Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Linnaplaanid, 1927–1963. EAM fondidest 2.1, 3.1 ja 4.1

Eesti linnaplaanid

Arhitektuurimuuseumil on hea uudis linnakaartide huvilistele! Nüüdsest on 34 suurt ajaloolist plaani digiteeritud ja MuIS-i portaalis ning Rahvusarhiivi kaardikogus kättesaadavad. Saime riiulil seisnud ülisuurte rullide jälile, need olid muuseumisse saabudes nii jäigalt kokku rullitud, et jooniste avamine oleks need lihtsalt katki teinud. Osavate restauraatorite ja digiteerijate abiga Tartu Rahvusarhiivist saame aga muretult kaevuda jooniste detailidesse. Peamiselt 1940. ja 1950. aastatest pärit linnaplaanid näitavad Haapsalu, Tallinna, Viljandi, Tartu ja teiste linnade toonast seisu kui ka uusi ideid linnaruumi korraldamiseks. Vaadake järgi!

Vaata kogu loetelu siit:
http://www.ra.ee/kaardid/index.php/et/map/searchAdvanced?archive=EAM&digitized=1&vmode=grid&q=1

 

1975–1978, Helle Gans. EAM 4.14.2

Pärnu KEK-i lasteaed Tralli sisekujundus

Pärnu KEK-i moodsas elamukvartalis asuva lasteaed-sõime sisekujundus on üks unikaalsemaid. Koridorides valitsev dünaamika, mis lähtus lakke riputatud viitadest hargnenud värvidest, abistas ja suunas laste liikumist oma rühmatubadesse. Esimesed kavandid on mitmevaatelised. Koridoride põhiplaanidele liitub aksonomeetrilises vaates rühmaruum, mis sisustati ekspressiivse värvilise mööbliga. Sisearhitekt Helle Gansi ajendas disainimisel mõistmine, et laps taandab kõik mänguks. Seepärast on liigendatud ja kokku-lahtikäiv mööbel ühtmoodi nii funktsionaalne kui ka mänguline, virgutades laste kujutlusvõimet. Lasteaia keskosa ja koridori kujundus samastub kvartali üleüldise ideestikuga ja sarnaneb kuldse kodu terrasselamu sisetänava popiliku infograafikaga (Villu Järmut ja Taevo Gans). Joonised andis 2008. aastal muuseumile üle Andres Ringo. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem)

Vello Asi, Väino Tamm, Loomet Raudsepp, 1964–1968. EAM 4.2.2

Viru hotelli interjöör

Viru hotell (arhitektid Henno Sepmann, Mart Port) oli kõrgeim ja moodsaim hotellihoone nõukogude Eestis. Viru oli peamiselt mõeldud Soomest tulevatele väliskülalistele, sest 1965. aastal taasavati Tallinna-Helsingi laevaliin. Hotelli baaridesse ja kohvikutesse pääsesid siiski avatud ka kohalikud. Joonistel on kujutatud hoone madalamasse mahtu kavandatud restoran ja baar. Interjööri lakoonilises stiilis ja avatud planeeringus võib näha põhjamaise modernistliku ruumikujunduse mõjutusi, mis oli liialdusi armastanud eelnenud kümnendile vastupidine esteetika. Kavandid andis muuseumile üle Eesti Projekt 1994. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Avo-Himm Looveer, 1982. EAM K-48

Augustitorm arhitektuuris

Paneelelamute piirkondade massilise rajamisel Tallinna muutus 1970.–1980. aastatel küsitavaks uusrajoonide suhe linna ajalooliste kihistustega. Üldisi arengusuundi kritiseerides käidi välja, et heas elukeskkonnas peaksid arhitektuursed lisandused arvestama linlikku paljusust. Vanalinna silueti taustal meres hulpivad monoliitsed ehitusdetailid Avo-Himm Looveeri töös osutavad Lasnamäe kiirele rajamisele. Tema visioonis väljub see asumi piiridest ja näitab tehiskeskkonda üleilmses mõõtkavas; asumi häving loodusjõudude meelevallas viitab omakorda murrangule selles, kuidas arhitektuurist mõeldakse. Akvarelli soetas muuseum 2010. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Aarne Mõttus (kavand), Arnold Matteus, Karl Burman, 1938. EAM 2.3.49

Tartu pangahoone illumineerimise kavand

Tartlased nimetasid 1936. aastal üheks väärikamaks uusehitiseks Eesti Panga Tartu osakonna hoone, mille olid projekteerinud Arnold Matteus ja Karl Burman. Hoone esindusliku fassaadi muudavad kunstiliseks tervikuks ümarniššidesse paigutatud kujur Juhan Raudsepa pronksskulptuurid. Polnud juhus, et Eesti Vabariigi 20. aastapäeva puhul kaunistatavate avalike hoonete hulka valiti ka see pangamaja. Väljakule vaatava fassaadi valgustusprojekti valmistas graafik ja lavastuskunstnik Aarne Mõttus. Joonise annetas restaureerimisfirma Pindisain Ehitus muuseumile 2001. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Eugen Habermann, 1920–1921. EAM Fk 3105, Fk 15852

Siidisuka asum Kohtla-Järvel

Kohtla-Järvel asuv Siidisuka on kavandatud aedlinnana. Linna ühe esimese suurema urbanistliku ettevõtmise taga oli Eesti Põlevkivitööstus, kes rajas asumi oma töötajaile arhitekt Eugen Habermanni projekti alusel (1920–21). Nagu nimigi viitab, elasid seal tehase juhtkonna töötajad, insenerid ja kõrgema järgu ametnikud, kelle palk võimaldas naisperele puuvillaste asemel siidist sukki soetada. Uue tänava äärde rajatud kahepereelamud on standardse lahendusega, mille hulgast leiab 4-5 tüüpi erineva planeeringuga elamuid. Hoonete väljanägemises on viiteid uutele trendidele ja kohalikele ehitustraditsioonidele – vernakulaarne tahumata paekivi on asetatud moodsa arhitektuuri võtmesse. Sik-sak motiivid ja teised fassaadikaunistused viitavad mõjutustele saksa ekspressionismist. Kõige iseloomulikumad elemendid on aga kahtlemata kõrged viilkatused ja keermega massiivsed aknapiilarid hoone nurkades. Iga elamuga külgneb abihoone, mis jaotab hoovi kaheks – majaesiseks õueks ja tagahooviks.
Arhiivifotod saabusid muuseumi kogusse 1996. aastal ja uus foto pärineb Martin Siplase 2009. aastal muuseumi näituse tarbeks tehtud pildiseeriast.
Tekst: Anna Zsoldos (arhitektuurimuuseumi praktikant Ungari Eötvös Lorándi Ülikoolist)

Karl Burman, 1945–1947. EAM 3.2.34

Tallinna linnamüüri Neitsitorni ümberehitus ateljeeks-korteriks

Sõja käigus Kadriorus kodu kaotanud kunstnik-arhitekt Karl Burman sai uued ruumid Tallinna vanalinnas, ammuses kunstnike kogunemiskohas Neitsitornis (Megede torn). Selle ülemistel korrustel paiknesid ateljee ja eluruumid. Nimekas arhitekt elas keskaegse müüritorni paksude seinte vahel asuvas kööktoas paar aastakümmet ja kavandas aja jooksul seal ka ümberehitust. Eskiisidel on ta kujutanud torni lõunamaise villana koos avarate rõdude ja katuseaedadega ja pannud maja katma lopsakad ronitaimed. Hoolikalt on leitud rakendus igale nurgale ja kujundatud niššidesse sobivad pingid ja sisseehitatud kapid. Torn restaureeriti ja rekonstrueeriti kohvikuks 1968–1980. Joonised saabusid muuseumisse arhitekt Teddy Böckleri vahendusel 1994. aastal. Tekst: Sandra Mälk