Sildi arhiiv: Tallinn

Augustitorm arhitektuuris

Avo-Himm Looveer, 1982. EAM K-48

Paneelelamute piirkondade massilise rajamisel Tallinna muutus 1970.–1980. aastatel küsitavaks uusrajoonide suhe linna ajalooliste kihistustega. Üldisi arengusuundi kritiseerides käidi välja, et heas elukeskkonnas peaksid arhitektuursed lisandused arvestama linlikku paljusust. Vanalinna silueti taustal meres hulpivad monoliitsed ehitusdetailid Avo-Himm Looveeri töös osutavad Lasnamäe kiirele rajamisele. Tema visioonis väljub see asumi piiridest ja näitab tehiskeskkonda üleilmses mõõtkavas; asumi häving loodusjõudude meelevallas viitab omakorda murrangule selles, kuidas arhitektuurist mõeldakse. Akvarelli soetas muuseum 2010. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Tallinna raekoja sisekujundus

Leila Pärtelpoeg, 1973–1978. EAM 4.2.7

Ainukese Põhja-Euroopas säilinud gooti stiilis raekoja (valminud 15. saj alguses) uuendamise käigus korraldati võistlus, et leida ajaloolisse keskkonda sobiv sisekujundus. Esikoha pälvinud sisearhitekt Leila Pärtelpoja lahendust raske musta mööbli, kõrgläikega uste ja vasest kuppelvalgustitega pidas osa otsustajate ringist liialt rivaalitsevaks ajaloopärandiga. Teised nägid uue ja vana vahelises pinges seevastu just ootuspäraselt ruumi elavdavat mõju. Kavandid kujutavad keskaegseid pidustusi kaubasaalis ning ajalooliste lühtrite ja külgreljeefidega raesaali. Leila Pärtelpoeg annetas ligi poolsada mööbli ja sisustuse joonist muuseumile 2000. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Mustamäe vaate- ja veetorni võistlustöö

Mart Port, 1962. EAM 52.2.11

Tallinnas Mustamäe elurajooni teenindama pidanud vaate- ja veetorni arhitektuurivõistlusele esitatud töö tugevus seisneb insener-tehniliselt puhtas vormis. Vaateplatvormi moodsat nõgusat katusekuju võimaldas raudbetooni kasutus. Piirkonda arendati toona intensiivselt: aasta varem valmis Mustamäe mäeveeru otsas suusahüppetorn ja selle jalamile planeeriti tehnikaülikooli linnakut. Perspektiivvaatel on näha kümnendi alguses levinud arhitektuurigraafika, kus klassikalist akvarelliga koloreeritud tušijoonist on täiendatud laia tumeda viltpliiatsiga. Joonised saabusid muuseumisse Mart Pordi koduarhiivist. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Eesti Kunstimuuseumi võistlustöö

Kalle Vellevoog, Velle Kadalipp, 1994. EAM 5.4.76

Võistlustöö „Pont du Parc” autorid nägid projekti asukohast lähtudes ühe võimalusena lähendada kahte asumit – barokse pargiga Kadriorgu ja nõukogudeaegset Lasnamäe paneelelamurajooni. Kunstimuuseumi põhikehand ulatub sillana üle Lasnamäe paeklindi, küündides sel viisil kahte erineva ajaloolise narratiiviga piirkonda. Piklikku põhihoonesse paigutati suurem osa ekspositsiooniruumidest, ümarasse ossa aga hoidlad ja teenindusruumid. Topograafiliselt ainulaadsesse asukohta kavandatud hoone esitamine aksonomeetrilises linnulennuvaates rõhutab sõnumit sillaehitajaks olemisest kahe piirkonna vahel. Kumu uus hoone realiseerus Pekka Vapaavuori võidutöö järgi, kuid juuresoleva töö paeklinti läbiva ideestik on Kalle Vellevoogi loomingus kandunud sarnaselt Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali lahendusse. Kollaažitehnikas joonise annetas arhitekt 2015. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Eesti linnaplaanid

Linnaplaanid, 1927–1963. EAM fondidest 2.1, 3.1 ja 4.1

Arhitektuurimuuseumil on hea uudis linnakaartide huvilistele! Nüüdsest on 34 suurt ajaloolist plaani digiteeritud ja MuIS-i portaalis ning Rahvusarhiivi kaardikogus kättesaadavad. Saime riiulil seisnud ülisuurte rullide jälile, need olid muuseumisse saabudes nii jäigalt kokku rullitud, et jooniste avamine oleks need lihtsalt katki teinud. Osavate restauraatorite ja digiteerijate abiga Tartu Rahvusarhiivist saame aga muretult kaevuda jooniste detailidesse. Peamiselt 1940. ja 1950. aastatest pärit linnaplaanid näitavad Haapsalu, Tallinna, Viljandi, Tartu ja teiste linnade toonast seisu kui ka uusi ideid linnaruumi korraldamiseks. Vaadake järgi!

Vaata kogu loetelu siit:
http://www.ra.ee/kaardid/index.php/et/map/searchAdvanced?archive=EAM&digitized=1&vmode=grid&q=1

 


Veel: , , , , , , ,



Estonia teatri- ja kontserdimaja interjöörid

Armas Lindgren, Wivi Lönn, 1912. EAM 1.4.1 ja 1.4.16

Juugend-klassitsistlikud akvarelljoonistused restoranist, raamatukogutoast ja fuajeest kuuluvad Estonia teatri- ja kontserdimaja sisearhitektuurse lahenduse komplekti. Eesti rahva sümboliks kujunenud rahvusteatrist kujunes oluline kultuurikants ja üks suuremaid ehitisi toonases Tallinnas. Fuajeed kaunistavad maskaroonid, uhked lühtrid ja värske ilminguna moekad uusklassitsistlikud kannelüüridega pilastrid. Teatri fuajee kujundus sai lõpuks siiski teise ilme. 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel hävinud teater taastati Alar Kotli projekti järgi (valmis 1951). Algseid juugendlikke interjööre asendas stalinistliku klassitsismi võtmes sisekujundus. Joonised jõudsid muuseumisse 1993. aastal instituudist Eesti Ehitusmälestised. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , , ,



Tallinna laululava eskiisid

Alar Kotli, 1957-1958. EAM 23.1.51 ja 3.4.30

Tallinna laululava esindab modernismi taassaabumist Hruštšovi sula aegses Eestis. ENSV juhtkond tellis hoone, et tähistada liiduvabariigi 20. sünnipäeva. Eestlastele sümboliseeris ehitis oma rahvust ja kultuuri. Ühtlasi oli see võimule justkui ninanipsuks – uue laululavaga põlistati ligi 100  aasta pikkune üldlaulupidude traditsioon. Juba esialgsetes skitsides on arhitekt Kotli jõudnud lähedale innovaatilisele lõpplahendusele: näha on akustilise ekraanina toimiva hüperboolse paraboloidi kujuline sadulkatus. Laululava eskiisid annetas Anu Kotli 1997. aastal muuseumile, skeemi helitasemest andis üle AS Eesti Projekt.

 


Veel: , , ,



Perekond Kanguri elamu

Peeter Tarvas, 1954. EAM 40.1.82

Sõjajärgsel perioodil valminud eramud on äratuntava stiiliga. Neid kõrge viilkatuse ja tõstetud räästajoonega kivihooneid leidub kõikjal üle Eesti. Säärase arhitektuuriga hoonetüüp pärines Saksa traditsioonilisest heimatarhitektuurist, mis romantiliste aknaluukide ja tõstetud katuseräästaga mõjus koduselt. Hoonetüübi stilistika oli meeltmööda ka valitsevale stalinistlikule võimule: see oli piisavalt erinev sõjaeelsest lamekatusega hoonetüübist, mis sobimatuid lääneeuroopalikke väärtusi kandis. Tallinnas Hiiul asuva elamu projekteeris arhitekt 1954. aastal. Projekti kinkis muuseumile Maria Tarvas 2006. aastal koos mitmete perekonnaarhiivist pärinevate materjalidega.


Veel: , , ,



Pirita rannahoone

Pirita rannahoone, fotograaf Rein Vainküla

Tsentrosojuzprojekti fotograaf Rein Vainküla on kaadrisse püüdnud fotogeenilise Pirita rannahoone toitlustusasutustega keskosa, kus arhitektuursete elementide kuhjumine annab tulemuseks efektse virvarri. Kontrastsetele toonidele ja diagonaaljoontele üles ehitatud kaader jätab küll hoonest pisut petliku, suisa konstruktivistliku mulje. Inimmõõtme annavad fotole justkui täpselt strateegilistesse punktidesse sätitud rannalised.

Piritale uue rannahoone rajamise tingis 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinnas toimuv purjeregatt. 1979 valminud hoone kohalt lammutati eest Edgar Kuusiku ja Franz de Vriesi projekteeritud ning 1929. aastal valminud puidust rannahoone. Uues, päikese käes kiiskavas heledas ja helges hoones oli algselt restoran, baar, söökla, kolm banketisaali ning tiibades peamiselt rannasolijaid teenindavad ruumid. Maja projekteeris arhitekt Mai Roosna Tsentrosojuzprojekti projekteerimisbüroos. 2000ndate algul ehitati hoone pea täielikult ümber korteriteks (arhitekt Ülo Peil). Tekst: Jarmo Kauge


Veel: , , , ,



Lillepaviljon Tallinnas Pirita tee 26

Valve Pormeister, projekt 1958, valmis 1960. EAM 33.1.22

Aia- ja pargikujundajana ülikooli lõpetanud arhitekt Valve Pormeistri sõnul oli loodus justkui üks komponent temast endast, mistõttu seadis ta oma töödes maastiku tihti esikohale. Lillepaviljon on sulatatud maastikku Pormeistri käekirjale iseloomuliku tundlikkusega. Samm-sammult künkast üles astuv maja esindab orgaanilisele ehituskunstile lisaks Soome mõjutustega karniisiarhitektuuri. Toonases ühiskonnas, mis kajas veel 1950. aastate alguse jäikusest, oli niisugune lähenemine haruldane ja mõjus värske, põhjamaisena. Detailirohked interjöörikavandid näitavad arhitekti entusiasmi lillenäituste kujundamisel, millega ta end samuti edaspidi sidus. Joonis saabus muuseumi kogusse 2002. aastal Valve Pormeistri isikliku arhiiviga, mille annetas Karin Victoria Kuuskemaa.


Veel: , , , ,