Täna avatud 11–18

Alvar Aalto, 1932. Makett: Peet Veimer. EAM MK 47

Villa Tammekann Tartus

3. veebruaril on maailmakuulsa soome arhitekti Alvar Aalto 125. sünniaastapäev. Tartu Ülikooli professor August Tammekannu eramu Tartus Kreutzwaldi tn 6 on ainus tipparhitekti projekti järgi valminud hoone Eestis. Kahekorruseline lameda katusega funktsionalistlik villa valmis osaliselt 1933. aastal. Stiilile omaselt peegeldub hoone fassaadilahenduses siseruumide kasutus. Tänavapool kõrgub vertikaalse väiksemateks ristkülikuteks jaotatud akende taga trepihall, hoovipool on hoone keskne element elutoa laiune lintaken, mille sirgjoonelisust katkestab akna allosas paiknev kamin. Kohalike seas tekitas palju kõneainet maja lamekatus, mis polnud sel ajal linnas laialt levinud ja mida koguni jumalavastaseks nähtuseks peeti. Nõukogude perioodil muudeti hoonet tundmatuseni ja villa ehitati ümber korterelamuks. 1994. aastal tagastati hoone professor Tammekannu järeltulijatele, 1998. aastal ostis selle Turu Ülikool. Villa algne ilme taastati vastavalt Alvar Aalto projektile 2000. aastal. Täna tegutseb hoones Turu ja Tartu Ülikooli ühine sihtasutus Granö keskus.
Villa Tammekann maketi valmistas Peet Veimer 1998. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumi näituse „Aalto: kolm projekti Eestis“ jaoks. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Edgar Johan Kuusik, 1931. EAM 7.1.76

Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“

Vabadussõja võidu monumendi rajamise lugu algab 1920-ndatel, kui Vabaduse platsil seisnud Peeter I kuju 1922. aastal maha võetakse ja otsustatakse selle asemele püstitada Vabadussõja ausammas. Monumendi rajamine jääb venima ja Edgar Johan Kuusiku kavandatud massiivne kuupjas paekivist mälestusehitis-mausoleum püstitatakse 1928. aastal hoopiski Kaitseväe kalmistule. Kui 1930. aasta lõpus kuulutatakse välja konkurss Vabadussõja monumendi rajamiseks Harjumäele Komandandi tee ja Kaarli puiestee vahele jäävale nõlvale, esitab Edgar Johan Kuusik koostöös Elmar Lohkiga võistlusele kaks varianti. Võistlustöö märgusõnaga „Mälestis-ehis“ kordab sama motiivi, mis mälestusmärk-mausoleum kalmistul – massiivne kuupjas maht nelja ilmakaare poole avaneva võlvkaarega. Auhinna pälvib siiski autorite teine ja märksa suurejoonelisem lahendus „Pro Patria“. Hiljem kasutab Kuusik sama stilistikat Kaitseväe kalmistu väravaehitise juures (1938). Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“ annetas E. J. Kuusiku perekond muuseumile 2021. aastal. Üsna halvas seisukorras joonised konserveeriti ennistuskojas Kanut.
22. veebruaril möödub eesti arhitektuuri suurkuju Edgar Johan Kuusiku sünnist 135 aastat.
Tekst: Anne Lass

Voldemar Herkel, Mai Roosna, 1965. EAM MK 174

Tallinna sadama reisijate paviljon

Tallinna sadama reisijate ootepaviljon avati 7. juulil 1965. aastal, kui taastati sõja ajal katkenud regulaarne laevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel. Arhitektide Voldemar Herkeli ja Mai Roosna kavandatud sadamahoones peegeldus kaasajal moodne soomemõjuline arhitektuur. Paviljoni seina moodustasid kandva terasraamiga kilbid, mis olid täidetud klaasi või osaliselt puiduga. Maast laeni kõrgunud ja mere poole avanenud klaasseinad asendusid puitkilpidega kohas, kus siseruumi funktsioonist lähtuvalt oli rohkem privaatsust vaja. Välisseinte ülemine osa oli terve paviljoni ulatuses klaasist. Kontrastiks horisontaalse katuse laiale heledale karniisile olid hoone voodrilauad kaetud tumeda männitõrvaga. Karniisi sisse paigutati hoone ventilatsiooni ja õhkküttetorud, vihmavesi juhiti maha katuse nurkadest. Projekteerimisel oli oluline ka paviljoni interjööri ja eksterjööri ühtsus. Siseruumides kasutatud ripplagi koos ribavalgustitega kandus sama rütmiga sujuvalt üle varikatuse laele, hoone terrassid ja üldkasutatavate ruumide põrandad olid kaetud ühesuguste dolomiitplaatidega. Paviljoni siseruumid muutis avaramaks hoone keskel asunud osaliselt haljastatud siseõu, mis lisas halli sadamakeskkonda veidike rohelust. Paviljoni merepoolses osas asus ootesaal, ruumi tagaosas tegutses kohvik-baar. Kohalike laevaliinide reisijatele oli mõeldud hoone teises osas asunud väiksem ootesaal. Paviljonis olid ameti- ja tolliruumid ja valuuta vahetamise punkt, muuhulgas oli hoones esindatud üleliiduline välisturismi büroo Inturist. Sadama ootepaviljon lammutati paarkümmend aastat pärast selle valmimist. Hoone maketi valmistas Peet Veimer 2008. aastal Karin Hallas-Murula kureeritud näituse „Arhitekt ja tema aeg. Voldemar Herkel“ jaoks. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Andres Siim, 1989. EAM 5.4.9

Arhitektide maja

Tallinna vanalinna Apteegi tänavale sõja ajal hävinud hoonestuse asemele planeeritud arhitektide majast pidi kujunema Eesti arhitektuurielu keskus. 1989. aasta kevadel lõppenud arhitektuurikonkursi 11 võistlustöö seast tõusis esile arhitekt Andres Siimu kavand „Eclipse“, mis vastas enim arhitektide maja visioonile ja pälvis konkursil I preemia. Hoone kavandamisel vanalinna pidi lähtuma ajalooliselt välja kujunenud kinnistute struktuurist ja ehitusjoonest, uusehitis pidi väärikalt esindama kaasaja arhitektuuri seejuures pidi hoone maht, fassaadi liigendus ja katusemaastik sobituma vanalinna miljööga. Žürii tõstis esile Siimu kavandatud arhitektide maja välise ja sisemise ruumilahenduse vastavust lähteülesandes püsitatud eesmärkidele ning hoone mitmekihilist ja huvitavat plaanilahendust. Vanalinnale omased kitsad kinnistud peegeldusid selgelt hoone fassaadijaotuses, iseloomu lisasid erikujulised aknad ja kollane eenduv hooneosa. Lisaks töö- ja koosolekuruumidele planeeriti arhitektide majja saal ja raamatukogu, kinoprojektsiooni-, arhiivi- ja näituseruumid ning keldrikorrusele kohvik-klubiruum. Kuigi hoone arhitektuurilahendus sai positiivse tagasiside, oli projekti edasine käekäik keeruline. Unistus arhitektide oma majast takerdus ametkondade bürokraatia, ehitus- ja finantsküsimuste taha. Tähelepanuväärne projekt jäi teostamata. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

EAM 3.4.9; EAM 3.4.12; EAM 3.4.14

Maarahvamajade tüüpprojektide konkursi võistlustööd

Maarahvamajade tüüpprojekti lahenduse leidmiseks korraldas ENSV Arhitektuuri Valitsus 1947. aasta lõpus alevi ja valla rahvamajade arhitektuurivõistluse. Konkursile esitati 40 ideekavandit. Vaatamata rohkele osavõtule jäi hindamiskomisjon rahule vaid valla rahvamaja kujutavate projektidega. Esile tõsteti tööde õnnestunud fassaadi- ja plaanilahendusi, seda ennekõike I ja II preemiat võrdselt jaganud arhitekt Henn Roopalu töö „Agitaator“ ning arhitektide August Volbergi ja Peeter Tarvase kavandi „Tuljak“ puhul. III koht läks arhitekt Ilmar Laasi projektile „200“. Alevi rahvamajade ideekavandid olid žürii hinnangul märgatavalt nõrgema tasemega, ilmselt seetõttu jäid ka I ja II preemia välja andmata. II preemia vääriliseks tunnistati August Volbergi ja Peeter Tarvase ideekavand „Aktsent“. Sel ajal oli rahvamajadel oluline osa riigi kultuuripoliitikas, neis toimuv oli valitseva võimu poolt kontrollitud ja kandis endas rohkemal või vähemal määral edasi nõukogude ideoloogiat. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Peep Jänes, Henno Sepmann, Rein Kersten, Loona Kikkas, 1986. EAM 5.4.35

Ooperi- ja balletiteater

Tallinna uue ooperi- ja balletiteatri asukohaks pidi saama 1983. aastal vastu võetud detailplaneeringu kohaselt Süda tänava piirkond – Pärnu maantee, Süda tänava ja planeeritud Rävala puiestee pikenduse ristumiskoht. Kutsutud arhitektuurikonkursi võitsid 1984. aastal arhitektid Peep Jänes ja Henno Sepmann, aasta hiljem asuti võidutöö alusel kaasaegsetele nõuetele vastavat ooperiteatrit projekteerima. Jänese ja Sepmanniga liitusid arhitektid Rein Kersten ja Loona Kikkas. Kesklinna tuiksoonele planeeritud teatrihoone projekt oli suurlinlikult suurejooneline. Teatrihoone efektseimaks, õhtuhämaruses säravaimaks, osaks pidi kujunema kumera vormiga klaasfassaad, mille astmelisus oli vastavuses suure saali rõdukorrustega. Hoone keskosa pidi kroonima jõulise vormiga lavatorn. Tasakaalustamaks ehitise mastaapsust oli hoone materjalivalik ja selle värvitoonid tagasihoidlikud: hall peegeldav klaas, hõbehall glasuurtellis ja dolomiit, olles dialoogis Tallinna linnamüüri ja ajaloolise hoonestuse kuvandiga. Teatrihoone nelja rõduga suur saal pidi mahutama 1100 pealtvaatajat. Monumentaalse kultuurihoone asukohavalik põhjustas ühiskonnas aktiivse arutelu, oli nii uue teatrimaja kirglikke pooldajaid kui tulihingelisi vastuseisjaid. Uus ooperiteater oleks oluliselt muutnud Süda tänava piirkonna linnaehituslikku miljööd, ehitusele oleks ette jäänud olemasolevad hooned ja hulga puid, sealhulgas looduskaitsealune hõlmikpuu. Viimase säilitamiseks kavandati ooperiteatri ette haljasala. Mitu aastat väldanud ooperiteatri projekteerimine lõpetati 1988. aasta novembris. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Peeter Tarvas, 1943. EAM 40.1.1

Ellamaa elektrijaama juurdeehitis

9. mail 1923. aastal käivitati Ellamaa elektrijaam. Arhitekt Aleksandr Wladovsky projekti järgi valminud pilkupüüdev tööstushoone koosnes lülitus- ja transformaatorihoonest, masinahoonest, turbagaasi generaatori hoonest ja tornist, mille ülaosas paiknes veepaak. Elektritarbimise kiire kasv tingis kümnendi lõpuks kompleksi täienemise paari hoone võrra. Sõja käigus 1941. aastal osa elektrijaamast õhati, kuid taastati peagi algsest veidi erineva projekti järgi. Tootmisvõimsuse suurendamiseks plaaniti hoonet laiendada. Elektrijaama taastamiseks ja ümber ehitamiseks koostas 1943. aastal kavandi ka arhitekt Peeter Tarvas. Joonise kesksele kohale on arhitekt paigutanud veetorni, esiplaanil on olemasoleva hoone külge liidetud uued alajaamad. Peeter Tarvase kavandatud juurdeehitise projekt jäi siiski teostamata. Ellamaa elektrijaam suleti 1966. aastal, kui elektritootmise võtsid üle Ida-Virumaal asuvad põlevkivil töötavad elektrijaamad. Tööd jätkas 1929. aastal valminud katlamaja, mis varustas sulgemisele järgnenud paaril aastakümnel Turba aleviku majasid toasoojaga. Alates 2018. aasta kevadest tegutseb Ellamaa elektrijaama hoones Mootorispordi Muuseum MOMU. Tekst: Anna-Liiza Izbaš