Sildi arhiiv: Tallinn

Lillepaviljon Tallinnas Pirita tee 26

Valve Pormeister, projekt 1958, valmis 1960 (sangviin, akvarell).

Aia- ja pargikujundajana ülikooli lõpetanud arhitekt Valve Pormeistri sõnul oli loodus justkui üks komponent temast endast, mistõttu seadis ta oma töödes maastiku tihti esikohale. Lillepaviljon on sulatatud maastikku Pormeistri käekirjale iseloomuliku tundlikkusega. Samm-sammult künkast üles astuv maja esindab orgaanilisele ehituskunstile lisaks Soome mõjutustega karniisiarhitektuuri. Toonases ühiskonnas, mis kajas veel 1950. aastate alguse jäikusest, oli niisugune lähenemine haruldane ja mõjus värske, põhjamaisena. Detailirohked interjöörikavandid näitavad arhitekti entusiasmi lillenäituste kujundamisel, millega ta end samuti edaspidi sidus. Joonis saabus muuseumi kogusse 2002. aastal Valve Pormeistri isikliku arhiiviga, mille annetas Karin Victoria Kuuskemaa.


Veel: , , , , , ,



Tallinna Väike-Õismäe elurajooni eskiisid

Mart Port, u 1968 (viltpliiats, paber)

Nõukogude Eesti linnaplaneerimise särav tandem Mart Port ja Malle Meelak haarasid Väike-Õismäed planeerides kinni võimalusest kujundada sellest ideaallinn ja vältida masselamuehitusega kaasnenud vigu. 40 000 elanikule mõeldud linnaku keskmesse kavandasid nad tehisjärve, mille ümber paikneb hoonestus radiaalselt. Eskiisid kannavad elavalt edasi Pordi siirast vaimustust ringlinnaideest. Võrreldes varasema Mustamäega, mis ehitati üles mitmete iseseisvate mikrorajoonidena, oli Väike-Õismäe lahendus unikaalne, isegi nii uuenduslik, et planeeringu kooskõlastamine läks üle kivide-kändude. Arhitektidelt oodati ikka tavapärast mitme asustusalaga sirgjooneliste tänavatega linnavõrgu kavandamist. Just seda tahtsid Port ja Meelak vältida, et anda linnaosale inimlikum mõõde, mida kaarjas tänavastruktuur avatud õuealadega pakub. Joonise annetas 2014. aastal muuseumi kogusse Jaan Port.


Veel: , , ,



Johannes Orro elamu Tallinnas Nõmmel Raudtee 97

Edgar Velbri, 1932 (tušš, kalka)

Hoogsalt kasvav Nõmme oli muutunud suvitusalevist linnaks (linnaõigused 1926–1940, pärast mida liideti Tallinnaga), kui majori auastmega kohvikupidaja Johannes Orro oma uue maja projekti 1932. aastal linnavalitsusele esitama läks. Kivimäe asumisse rajatava elamu esimesele korrusele oli väikeäride ajastule omaselt ette nähtud pagaritöökoda, millele võis edu ennustada juba sellest, et see paiknes raudteejaama vahetus läheduses. Hoone projekti koostas Tallinna Tehnikumis õppinud noor arhitekt Edgar Velbri, kes nähtavasti Eesti Rahva Muuseumi suviste praktikate kaudu, kus mõõdistati Eesti taluhooneid, arhailisest arhitektuurist innustus. Eesti taluarhitektuurile iseomane kõrge kelpkatus, romantilised aknaluugikesed ja püstvooder kandusid arhitekti edasisse käekirja. Lisades sellele hea ruumiplaneeringu lahendamisoskuse, tõusis ta rahva seas erilisse soosingusse, misjärel sedasorti õdusaid hooneid Velbri majadeks hakati nimetama. Kalkapaberile tušiga vormistatud üheleheline joonis on tüüpiline 1930. aastate elamuprojekt, mis koos seletuskirjaga linnavalitsusele kooskõlastamiseks esitati. Joonise annetas muuseumi kogusse 1993. aastal Teno Velbri, kes andis üle oma isa Edgar Velbri arhiivi.


Veel: , , , ,