Sildi arhiiv: modernism

Ametiühingute Maja interjöörid

Fotograaf Johannes Külmet. Ametiühingute maja fuajee ja saal. EAM Fk 7414 ja 7415 (kliki fotol, et näha galeriid)

1982. aastal valminud ja juba 20 aastat hiljem lammutatud Ametiühingute Maja (arhitekt Henno Sepmann, sisearhitekt Kirsti Laanemaa) oli vast üks nägusamaid hilisnõukaaegseid ehitisi Tallinna kesklinnas. Paljud kindlasti mäletavad hoone paiknemist linnaruumis ERKI kõrval (praegu asuvad selle kohal City Plaza ja nn Euroopa Maja), ent interjöörid kipuvad teadvustest kiiremini kaduma, eriti kui kokkupuude on olnud napp või üldse olemata. Fotodel näete Ametiühingute Maja luksuslikku ja omajagu kafkalikkugi fuajeed ning 400 kohalist konverentsisaali.

Fotod annetas meile Eesti Projekt 2003. aastal (nõukaaja suurim projekteerimisbüroo tegutses iseseisvumisjärgselt kuni aastani 2006 aktsiaseltsina, siis aga ühineti teiste ettevõtetega ning üheskoos moodustati tänagi tegev AS Sweco Projekt).

Johannes Külmet (1922–2003) oli Eesti Projekti palgaline fotograaf ning vaieldamatult üks läbi aegade andekamaid Eestis tegutsenud arhitektuurifotograafe.


Veel: , , , , , ,



Lasnamäe motiiv

Fotograaf Erik Prozes. Kuulutuste tulp Lasnamäel Lindakivi silla juures 1993. aastal. EAM Fk 1033

See pole klassikaline arhitektuurifoto. Antud klõpsu Lasnamäe elukeskkonnast on teinud hoopis pressifotograafina tuntud Erik Prozes 1993. aastal. Prominentselt esiplaanile püütud kuulutuste tulbaga* on Prozes fotole jäädvustanud 1990ndate algusele ainuomase hõngu, miski, mida ei ole võimalik kuhugi teise aega paigutada. Omal kohal on ka suure osa kaadrist hõivav mudamülgas, mida fotograaf on pidanud kõige muuga võrdväärseks elemendiks autentse mulje edastamisel. See foto on postsotsialistliku üleminekuühiskonna karm, ent omajagu koomiline, kentsakal kombel pigem optimistlik kui pessimistlik dokument ning sellisena väärt kestma läbi aegade.

* Tulbal on tuvastatavad järgmised reklaamid: Galeriis “Sammas” (Vabaduse väljak 6) toimub skulptor Terje Ojaveri ja disainerist graafiku Linda Tamme näitus “Varjud & väravad”. Tallinna Toomkirikus toimub VII rahvusvaheline orelifestival, kus nähtavasti esitatakse peaasjalikult Händelit (mainitud on oratooriumi “Iisrael Egiptuses”). Eesti Ekspressi värskelt ilmuma hakanud kuulisa Magneet esikaanel figureerib eesti juurtega USA kunstnik-popstaar Kalev Mark Kostabi, kelle stiil (blondeeritud püstjuus, kitsehabe, päiksekad ja tõenäoliselt neoontoonides puhvis jope) oli 90ndatel üsnagi moes ka meie noorte lahedate seas.

Saime foto oma kollektsiooni 1994. aastal koos teiste Hommikulehes meie toonase direktori Karin Hallase artiklite juures ilmunud Prozese fotodega (negatiivid jäid autori valdusse).


Veel: , , , ,



Tartu Annelinn

Fotograaf Andres Tarto, 2013. EAM Fk 19856

Mõni foto lihtsalt lööb pahviks. Siinne kaader on aastate vältel käinud lainetustena üle terve interneti ning tekitanud tõenäoliselt üsna sarnaseid ja ootuspäraseid reaktsioone: ühest küljest “WOW kui äge!”, teisalt jällegi… “vaesed inimesed, kes seal betoonslummis elama peavad!” See foto mõjub paremini kui mis tahes antireklaam modernistlikule linnaplaneerimisele; see foto räägib absoluutsest ummikseisust, kuhu Teise maailmasõja järgne massiivne elamuehitus mõne aastakümnega jõudnud oli. See foto kujutab Tartu Annelinna, Eesti Projektis alates 1969. aastast meie Suurte Linnaplaneerijate Mart Pordi ja Malle Meelaku eestvedamisel planeeritud Eesti üht suurimat paneelelamurajooni, või õigemini selle kõige tagumist, ja tõepoolest, kõige ekstreemsemal moel hoonestatud otsa. Siiski, nagu teab iga fotograaf, saab kavalate rakurssidega kõikvõimalikku reaalsust omajagu moonutada. Ja nii nagu teab iga annelinlane, see foto – kui tahes efektne! – jätab tegelikust Annelinnast üsna eksliku (st kehvema) mulje. Kes aga ei tea, neil tasub võtta aega ning minna Annelinna iga aastaga aina paraneva ühisruumiga tutvuma: viimastel aastatel on sinna rajatud mõnusaid urbanistlikke pargikesi, korrastatud kergliiklusteid, tehtud majaseintele suurt kunsti. Ja mis kõige olulisem: Annelinna majad pole Tallinna “mägede” kombel hallid.

Ostsime antud foto oma kogusse 2018. aastal seoses Ingrid Ruudi kureeritud näitusega “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile”, kus see illustreeris linnaplaneerimise teemalist tuba.

P.S. – Soovitame pikemalt peatuda ka Andres Tarto fotoblogil: https://taevapiltnik.ee/blogi/


Veel: , , , , , ,



Taevaskoja luutuberkuloosi sanatooriumi võistlustöö

August Volberg, Edgar Velbri, 1935. EAM 31.1.66

Sanatooriumid olid osa tervislikkusele suunatud eluhoiakust, mida hakati 1930. aastatel järjekindlalt propageerima. Tähelepanu orbiiti kerkisid ka puutumatud looduskeskkonnad, mis võeti 1935. aastal kaitse alla. Üks neist oli Põlvamaal asuv Taevaskoda. Samal aastal peetud arhitektuurivõistlusel otsiti keskkonda sobivat sanatooriumihoonet ning esikoha pälvis tuntud arhitektide tandem. Tugevad varjud ja range joon tušijoonistuses viitab tehnitsistlikule mõjule arhitektide loomingus. Hoone kavandati 90 haigele ja seal asus ka kopsuhaigete laste vabaõhukool. Joonise koos teiste August Volbergi töödega kinkis muuseumile 2001. aastal arhitekt Heili Volberg. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Pärnu KEK-i lasteaed Tralli sisekujundus

1975–1978, Helle Gans. EAM 4.14.2

Pärnu KEK-i moodsas elamukvartalis asuva lasteaed-sõime sisekujundus on üks unikaalsemaid. Koridorides valitsev dünaamika, mis lähtus lakke riputatud viitadest hargnenud värvidest, abistas ja suunas laste liikumist oma rühmatubadesse. Esimesed kavandid on mitmevaatelised. Koridoride põhiplaanidele liitub aksonomeetrilises vaates rühmaruum, mis sisustati ekspressiivse värvilise mööbliga. Sisearhitekt Helle Gansi ajendas disainimisel mõistmine, et laps taandab kõik mänguks. Seepärast on liigendatud ja kokku-lahtikäiv mööbel ühtmoodi nii funktsionaalne kui ka mänguline, virgutades laste kujutlusvõimet. Lasteaia keskosa ja koridori kujundus samastub kvartali üleüldise ideestikuga ja sarnaneb kuldse kodu terrasselamu sisetänava popiliku infograafikaga (Villu Järmut ja Taevo Gans). Joonised andis 2008. aastal muuseumile üle Andres Ringo. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem)


Veel: , , ,



Viru hotelli interjöör

Vello Asi, Väino Tamm, Loomet Raudsepp, 1964–1968. EAM 4.2.2

Viru hotell (arhitektid Henno Sepmann, Mart Port) oli kõrgeim ja moodsaim hotellihoone nõukogude Eestis. Viru oli peamiselt mõeldud Soomest tulevatele väliskülalistele, sest 1965. aastal taasavati Tallinna-Helsingi laevaliin. Hotelli baaridesse ja kohvikutesse pääsesid siiski avatud ka kohalikud. Joonistel on kujutatud hoone madalamasse mahtu kavandatud restoran ja baar. Interjööri lakoonilises stiilis ja avatud planeeringus võib näha põhjamaise modernistliku ruumikujunduse mõjutusi, mis oli liialdusi armastanud eelnenud kümnendile vastupidine esteetika. Kavandid andis muuseumile üle Eesti Projekt 1994. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , , ,



Elavate linn – surnute linn

Leonhard Lapin, 1978. EAM 4.18.2

1970. aastatel koondusid avangardsed arhitektuuritudengid ühiseks grupiks, mida hiljem hakati kutsuma Tallinna kooliks, et väljendada oma arvamust ning korraldada ühiskonnakriitilisi näitusi ja aktsioone. Oma töös „Elavate linn – surnute linn” ironiseerib Leonhard Lapin anonüümse masselamuehituse üle. Pildile on autor peitnud olulisi allegooriaid: majade vahele jääv „Väike õhkamine” sümboliseerib 1972. aastal USA-s St. Louisis lammutatud modernistlikku Pruitt-Igoe elamurajooni ning „Autodes matmine” töö keskel viitab arhitektist sõbrale Vilen Künnapule, kellel oli rühmituses ühena esimestest auto. Teos oli üleval 1978. aastal Teaduste Akadeemia fuajees toimunud näitusel, millest mitmed osalenud töödest kinkis insener Reet Lumiste 1991. aastal muuseumile.


Veel: , , ,