Tõnis Mihkelson, 1936. EAM 2.6.53
Mustamäe supelasutus
Ettevõtja Johan Musta eestvedamisel rajati Nõmmele Mustamäe nõlva alla supelasutus. Nõmme linn andis supelasutuse rajamiseks ehitusloa juba 1927. aastal, kuid ehitustööde algus viibis maaomandi vaidluste tõttu. 1934. aastal omandas Johan Must supelasutuse rajamiseks vajalikud maad. Projekti ehitamiseks saadi laenu Majandusministeeriumilt ja ehitustöödega alustati 1935. aasta sügisel. Supelasutuse projekti koostas arhitekt Tõnis Mihkelson. 1936. aastal valmis kohvikuhoone ja 50 meetrine ujumisbassein. Aasta hiljem avati riietusruumid, teine veidi sügavam bassein, veehüppetorn ja luigetiik. Ujumiseks sobiva vee temperatuuri saamiseks suunati külm allikavesi läbi nelja eelsoojendusbasseini, vee kvaliteedi tagamiseks rajati kunstlikud kosed. Funktsionalistlik puidust kohvikuhoone paiknes kahe basseini vahel. Hoone esimesel korrusel asusid riietusruumid, teisel korrusel vaaterõdu ja eraldi ala orkestrile. Ühes supluskompleksiga kavandati Mustamäe nõlvale trepp, mis viis Nõmme aedlinna. Basseinides toimusid nii kodumaised kui rahvusvahelised ujumisvõistlused, kohvikumajas regulaarselt maleturniirid. Talvel sai basseinides talisuplust harrastada ja veele tekkinud jääl uisutada. Mustamäe supelasutuse kohvikuhoone hävis 1974. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš
(kliki pildil, et näha veel jooniseid)
Veljo Kaasik, 1982. EAM K 31
Dialoog „Klient-arhitekt“
Veljo Kaasiku töö „Klient-arhitekt“ on visuaalne kahekõne arhitekti ja tellija vahel. Tartus Nisu tänaval asuva eramu projekteerimisprotsessi kujutav teos näitab tabavalt kuidas hoone valmib ambitsioonika arhitekt ja nõudliku tellija koostöös, mõlemad osapooled on alates hoone kavandamisest kuni selle valmimiseni üksteisega seotud. Arhitekti lennukaid ideid mõjutavad asjaosaliste ristuvad mõttekäigud ja teineteisest tihtipeale erinev ilumeel. Tööde käigus kohanetakse, tehakse kompromisse ja lahkarvamuste vahel leitakse kuldne kesktee. Lõpptulemus on algselt plaanitust vähem või rohkem erinev. Veljo Kaasiku töö oli üleval Tallinna Kunstihoone salongis toimunud kümne arhitekti näitusel (näitus 23.12.1982–9.01.1983). Tekst: Anna-Liiza Izbaš
August Volberg, Heili Volberg, 1958. EAM 31.1.37
Kirjanike Maja
1963. aasta kevadel avati Tallinna vanalinnas Kirjanike Maja. Riiklikus projekteerimisinstituudis „Estonprojekt“ arhitektide August ja Heili Volbergi kavandatud neljakorruselise hoone projekt valmis 1958. aastal. Lakoonilisena näivat Kirjanike Maja iseloomustab modernismile omane ratsionaalsus, sulaaja arhitektuurile kohaselt on loobutud eelnevale paarile kümnendile iseloomulikust raskepärasest ja ilutseva dekooriga arhitektuurist. Hoone fassaad on kaetud terrasiitkrohviga ja korrapäraselt paiknevad aknad viitavad hoone erinevatele funktsioonidele – avarate akende taga asuvad avalikuks kasutamiseks mõeldud ruumid, väiksemate kolmeosaliste akende taga peituvad privaatsed eluruumid. Ajaloolise arhitektuurikeskkonnaga seob hoonet vanalinna katusemaastikku sobiv kõrge viilkatus, mida ehtisid väljaulatuvad vintskapid. Harju tänava ääres esimesel korrusel tegutses suurte vaateakendega raamatukauplus „Lugemisvara“. Harju ja Vana-Posti tänava nurgal asub kolmel korrusel kohvik „Pegasus“. Kaasaegse sisekujundusega kohviku esimesele korrusele kavandati algselt vestibüül garderoobi ja abiruumidega. Kahel järgneval korrusel asuvad kohviku saalid, mille akendest avaneb vaade Niguliste kirikule, rohetavale haljasalale ja Eduard Vilde monumendile. Kohviku korruseid ühendab keerdtrepp. Kuninga tänava poole jääva hoone kolmekorruselises osas asuvad Kirjanike Liidu ruumid ja efektse musta laega 150-kohaline koosolekusaal. Eelneva kõrval oli ruumi ka ajakirja „Looming“ toimetusele ja Kirjandusfondile. Hoonesse kavandati ühes avaliku funktsiooniga kirjanikele ja nende peredele kahe- kuni viietoalised korterid. Suuremates korterites oli üks ruum planeeritud kirjaniku töötoaks, sinna kavandati ka seina sisse ehitatud raamaturiiulid. Hilisema ümberehituse käigus ehitati välja hoone viies ehk katusealune korrus. Tekst: Anna-Liiza Izbaš
(kliki pildil, et näha veel jooniseid)
Anton Soans, Edgar Johan Kuusik, 1932-1933. EAM 16.1.39
Kunstihoone fassaadi visandid
Arhitektide Anton Soansi ja Edgar Johan Kuusiku projekti järgi valminud Tallinna Kunstihoone on funktsionalismi üks silmapaistvamaid näiteid, olles esimene kunstnike tarbeks kavandatud hoone Eestis. 1933. aasta kevadel lõppenud avaliku arhitektuurikonkursi võitis Anton Soans, kes koos Edgar Johan Kuusikuga hoone projektiga edasi töötama hakkas. Sobivaima fassaadilahenduse leidmiseks skitseerisid arhitektid hulga erinevaid lahendusi – visanditel on kujutatud hoone sissepääsu, akende paigutuse ja fassaadil olevate detailide erinevad võimalused. Hoone fassaadilahendus muutus veidi ka ehitustööde käigus, kui esialgselt plaanitud ümaraknad asendati vertikaalsete niššidega. Tallinna Kunstihoonele pandi nurgakivi 29. augustil 1933 ja avati pidulikult kunstinäitusega 15. septembril 1934. aastal. T-kujulise põhiplaaniga algselt viiekorruselise hoone kaasaegust rõhutab hoone peasissepääsu tagasiastumine tänavajoonest ja esifassaadi keskosa toetumine kahele tugisambale, samuti hoone lame katus. Omanäoline on hoone keskosas paiknev justkui raami sisse paigutatud klaasekraan, mis seob fassaadil üheks erinevatel korrustel asuvad kunstnike ateljeed, büroopinnad ja näitusesaali. 1937. aastal paigutati fassaadil olevatesse niššidesse skulptor Juhan Raudsepa kavandatud pronksist figuurid „Töö“ ja „Ilu“. 1962. aastal ehitati Edgar Johan Kuusiku projekti järgi ümber Kunstihoone viimane korrus, mille tulemusel sai maja sama kõrge kui kõrval asuv Kunstifondi hoone (arhitekt Alar Kotli). Arhitekt Anton Soansi isikufondi kuuluvate fassaadijooniste visandid annetas 1993. aastal muuseumile tema poeg Ado Soans. Tekst: Anna-Liiza Izbaš
(kliki pildil, et näha veel jooniseid)
Anatoli Podtšekajev, 1924. EAM 2.2.249
Elumaja Tartus Tammelinnas
Omanäolise jälje Tartu arhitektuurilukku on jätnud Pihkva oblastis Opotška linnas 1879. aastal sündinud arhitekt Anatoli Podtšekajev. Arhitektuuriõpinguid alustas Podtšekajev Varssavi Polütehnilises Instituudis. Pärast kooli sulgemist 1905. aastal ja sellele järgnenud paariaastast pausi jätkas Podtšekajev õpinguid Riia Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1910. aastal. Õpingud kahes erinevas koolis ja linnas on tõenäoliselt arhitekti stiililt mõneti otsingulise ja omal ajal vanamoodsana mõjuva käekirja põhjuseks. Tartusse suundus arhitekt 1920. aastate algul, kus ta peagi linnaarhitekti kohuseid täitma hakkas. Podtšekajev projekteeris hulga elamuid Tamme linnajaosse, kuid tema osalusega kavandatud hooneid leiab ka Tartu teistest piirkondadest. Mihkel Puusepale kuulunud nelja korteriga elumaja Tammelinnas on omapärase plaanilahendusega hoone. Maja esimesel korrusel on kaks kahetoalist korterit koos eraldi köögi, sahvri ja eeskojaga. Ülemisel korrusel on kaks ühetoalist korterit. Iga korteri koosseisu kuulub ka käimla. Huvitavaks teeb projekti kaks maja keskel teineteisega kohakuti asuvat trepikoda, üks sissepääsuga tänava ja teine hoovi poolt. Sellest tulenevalt viib ühte korteritesse kaks eraldi sissepääsu, üks eestuppa ja teine kööki. Arhitekt Anatoli Podtšekajevi elu ja loomingut on põhjalikult uurinud arhitektuuriajaloolane Robert Treufeldt. Tekst: Anna-Liiza Izbaš
(kliki pildil, et näha rohkem)
Herbert Johanson, 1920-1922. EAM 2.11.8
Riigikoguhoone mööbli kavandid
1922. aastal valmib Toompeal vastiseseisvunud Eesti Vabariigi tähtsaim riiklik ehitis – uus moodne parlamendimaja (arhitektid Herbert Johanson, Eugen Habermann 1920-1922). „See on lihtne, kuid ometi iseteadlik ja erilaadiline ehitis, milles õnnelikult liituvad autorite individuaalne kujundusvõime ja sobitus keskaegse ümbrusega, jäädes ometi tänapäevaseks.“ Nii iseloomustas Riigikogu hoonet kunstikriitik Hanno Kompus oma sissejuhatuses raamatule 20 aastat ehitamist Eestis: 1918-1938. [Tallinn] Teedeministeeriumi Ehitusosakond, 1939. Herbert Johansoni kavandite järgi valmis ka parlamendihoone omanäoline mööbel, milles korduvad hoone interjööre kujundavad geomeetrilised vormid ning art deco’lik siksak-motiiv. Mööbel valmistati Lutheri tehases, kelle jaoks see oli esimene oluline ühiskondlik tellimus (vt Jüri Kermik. A. M. Luther 1877-1940. Materjalist võrsunud vormiuuendus. Tallinn [2002]). Istungitesaali heleda kasevineeri ja tumedate intarsiatehnikas kaunistustega toole eksponeeriti ka 1922. aasta juunikuus Tallinnas toimunud I Eesti kaubandus-tööstusnäitusel. Lutermas tehtu kõrget kvaliteeti näitab see, et valdav osa 100 aasta vanusest mööblist on senimaani kasutusel.
Riigikoguhoone mööbli kavandeid on arhitektuurimuuseumi kogus üle 30, alates istungitesaali poodiumist kuni riietenagini. Originaaljoonised pärinevad kunagise Teedeministeeriumi arhiivist ja anti Eesti Ehitusmälestise vahendusel muuseumile üle 1992. aastal.
Tekst: Anne Lass
August Volberg, 1936. EAM 31.1.13
Kindral J. Laidoneri nimeline sanatoorium Haapsalus
Arhitekt August Volbergi kavandatud kindral Johan Laidoneri nimeline Eesti Punase Risti sanatoorium Haapsalus valmis 1937. aastal. Eeskätt Vabadussõjas kannatanud sõjaväelastele ehitatud sanatooriumis oli 41 kaheinimesetuba ja avar merevaatega terrass. Tagasihoidliku ilme ja rõdudeta tubade korpuse kõrval asetub funktsionalistliku hoone arhitektuurne põhirõhk sissepääsule ja selle kohal asuvale trepikojahalli klaasseinale. Sanatooriumi olulisust rõhutab hoone katusel asuv kõrge lipuvarras ja selle omanäoline kumer aluskonstruktsioon. Klaasnurga ja ülejäänud fassaadi omavaheline suhe võimaldab leida seoseid arhitekt Walter Gropiuse loominguga Saksamaal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš