Sildi arhiiv: 1980ndad

See sinine vihm

Anli Tensing, 1984. EAM 5.9.2

Hõrk minimalistlik joonistus valmis 1985. aasta arhitektuurinäituseks Tallinna Matkamajas. Töö pälvis ENSV Kultuuriministeeriumi preemia „uusrajoonide poetiseeritud kujutamise eest“. Näitus ise oli omas ajas märgiline. Esmakordselt said arhitektid suurel ülevaatenäitusel hooneprojektide ja planeerimiskavade kõrval näidata oma vaba loomingut – esitada võis arhitektuurseid joonistusi, fantaasiaprojekte, graafikat, makette, arhitektoone (vt Arhitektuurikroonika ’85. Tallinn „Valgus“ 1987). Mitmed tööd tollaselt näituselt kuuluvad muuseumi kullafondi. Arhiivkogus säilitatakse ka näituse külalisraamatut. Anli Tensingu (Tummi, 1957–2006) auhinnatud töö koos paarikümne saatusekaaslasega sattus paraku aga ühe vanalinna hoone katusealusesse kolikambrisse, kust ta leiti ja jõudis muuseumisse alles 2022. aastal. Tekst: Anne Lass


Veel: ,



Ooperi- ja balletiteater

Peep Jänes, Henno Sepmann, Rein Kersten, Loona Kikkas, 1986. EAM 5.4.35

Tallinna uue ooperi- ja balletiteatri asukohaks pidi saama 1983. aastal vastu võetud detailplaneeringu kohaselt Süda tänava piirkond – Pärnu maantee, Süda tänava ja planeeritud Rävala puiestee pikenduse ristumiskoht. Kutsutud arhitektuurikonkursi võitsid 1984. aastal arhitektid Peep Jänes ja Henno Sepmann, aasta hiljem asuti võidutöö alusel kaasaegsetele nõuetele vastavat ooperiteatrit projekteerima. Jänese ja Sepmanniga liitusid arhitektid Rein Kersten ja Loona Kikkas. Kesklinna tuiksoonele planeeritud teatrihoone projekt oli suurlinlikult suurejooneline. Teatrihoone efektseimaks, õhtuhämaruses säravaimaks, osaks pidi kujunema kumera vormiga klaasfassaad, mille astmelisus oli vastavuses suure saali rõdukorrustega. Hoone keskosa pidi kroonima jõulise vormiga lavatorn. Tasakaalustamaks ehitise mastaapsust oli hoone materjalivalik ja selle värvitoonid tagasihoidlikud: hall peegeldav klaas, hõbehall glasuurtellis ja dolomiit, olles dialoogis Tallinna linnamüüri ja ajaloolise hoonestuse kuvandiga. Teatrihoone nelja rõduga suur saal pidi mahutama 1100 pealtvaatajat. Monumentaalse kultuurihoone asukohavalik põhjustas ühiskonnas aktiivse arutelu, oli nii uue teatrimaja kirglikke pooldajaid kui tulihingelisi vastuseisjaid. Uus ooperiteater oleks oluliselt muutnud Süda tänava piirkonna linnaehituslikku miljööd, ehitusele oleks ette jäänud olemasolevad hooned ja hulga puid, sealhulgas looduskaitsealune hõlmikpuu. Viimase säilitamiseks kavandati ooperiteatri ette haljasala. Mitu aastat väldanud ooperiteatri projekteerimine lõpetati 1988. aasta novembris. Tekst: Anna-Liiza Izbaš


Veel: , , , ,



Arhitektide maja

Andres Siim, 1989. EAM 5.4.9

Tallinna vanalinna Apteegi tänavale sõja ajal hävinud hoonestuse asemele planeeritud arhitektide majast pidi kujunema Eesti arhitektuurielu keskus. 1989. aasta kevadel lõppenud arhitektuurikonkursi 11 võistlustöö seast tõusis esile arhitekt Andres Siimu kavand „Eclipse“, mis vastas enim arhitektide maja visioonile ja pälvis konkursil I preemia. Hoone kavandamisel vanalinna pidi lähtuma ajalooliselt välja kujunenud kinnistute struktuurist ja ehitusjoonest, uusehitis pidi väärikalt esindama kaasaja arhitektuuri seejuures pidi hoone maht, fassaadi liigendus ja katusemaastik sobituma vanalinna miljööga. Žürii tõstis esile Siimu kavandatud arhitektide maja välise ja sisemise ruumilahenduse vastavust lähteülesandes püsitatud eesmärkidele ning hoone mitmekihilist ja huvitavat plaanilahendust. Vanalinnale omased kitsad kinnistud peegeldusid selgelt hoone fassaadijaotuses, iseloomu lisasid erikujulised aknad ja kollane eenduv hooneosa. Lisaks töö- ja koosolekuruumidele planeeriti arhitektide majja saal ja raamatukogu, kinoprojektsiooni-, arhiivi- ja näituseruumid ning keldrikorrusele kohvik-klubiruum. Kuigi hoone arhitektuurilahendus sai positiivse tagasiside, oli projekti edasine käekäik keeruline. Unistus arhitektide oma majast takerdus ametkondade bürokraatia, ehitus- ja finantsküsimuste taha. Tähelepanuväärne projekt jäi teostamata. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)


Veel: ,



Dialoog „Klient-arhitekt“

Veljo Kaasik, 1982. EAM K 31

Veljo Kaasiku töö „Klient-arhitekt“ on visuaalne kahekõne arhitekti ja tellija vahel. Tartus Nisu tänaval asuva eramu projekteerimisprotsessi kujutav teos näitab tabavalt kuidas hoone valmib ambitsioonika arhitekt ja nõudliku tellija koostöös, mõlemad osapooled on alates hoone kavandamisest kuni selle valmimiseni üksteisega seotud. Arhitekti lennukaid ideid mõjutavad asjaosaliste ristuvad mõttekäigud ja teineteisest tihtipeale erinev ilumeel. Tööde käigus kohanetakse, tehakse kompromisse ja lahkarvamuste vahel leitakse kuldne kesktee. Lõpptulemus on algselt plaanitust vähem või rohkem erinev. Veljo Kaasiku töö oli üleval Tallinna Kunstihoone salongis toimunud kümne arhitekti näitusel (näitus 23.12.1982–9.01.1983). Tekst: Anna-Liiza Izbaš


Veel: ,



Saun Kobelas

Toomas Rein, 1983. EAM 48.2.8

Arhitekt Toomas Reinu kavandatud ekspressiivse vormiga Linda kolhoosi saun Võrumaal Kobela alevikus on Eesti maa-arhitektuuri üks erilisemaid näiteid. Liigendatud hoonemahtudega kahekorruselisele saunahoonele annavad iseloomu ümarad nurgad ja kõrge punane viilkatus, valge krohviga kaetud fassaadile lisavad kontrasti akende ja uste punast värvi puitdetailid. Ehitise skulpturaalne eksterjöör peegeldub ka sisearhitekt Aulo Padari kavandatud interjööris. Hoone esimesel korrusel paiknesid puhkeruumid koos kaminanurgaga, abiruumid ja sisebassein. Teisele korrusele viis keerdtrepp, seal asusid leili- ja pesuruumid. Kuumast saunast sai jahutavasse basseini mööda kahe korruse vahel asunud liuteed. Teiselt korruselt sai ka hoone terrassile, sealt suundub liutee koos trepiga sauna kõrval asuvasse tiiki. 1990. aastate alguses toimunud ümberehituste käigus muudeti osade ruumide funktsiooni ja hoones tegutses klubi – sisebassein kaeti põrandaga ja liutee lammutati, kinni ehitati teise korruse valgusšahti auk ja klaaskatus.
Kobela sauna kujutaval planšetil sulab kokku arhitektuur, geomeetria ja abstraktne maalikunst – mustvalged arhitektuurifotod on paigutud korrapärasesse ruudustikku, kuldse värvikihi ja kirkate värvilaikude alt kumab hoone lõige ja põhiplaan. Tekst: Anna-Liiza Izbaš


Veel: ,



Graafiline sari “Eesti ehituskunst”

Leonhard Lapin, 1986–1988. EAM fond 68

29. detsembril tähistanuks Leonhard Lapin oma 75. sünnipäeva. Lapini pärandile on iseloomulik julge modernistlik arhitektuur, ent tema looming ei piirdunud kaugeltki vaid sellega. Leonhard Lapin on välja andnud luulekogumikke ja olnud silmapaistev kunstiuuendaja. Äratuntav on tema pop-kunsti mõjutustega graafika, omanäoline arhitektoonika linnaruumis ja kunstisaalides. Leonhard Lapin on arhitektuurimuuseumile läbi aastate lahkelt toonud oma projekte ja kunstiteosed. Sel aastal saabusid siia tema pärandusega koduarhiivis olevad arhitektuurijoonised. Südamliku täiendusena kinkisid Leonhard Lapini poeg ja tütar muuseumile isa 5 värvilist kõrgtrüki tehnikas graafikat 1980. aastatest. Sari kannab nime “Eesti ehituskunst” ja kujutab erinevate meistrite loomingut 20. sajandi alguskümnenditest: Nikolai von Glehni Palmimaja, Georg Hellati juugendlikku vana Endla teater-seltsimaja, rahvusromantilist Kalevi Jahtklubi Pirital (Karl Burman), Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni Riigikogu hoonet ning Artur Perna projekteeritud Tallinna 21. Kooli. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha kõiki 5 kunstiteost)


Veel: ,



Tallinna Mere puiestee kaubanduskeskuse võistlustöö

Tiina Tallinn, Ell Väärtnõu, Arvi Aasmaa, insener Rein Karilaid, 1989. EAM 5.1.21

Seni kinnise Rotermanni kvartali tehase territooriumi paremaks liitmiseks linnaruumiga korraldati alale arhitektuurivõistlus – kvartalist pidi saama Tallinna peamine kaubandus- ja teeninduskeskus. Võistlustöö „Foorum” kese on poolkaarekujuline turuväljak, mis on moodne tõlgendus Rooma ajaloolisest foorumist koos selle ümber paiknevate kitsaste turupaviljonidega. Klassikalise foorumi kohaselt on turg ka suhtluskoht erinevate koosviibimiste ja poliitiliste debattide jaoks, mida rõhutab väljaku keskel asuv kollaaždetail huultest kui kommunikatsioonivahendist. 1993. aastal andis Tallinna Linnavalitsus võistluste komplekti muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , ,



Vanalinnastuudio hoone Tallinnas

Vilen Künnapu, Ain Padrik, 1987. EAM 41.1.16

Tallinna vanalinnas õpetajate majas tegevust alustanud komöödiateater Vanalinnastuudio sai legendaarse lavastaja Eino Baskini juhtimisel niivõrd populaarseks, et 1980. aastate keskel võeti plaani teatrile oma maja ehitamine. Ühe võimaliku kohana kaaluti Viru tänava algust, kus oli üks krunt (praegu De la Gardie kaubamaja, 1999) pikka aega tühjalt seisnud. Uus, 200-kohalise saaliga teater kavandati black box’i tüüpi ja kõrge pööningukorrusega, kust saaks tõmmata dekoratsioone alla lavale. Postmodernistlik hoone jäi uue riigikorra tuleku järel rajamata. Fotoplanšett koos plaanide ja lõigetega jõudis muuseumisse 2005. aastal arhitektuuriajaloolase Liivi Künnapu vahendusel. 2021. aastal andis arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik oma sisuka arhiivi, sealhulgas digikollektsiooni, muuseumile üle, mis on korrastatud ja jõudnud arvele võtmise lõpufaasi. Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: , ,



Eesti Arhitektide Liidu taasasutamise pidulik dokument

EAL-i dokument 1989. aastal. EAM 10.4.9

Eesti Arhitektide Liit oli loomingulistest ühendustest esimene, kes püüdles 1980. aastate lõpus sõltumatuse poole ning lõi lahku üleliidulisest NSVL Arhitektide Liidust. Esimene teedrajav otsus võeti vastu ühel 1987. aasta novembrikuu päeval, kui koguneti arutlema ühingu tegevuse üle. Arhitektid langetasid otsuse, et nüüdseks tuleb loomingulise liidu algusaajaks mitte enam arvestada 1944. aastat vaid Eesti Arhitektide Ühingu loomise päeva 8. oktoobrit 1921. Järgmisel aastal võeti arhitekt Leonhard Lapini eestvedamisel nõuks iseseisva ühinguna jätkata, mille jaoks koostati 1989. aasta 27. juuniks pidulik ürik, mis on juuresolevail piltidel vaadeldav. See kaunis kalligraafilise teksti ja arhitektide allkirjadega dokument sai aluseks 1989. aasta novembris registreeritud ametlikule põhikirjale, mille toel valis EAL-i üldkogu uue eestseisuse ning liidu esimeseks esimeheks arhitekt Ike Volkovi. Paberdokumenti kooshoidva nahkehistöö meister on Aime Pralla. EAL andis üriku muuseumile hoiule 1998. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)


Veel: ,



Pirita Purjespordikeskuse jahtklubi

Avo-Himm Looveer, 1983. EAM 4.1.6

1980. aasta olümpiaregati eel rajati Tallinna hulganisti olümpiaehitisi, millest mahukaim oli suur purjespordikompleks. Pirita jõe suudmesse ehitatud keskusse kavandas Looveer jahtklubi hoone, paigutades selle nutikalt jõele eenduvale neemele, mis vaatas otse jõe vastaskaldale kavandatud publikualale. Joonis kujutabki klubihoone vaadet üle jõe. Algne tušijoonistus on paljundatud ja koloreeritud pliiatsitega ning valminud peale ehituse valmimist eksponeerimiseks Soomes arhitektuurinäitusel (1984). Avo-Himm Loover töötas projektiga 7 aastat. Soome Arhitektuurimuuseum andis joonise 1993. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,