Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Nora Tammoja, 1964. EAM 11.1.32

Sindi Lastepark

Aiandusarhitekt Nora Tammoja on koostanud arvukalt linnade haljasalade, kalmistute ja laste mänguväljakute haljastusprojekte. Sindi Lastepargi kavand valmis 1964. aastal, projekti kaasautoriks oli arhitekt Kaarel Pedak. Lasteparki kavandati mängumajad ja varjualused, tunneliga ronimis- ja kelgumägi, kiikumisväljak, liiklusrada, liivakast ja robinsoniväljak. Pargi ehitusplatsil ehk robinsoniväljakul oli lastel võimalik nii arhitekti, ehitaja kui planeerija ametit proovida ning vastavalt kujutlusvõimele erisuguseid ehitisi rajada. Ehitamiseks vajalik paigutati platsil asuvasse materjalilattu, kuhu koguti kokku erinevatest ehitustöödest üle jäänud laua- ja vineeritükke, palke, praaktelliseid, katusekive ja muid materjale. Ehitamist peeti ennekõike poiste tegevuseks, mistõttu kavandati parki eraldi tüdrukute mängunurk. Lillepeenraga ääristatud mängumaja koosnes mitmest toast, millest ühes oli mängupliit, samuti oli seal pood-apteek. Pargi keskel paiknes kahesuunaline liiklusrada, kus sai jalgratta või mänguautoga sõites liiklusreegleid tundma õppida. Sõiduteel olid jalakäijate ülekäigukohad ja selle ääres liiklusmärgid, raja keskosas asus liikluskorraldaja seisukohaks mõeldud ringliikluse saar. Mitmesuguste mänguelementidega Sindi Lastepark oli peamiselt mõeldud eelkooliealistele lastele ja nooremate klasside õpilastele. Muuseumi arhiivis oleva projektifoto (EAM 11.1.69) tagaküljele on märgitud, et töö pälvis 1964. aastal Moskvas toimunud Rahvamajanduse Saavutuste Näitusel hõbemedali. Lastepargi ehitustöödega alustati 1965. aastal, kuid tõenäoliselt kõik plaanitu siiski teoks ei saanud. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Olev Randur. EAM 53.1.9

Tallinna hipodroomi sepikoda

Tallinna hipodroom avati pidulikult 25. novembril 1923. aastal. Hobuste võidusõiduks sobiv asukoht leiti Paldiski maantee ja Kopli lahe vahelisel hoonestamata alal, naabriteks Seewaldi haiglakompleks ja endine Baltika telliskivivabrik. Paldiski maantee ääres asus arhitekt Karl Burmani kavandatud uhke puidust väravaehitis koos piletimüügi punktidega. Ligi ühe kilomeetri pikkuse hobuste võidusõiduraja ääres asusid historitsistlik puidust peahoone ja pealtvaatajate tribüün. 1938. aastal valmis arhitekt Artur Perna projekti põhjal paekivist tallihoone, mis on ainus hipodroomi algsest hoonestusest säilinud ehitis. Nõukogude perioodil hipodroom rekonstrueeriti, hävinud ja lammutatud hoonete asemel kerkisid uued tallihooned, tribüün ja värav. Arhitekt Olev Randuri sepikoja kavand valmis tõenäoliselt 1960. aastate teises pooles kui ta töötas Eesti Maaehitusprojektis ja käimas oli hipodroomi rekonstrueerimisplaani koostamine. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Heili Volberg, 1970. EAM 51.1.4

Pärnu Merekooli hoone

Pärnus vallikraavi ääres paiknenud merekooli ühiselamule kavandas 1970. aastal arhitekt Heili Volberg juurdeehitise. Avarate klassiruumide, aula ja spordihoonega õppekorpusesse kavandati muuhulgas ka juuksuri kabinet. Juurdeehitise projekt jäi teostamata, suletud merekooli ühiselamu rekonstrueeriti ja 1993. aasta augusti alguses avati sealsamas tervisekeskus Viiking. Pärnu Merekooli kollaažitehnikas planšetid vormistas sisearhitekt Aate-Heli Õun. Tööd annetas muuseumile arhitekt Heili Volberg-Raig 2013. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Eva Hirvesoo, Helgi Margna, 1977–1979. EAM 27.1.4

Restoran Raeköök

1985. aastal valmis arhitektide Eva Hirvesoo ja Helgi Margna projekti järgi Tallinna vanalinnas Dunkri tänaval restorani Raeköök hoone. Mahukas hoonekompleks rajati sõja ajal hävinud hoonete asemele, alale kus enne ehitust asus pargialaga sisehoov. Postmodernisliku hoone kõrged viilud, astmeline katusemaastik ja liigendatud tänavapoolne fassaad on omamoodi dialoogis ajaloolise vanalinna hoonestusega. Iseloomu lisavad asümmeetriliselt paigutatud erikujulised aknad. Fassaadide algsed pastelsed värvitoonid – sinine, roosa ja valge – on tänaseks asendunud halli, kollase ja erkoranžiga. Kolmekorruselise hoone esimesel korrusel asus ruumikas dieetsöökla ja kulinaariakauplus, teisel korrusel restoran ja baar, keldris asus jäätisekohvik „Arabella“. Sisekujundus oli kogu hoone ulatuses ühtne. Valgetele krohvitud pindadele olid kontrastiks tumedad puidust kassettlaed, aknaraamid, avaraid ruume eraldavad postid ja võred ning mööbel. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Karl Burman, 1923. EAM 2.4.10

Tallinna laulupeolava

VIII Eesti üldlaulupidu peeti 1923. aastal Tallinnas. Kuigi numbri järgi kaheksas, oli see iseseisva Eesti Vabariigi esimene üldlaulupidu. Peopaik oli Kadriorus Rohelisel aasal, kuhu edaspidi oli kavas rajada staadion. Laululava projekti tegi arhitekt Karl Burman, see kinnitati aprillis 1923 ja peo alguseks 30. juuniks oli lava valmis. Imposantne uusklassitsistliku ilmega puitehitis oli kunstiteadlase Leo Gensi hinnangul arhitekti loomingus üks väljapaistvamaid (vt Leo Gens. Karl Burman. Monograafia. Tallinn, 1998). 1926. aastal valmis staadion, laulupeolava kohandati staadioni tribüüniks, mis oligi esialgne kavatsus. Ehitis püsis veel järgmised 10 aastat, kuniks selle kohale ehitati uus arhitekt Elmar Lohu ja insener August Komendandi projekteeritud raudbetoontribüün (valmis 1938), Eesti modernistliku arhitektuuri ja insenerimõtte üks tippehitisi (vt Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant. Koostaja Carl-Dag Lige. Tallinn, 2022). Tallinna laulupeolava projekt oli hoiul kunagise ENSV Riikliku Ehituskomitee arhiivis, kuni ta 1991. aastal jõudis vastloodud arhitektuurimuuseumi kogusse. Tekst: Anne Lass

Andres Alver, Tiit Trummal, 1991. MK 223

AS Leverex ärikeskus

Pärnu maanteele endise aktsiaselts Kalev territooriumile kavandasid arhitektid Andres Alver ja Tiit Trummal 1991. aastal ärikeskuse. Aktsiaseltsile Leverex kavandatud büroohoone projekti iseloomustab selge vormigeomeetria, liigendatud fassaad ja äriarhitektuuri justkui lahutamatuks osaks kujunenud suur klaasist seinapind hoone ühel küljel. Isemoodi vimkana mõjub kõrghoone hoovipool asuva madala hooneosa otsa paigutatud nihkes hoonemaht. Ärihoone alumistele korrusele kavandati esindusruumid, kahe auditooriumiga konverentsikeskus, kohvikud ja baarid. Neljas kuni kümnes korrus planeeriti büroopindadeks, järgnevale korrusele konverentsiruumid ja saunad koos restoraniga. Viimasele, kaheteistkümnendale korrusele kavandati ruumika väliterrassiga restoran. Hoone katusele planeeriti rajada helikopterite maandumisplats. Ärihoone kõrvale kavandati teraskaarfermidele toetuva silinderkatusega kaubanduskeskus koos näidiste halliga. Leverexi ärihoone on ajastutruu näide 1990. aastate esimeses pooles kavandatud, kuid ehitamata jäänud projektist. Maketi annetas muuseumile arhitekt Andres Alver 2016. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha rohkem)

Anatoli Podtšekajev, 1924. EAM 2.2.249

Elumaja Tartus Tammelinnas

Omanäolise jälje Tartu arhitektuurilukku on jätnud Pihkva oblastis Opotška linnas 1879. aastal sündinud arhitekt Anatoli Podtšekajev. Arhitektuuriõpinguid alustas Podtšekajev Varssavi Polütehnilises Instituudis. Pärast kooli sulgemist 1905. aastal ja sellele järgnenud paariaastast pausi jätkas Podtšekajev õpinguid Riia Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1910. aastal. Õpingud kahes erinevas koolis ja linnas on tõenäoliselt arhitekti stiililt mõneti otsingulise ja omal ajal vanamoodsana mõjuva käekirja põhjuseks. Tartusse suundus arhitekt 1920. aastate algul, kus ta peagi linnaarhitekti kohuseid täitma hakkas. Podtšekajev projekteeris hulga elamuid Tamme linnajaosse, kuid tema osalusega kavandatud hooneid leiab ka Tartu teistest piirkondadest. Mihkel Puusepale kuulunud nelja korteriga elumaja Tammelinnas on omapärase plaanilahendusega hoone. Maja esimesel korrusel on kaks kahetoalist korterit koos eraldi köögi, sahvri ja eeskojaga. Ülemisel korrusel on kaks ühetoalist korterit. Iga korteri koosseisu kuulub ka käimla. Huvitavaks teeb projekti kaks maja keskel teineteisega kohakuti asuvat trepikoda, üks sissepääsuga tänava ja teine hoovi poolt. Sellest tulenevalt viib ühte korteritesse kaks eraldi sissepääsu, üks eestuppa ja teine kööki. Arhitekt Anatoli Podtšekajevi elu ja loomingut on põhjalikult uurinud arhitektuuriajaloolane Robert Treufeldt. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha rohkem)