille annetas Karin Victoria Kuuskemaa.


Veel: , , , ,



Tallinna Väike-Õismäe elurajooni eskiisid

Mart Port, u 1968. EAM 52.2.12

Nõukogude Eesti linnaplaneerimise särav tandem Mart Port ja Malle Meelak haarasid Väike-Õismäed planeerides kinni võimalusest kujundada sellest ideaallinn ja vältida masselamuehitusega kaasnenud vigu. 40 000 elanikule mõeldud linnaku keskmesse kavandasid nad tehisjärve, mille ümber paikneb hoonestus radiaalselt. Eskiisid kannavad elavalt edasi Pordi siirast vaimustust ringlinnaideest. Võrreldes varasema Mustamäega, mis ehitati üles mitmete iseseisvate mikrorajoonidena, oli Väike-Õismäe lahendus unikaalne, isegi nii uuenduslik, et planeeringu kooskõlastamine läks üle kivide-kändude. Arhitektidelt oodati ikka tavapärast mitme asustusalaga sirgjooneliste tänavatega linnavõrgu kavandamist. Just seda tahtsid Port ja Meelak vältida, et anda linnaosale inimlikum mõõde, mida kaarjas tänavastruktuur avatud õuealadega pakub. Joonise annetas 2014. aastal muuseumi kogusse Jaan Port.


Veel: , ,



Dr Spocki maja

Tiit Kaljundi, projekt 1975, aksonomeetria, 1984. Museaali number K-53

Tiit Kaljundi suhe nõukogude Eesti ametliku arhitektuurieluga oli avangardsele loomeinimesele kohaselt konfliktne. Valitsev võim nägi monotoonses masselamuehituses lihtsat lahendust elupindade puudujäägile. Arhitekt Kaljundile tähendas see aga loomingulisust pärssivat olukorda ja pinnapealset suhtumist elukeskkonda, millele ta reageeris risti vastupidise tööga – postmodernistliku villaga. Algselt 1975. aastal ajakirja Japan Architect konkursile „Maja superstaarile” saadetud projekt oli pühendatud kuulsale ameerika arstile Benjamin Spockile, kelle eesti keelde tõlgitud lastekasvatuse raamatut toona laialt loeti. Käesolev versioon on teostatud 1984. aastal Soomes toimunud Tallinna kooli arhitektide näituse jaoks. Kaljundi protest nõukogude jäiga ja anonüümse ehituskultuuri vastu on siin ilmne. Luues töös ehitusjärkude ja eluetappide vahelise analoogia väljendab ta selgelt, et inimene ja arhitektuur ei ole üksteisest lahusseisvad. Maja ja seda ümbritsev krunt betoonist kõnniteedega osutasid elu erinevatele etappidele. Hoone on joonisel esitatud aksonomeetrilises vaates, mis võimaldab kahetasandilisel pinnal olevat objekti kujutada kolmedimensiooniliselt. Joonise omandas muuseum Tiina Kaljundilt 2010. aastal.

 


Veel: , ,



Johannes Orro elamu Tallinnas Raudtee tänavas

Edgar Velbri, 1932. EAM 14.1.46

Hoogsalt kasvav Nõmme oli muutunud suvitusalevist linnaks (linnaõigused 1926–1940, pärast mida liideti Tallinnaga), kui majori auastmega kohvikupidaja Johannes Orro oma uue maja projekti 1932. aastal linnavalitsusele esitama läks. Kivimäe asumisse rajatava elamu esimesele korrusele oli väikeäride ajastule omaselt ette nähtud pagaritöökoda, millele võis edu ennustada juba sellest, et see paiknes raudteejaama vahetus läheduses. Hoone projekti koostas Tallinna Tehnikumis õppinud noor arhitekt Edgar Velbri, kes nähtavasti Eesti Rahva Muuseumi suviste praktikate kaudu, kus mõõdistati Eesti taluhooneid, arhailisest arhitektuurist innustus. Eesti taluarhitektuurile iseomane kõrge kelpkatus, romantilised aknaluugikesed ja püstvooder kandusid arhitekti edasisse käekirja. Lisades sellele hea ruumiplaneeringu lahendamisoskuse, tõusis ta rahva seas erilisse soosingusse, misjärel sedasorti õdusaid hooneid Velbri majadeks hakati nimetama. Kalkapaberile tušiga vormistatud üheleheline joonis on tüüpiline 1930. aastate elamuprojekt, mis koos seletuskirjaga linnavalitsusele kooskõlastamiseks esitati. Joonise annetas muuseumi kogusse 1993. aastal Teno Velbri, kes andis üle oma isa Edgar Velbri arhiivi. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,