Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Armas Lindgren, Wivi Lönn, 1912. EAM 1.4.1 ja 1.4.16

Estonia teatri- ja kontserdimaja interjöörid

Juugend-klassitsistlikud akvarelljoonistused restoranist, raamatukogutoast ja fuajeest kuuluvad Estonia teatri- ja kontserdimaja sisearhitektuurse lahenduse komplekti. Eesti rahva sümboliks kujunenud rahvusteatrist kujunes oluline kultuurikants ja üks suuremaid ehitisi toonases Tallinnas. Fuajeed kaunistavad maskaroonid, uhked lühtrid ja värske ilminguna moekad uusklassitsistlikud kannelüüridega pilastrid. Teatri fuajee kujundus sai lõpuks siiski teise ilme. 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel hävinud teater taastati Alar Kotli projekti järgi (valmis 1951). Algseid juugendlikke interjööre asendas stalinistliku klassitsismi võtmes sisekujundus. Joonised jõudsid muuseumisse 1993. aastal instituudist Eesti Ehitusmälestised. Tekst: Sandra Mälk

Indrek Erm, 1991. EAM 5.8.2

Otepää veetorn-restoran

1990. aastate siirdeühiskonnas, mil liiguti kapitalistlikul turumajandusel põhinevasse majandussüsteemi, liideti utilitaarsele ehitisele sageli kommertskiht. Tehniliselt olid veetornid hüdrofooride tulekuga juba aegunud ja eraldiseisvana majanduslikult eba otstarbekad. Ent kõrgustesse viiva klaasliftiga kohvik linna kõrgeimas punktis mõjunuks väikelinnas värskendava suurlinliku elemendina. Verinoore arhitekti Ermi tehnitsistliku stilistikaga perspektiivjoonis oli osa eskiisprojektist, mida linnavõimu vahetuse tõttu ellu ei viidud. Tuši, kriidi ja grafiitpliiatsiga vormistatud joonistuse koos projekti ja tööjoonistega annetas arhitekt Indrek Erm 2015. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

Ernst Kesa, 1932. EAM 12.2.6

Konstruktsioonijoonis

Ernst Kesa õpingud jätkusid Tšehhimaal Brno saksa Tehnikaülikoolis. Arhitektuuriosakonna üliõpilaselt nõuti oskust lahendada erinevaid konstruktsiooniülesandeid ja neid esinduslikult vormistada. Aksonomeetrilises vaates joonis kujutab akna ja ukse läbilõiget. Joonis avaldab maja kohta muudki: krohvitud seina taga on telliskivid, kaarvõlvidega kelder on toestatud metalltaladega, vahelagesid soojustab liivakiht jne. Akvarellidega koloreeritud mustal tušijoonistusel on õnnestunud edasi anda materjali ehedust, näiteks põletatud telliste naturaalset tooni. Arhitekt Ernst Kesa kinkis oma õpilastööd ja tööalase arhiivi muuseumile 1992. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, 1946. EAM 52.1.8

Nädalalõpumaja projekt

Nädalalõpumaja nimetus võeti kasutusele 1930. aastatel, kui puhkamine ja sellega seotud uut tüüpi ruumid populaarsemaks muutusid ning väikeseid suvilatüüpi majakesi Tallinna lähedale Meriväljale, aga näiteks ka Väänasse või Vasalemma ehitama hakati. Ühekorruselised, paari toaga kerged suvemajad palgatöölise kiireks nädalalõpupuhkuseks olid põhimõtteliselt erinevad 20. sajandi alguse jõukama rahva suurtest ja sopilistest suvevilladest, puhkamisest sai eesrindliku eesti keskklassi argielu osa. Üliõpilane Mart Port tegi oma nädalalõpumaja koolitööna juba vahetult peale sõda, laenates muretult projektile Eesti ajast nii nime kui mahuka ruumilise ülesehituse (pindala 70 m2 on ajastut arvestades enam kui luksuslik), lisades omalt poolt fassaadil jõuliselt näha olevad kivist kandeseinad ning veidra naisefiguuri, kes saabuvat meest terrassil tervitab. Läks veel umbes kümme aastat, kui puhkamisest ja suvilast sai ka tegelikult nõukogude ideoloogia oluline osa ning iga töötava inimese vääramatu õigus. Moskva käskis välja töötada esimesed suvemajade tüüpprojektid – napilt üle 20 m2 suuruse põrandapinnaga odavad puidust hooned, mida saaks püstitada nii aiamaale kui metsa alla. Muide, Port koos Ülo Ellandiga tegid samuti ühe sellise projekti, millel sarnaselt kunagisele Pordi kursusetööle oli ühepoolne kaldkatus ja ukseesine terrass, ent maja ise koosnes juba tehases toodetavaist valmiselementidest. Suvila massidesse jõudmine oli alanud. Mart Pordi koduse arhiivi andis 2014. aastal muuseumile üle Jaan Port. Tekst: Triin Ojari

(kliki pildil, et näha projektijoonist)

Ethel Brafmann, 1964. EAM 35.1.105

Nigula raba paviljon

Paviljon asub Pärnumaal Läti piiri ääres paikneval Nigula looduskaitsealal, mis moodustati 1957. aastal. Kaitsealale paviljoni kavandamine anti tollal noorele ja paljulubavale maastikuarhitektile Ethel Brafmannile. Projekti iva oli pakkuda rändajale puhkust ja toiduvalmistamise võimalust ning seda kõike kaitsealale pühendatud väljapaneku keskel. Küttekoldega puitpaviljon koosneb ühest 27 m2 suurusest ruumist, köögist, ja väikesest esikust, mille aknad on luukidega suletavad. Ethel Brafmanni arhiivi andis muuseumile üle Inga Tõnissar 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki piltidel, et näha rohkem jooniseid)

Sirje Runge, 1975. EAM 4.17.1

Tallinna uus keskkond

Sirje Runge diplomitöö “Tallinna uus keskkond” pakub välja võimalusi Tallinna linnaruumi elavdamiseks. 1975. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (Eesti Kunstiakadeemia) kaitstud tööga katsetas Sirje Runge (toona Lapin) inimese ja nüüdisaegse linna lähendamist kunstilisel viisil. Tööpõld selles vallas oli lai, sest nõukogude ametlik arhitektuur soosis ühetüübiliselt ehitatud keskkonda. Tema visioonid, mis lisasid uusi elemente linnamaastikku ja täiendasid värvilahendustega olemasolevat hoonestust, jagunesid kolmeks. Esimene (siinjuures vaatmikud nr 1 ja nr 2) tutvustas hoonete fassaadidele loodud supergraafikat. Järgmine koosnes audiovisuaalsetest kommunikatsioonikeskustest, milles nägi kunstnik kogukonna jaoks uut kohtumispaika ja kus suhtlusel oli omal roll ka reklaamil. Kolmas koosnes kontseptuaalsetest objektidest nagu teraskasti paigutatud loodusobjekt ja peaväljakule paigutatud kellamehhnanism. Iseäranis tööstuslinnade puhul leidis ta just taolistes irratsionaalsetes elementides parima mooduse inimest ja linna lähendada. 2003. aastal kinkis kunstnik-disainer Sirje Runge tööd muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha kõiki 7-t visuaali)

Andres Alver, Leonhard Lapin, 1982. EAM 5.4.70

Rovaniemi Arktika keskuse võistlustöö

Arktilise looduse, ajaloo ja kultuuri laiemaks tutvustamiseks korraldatud rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel osales kaheksa riiki põhjapoolkeralt, nende seas ka Nõukogude Liit, mille kolm tööd esitati Eestist. Projekti „CDF” autorid ammutasid inspiratsiooni Caspar David Friedrichi maalilt „Laevahukk Arktikas”. Kaht erineva suunitlusega Arktika muuseumi ja Lapi maakonnamuuseumi ühendava hoone vormis leiab otsese seose kokkukuhjunud rüsijääga. Ideed Põhjala loodusjõudude meelevallas olekust võimendab krundi looduslikku reljeefi jälgiv, järsul jõekaldal paiknev hoonestus. Juuresoleva aksonomeetrilise joonisele lisaks on projektis veel kaheksa suureformaadilist tööd, mille tõid autorid muuseumisse 2008. aastal. Tekst: Sandra Mälk