Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Disainer Matti Õunapuu, 1970. aastate lõpp. EAM Fk 14821

Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse piirivalvetorn

Muuseumitöö üks toredamaid külgi on jälgede ajamine. Kui “teadmata asjade” kaustast tuleb välja midagi eriti müstilist ja otsesõnu arusaamatut, siis süda ei anna enne rahu, kui asja kohta on kogu info käes. Õnneks(?) moodustab suure osa meie muuseumi kogust suhteliselt värske aines, mistõttu on veel võimalik pöörduda otsejoones asjaosaliste poole ning aru pärida. Kord, uurides Eesti Maaehitusprojekti lõputut fotoarhiivi, millest, muide, veel väga suur osa on arvele võtmata, sattus näppude vahele pisike negatiiv, mis kujutas sellist kummalist torni… Negatiivi juures oli vaid selle imeehitise välja mõelnud autori nimi: Matti Õunapuu. Peatselt potsataski postkasti legendaarse disaineri e-kiri väga põhjaliku selgitusega. Jagame seda nüüd, Moskva olümpiamängude raames Tallinnas toimunud purjeregati 40. juubeliaastal teiegagi! – Jarmo Kauge

Matti Õunapuu: “Nõukogude ajal oli Pirital TOP-i linnapoolses otsas praeguse autoparkla kohal piirivalve torn ja võimas prožektor, millega õhtuti Tallinna lahte jälgiti. Need olid tavalised nõukaaegsed sõjaväe ehitised. Purjespordi keskuse projekteerimise algfaasis oli nõue, et seal säiliks ka piirivalvurite tegevus. Töötasin tol ajal Maaehitusprojektis 1980. aasta olümpiaregati keskuse (st nüüdne TOP-i hoone – JK) projektgrupis disainerina (siis, kui meeskonnas olid veel Avo-Himm ja Kristin Looveer, Tiit Kaljundi, Leonhard Lapin, Harri Šein ja Andres Ringo). Kuna objekt oli algusjärgus ja detailide ning väikevormide disainimist polnud veel vaja, tegelesin sellega, mida parasjagu vaja oli. Nii tegingi erinevaid variante selle piirivalve objekti jaoks. See siin on üks neist. Madalam osa kujutab endast avatavat katet (nagu lapsevankri sirm), mille all oli prožektor. Nagu sõjaväeobjekt ikka, pidi ta olema päevasel ajal varjatud. Tornis on üks avatud platvorm ja kahel kõrgusel kinnised kabiinid jälgimisseadmete jaoks. Torn oli mõeldud terasest ja betoonist, prožektorikate tekstiilist.  Asukoht oli samas – purjespordikeskuse lõpus, või linna poolt tulles alguses. Mäletan, et käisin ka piirivalvekordonis seda kooskõlastamas. Hiljem suutis Ehituskomitee jõuda piirivalvuritega kokkuleppele ja sõjaväelaste asukoht muudeti olümpiaobjektilt ära. Nii jäi see torn ehitamata. Küll sai tehtud piirivalve ja tolli jaoks üks teine tornike sadama suudmes, mis samal ajal ka faarvaatri esimene puna-valge märk (teine märk oli keskuse palvela torn keset kompleksi). Töö oli näitusel nimetatud (st Tallina koolina tuntud) grupiga Teaduste Akadeemia ruumes 1978. aastal.”

Raamatusoovitus: Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985

Riia Eesti Üliõpilaste Selts, 1909. EAM.16.4.71

Riia Eesti Üliõpilaste Selts

Riia Polütehniline Instituut kujunes üheks olulisemaks tehnilise hariduse andjaks 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, kus õppisid tuntud Eesti arhitektid, insenerid, töösturid jt. See oli toona üks lähimaid koole, kus arhitektiks õppida peale Peterburi Kunstide Akadeemia, sest kodumaa pinnal moodustati Tallinna Tehnikum alles 1918. aastal. Uueks sajandiks oli eestlastest üliõpilasi Riia Polütehnilises Instituudis juba sedavõrd palju, et õppurite ühendamiseks moodustati mitu korporatsiooni Vironiaga eesotsas. Pildil on kujutatud tõenäoliselt Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi (hilisema üliõpilasseltsi Liivika) asutajaid, mis moodustati 1909. aastal. Need noored üliõpilased on tulevased Eesti ühiskonda palju mõjutatud arhitektid, insnerid ja töösturid. Oma haridustausta järgi on neid hiljem hakatud nimetama riialasteks. Instituudi vormis istub vasakul arhitekt Anton Soans, keskel Tallinna linnapea Anton Uesson, paremal Karl Treumann (Tarvas). Seisavad vasakult Karl Feldmann (?), insener Aleksander Bürger, pankur Heinrich Väljamäe, insener Konstantin Zeren, advokaat Voldemar Tomson, Peeter Sisask (?). Foto soetati antikvariaadist 2020. aastal. Tekst: Sandra Mälk

 

Vaike Parker, 1971. EAM 45.1.8

Aia planeerimise ja haljastuse kavand

Tallinnas Meriväljal asunud elamust, mille 1960. aastatel omandas ajakirjanike liit, kujundati peagi asutuse puhkekodu. Maja aed vajas suuremate koosviibimiste korraldamiseks läbimõeldud kujundust, mis telliti tuntud maastikuarhitektilt Vaike Parkerilt. Skits kujutab arhitekti esialgseid mõtteid enne põhjaliku projekti koostamist – need on visandatud õrnale kalkapaberile pehme hariliku pliiatsiga. Lehel on loetletud haljastust toetavaid kujundusdetaile nagu veekanal, päevitustool ja sirm. 2010. aastal kinkis Vaike Parker oma koduse arhiivi muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

Kadarik Tüür Arhitektid, 2013–2015. Makett: Martin Kaares, 2014. EAM MK 255

EAM 30 / Väike maketituur: EXPO Milano 2015 Eesti paviljon

2015. aasta mais avatud Milano EXPO oli Eestile teine kord esineda maailmanäitusel oma paviljoniga. Paviljoni ideekavandi saamiseks korraldati 2013. aastal konkurss, mille võitis büroo Kadarik Tüür Arhitektid. Žürii hindas võidutöö juures paviljoni kerget ja õhulist lahendust, mängulisust ning paindlikku moodulsüsteemi. Kolmekorruseline paviljon koosnes nihkes üksteise otsa laotud pesakaste meenutavatest puiduga kaetud moodulitest. Külastajatele olid sissepääsud kolmes küljes. Esimesel korrusel tutvustasid videoinstallatsioonid Eesti loodust, eluolu ja kultuuri, teise korruse pesakastides esitleti erinevaid tooteid, ideid ja valdkondi. Oma pesakast oli ka Eesti ülikoolidel. Rahulikuks ajaveetmise kohaks oli osaliselt katuseta kolmas korrus Eestist toodud taimedega. Kaks kiikingukiike peasissepääsu hoogsalt eenduva varikatuse ees ja 34 nn energiakiike pesakastide vahel osutusid paviljoni kõige menukamateks atraktsioonideks. Ekspositsiooni disaini eest pälvis Eesti paviljon iseehitatud alla 2000 m2 paviljonide seas maailmanäituse pronksmedali (teostajad loovagentuur IDEA ja produktsiooniettevõte RGB Baltic).
Paviljoni maketi kinkis muuseumile EXPO 2020 Dubai Eesti esindus.
Tekst: Anne Lass. Maketi fotod: Liisi Anvelt

 

Elmar Lohk, 1955. EAM 9.1.13

Sahlgrenska haigla Göteborgis

Elmar Lohk (1901–1963) oli üks 1944. aastal välismaale põgenenud Eesti arhitektidest, kes jätkas võõrsil edukalt oma erilalal. Esialgu töötas ta rootslasest arhitekti Gustaf Birch-Lindgreni arhitektuuribüüros ja hiljem asutas juba oma kontori. 1930. aastatel Tallinnas Vabaduse väljaku äärde ja mujale kesklinna esinduslikke büroosid ja kortermaju projekteerinud Lohu Rootsi ajajärku kuulusid peamiselt koolid ja haiglad. Tollal Rootsi suurima, Göteborgis asuva 1500 voodikohaga filantroop Niclas Sahlgreni nimelise haigla pliiatsijoonise õhuvaade annab aimu kompleksi ulatusest. Hoone valmis 1959. aastal. Elmar Lohu jooniste kogu kinkis muuseumile 1993. aastal arhitektist poeg Jaak Lohk. Tekst: Sandra Mälk

Paldiski linna plaan 1:1000. Insener Vjatšeslav Solntsev, 1930ndad. EAM. 2.1.187

Paldiski linna plaan 1:1000

Rahvusarhiiv tuli taas muuseumile appi suuremõõtmeliste plaanide/kaartide digiteerimisel ja eelmise aasta lõpus täienes digiteeritud kaardikogu veel kuueteistkümne põhiliselt 1920.–1930. aastatest pärit asumiplaaniga. Kõik nad on huvilistele leitavad arhiivide infosüsteemi AIS abiga, kus dokumendi juures on vastav link, või siis rahvusarhiivi Saaga portaali kaudu:

Saaga; Arhitektuurimuuseumi plaanid (ra.ee)

Ja muidugi on plaanid nähtavad ja allalaetavad muuseumide infosüsteemis MuIS.

Lidia Pettai, 1961. EAM 4.13.150

Tallinna mereäärne park

60 aastat tagasi võeti Tallinna merepiiri avamine suurelt ette kavatsusega kujundada sellest sadamarajatistega roheala. Siis kuulus vanalinna vahetus läheduses asuv mereäär veel osaliselt militaartsooni ja selle avamisest linnale sai sütitav teema. Peamiselt Soome algatusel plaaniti 1960. aastatel seoses Tallinna-Helsingi laevaliini taasavamise ja reisisadama ehitusega Tallinnas kogu sadamaümbrus korda seada. Nõukogude aja jooksul õnnestus sel alal korrastada siiski vaid üksikud hooned. Tihedasse tööstuspiirkonda plaaniti uusehitisi koos Mere puiestee sihis oleva pargi peateega (nr 1), nagu rannakohvik (7), sadamahoone (3) ja laste mänguväljakud (8). Eesti Tööstusprojektis tegutses ala kallal autorite kollektiiv. Näiteks kavandas Kalju Vanaselja uusehitusi ja H. Parmasto kaldajoone kindlustamist. Mereala planeeringu autori Lidia Pettai akvarelli andis 2012. aastal muuseumile üle Reet Priilaht. Tekst: Sandra Mälk