Sildi arhiiv: 1930ndad

Villa Tammekann Tartus

Alvar Aalto, 1932. Makett: Peet Veimer. EAM MK 47

3. veebruaril on maailmakuulsa soome arhitekti Alvar Aalto 125. sünniaastapäev. Tartu Ülikooli professor August Tammekannu eramu Tartus Kreutzwaldi tn 6 on ainus tipparhitekti projekti järgi valminud hoone Eestis. Kahekorruseline lameda katusega funktsionalistlik villa valmis osaliselt 1933. aastal. Stiilile omaselt peegeldub hoone fassaadilahenduses siseruumide kasutus. Tänavapool kõrgub vertikaalse väiksemateks ristkülikuteks jaotatud akende taga trepihall, hoovipool on hoone keskne element elutoa laiune lintaken, mille sirgjoonelisust katkestab akna allosas paiknev kamin. Kohalike seas tekitas palju kõneainet maja lamekatus, mis polnud sel ajal linnas laialt levinud ja mida koguni jumalavastaseks nähtuseks peeti. Nõukogude perioodil muudeti hoonet tundmatuseni ja villa ehitati ümber korterelamuks. 1994. aastal tagastati hoone professor Tammekannu järeltulijatele, 1998. aastal ostis selle Turu Ülikool. Villa algne ilme taastati vastavalt Alvar Aalto projektile 2000. aastal. Täna tegutseb hoones Turu ja Tartu Ülikooli ühine sihtasutus Granö keskus.
Villa Tammekann maketi valmistas Peet Veimer 1998. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumi näituse „Aalto: kolm projekti Eestis“ jaoks. Tekst: Anna-Liiza Izbaš


Veel: ,



Kehakultuurihoone võistlusprojekt „Siseõu“. II preemia

Erika Nõva, 1939. EAM 2.6.34

1930ndate aastate keskel olid moodsa elu märksõnadeks saanud sport ja kehakultuur. Päevakorrale tõusis esindusliku spordihoone püstitamine Tallinnasse. Sobiv asukoht leiti Toompuiesteel Falkpargi (nüüd Falgi park) maa-alal. 1938. aasta novembris kuulutati välja arhitektuurivõistlus. Kava oli suurejooneline: hoone pidi mahutama 20 x 40 m suuruse peasaali võimlemise, korv- ja võrkpalli, tennise, maadluse, tõstmise jt alade jaoks. Tribüünidel oli kohti 4500 vaatajale. Teise suurema ruumigrupi moodustas ujula 14 x 25 m basseini ja kahe saunaga ning kolmanda võimla. Lisaks treeningruumidele ja pesemis- ning riietusruumidele olid hoonesse kavandatud ka bürooruumid ja ametnike korterid. Aprillis 1939 lõppenud rahvusvahelise võistluse võitis arhitektide Enn Muistre ja Einari Teräsvirta (Soome) töö, III preemia läks Riia arhitektile Arturs Reinfeldsile. Arhitektuurivõistluse II preemia pälvis aga Eesti esimesi naisarhitekte Erika Nõva. Tema kavandi puhul tõstis auhinnakomisjon esile linnaehituslikult õnnestunud masside lahendust vastu Toompuiesteed „ … kuna poolkaares esitatud massid suhtuvad arhitektooniliselt hästi mitmesuunalistele tänavatele.“ Peasaali, ujula ning keskosa plaanilahendust nimetati suurejooneliseks /Eesti Arhitektuur. Varamu arhitektuuri osakond nr 3, 1939/. Erika Nõva ise meenutab: „See töö hakkas mind kiusama. Ei arvanud ennast küll selle vääriliseks, kuid ei saanud ka loobuda sellest mõttest. Hakkasin vähehaaval jälgima sellekohaseid näiteid välismaa ajakirjadest ja püüdsin selle programmi järgi skitseerida. Kui kord näitasin Kotlile ja Soansile neid eskiise /… /, siis nemad julgustasid mind edasi töötama.“ /Erika Nõva. Minu töö ja elu. Tallinn, 2006, lk 61/. Järgneb pikk ja meeleolukas kirjeldus öistest töötundidest köögis petrooleumilambi valgel, joonestajaabilisest Tsinovskist (Nopskist), närvesöövatest hetkedest töö teele saatmisel Nõmme jaama postkontoris, võidu tähistamisest „Ehitaja“ kontoris ja hiljem Mustamäe kodus – viimasel rahusuvel. Tekst: Anne Lass

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)


Veel: ,



Presidendi kantselei hoone laterna joonis

Alar Kotli, 1938. EAM 2.9.2

Presidendi kantselei hoone peasissekäiku flankeerivad laternad koos rohkete rosettide ja lehemotiividega moodustavad uusbarokse maja arhitektuuriga terviku. Lisaks on laternate kohal lipuvarda soklid, sest tegu on esindushoonega. Joonisel on kujutatud ka peaust kahelt poolt valvama pandud pronksist vapilooma – leopardi (skulptor Voldemar Mellik). Joonis jõudis muuseumisse 1993. aastal instituudi Eesti Ehitusmälestised kaudu. Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: ,



Arhitekt August Volberg koolipõlves

EAM 31.4.73 ja fond 3.

Kino Sõpruse ja Kirjanike Maja üks arhitektidest August Volberg mõjutas tugevalt maa-asulate arhitektuurilise keskkonna kujundamist, sealhulgas haridusasutuste omi. 1920.–1930. aastatel töötas ta mitmes maa-arhitektuuriga tegelevates asutustes nagu näiteks Põllutöökoja Ehitustalituses, kus ta võttis eeskujuks taluhoonete elemente. Tihti lahendas ta traditsioonilise hoone ukseava paigutuse hoone esiküljel asümmeetriliselt ja projekteeris selllele kõrge kelpkatuse. Mitmeid koolimaju (nt Lagedi, Neeme, Neeruti algkoolid) projekteerinud August Volberg osales ka peale sõda mitmete tüüpkoolimajade ja lasteaedade projektide võistlustel ja saavutas oma hubaste lahendustega edu. Foto noorest August Volbergist on tehtud ilmselt 1907. aastal koos koolivendadega. 2011. aastal annetas arhitekt Heili Volberg foto koos koduse arhiiviga muuseumile. Tekst: Sandra Mälk 

(kliki pildil, et näha projekte)


Veel: , ,



Toompea lossi ja lossiaia rekonstruktsioon

Alar Kotli, 1933–1936. EAM 2.11.15

1930. aastate teisel poolel alanud esinduslikkuse taotlus jõudis riiklike hoonete kaudu arhitektuuri, väljendudes eelkõige traditsioonilistes vormides ja detailides. Tallinna Toompeale koondunud Eesti valitsus rekonstrueeris Toompea lossi lõunatiiva ja selle esise Kuberneri aia, valides uusbarokse laadi, mis harmoneerus lossi 18. sajandist pärineva hilisbarokse esiküljega. Värske ilme sai ka Kuberneri aia tugimüür. Koloreeritud koopia on osa suuremast planeerimiskavade komplektist, mis jõudis muuseumisse Eesti Ehitusmälestiste kaudu 1991. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Olev Siinmaa tööde album

Olev Siinmaa valik töödest 1924–1934. EAM 29.1.4

12. novembril on 140. sünniaastapäev kauaaegsel Pärnu linnaarhitektil Olev Siinmaal (1881–1948). Kuurordilinnale moodsa kihistuse loonud arhitekt astus oma ametisse 1925. aastal, kus ta ühe esimese tööna võttis ette 1915. aastal põlenud Pärnu Mudaravila taastamise (1926–1927, koos Erich von Wolffeldti ja Aleksander Nürnbergiga). Kuigi ta on tuntud kui funktsionalistlike hoonete arhitektina, kes projekteeris Pärnu Rannahotelli, Rannakohviku ning mitmed villad, oli ta ka andekas mööblikunstnik. Siinmaa oskas ühtpidi mõelda nii moodsa sisseehitatud mööbli lahendustele kui ka sisustada traditsionalistlikumaid ruume rahvusmotiive kujutava mööbliga. Sellest kõigest annab hea ülevaate tema tööde album, mis tutvustab töid vahemikust 1924–1934.

Olev ja Katariina Siinmaa lahkusid Eestist 1944. aasta sügisel Rootsi. „Põgenikelaagrist suunati ta [Olev Siinmaa] otsekohe Norrköpingi abiarhitektiks. Eratöid ta sääl ei teinud, välja arvatud mõnele sõbrale suvemaja kavandamine… O. Siinmaa peamiseks tööks Norrköpingis oli uute linnaosade planeerimine südalinnast kaugemale“ (Katariina Siinmaa kirjast arhitekt Jüri Lassile). Olev Siinmaa suri 28. märtsil 1948 ja on maetud Norrköpingi kalmistule. Peale abikaasa surma siirdus Katariina Siinmaa Kanadasse. 1994. aastal, kümme aastat peale proua Siinmaa surma, jõudis perekonna kätte jäänud Olev Siinmaa loomingu album eesti soost arhitekti ja linnaplaneerija, hilisema Eesti Arhiivi Vancouveris (EAV) juhataja Teas Tanneri kaasabil kodumaale tagasi ning anti üle Eesti Arhitektuurimuuseumile. Mapp, mis sisaldab fotodena tõelisi maiuspalu arhitekt Olev Siinmaa loomingust, on oma pikkadel rännakutel küll mõnevõrra räsida saanud, kuid mida saab lõputult sirvida digitaalsel kujul: https://www.muis.ee/museaalview/2181624

 


Veel: , , ,



EAL 100 / Edgar Johan Kuusik

Kunstimuuseumi fuajee, 1937. EAM 7.1.74

Üks uusimaid täiendusi Edgar Johan Kuusiku isikuarhiivis on talle omaselt detailne pliiatsijoonistus Eesti Kunstimuuseumi fuajeest. See kuulub 1937. aastal uue hoone jaoks korraldatud järjekordsel arhitektuurivõistlusel Kuusiku ja Erich Jacoby esitatud projekti hulka, mis kuulutati peapreemia vääriliseks. Hoone asukohaks polnud määratud mitte praegune KUMU asukoht Kadriorus, aga südalinn Mere pst-l niinimetatud Rahvaaias. Projekt jäi Teise maailmasõja tõttu teostamata. 1922. aastast alates oli Edgar Johan Kuusik vabakutseline arhitekt, aga ka pedagoog sisearhitektuuri vallas ja mööblidisainer, kes on üks 1920.–1930. aastatel enim avalikku ruumi kujundanud arhitekte. Kuusiku meisterilik joonistusgraafika lummab tihti oma detailirohkusega. Projekti esinduslikule väljanägemisele ta mööndusi ei lubanud.

Edgar Johan Kuusik (1888–1974) kuulus koos 14 arhitektiga 1921. aastal loodud Eesti Arhitektide Ühingu (nüüd Arhitektide Liit) asutajate hulka. Koos Eugen Habermanniga oli ta üks EAÜ põhikirja koostajaid. Joonistuse kinkis 2020. aastal muuseumile Edgar J. Kuusiku perekond. Tekst: Sandra Mälk

 

 


Veel: , ,



Äri- ja elumaja Tallinnas Pärnu mnt 8

Eugen Sacharias, 1936. EAM 2.2.320

Pärnu maantee ja Väike-Karja nurgal olev seitsmekorruseline hoone on esinduslikumaid suuri üürimaju, mis ehitati Tallinna kesklinna 1930. aastate teisel poolel. Hoone projekti tellis osaühisus „Elamu“ arhitekt Eugen Sachariaselt (1906–2002). Hoone esimesel korrusel olid ja on siiani äriruumid, teisele korrusele olid kavandatud bürood, kõrgematel korrustel olid mitmetoalised kõigi mugavustega, vanni- ja teenijatubadega korterid. Et toonaste üürnike hulgas oli mitu arsti, on seda maja kutsutud ka nn arstide majaks. Hoone seitsmendal korrusel olid arhitekt Sachariase enda bürooruumid.

Baltisaksa päritolu arhitekt Eugen Sacharias sündis 21. aprillil 1906, omandas arhitekti kutse Praha Tehnikaülikoolis 1925.–1931. aastatel. Andeka ja ettevõtliku noore arhitektina oli ta esmalt abiks Eugen Habermannile Pärnu maantee 10 nn Urla maja projekteerimisel, seejärel asutas ta oma büroo. Kümne tegutsemisaasta jooksul valmis ligi 40 kortermaja projekti, mis on kujundanud Tallinna kui pealinna esindusliku näo. 1941. aastal lahkus Sacharias perekonnaga Saksamaale ja sealt edasi Austraaliasse, kus jätkas tegevust arhitekti ja ehitusettevõtjana. 1991. aasta aprillis tähistati Eugen Sachariase 85. sünnipäeva näitusega Teaduste Akadeemia raamatukogu (praegu Tallinna Ülikooli raamatukogu) fuajees. Näituse kuraator oli kunstiajaloolane Mart Kalm. See oli kolm kuud varem asutatud Eesti Arhitektuurimuuseumi esimene näitus. Tekst: Anne Lass
Lugemissoovitus: Mart Kalm. Eugen Sacharias – Tallinnast suurlinna tegija. Kultuur ja Elu, 1991, nr 4.

 

 

 


Veel: , ,



Paldiski linna plaan 1:1000

Paldiski linna plaan 1:1000. Insener Vjatšeslav Solntsev, 1930ndad. EAM. 2.1.187

Rahvusarhiiv tuli taas muuseumile appi suuremõõtmeliste plaanide/kaartide digiteerimisel ja eelmise aasta lõpus täienes digiteeritud kaardikogu veel kuueteistkümne põhiliselt 1920.–1930. aastatest pärit asumiplaaniga. Kõik nad on huvilistele leitavad arhiivide infosüsteemi AIS abiga, kus dokumendi juures on vastav link, või siis rahvusarhiivi Saaga portaali kaudu:

Saaga; Arhitektuurimuuseumi plaanid (ra.ee)

Ja muidugi on plaanid nähtavad ja allalaetavad muuseumide infosüsteemis MuIS.


Veel: ,



Konstruktsioonijoonis

Ernst Kesa, 1932. EAM 12.2.6

Ernst Kesa õpingud jätkusid Tšehhimaal Brno saksa Tehnikaülikoolis. Arhitektuuriosakonna üliõpilaselt nõuti oskust lahendada erinevaid konstruktsiooniülesandeid ja neid esinduslikult vormistada. Aksonomeetrilises vaates joonis kujutab akna ja ukse läbilõiget. Joonis avaldab maja kohta muudki: krohvitud seina taga on telliskivid, kaarvõlvidega kelder on toestatud metalltaladega, vahelagesid soojustab liivakiht jne. Akvarellidega koloreeritud mustal tušijoonistusel on õnnestunud edasi anda materjali ehedust, näiteks põletatud telliste naturaalset tooni. Arhitekt Ernst Kesa kinkis oma õpilastööd ja tööalase arhiivi muuseumile 1992. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,