Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Eesti Maaehitusprojekt, 1980ndad. EAM

Eesti Maaehitusprojekti tüüpkavandid

Eelnevas postituses tutvustatud EKE Projekti loominguga sarnaselt valmistas maapiirkondadesse projekte ka Eesti Maaehitusprojekt (EMP), seda alates 1951. aastast. Laia haardega büroos koostati põhjalikkusega nii elamuid kui ka abihooneid. Ado ja Niina Eigi aiamaja projekt “A85-8” koos kuuri ja kasvuhoonega kuulus suurde hoonete seeriasse “A-85“, mille kavandamises osalesid mitmed arhitektid. Selle  25,5 m2-se aiamajaga käib kaasas ka panipaigaga kasvuhoone. Aiamajas on köök ja kaminaga eluruum, mille ühes servas asub magamislavats. Teisel korrusel paikneb kaldkatuse all pisike magamistuba. Otsaküljel olevat verandat võis ehitada ka terrassina. Samast ajast pärineb arhitekt Priit Kaljapulki 1989. aastal kavandatud pereelamu projekt “Puravik“, mis on täielikult väljaehitatud keldriga ja selles asuvad kuus eluruumi, sahver ja saun. Värvikaid nimesid kannavad teisedki projektid nagu “Bruce“, “No-Spa“ ja “Programm“. Muuseumis on hoiul üle 20 Eesti Maaehitusprojektis koostatud voldiku. Tekst: Maria Pöppönen

Fotograaf Andres Tarto, 2013. EAM Fk 19856

Tartu Annelinn

Mõni foto lihtsalt lööb pahviks. Siinne kaader on aastate vältel käinud lainetustena üle terve interneti ning tekitanud tõenäoliselt üsna sarnaseid ja ootuspäraseid reaktsioone: ühest küljest “WOW kui äge!”, teisalt jällegi… “vaesed inimesed, kes seal betoonslummis elama peavad!” See foto mõjub paremini kui mis tahes antireklaam modernistlikule linnaplaneerimisele; see foto räägib absoluutsest ummikseisust, kuhu Teise maailmasõja järgne massiivne elamuehitus mõne aastakümnega jõudnud oli. See foto kujutab Tartu Annelinna, Eesti Projektis alates 1969. aastast meie Suurte Linnaplaneerijate Mart Pordi ja Malle Meelaku eestvedamisel planeeritud Eesti üht suurimat paneelelamurajooni, või õigemini selle kõige tagumist, ja tõepoolest, kõige ekstreemsemal moel hoonestatud otsa. Siiski, nagu teab iga fotograaf, saab kavalate rakurssidega kõikvõimalikku reaalsust omajagu moonutada. Ja nii nagu teab iga annelinlane, see foto – kui tahes efektne! – jätab tegelikust Annelinnast üsna eksliku (st kehvema) mulje. Kes aga ei tea, neil tasub võtta aega ning minna Annelinna iga aastaga aina paraneva ühisruumiga tutvuma: viimastel aastatel on sinna rajatud mõnusaid urbanistlikke pargikesi, korrastatud kergliiklusteid, tehtud majaseintele suurt kunsti. Ja mis kõige olulisem: Annelinna majad pole Tallinna “mägede” kombel hallid.

Ostsime antud foto oma kogusse 2018. aastal seoses Ingrid Ruudi kureeritud näitusega “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile”, kus see illustreeris linnaplaneerimise teemalist tuba.

P.S. – Soovitame pikemalt peatuda ka Andres Tarto fotoblogil: https://taevapiltnik.ee/blogi/

Harald Krannhals, 1926. EAM 1.2.43

Ammende villa fotoalbum

Arhitektuurimuuseumi uusim museaal on seotud Eesti ühe tuntuima juugendhoonega. Pärnu Ammende villa (arhitekt Frithiof Mieritz, 1904) albumi harukordsus peitub selles, et lisaks hulgalistele sise- ja välisvaadetele leidub nende seas ka jäädvustusi paikadest, mida alati ei pildistatud. Sellest leiab vaateid köögist ja selle toimkonnast, aiast ja peenramaast ning kasvuhoonest, milles küpsevad mahlakad viinamarjad. Album annab sissepõike jõuka kaupmehe pere elamisse, selles sisalduvale rikkalikule mööblile, tekstiilidele ja esemetele.
Album koostati villa müügi puhul ning kuulus viimati Irina Mirkovile, kes on Pärnu suurkaupmees Hermann Leopold Ammende pojatütar. Härra Ammende tellis hoone projekti Peterburi arhitektuuribüroolt Mieritz&Gerassimov oma tütre Elleni pulmapeoks. Pidustuste järel kasutas perekond luksuslikku maja suvilana kuni 1927. aastal Saksamaale tagasi koliti. 1926. aastal jäädvustatud fotode autor on Pärnu fotograaf Harald Krannhals, millele lisaks on albumis ka fotograaf Mihkel Õnnise mõned aastad hilisemad ülesvõtted. Ühtekokku 21 fotol leidub ka tüüpilisi fotokahjustusi. Fotode tumedamatele aladele on aja jooksul tekkinud nn hõbepeeglikiht (hõbedakihi eemaldumine). Muuseumisse jõudis album Aivar Roosaarelt, kes oli tegev hoone restaureerimise juures (1995–1999). Kingitud ese saab olema heaks täienduseks juba olemasolevale hoone originaalprojektile (EAM 1.2.11). Tekst: Sandra Mälk

Kalle Vellevoog, Velle Kadalipp, 1994. EAM 5.4.76

Eesti Kunstimuuseumi võistlustöö

Võistlustöö „Pont du Parc” autorid nägid projekti asukohast lähtudes ühe võimalusena lähendada kahte asumit – barokse pargiga Kadriorgu ja nõukogudeaegset Lasnamäe paneelelamurajooni. Kunstimuuseumi põhikehand ulatub sillana üle Lasnamäe paeklindi, küündides sel viisil kahte erineva ajaloolise narratiiviga piirkonda. Piklikku põhihoonesse paigutati suurem osa ekspositsiooniruumidest, ümarasse ossa aga hoidlad ja teenindusruumid. Topograafiliselt ainulaadsesse asukohta kavandatud hoone esitamine aksonomeetrilises linnulennuvaates rõhutab sõnumit sillaehitajaks olemisest kahe piirkonna vahel. Kumu uus hoone realiseerus Pekka Vapaavuori võidutöö järgi, kuid juuresoleva töö paeklinti läbiva ideestik on Kalle Vellevoogi loomingus kandunud sarnaselt Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali lahendusse. Kollaažitehnikas joonise annetas arhitekt 2015. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, 1962. EAM 52.2.11

Mustamäe vaate- ja veetorni võistlustöö

Tallinnas Mustamäe elurajooni teenindama pidanud vaate- ja veetorni arhitektuurivõistlusele esitatud töö tugevus seisneb insener-tehniliselt puhtas vormis. Vaateplatvormi moodsat nõgusat katusekuju võimaldas raudbetooni kasutus. Piirkonda arendati toona intensiivselt: aasta varem valmis Mustamäe mäeveeru otsas suusahüppetorn ja selle jalamile planeeriti tehnikaülikooli linnakut. Perspektiivvaatel on näha kümnendi alguses levinud arhitektuurigraafika, kus klassikalist akvarelliga koloreeritud tušijoonist on täiendatud laia tumeda viltpliiatsiga. Joonised saabusid muuseumisse Mart Pordi koduarhiivist. Tekst: Sandra Mälk

Fotograaf Malev Toom. Tartu pikaaegne linnaarhitekt Arnold Matteus Aia tänaval Tartu Ülikooli õppehoone taga 1982. aasta talvel. EAM Fk 387

Arhitekt Arnold Matteus

1982. aastast pärineval fotol on kujutatud legendaarset Tartu linnaarhitekti Arnold Matteust (1897–1986) oma elusügisel, pilk veel silmnähtavalt terav ja ilme elutark. Tõenäoliselt on see üks Arhitektuurimuuseumi fotokogu paremaid portreesid. Matteuse arhitektuuriloomega on paljud kindlasti tuttavad, kuid kas teadsite, et tulevane arhitekt oli noorpõlves ka lootustandev kirjamees? 1920. aastal ilmus trükis tema värssdraama “Surew polonees”, millele oli andnud kiitva hinnangu Friedebert Tuglas. Kirjamehekarjäärile tegi lõpu saatuslik tulekahju Tuglase korteris, kus kõige muu kultuuriväärtusliku seas hävisid ka Matteuse järgmised käsikirjad. Seepeale otsustas ta hävitada kogu oma seni kirjutatu ning asuda hoopis arhitektuuriõpingutele.

Foto saime koos sadade teiste portreefotodega kultuurilehe Sirp toimetusest oma asutamisaastal 1991, tegemist oli meie muuseumi 4. vastuvõtuaktiga. Selle toreda fotoga saadame tervitusi Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumile, kus parasjagu käsil portreefoto teema-aasta. Selle kohta saate lähemalt lugeda siit, ühtlasi soovitame jälgida Fotomuuseumi väga-väga hästi kureeritud Instagrami kontot.

Fotograaf Erik Prozes. Kuulutuste tulp Lasnamäel Lindakivi silla juures 1993. aastal. EAM Fk 1033

Lasnamäe motiiv

See pole klassikaline arhitektuurifoto. Antud klõpsu Lasnamäe elukeskkonnast on teinud hoopis pressifotograafina tuntud Erik Prozes 1993. aastal. Prominentselt esiplaanile püütud kuulutuste tulbaga* on Prozes fotole jäädvustanud 1990ndate algusele ainuomase hõngu, miski, mida ei ole võimalik kuhugi teise aega paigutada. Omal kohal on ka suure osa kaadrist hõivav mudamülgas, mida fotograaf on pidanud kõige muuga võrdväärseks elemendiks autentse mulje edastamisel. See foto on postsotsialistliku üleminekuühiskonna karm, ent omajagu koomiline, kentsakal kombel pigem optimistlik kui pessimistlik dokument ning sellisena väärt kestma läbi aegade.

* Tulbal on tuvastatavad järgmised reklaamid: Galeriis “Sammas” (Vabaduse väljak 6) toimub skulptor Terje Ojaveri ja disainerist graafiku Linda Tamme näitus “Varjud & väravad”. Tallinna Toomkirikus toimub VII rahvusvaheline orelifestival, kus nähtavasti esitatakse peaasjalikult Händelit (mainitud on oratooriumi “Iisrael Egiptuses”). Eesti Ekspressi värskelt ilmuma hakanud kuulisa Magneet esikaanel figureerib eesti juurtega USA kunstnik-popstaar Kalev Mark Kostabi, kelle stiil (blondeeritud püstjuus, kitsehabe, päiksekad ja tõenäoliselt neoontoonides puhvis jope) oli 90ndatel üsnagi moes ka meie noorte lahedate seas.

Saime foto oma kollektsiooni 1994. aastal koos teiste Hommikulehes meie toonase direktori Karin Hallase artiklite juures ilmunud Prozese fotodega (negatiivid jäid autori valdusse).