Sildi arhiiv: 1980ndad

Saun Kobelas

Toomas Rein, 1983. EAM 48.2.8

Arhitekt Toomas Reinu kavandatud ekspressiivse vormiga Linda kolhoosi saun Võrumaal Kobela alevikus on Eesti maa-arhitektuuri üks erilisemaid näiteid. Liigendatud hoonemahtudega kahekorruselisele saunahoonele annavad iseloomu ümarad nurgad ja kõrge punane viilkatus, valge krohviga kaetud fassaadile lisavad kontrasti akende ja uste punast värvi puitdetailid. Ehitise skulpturaalne eksterjöör peegeldub ka sisearhitekt Aulo Padari kavandatud interjööris. Hoone esimesel korrusel paiknesid puhkeruumid koos kaminanurgaga, abiruumid ja sisebassein. Teisele korrusele viis keerdtrepp, seal asusid leili- ja pesuruumid. Kuumast saunast sai jahutavasse basseini mööda kahe korruse vahel asunud liuteed. Teiselt korruselt sai ka hoone terrassile, sealt suundub liutee koos trepiga sauna kõrval asuvasse tiiki. 1990. aastate alguses toimunud ümberehituste käigus muudeti osade ruumide funktsiooni ja hoones tegutses klubi – sisebassein kaeti põrandaga ja liutee lammutati, kinni ehitati teise korruse valgusšahti auk ja klaaskatus.
Kobela sauna kujutaval planšetil sulab kokku arhitektuur, geomeetria ja abstraktne maalikunst – mustvalged arhitektuurifotod on paigutud korrapärasesse ruudustikku, kuldse värvikihi ja kirkate värvilaikude alt kumab hoone lõige ja põhiplaan. Tekst: Anna-Liiza Izbaš


Veel: ,



Graafiline sari “Eesti ehituskunst”

Leonhard Lapin, 1986–1988. EAM fond 68

29. detsembril tähistanuks Leonhard Lapin oma 75. sünnipäeva. Lapini pärandile on iseloomulik julge modernistlik arhitektuur, ent tema looming ei piirdunud kaugeltki vaid sellega. Leonhard Lapin on välja andnud luulekogumikke ja olnud silmapaistev kunstiuuendaja. Äratuntav on tema pop-kunsti mõjutustega graafika, omanäoline arhitektoonika linnaruumis ja kunstisaalides. Leonhard Lapin on arhitektuurimuuseumile läbi aastate lahkelt toonud oma projekte ja kunstiteosed. Sel aastal saabusid siia tema pärandusega koduarhiivis olevad arhitektuurijoonised. Südamliku täiendusena kinkisid Leonhard Lapini poeg ja tütar muuseumile isa 5 värvilist kõrgtrüki tehnikas graafikat 1980. aastatest. Sari kannab nime “Eesti ehituskunst” ja kujutab erinevate meistrite loomingut 20. sajandi alguskümnenditest: Nikolai von Glehni Palmimaja, Georg Hellati juugendlikku vana Endla teater-seltsimaja, rahvusromantilist Kalevi Jahtklubi Pirital (Karl Burman), Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni Riigikogu hoonet ning Artur Perna projekteeritud Tallinna 21. Kooli. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha kõiki 5 kunstiteost)


Veel: ,



Tallinna Mere puiestee kaubanduskeskuse võistlustöö

Tiina Tallinn, Ell Väärtnõu, Arvi Aasmaa, insener Rein Karilaid, 1989. EAM 5.1.21

Seni kinnise Rotermanni kvartali tehase territooriumi paremaks liitmiseks linnaruumiga korraldati alale arhitektuurivõistlus – kvartalist pidi saama Tallinna peamine kaubandus- ja teeninduskeskus. Võistlustöö „Foorum” kese on poolkaarekujuline turuväljak, mis on moodne tõlgendus Rooma ajaloolisest foorumist koos selle ümber paiknevate kitsaste turupaviljonidega. Klassikalise foorumi kohaselt on turg ka suhtluskoht erinevate koosviibimiste ja poliitiliste debattide jaoks, mida rõhutab väljaku keskel asuv kollaaždetail huultest kui kommunikatsioonivahendist. 1993. aastal andis Tallinna Linnavalitsus võistluste komplekti muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , ,



Vanalinnastuudio hoone Tallinnas

Vilen Künnapu, Ain Padrik, 1987. EAM 41.1.16

Tallinna vanalinnas õpetajate majas tegevust alustanud komöödiateater Vanalinnastuudio sai legendaarse lavastaja Eino Baskini juhtimisel niivõrd populaarseks, et 1980. aastate keskel võeti plaani teatrile oma maja ehitamine. Ühe võimaliku kohana kaaluti Viru tänava algust, kus oli üks krunt (praegu De la Gardie kaubamaja, 1999) pikka aega tühjalt seisnud. Uus, 200-kohalise saaliga teater kavandati black box’i tüüpi ja kõrge pööningukorrusega, kust saaks tõmmata dekoratsioone alla lavale. Postmodernistlik hoone jäi uue riigikorra tuleku järel rajamata. Fotoplanšett koos plaanide ja lõigetega jõudis muuseumisse 2005. aastal arhitektuuriajaloolase Liivi Künnapu vahendusel. 2021. aastal andis arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik oma sisuka arhiivi, sealhulgas digikollektsiooni, muuseumile üle, mis on korrastatud ja jõudnud arvele võtmise lõpufaasi. Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: , ,



Eesti Arhitektide Liidu taasasutamise pidulik dokument

EAL-i dokument 1989. aastal. EAM 10.4.9

Eesti Arhitektide Liit oli loomingulistest ühendustest esimene, kes püüdles 1980. aastate lõpus sõltumatuse poole ning lõi lahku üleliidulisest NSVL Arhitektide Liidust. Esimene teedrajav otsus võeti vastu ühel 1987. aasta novembrikuu päeval, kui koguneti arutlema ühingu tegevuse üle. Arhitektid langetasid otsuse, et nüüdseks tuleb loomingulise liidu algusaajaks mitte enam arvestada 1944. aastat vaid Eesti Arhitektide Ühingu loomise päeva 8. oktoobrit 1921. Järgmisel aastal võeti arhitekt Leonhard Lapini eestvedamisel nõuks iseseisva ühinguna jätkata, mille jaoks koostati 1989. aasta 27. juuniks pidulik ürik, mis on juuresolevail piltidel vaadeldav. See kaunis kalligraafilise teksti ja arhitektide allkirjadega dokument sai aluseks 1989. aasta novembris registreeritud ametlikule põhikirjale, mille toel valis EAL-i üldkogu uue eestseisuse ning liidu esimeseks esimeheks arhitekt Ike Volkovi. Paberdokumenti kooshoidva nahkehistöö meister on Aime Pralla. EAL andis üriku muuseumile hoiule 1998. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)


Veel: ,



Pirita Purjespordikeskuse jahtklubi

Avo-Himm Looveer, 1983. EAM 4.1.6

1980. aasta olümpiaregati eel rajati Tallinna hulganisti olümpiaehitisi, millest mahukaim oli suur purjespordikompleks. Pirita jõe suudmesse ehitatud keskusse kavandas Looveer jahtklubi hoone, paigutades selle nutikalt jõele eenduvale neemele, mis vaatas otse jõe vastaskaldale kavandatud publikualale. Joonis kujutabki klubihoone vaadet üle jõe. Algne tušijoonistus on paljundatud ja koloreeritud pliiatsitega ning valminud peale ehituse valmimist eksponeerimiseks Soomes arhitektuurinäitusel (1984). Avo-Himm Loover töötas projektiga 7 aastat. Soome Arhitektuurimuuseum andis joonise 1993. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



EAM 30 / Väike maketituur: Tallinna Reaalkooli juurdeehitus

Marika Lõoke, 1981. EAM MK 227

Tallinna Reaalkool saab tänavu 140 aastaseks. Kool asutati 1881. aastal, samal aastal korraldati ülevenemaaline arhitektuurivõistlus koolimaja projekti saamiseks. Konkursi võitis baltisaksa päritolu Moskva arhitekt Max Hoeppener (1848–1924). Ehitusprojekti juures oli Hoeppenerile abiks tollane Tallinna linnainsener Carl Gustav Jacoby. Esimene koolimajaks projekteeritud hoone Tallinnas valmis 1884. aastal.

Sajand hiljem, aastal 1981, toimus konkurss koolimaja juurdeehituse ideekavandi saamiseks praeguse spordiplatsi asukohale. Võistlusele tuli 13 tööd. Esikoha pälvis arhitektide Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekt märgusõnaga „Kivirünta“ (EAM 41.1.10), teise koha Kullervo Kliimandi töö „Poiss“. III preemia said kaks võistlustööd: Kiira Soosaare, Siiri Kasemetsa ja Jüri Karu võistlustöö „Imelik“ ning Marika Lõokese projekt „Koolimaja“. Ajakirjas Ehituskunst iseloomustab ajakirja toimetaja, arhitekt Ado Eigi seda nii: „Võistlustöö „Koolimaja“ (autor Marika Lõoke) pakkus atraktiivselt mänguliste, postmodernistlikus laadis heal professionaalsel tasemel väljapeetud fassaadide ja ekspressiivse plaanilahenduse kõrval ka huvitava nurgalahenduse häälestumiseks M. Gorki nim. Raamatukoguhoonega (praegu Tallinna Keskraamatukogu – A.L.).“ Aasta hiljem sai Marika Lõoke III preemia ka Kreutzwaldi nim Riikliku Raamatukogu uue hoone konkursil. Arhitektuurimuuseumi kogusse kuuluvat raamatukogu võistlusmaketti saab näha peatselt avataval näitusel Rahvusraamatukogus. Koos mitme teise maketiga annetas autor need muuseumile 2017. aastal. Vt ka „Ehituskunst. Teine-kolmas, 1982–1983.“ Tekst: Anne Lass

 


Veel: , ,



Linnahalli plats & Merepargi Taimelinn Tallinnas

Ignar Fjuk, 1982. EAM 5.4.61

Tallinna linnahall valmis 1980. aasta olümpiamängude eelses ehitustuhinas, kuid hoone ümbruse kavakohase arendamiseni ei jõutud. Piirduti elektrijaama ja kaubasadama vahelise ala puhastamisega tehaste tootmisjääkidest ja vedelevatest betoonplokkidest. Samas elavnesid arutelud seni piiritsooni kuulunud ja suurtehaste hallatud rannikuala avatusest linnarahvale. Ignar Fjuk kavandas linnahalli ümber haljastatud pargiala, milles on koht ka arhitektuursetel vormidel – väravatel ja paviljonidel. Oma visiooni esitles ta 1983. aastal Tallinna Kunstisalongis toimunud Tallinna kooli grupinäitusel. Tuši- ja guaššitehnikas töö andis autor muuseumile 2002. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



EAM 30 / Väike maketituur: Paide kultuurimaja makett

Paide kultuurimaja makett, 1986. EAM MK 91

Paide kultuurimaja projekteeriti tollases Eesti Maaehitusprojektis 1984–85. Projekti autor on arhitekt Hans Kõll, konstruktorina töötas kaasa Rein Üts. Fassaadi roosakna vitraaži kavandas kunstnik Kaarel Kurismaa. Kultuurimaja unikaalsed interjöörid on sisearhitektide Tiiu Pai ja Taimi Rõugu looming, vitraažid kunstnik Kalev Roometilt. Esinduslik hoone Pärnu ja Tööstuse tänava nurgal, kuhu pidi tulema Paide uus ühiskondlik keskus, valmis 1987. 1988. aasta 1. jaanuari „Sirp ja Vasar“ avaldas esilehel fotod uuest kultuurimajast ja kirjutas:

„Järvakate unistus on täitunud – 27. detsembril avati Paide rajooni kultuurimaja. Eesti suurim, Eesti parim. Kiirelt ja hästi ehitatud, tellijale antud pool aastat enne tähtaega – taoline peaks olema perestroikahoog teistelgi ehitustel, eriti kultuuriobjektidel.“

Vaatamata sellele, et hoonele heideti toona ette ebamastaapsust ning rahutut fassaadiviimistlust, tunnistati ta 1988. aasta parimaks ehitiseks. Paide kultuurimaja (nüüd Paide Muusika- ja Teatrimaja) on seniajani toiminud oma algses funktsioonis ning säilitanud algupärase välisilme ning interjöörid. 2016. aastal tunnistati hoone kultuurimälestiseks. Paide kultuurimaja 1:100 maketi valmistasid Rein Koster ja Ants Anari, muuseumisse jõudis see 2001. aastal. Tekst: Anne Lass

 


Veel: , , ,



Rovaniemi Arktika keskuse võistlustöö

Andres Alver, Leonhard Lapin, 1982. EAM 5.4.70

Arktilise looduse, ajaloo ja kultuuri laiemaks tutvustamiseks korraldatud rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel osales kaheksa riiki põhjapoolkeralt, nende seas ka Nõukogude Liit, mille kolm tööd esitati Eestist. Projekti „CDF” autorid ammutasid inspiratsiooni Caspar David Friedrichi maalilt „Laevahukk Arktikas”. Kaht erineva suunitlusega Arktika muuseumi ja Lapi maakonnamuuseumi ühendava hoone vormis leiab otsese seose kokkukuhjunud rüsijääga. Ideed Põhjala loodusjõudude meelevallas olekust võimendab krundi looduslikku reljeefi jälgiv, järsul jõekaldal paiknev hoonestus. Juuresoleva aksonomeetrilise joonisele lisaks on projektis veel kaheksa suureformaadilist tööd, mille tõid autorid muuseumisse 2008. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,