Sildi arhiiv: EAL100

EAL 100 / Karl Tarvas

EAM fond 40

Karl Tarvase (Treumann, 1885–1975) loominguline pärand kujundas olulisel määral Tallinna äärelinnade elukondlikku arhitektuuri 1920–1940. Sõdadevahelisel ajal pühendus ta teadlikult vähemjõukama elanikkonna ning üürnike elutingimuste parandamisele projekteerides kiiresti ehitatavaid puidust tüüpkortermaju, millest iseloomulikumad on Tallinna majad. Neid kivist trepikodadega sõrestikkonstrukstiooniga hooneid ehitasid soodsa riigipoolse ehituslaenuga ärksamad väikeettevõtjad, kes elasid tavaliselt hoone esimese korruse avarates korterites ning andsid 2-3 toalised korterid üürile. 1930. aastate teises pooles projekteeris ta kivist kortermaju vastavalt riigipoolsele Tallinna kesklinna esinduslikumaks muutmise kavale. 1920. aastatel, enne oma büroo asutamist, töötas Karl Tarvas Harju maakonna arhitektina ja hoolitses maakoolimajade, jaoskondade ja muude avalike hoonete ehitamise eest. Tema kolm poega valisid samuti arhitekti ameti, kellest nimekaim on Peeter Tarvas (1916–1987).
Karl Tarvase õpingutest Riia Polütehnilises Instituudis 1906–1915 ja hilisemast loomingust kirjutas Sandra Mälk pikemalt Riia Tehnikaülikooli kogumikus (RTU Scientific Journal, 2021/5, inglise keeles):
https://hesihe-journals.rtu.lv/article/view/HESIHE.2021.004/2824
Karl Tarvas oli üks 15st arhitektist, kes asutas 1921. aastal Eesti Arhitektide Ühingu, mis on Eesti Arhitektide Liidu eelkäija.

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)


Veel: ,



Eesti Arhitektide Liidu taasasutamise pidulik dokument

EAL-i dokument 1989. aastal. EAM 10.4.9

Eesti Arhitektide Liit oli loomingulistest ühendustest esimene, kes püüdles 1980. aastate lõpus sõltumatuse poole ning lõi lahku üleliidulisest NSVL Arhitektide Liidust. Esimene teedrajav otsus võeti vastu ühel 1987. aasta novembrikuu päeval, kui koguneti arutlema ühingu tegevuse üle. Arhitektid langetasid otsuse, et nüüdseks tuleb loomingulise liidu algusaajaks mitte enam arvestada 1944. aastat vaid Eesti Arhitektide Ühingu loomise päeva 8. oktoobrit 1921. Järgmisel aastal võeti arhitekt Leonhard Lapini eestvedamisel nõuks iseseisva ühinguna jätkata, mille jaoks koostati 1989. aasta 27. juuniks pidulik ürik, mis on juuresolevail piltidel vaadeldav. See kaunis kalligraafilise teksti ja arhitektide allkirjadega dokument sai aluseks 1989. aasta novembris registreeritud ametlikule põhikirjale, mille toel valis EAL-i üldkogu uue eestseisuse ning liidu esimeseks esimeheks arhitekt Ike Volkovi. Paberdokumenti kooshoidva nahkehistöö meister on Aime Pralla. EAL andis üriku muuseumile hoiule 1998. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)


Veel: ,



EAL 100 / Edgar Johan Kuusik

Kunstimuuseumi fuajee, 1937. EAM 7.1.74

Üks uusimaid täiendusi Edgar Johan Kuusiku isikuarhiivis on talle omaselt detailne pliiatsijoonistus Eesti Kunstimuuseumi fuajeest. See kuulub 1937. aastal uue hoone jaoks korraldatud järjekordsel arhitektuurivõistlusel Kuusiku ja Erich Jacoby esitatud projekti hulka, mis kuulutati peapreemia vääriliseks. Hoone asukohaks polnud määratud mitte praegune KUMU asukoht Kadriorus, aga südalinn Mere pst-l niinimetatud Rahvaaias. Projekt jäi Teise maailmasõja tõttu teostamata. 1922. aastast alates oli Edgar Johan Kuusik vabakutseline arhitekt, aga ka pedagoog sisearhitektuuri vallas ja mööblidisainer, kes on üks 1920.–1930. aastatel enim avalikku ruumi kujundanud arhitekte. Kuusiku meisterilik joonistusgraafika lummab tihti oma detailirohkusega. Projekti esinduslikule väljanägemisele ta mööndusi ei lubanud.

Edgar Johan Kuusik (1888–1974) kuulus koos 14 arhitektiga 1921. aastal loodud Eesti Arhitektide Ühingu (nüüd Arhitektide Liit) asutajate hulka. Koos Eugen Habermanniga oli ta üks EAÜ põhikirja koostajaid. Joonistuse kinkis 2020. aastal muuseumile Edgar J. Kuusiku perekond. Tekst: Sandra Mälk

 

 


Veel: , ,



EAL 100 / Artur Perna

Artur Perna, 1923. EAM 15.1.21; EAM 8.1.25:4

Eesti Arhitektide Ühingu üks loojaid oli kolonneleitnanti auastmega arhitekt Artur Perna (1881–1940), kelle töölaual on valminud nii koolimajade (Raua tänava ehk 21. kooli hoone Tallinnas, Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi hoone), Kaitseliidu hoonete kui ka ridamisi kortermajade projekte. Pildil on 1923. aastal Tallinnasse Kreutzwaldi tänavale kavandatud kortermaja. Ärimees Josep Habicht ja arhitekt Artur Perna tegid mitmel korral koostööd. Äsja oli kõrvalkrundil valminud sarnase stilistikaga hilisjuugendlik maja Narva mnt 22, millega uus hoone moodustanuks kompositsioonilise terviku. Kahe trepikojaga üürimajja kavandati ruumid kuuele ärile, ülakorrustele aga kolme-neljatoalised korterid. Esinduslik kesklinnahoone jäi kavandiks, sest 1920. aastate alguses hindasid tellijad oma ärilisi võimalusi sageli üle. Tušijoonistuse ebatavaline värv võis tuleneda Euroopas toodetud vahendist, mis erinevalt klassikalisest India mustast tušist andis tindile pruunika pigmendi.
Artur Pernal on teeneid ka hariduselus. Ta oli üks  Eesti esimese tehnilist haridust pakkuva Tallinna Tehnikumi asutajatest 1918. aastal, mille õppejõuna tegutses ta aastakümneid. Sealt koolist said tuule tiibadesse paljud eesti arhitektid nagu näiteks August Volberg, Nikolai Kusmin, Erika Nõva ja Ott Puuraid. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)

 


Veel: , ,



EAL 100 / Eugen Habermann

Riigikogu hoone istungite saal, E. Habermann, H. Johanson, 1921–1922. EAM Fk 19083

Eesti Arhitektide Ühingu moodustamisel 1921. aastal asus just Eugen Habermann ühingu esimeheks ja oli seda järgnevad 12 aastat. Ühiskonnas olid ülevad tunded, valmimas oli riikliku tähtsusega sümbolhoone Riigikogu hoone (E. Habermann ja H. Johanson, 1920–1922), mis paistis silma oma julge ekspressionistliku stiili poolest nii siin kui ka riiklike esindushoonete seas laiemalt maailmas.

Eugen Habermanni üks huviorbiite oli Tallinna vanalinna regenereerimine. Ta koostas hulgaliselt majade ümberehituse projekte ja mõtles piirkonna elavdamisele. Linnaplaneerimisarhitektina kavandas ta juba 1914. aastal linna moderniseerimise kavandi, millega jätkas 1921. aastal. Selles tegi ta muuseas ettepaneku haljastada vanalinna muldkindlustuste vöönd, lammutada sealsed vanad sõjaväe barakid ja muuta vanalinna vahetu ümbrus jalutuskäikudeks sobiva rohealaga. Habermannile oli oluline muuta linn inimnäolisemaks. Tema visioon moodsast Tallinnast nägi ette ka raudtee ja sadama omavahelise integreerimise. Juuresoleval plaanil on näidatud uus taristu, kus linna läbivad uued trammiteed (plaani fragmendil Soo ja Heina tänaval). Tema Tallinna linnavalitsuses töötamise ajal valmisid mitmed planeeringud Piritale, Lasnamäele ja Kopli poolsaarele.

1920. aastate alguses oli linnades üldise korterikriisi taustal teravik suunatud ametnike ja linnateenistujate elutingimuste parandamisele. Ühiselt kolleegi Herbert Johansoniga projekteeris Eugen Habermann näiteks õpetajatele mõeldud mugavustega väikekorteritega elamud nii Raua kui ka Graniidi tänavale. Tema kavandi järgi rajati toona ka üks originaalsemaid töölisasulaid Kohtla-Järve põlevkivitööstusele – Siidisuka asum. 1930. aastatel oli Eugen Habermannil juba erapraksis, kus ta projekteeris mitmeid nüüdseks arhitektuurilukku jäädvustunud hooneid nagu näiteks Eesti Panga hoone Tallinnas ja Rauaniidi tehase hoone (praegu Eesti Kunstiakadeemia hoone). Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: , ,



EAL 100 / Karl Burman

Karl Burman vanem. EAM fotokogu ja EAM 1.2.2

Sel aastal tähistab 100. juubelit Eesti Arhitektide Liit, mis alustas Eesti Arhitektide Ühinguna. Piduliku sündmuse puhul keerame aja tagasi ja vaatame mõnda neist ühisele mõttele jõudnud 15 arhitekti, kes 1921. aasta oktoobris loomeliidu asutamiseks kokku tulid, et koondada spetsialiste ja muuta ehitatud keskkond kvaliteetsemaks. Kes olid need Arhitektide Ühingu asutajaliikmed ja millised tööd neil parasjagu käsil olid?

Alustagem Eesti rahvusromantismi suurkujust Karl Burman vanemast (1882–1965). Karl Burman oli loominguline isiksus, kirglik akvarellist, kes armastas maalida linnavaateid, käis mitmes kunstikoolis ning asus arhitektuuri õppima Peterburi Kunstiakadeemiasse (1902–1909). Tallinnasse tulles asutas ta koos kolleegi Artur Pernaga oma arhitektuuribüroo. Arhitektide Ühingu loomise hetkeks 1921. aastal oli ta teenekas projekteerija oma äratuntava stiiliga, kes pidas tähtsaks ehituses seost loodusega ja kohalike materjalide kasutust. Burmanil oli ette näidata Kalevi jahtklubi Pirital (1911–1912), Eesti paviljon Helsingi messil (1920) ja nagu ka sajandi alguses jõudsalt kasvav linn väga vajas – mitmed suurlinna väärilised kivist üürimajad Tallinna vanalinnas ja kesklinnas. Burmani nimi kõlas ka eratellijate seas, kellest fotograaf Jaan Riet 1913. aastal nüüdseks Burmani ühe tuntuima elamu tellis. Viljandis asuvas elamu-ateljees paistab silma arhitekti romantiline käekiri, mida rõhutas kõrvuti olek Posti tänava klassikalisemate hoonetega. Hoone on juugendlikult sundimatu planeeringuga: ateljeeruumid asusid alumisel ning fotolaborid ja elutoad mansardkorrusel. Viiluvälja kaunistab A. Perna & K. Burmani arhitektuuribüroo üks lemmikkaunistusi – päikesemotiiv. Siin näha olevad sinitrükis lehed on originaaljoonise negatiivid, mida koloreeriti punase pliiatsiga. Tema hilisemasse loomingusse kuuluvad 1920. aastatel projekteeritud silmapaistvad hooned nagu Eesti Panga Viljandi osakonna (1926, hävinud) ja Tartu osakonna hoone (1935, koos Arnold Matteusega), hulgaliselt kivist linnamaju ning Saku aedlinna planeering (koos A. Pernaga). Varem on põhjalikumalt liidust ja selle asutajatest kirjutanud Mait Väljas: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/arhitektid-juubeldavad/ 

Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: , , ,