Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Riia Eesti Üliõpilaste Selts, 1909. EAM.16.4.71

Riia Eesti Üliõpilaste Selts

Riia Polütehniline Instituut kujunes üheks olulisemaks tehnilise hariduse andjaks 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, kus õppisid tuntud Eesti arhitektid, insenerid, töösturid jt. See oli toona üks lähimaid koole, kus arhitektiks õppida peale Peterburi Kunstide Akadeemia, sest kodumaa pinnal moodustati Tallinna Tehnikum alles 1918. aastal. Uueks sajandiks oli eestlastest üliõpilasi Riia Polütehnilises Instituudis juba sedavõrd palju, et õppurite ühendamiseks moodustati mitu korporatsiooni Vironiaga eesotsas. Pildil on kujutatud tõenäoliselt Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi (hilisema üliõpilasseltsi Liivika) asutajaid, mis moodustati 1909. aastal. Need noored üliõpilased on tulevased Eesti ühiskonda palju mõjutatud arhitektid, insnerid ja töösturid. Oma haridustausta järgi on neid hiljem hakatud nimetama riialasteks. Instituudi vormis istub vasakul arhitekt Anton Soans, keskel Tallinna linnapea Anton Uesson, paremal Karl Treumann (Tarvas). Seisavad vasakult Karl Feldmann (?), insener Aleksander Bürger, pankur Heinrich Väljamäe, insener Konstantin Zeren, advokaat Voldemar Tomson, Peeter Sisask (?). Foto soetati antikvariaadist 2020. aastal. Tekst: Sandra Mälk

 

Peeter Tarvas, August Volberg, 1950–1952 (valmis 1955). EAM 40.1.15; 31.4.106

Kino Sõprus Tallinnas

Palju polnud puudu, et Sõpruse asemel mindaks kinno nimega Leningrad või hoopis Spartacus. Aprillis 65. sünnipäeva tähistav Kino Sõprus ehitati Tallinna vanalinna 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonestuse kohale ja hakkas kandma Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu soojenenud suhete viljana Sõpruse nime. Hoone eelkavandil on veel esialgne võõrapärane nimevariant Leningrad ja võrreldes ehitatud hoonega on selles Nõukogude ideoloogiat peegeldavat dekoori ja uusklassitsismi rohkemgi. Kobarkinode eellasena kahe kinosaaliga hoone oli nii kaasaegne kui oma aja tingimused seda võimaldasid kandes ametlikku stalinismi arhitektuuriideaali „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Laialt levima hakanud üleliiduliste tüüpprojektide kõrval ei pakutud siin dekoori lisamisega siiski liiga üle ja näiteks sammasportikuse kaunistamisel võeti eeskuju kohalikest rahvusmotiividest. Muidu üsna ühetaoliste joonestusvahendite turule tuli 1950. aastatel uus tulija, sinine helesinine mehaaniline tindipliiats, mille joonele on andnud autor sügavust punase pastelliga. Fotodel kino avamiselt 1955. aastal figureerivad arhitektid Peeter Tarvas, August Volberg ning sisearhitekt Maia Osolein (hiljem Laul). Hoone autorite ritta kuuluvad veel Ilmar Laasi ja esialgse kavandi autor Friedrich Wendach. August Volbergi arhiivi annetas muuseumile Heili Volberg 2001. aastal ja Peeter Tarvase arhiivi Maria Tarvas 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha fotosid)

Karl Burman vanem. EAM fotokogu ja EAM 1.2.2

EAL 100 / Karl Burman

Sel aastal tähistab 100. juubelit Eesti Arhitektide Liit, mis alustas Eesti Arhitektide Ühinguna. Piduliku sündmuse puhul keerame aja tagasi ja vaatame mõnda neist ühisele mõttele jõudnud 15 arhitekti, kes 1921. aasta oktoobris loomeliidu asutamiseks kokku tulid, et koondada spetsialiste ja muuta ehitatud keskkond kvaliteetsemaks. Kes olid need Arhitektide Ühingu asutajaliikmed ja millised tööd neil parasjagu käsil olid?

Alustagem Eesti rahvusromantismi suurkujust Karl Burman vanemast (1882–1965). Karl Burman oli loominguline isiksus, kirglik akvarellist, kes armastas maalida linnavaateid, käis mitmes kunstikoolis ning asus arhitektuuri õppima Peterburi Kunstiakadeemiasse (1902–1909). Tallinnasse tulles asutas ta koos kolleegi Artur Pernaga oma arhitektuuribüroo. Arhitektide Ühingu loomise hetkeks 1921. aastal oli ta teenekas projekteerija oma äratuntava stiiliga, kes pidas tähtsaks ehituses seost loodusega ja kohalike materjalide kasutust. Burmanil oli ette näidata Kalevi jahtklubi Pirital (1911–1912), Eesti paviljon Helsingi messil (1920) ja nagu ka sajandi alguses jõudsalt kasvav linn väga vajas – mitmed suurlinna väärilised kivist üürimajad Tallinna vanalinnas ja kesklinnas. Burmani nimi kõlas ka eratellijate seas, kellest fotograaf Jaan Riet 1913. aastal nüüdseks Burmani ühe tuntuima elamu tellis. Viljandis asuvas elamu-ateljees paistab silma arhitekti romantiline käekiri, mida rõhutas kõrvuti olek Posti tänava klassikalisemate hoonetega. Hoone on juugendlikult sundimatu planeeringuga: ateljeeruumid asusid alumisel ning fotolaborid ja elutoad mansardkorrusel. Viiluvälja kaunistab A. Perna & K. Burmani arhitektuuribüroo üks lemmikkaunistusi – päikesemotiiv. Siin näha olevad sinitrükis lehed on originaaljoonise negatiivid, mida koloreeriti punase pliiatsiga. Tema hilisemasse loomingusse kuuluvad 1920. aastatel projekteeritud silmapaistvad hooned nagu Eesti Panga Viljandi osakonna (1926, hävinud) ja Tartu osakonna hoone (1935, koos Arnold Matteusega), hulgaliselt kivist linnamaju ning Saku aedlinna planeering (koos A. Pernaga). Varem on põhjalikumalt liidust ja selle asutajatest kirjutanud Mait Väljas: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/arhitektid-juubeldavad/  Tekst: Sandra Mälk

Fotograaf Malev Toom. Tartu pikaaegne linnaarhitekt Arnold Matteus Aia tänaval Tartu Ülikooli õppehoone taga 1982. aasta talvel. EAM Fk 387

Arhitekt Arnold Matteus

1982. aastast pärineval fotol on kujutatud legendaarset Tartu linnaarhitekti Arnold Matteust (1897–1986) oma elusügisel, pilk veel silmnähtavalt terav ja ilme elutark. Tõenäoliselt on see üks Arhitektuurimuuseumi fotokogu paremaid portreesid. Matteuse arhitektuuriloomega on paljud kindlasti tuttavad, kuid kas teadsite, et tulevane arhitekt oli noorpõlves ka lootustandev kirjamees? 1920. aastal ilmus trükis tema värssdraama “Surew polonees”, millele oli andnud kiitva hinnangu Friedebert Tuglas. Kirjamehekarjäärile tegi lõpu saatuslik tulekahju Tuglase korteris, kus kõige muu kultuuriväärtusliku seas hävisid ka Matteuse järgmised käsikirjad. Seepeale otsustas ta hävitada kogu oma seni kirjutatu ning asuda hoopis arhitektuuriõpingutele.

Foto saime koos sadade teiste portreefotodega kultuurilehe Sirp toimetusest oma asutamisaastal 1991, tegemist oli meie muuseumi 4. vastuvõtuaktiga. Selle toreda fotoga saadame tervitusi Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumile, kus parasjagu käsil portreefoto teema-aasta. Selle kohta saate lähemalt lugeda siit, ühtlasi soovitame jälgida Fotomuuseumi väga-väga hästi kureeritud Instagrami kontot.

Paide kultuurimaja makett, 1986. EAM MK 91

EAM 30 / Väike maketituur: Paide kultuurimaja makett

Paide kultuurimaja projekteeriti tollases Eesti Maaehitusprojektis 1984–85. Projekti autor on arhitekt Hans Kõll, konstruktorina töötas kaasa Rein Üts. Fassaadi roosakna vitraaži kavandas kunstnik Kaarel Kurismaa. Kultuurimaja unikaalsed interjöörid on sisearhitektide Tiiu Pai ja Taimi Rõugu looming, vitraažid kunstnik Kalev Roometilt. Esinduslik hoone Pärnu ja Tööstuse tänava nurgal, kuhu pidi tulema Paide uus ühiskondlik keskus, valmis 1987. 1988. aasta 1. jaanuari „Sirp ja Vasar“ avaldas esilehel fotod uuest kultuurimajast ja kirjutas:

„Järvakate unistus on täitunud – 27. detsembril avati Paide rajooni kultuurimaja. Eesti suurim, Eesti parim. Kiirelt ja hästi ehitatud, tellijale antud pool aastat enne tähtaega – taoline peaks olema perestroikahoog teistelgi ehitustel, eriti kultuuriobjektidel.“

Vaatamata sellele, et hoonele heideti toona ette ebamastaapsust ning rahutut fassaadiviimistlust, tunnistati ta 1988. aasta parimaks ehitiseks. Paide kultuurimaja (nüüd Paide Muusika- ja Teatrimaja) on seniajani toiminud oma algses funktsioonis ning säilitanud algupärase välisilme ning interjöörid. 2016. aastal tunnistati hoone kultuurimälestiseks. Paide kultuurimaja 1:100 maketi valmistasid Rein Koster ja Ants Anari, muuseumisse jõudis see 2001. aastal. Tekst: Anne Lass

 

Fotograaf Erik Prozes. Kuulutuste tulp Lasnamäel Lindakivi silla juures 1993. aastal. EAM Fk 1033

Lasnamäe motiiv

See pole klassikaline arhitektuurifoto. Antud klõpsu Lasnamäe elukeskkonnast on teinud hoopis pressifotograafina tuntud Erik Prozes 1993. aastal. Prominentselt esiplaanile püütud kuulutuste tulbaga* on Prozes fotole jäädvustanud 1990ndate algusele ainuomase hõngu, miski, mida ei ole võimalik kuhugi teise aega paigutada. Omal kohal on ka suure osa kaadrist hõivav mudamülgas, mida fotograaf on pidanud kõige muuga võrdväärseks elemendiks autentse mulje edastamisel. See foto on postsotsialistliku üleminekuühiskonna karm, ent omajagu koomiline, kentsakal kombel pigem optimistlik kui pessimistlik dokument ning sellisena väärt kestma läbi aegade.

* Tulbal on tuvastatavad järgmised reklaamid: Galeriis “Sammas” (Vabaduse väljak 6) toimub skulptor Terje Ojaveri ja disainerist graafiku Linda Tamme näitus “Varjud & väravad”. Tallinna Toomkirikus toimub VII rahvusvaheline orelifestival, kus nähtavasti esitatakse peaasjalikult Händelit (mainitud on oratooriumi “Iisrael Egiptuses”). Eesti Ekspressi värskelt ilmuma hakanud kuulisa Magneet esikaanel figureerib eesti juurtega USA kunstnik-popstaar Kalev Mark Kostabi, kelle stiil (blondeeritud püstjuus, kitsehabe, päiksekad ja tõenäoliselt neoontoonides puhvis jope) oli 90ndatel üsnagi moes ka meie noorte lahedate seas.

Saime foto oma kollektsiooni 1994. aastal koos teiste Hommikulehes meie toonase direktori Karin Hallase artiklite juures ilmunud Prozese fotodega (negatiivid jäid autori valdusse).

Riigikogu hoone istungite saal, E. Habermann, H. Johanson, 1921–1922. EAM Fk 19083

EAL 100 / Eugen Habermann

Eesti Arhitektide Ühingu moodustamisel 1921. aastal asus just Eugen Habermann ühingu esimeheks ja oli seda järgnevad 12 aastat. Ühiskonnas olid ülevad tunded, valmimas oli riikliku tähtsusega sümbolhoone Riigikogu hoone (E. Habermann ja H. Johanson, 1920–1922), mis paistis silma oma julge ekspressionistliku stiili poolest nii siin kui ka riiklike esindushoonete seas laiemalt maailmas.

Eugen Habermanni üks huviorbiite oli Tallinna vanalinna regenereerimine. Ta koostas hulgaliselt majade ümberehituse projekte ja mõtles piirkonna elavdamisele. Linnaplaneerimisarhitektina kavandas ta juba 1914. aastal linna moderniseerimise kavandi, millega jätkas 1921. aastal. Selles tegi ta muuseas ettepaneku haljastada vanalinna muldkindlustuste vöönd, lammutada sealsed vanad sõjaväe barakid ja muuta vanalinna vahetu ümbrus jalutuskäikudeks sobiva rohealaga. Habermannile oli oluline muuta linn inimnäolisemaks. Tema visioon moodsast Tallinnast nägi ette ka raudtee ja sadama omavahelise integreerimise. Juuresoleval plaanil on näidatud uus taristu, kus linna läbivad uued trammiteed (plaani fragmendil Soo ja Heina tänaval). Tema Tallinna linnavalitsuses töötamise ajal valmisid mitmed planeeringud Piritale, Lasnamäele ja Kopli poolsaarele.

1920. aastate alguses oli linnades üldise korterikriisi taustal teravik suunatud ametnike ja linnateenistujate elutingimuste parandamisele. Ühiselt kolleegi Herbert Johansoniga projekteeris Eugen Habermann näiteks õpetajatele mõeldud mugavustega väikekorteritega elamud nii Raua kui ka Graniidi tänavale. Tema kavandi järgi rajati toona ka üks originaalsemaid töölisasulaid Kohtla-Järve põlevkivitööstusele – Siidisuka asum. 1930. aastatel oli Eugen Habermannil juba erapraksis, kus ta projekteeris mitmeid nüüdseks arhitektuurilukku jäädvustunud hooneid nagu näiteks Eesti Panga hoone Tallinnas ja Rauaniidi tehase hoone (praegu Eesti Kunstiakadeemia hoone). Tekst: Sandra Mälk