Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Fotograaf Johannes Külmet. Ametiühingute maja fuajee ja saal. EAM Fk 7414 ja 7415 (kliki fotol, et näha galeriid)

Ametiühingute Maja interjöörid

1982. aastal valminud ja juba 20 aastat hiljem lammutatud Ametiühingute Maja (arhitekt Henno Sepmann, sisearhitekt Kirsti Laanemaa) oli vast üks nägusamaid hilisnõukaaegseid ehitisi Tallinna kesklinnas. Paljud kindlasti mäletavad hoone paiknemist linnaruumis ERKI kõrval (praegu asuvad selle kohal City Plaza ja nn Euroopa Maja), ent interjöörid kipuvad teadvustest kiiremini kaduma, eriti kui kokkupuude on olnud napp või üldse olemata. Fotodel näete Ametiühingute Maja luksuslikku ja omajagu kafkalikkugi fuajeed ning 400 kohalist konverentsisaali.

Fotod annetas meile Eesti Projekt 2003. aastal (nõukaaja suurim projekteerimisbüroo tegutses iseseisvumisjärgselt kuni aastani 2006 aktsiaseltsina, siis aga ühineti teiste ettevõtetega ning üheskoos moodustati tänagi tegev AS Sweco Projekt).

Johannes Külmet (1922–2003) oli Eesti Projekti palgaline fotograaf ning vaieldamatult üks läbi aegade andekamaid Eestis tegutsenud arhitektuurifotograafe.

Indrek Erm, 1991. EAM 5.8.2

Otepää veetorn-restoran

1990. aastate siirdeühiskonnas, mil liiguti kapitalistlikul turumajandusel põhinevasse majandussüsteemi, liideti utilitaarsele ehitisele sageli kommertskiht. Tehniliselt olid veetornid hüdrofooride tulekuga juba aegunud ja eraldiseisvana majanduslikult eba otstarbekad. Ent kõrgustesse viiva klaasliftiga kohvik linna kõrgeimas punktis mõjunuks väikelinnas värskendava suurlinliku elemendina. Verinoore arhitekti Ermi tehnitsistliku stilistikaga perspektiivjoonis oli osa eskiisprojektist, mida linnavõimu vahetuse tõttu ellu ei viidud. Tuši, kriidi ja grafiitpliiatsiga vormistatud joonistuse koos projekti ja tööjoonistega annetas arhitekt Indrek Erm 2015. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

Marika Lõoke, 1981. EAM MK 227

EAM 30 / Väike maketituur: Tallinna Reaalkooli juurdeehitus

Tallinna Reaalkool saab tänavu 140 aastaseks. Kool asutati 1881. aastal, samal aastal korraldati ülevenemaaline arhitektuurivõistlus koolimaja projekti saamiseks. Konkursi võitis baltisaksa päritolu Moskva arhitekt Max Hoeppener (1848–1924). Ehitusprojekti juures oli Hoeppenerile abiks tollane Tallinna linnainsener Carl Gustav Jacoby. Esimene koolimajaks projekteeritud hoone Tallinnas valmis 1884. aastal.

Sajand hiljem, aastal 1981, toimus konkurss koolimaja juurdeehituse ideekavandi saamiseks praeguse spordiplatsi asukohale. Võistlusele tuli 13 tööd. Esikoha pälvis arhitektide Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekt märgusõnaga „Kivirünta“ (EAM 41.1.10), teise koha Kullervo Kliimandi töö „Poiss“. III preemia said kaks võistlustööd: Kiira Soosaare, Siiri Kasemetsa ja Jüri Karu võistlustöö „Imelik“ ning Marika Lõokese projekt „Koolimaja“. Ajakirjas Ehituskunst iseloomustab ajakirja toimetaja, arhitekt Ado Eigi seda nii: „Võistlustöö „Koolimaja“ (autor Marika Lõoke) pakkus atraktiivselt mänguliste, postmodernistlikus laadis heal professionaalsel tasemel väljapeetud fassaadide ja ekspressiivse plaanilahenduse kõrval ka huvitava nurgalahenduse häälestumiseks M. Gorki nim. Raamatukoguhoonega (praegu Tallinna Keskraamatukogu – A.L.).“ Aasta hiljem sai Marika Lõoke III preemia ka Kreutzwaldi nim Riikliku Raamatukogu uue hoone konkursil. Arhitektuurimuuseumi kogusse kuuluvat raamatukogu võistlusmaketti saab näha peatselt avataval näitusel Rahvusraamatukogus. Koos mitme teise maketiga annetas autor need muuseumile 2017. aastal. Vt ka „Ehituskunst. Teine-kolmas, 1982–1983.“ Tekst: Anne Lass

 

Kunstimuuseumi fuajee, 1937. EAM 7.1.74

EAL 100 / Edgar Johan Kuusik

Üks uusimaid täiendusi Edgar Johan Kuusiku isikuarhiivis on talle omaselt detailne pliiatsijoonistus Eesti Kunstimuuseumi fuajeest. See kuulub 1937. aastal uue hoone jaoks korraldatud järjekordsel arhitektuurivõistlusel Kuusiku ja Erich Jacoby esitatud projekti hulka, mis kuulutati peapreemia vääriliseks. Hoone asukohaks polnud määratud mitte praegune KUMU asukoht Kadriorus, aga südalinn Mere pst-l niinimetatud Rahvaaias. Projekt jäi Teise maailmasõja tõttu teostamata. 1922. aastast alates oli Edgar Johan Kuusik vabakutseline arhitekt, aga ka pedagoog sisearhitektuuri vallas ja mööblidisainer, kes on üks 1920.–1930. aastatel enim avalikku ruumi kujundanud arhitekte. Kuusiku meisterilik joonistusgraafika lummab tihti oma detailirohkusega. Projekti esinduslikule väljanägemisele ta mööndusi ei lubanud.

Edgar Johan Kuusik (1888–1974) kuulus koos 14 arhitektiga 1921. aastal loodud Eesti Arhitektide Ühingu (nüüd Arhitektide Liit) asutajate hulka. Koos Eugen Habermanniga oli ta üks EAÜ põhikirja koostajaid. Joonistuse kinkis 2020. aastal muuseumile Edgar J. Kuusiku perekond. Tekst: Sandra Mälk

 

 

Mart Port, 1946–1950. EAM 52.1.17

Puude jooniseid

Ei ole maja ilma floorata selle ümber. Arhitekt Mart Pordi (1922–2012) õpilastöö kujutab siinseid levinumaid puid, mis arhitektuurijoonisele meeleoluka aga ka vajaliku tausta loovad. Mart Pordile, kelle isa oli tunnustatud botaanik ja pedagoog Jaan Port, oli selline ülesanne kahtlemata kergete killast. Tušijoonistuse valmistas Mart Port 1940. aastatel arhitektuuriõpingute käigus Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonnas (Tallinna Tehnikaülikool). Mitmed kodusest arhiivist pärit õpilastööd ja hilisemad projektid kinkis muuseumile 2014. aastal tema vennapoeg Jaan Port. Tekst: Sandra Mälk

Leonhard Lapin, 1975–76. EAM 4.2.87 ja Fk 821

Pärnu KEK-i elamu sissekäikude tähised

Pärnu KEK-i elamurajooni terrasselamu “Kuldse Kodu” ees asuvad konstruktiivsed tähised. Kuigi materjalina oli betoon 1970. aastatel veel rariteetne, olid kolhoosiehituses materjalid kättesaadavamad ja nii valatigi monoliitbetoonist terrasselamu ette nagu kord ja kohus betoonist tähised. Leonhard Lapini sõnul on skulpturaalne arhitektoon suurepärane võimalus erinevate ideede esitamiseks ja kuna see on piirangutest vaba, siis võimaldab väike vorm esitada ideaalset arhitektuuri. Sinised ja muudes erksates toonides konstruktsioonid olid enamatki kui pelgalt ideed. Iga sissepääsu ette oli mõeldud eri struktuuri ja värviga monoliitne rajatis ja nõnda oli ligi kilomeetri pikkuse terrasselamu ees kerge õige trepikoda üles leida. Erksatoonilised arhitektoonid pakkusid lisaks juhatamisele haruldast vaatepilti abstraksetest skulptuuridest, millest nõukogudeaja avalikus ruumis nappis. Nagu ka elamurajoon jäi tähiste projekt terviklikult teostamata. 2008. aastal andis Andres Ringo arhitektoonide joonised muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem jooniseid)

Eugen Sacharias, 1936. EAM 2.2.320

Äri- ja elumaja Tallinnas Pärnu mnt 8

Pärnu maantee ja Väike-Karja nurgal olev seitsmekorruseline hoone on esinduslikumaid suuri üürimaju, mis ehitati Tallinna kesklinna 1930. aastate teisel poolel. Hoone projekti tellis osaühisus „Elamu“ arhitekt Eugen Sachariaselt (1906–2002). Hoone esimesel korrusel olid ja on siiani äriruumid, teisele korrusele olid kavandatud bürood, kõrgematel korrustel olid mitmetoalised kõigi mugavustega, vanni- ja teenijatubadega korterid. Et toonaste üürnike hulgas oli mitu arsti, on seda maja kutsutud ka nn arstide majaks. Hoone seitsmendal korrusel olid arhitekt Sachariase enda bürooruumid.

Baltisaksa päritolu arhitekt Eugen Sacharias sündis 21. aprillil 1906, omandas arhitekti kutse Praha Tehnikaülikoolis 1925.–1931. aastatel. Andeka ja ettevõtliku noore arhitektina oli ta esmalt abiks Eugen Habermannile Pärnu maantee 10 nn Urla maja projekteerimisel, seejärel asutas ta oma büroo. Kümne tegutsemisaasta jooksul valmis ligi 40 kortermaja projekti, mis on kujundanud Tallinna kui pealinna esindusliku näo. 1941. aastal lahkus Sacharias perekonnaga Saksamaale ja sealt edasi Austraaliasse, kus jätkas tegevust arhitekti ja ehitusettevõtjana. 1991. aasta aprillis tähistati Eugen Sachariase 85. sünnipäeva näitusega Teaduste Akadeemia raamatukogu (praegu Tallinna Ülikooli raamatukogu) fuajees. Näituse kuraator oli kunstiajaloolane Mart Kalm. See oli kolm kuud varem asutatud Eesti Arhitektuurimuuseumi esimene näitus. Tekst: Anne Lass
Lugemissoovitus: Mart Kalm. Eugen Sacharias – Tallinnast suurlinna tegija. Kultuur ja Elu, 1991, nr 4.