Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Karl Burman, 1923. EAM 2.4.10

Tallinna laulupeolava

VIII Eesti üldlaulupidu peeti 1923. aastal Tallinnas. Kuigi numbri järgi kaheksas, oli see iseseisva Eesti Vabariigi esimene üldlaulupidu. Peopaik oli Kadriorus Rohelisel aasal, kuhu edaspidi oli kavas rajada staadion. Laululava projekti tegi arhitekt Karl Burman, see kinnitati aprillis 1923 ja peo alguseks 30. juuniks oli lava valmis. Imposantne uusklassitsistliku ilmega puitehitis oli kunstiteadlase Leo Gensi hinnangul arhitekti loomingus üks väljapaistvamaid (vt Leo Gens. Karl Burman. Monograafia. Tallinn, 1998). 1926. aastal valmis staadion, laulupeolava kohandati staadioni tribüüniks, mis oligi esialgne kavatsus. Ehitis püsis veel järgmised 10 aastat, kuniks selle kohale ehitati uus arhitekt Elmar Lohu ja insener August Komendandi projekteeritud raudbetoontribüün (valmis 1938), Eesti modernistliku arhitektuuri ja insenerimõtte üks tippehitisi (vt Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant. Koostaja Carl-Dag Lige. Tallinn, 2022). Tallinna laulupeolava projekt oli hoiul kunagise ENSV Riikliku Ehituskomitee arhiivis, kuni ta 1991. aastal jõudis vastloodud arhitektuurimuuseumi kogusse. Tekst: Anne Lass

Tõnis Mihkelson, 1936. EAM 2.6.53

Mustamäe supelasutus

Ettevõtja Johan Musta eestvedamisel rajati Nõmmele Mustamäe nõlva alla supelasutus. Nõmme linn andis supelasutuse rajamiseks ehitusloa juba 1927. aastal, kuid ehitustööde algus viibis maaomandi vaidluste tõttu. 1934. aastal omandas Johan Must supelasutuse rajamiseks vajalikud maad. Projekti ehitamiseks saadi laenu Majandusministeeriumilt ja ehitustöödega alustati 1935. aasta sügisel. Supelasutuse projekti koostas arhitekt Tõnis Mihkelson. 1936. aastal valmis kohvikuhoone ja 50 meetrine ujumisbassein. Aasta hiljem avati riietusruumid, teine veidi sügavam bassein, veehüppetorn ja luigetiik. Ujumiseks sobiva vee temperatuuri saamiseks suunati külm allikavesi läbi nelja eelsoojendusbasseini, vee kvaliteedi tagamiseks rajati kunstlikud kosed. Funktsionalistlik puidust kohvikuhoone paiknes kahe basseini vahel. Hoone esimesel korrusel asusid riietusruumid, teisel korrusel vaaterõdu ja eraldi ala orkestrile. Ühes supluskompleksiga kavandati Mustamäe nõlvale trepp, mis viis Nõmme aedlinna. Basseinides toimusid nii kodumaised kui rahvusvahelised ujumisvõistlused, kohvikumajas regulaarselt maleturniirid. Talvel sai basseinides talisuplust harrastada ja veele tekkinud jääl uisutada. Mustamäe supelasutuse kohvikuhoone hävis 1974. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Veljo Kaasik, 1982. EAM K 31

Dialoog „Klient-arhitekt“

Veljo Kaasiku töö „Klient-arhitekt“ on visuaalne kahekõne arhitekti ja tellija vahel. Tartus Nisu tänaval asuva eramu projekteerimisprotsessi kujutav teos näitab tabavalt kuidas hoone valmib ambitsioonika arhitekt ja nõudliku tellija koostöös, mõlemad osapooled on alates hoone kavandamisest kuni selle valmimiseni üksteisega seotud. Arhitekti lennukaid ideid mõjutavad asjaosaliste ristuvad mõttekäigud ja teineteisest tihtipeale erinev ilumeel. Tööde käigus kohanetakse, tehakse kompromisse ja lahkarvamuste vahel leitakse kuldne kesktee. Lõpptulemus on algselt plaanitust vähem või rohkem erinev. Veljo Kaasiku töö oli üleval Tallinna Kunstihoone salongis toimunud kümne arhitekti näitusel (näitus 23.12.1982–9.01.1983). Tekst: Anna-Liiza Izbaš

August Volberg, Heili Volberg, 1958. EAM 31.1.37

Kirjanike Maja

1963. aasta kevadel avati Tallinna vanalinnas Kirjanike Maja. Riiklikus projekteerimisinstituudis „Estonprojekt“ arhitektide August ja Heili Volbergi kavandatud neljakorruselise hoone projekt valmis 1958. aastal. Lakoonilisena näivat Kirjanike Maja iseloomustab modernismile omane ratsionaalsus, sulaaja arhitektuurile kohaselt on loobutud eelnevale paarile kümnendile iseloomulikust raskepärasest ja ilutseva dekooriga arhitektuurist. Hoone fassaad on kaetud terrasiitkrohviga ja korrapäraselt paiknevad aknad viitavad hoone erinevatele funktsioonidele – avarate akende taga asuvad avalikuks kasutamiseks mõeldud ruumid, väiksemate kolmeosaliste akende taga peituvad privaatsed eluruumid. Ajaloolise arhitektuurikeskkonnaga seob hoonet vanalinna katusemaastikku sobiv kõrge viilkatus, mida ehtisid väljaulatuvad vintskapid. Harju tänava ääres esimesel korrusel tegutses suurte vaateakendega raamatukauplus „Lugemisvara“. Harju ja Vana-Posti tänava nurgal asub kolmel korrusel kohvik „Pegasus“. Kaasaegse sisekujundusega kohviku esimesele korrusele kavandati algselt vestibüül garderoobi ja abiruumidega. Kahel järgneval korrusel asuvad kohviku saalid, mille akendest avaneb vaade Niguliste kirikule, rohetavale haljasalale ja Eduard Vilde monumendile. Kohviku korruseid ühendab keerdtrepp. Kuninga tänava poole jääva hoone kolmekorruselises osas asuvad Kirjanike Liidu ruumid ja efektse musta laega 150-kohaline koosolekusaal. Eelneva kõrval oli ruumi ka ajakirja „Looming“ toimetusele ja Kirjandusfondile. Hoonesse kavandati ühes avaliku funktsiooniga kirjanikele ja nende peredele kahe- kuni viietoalised korterid. Suuremates korterites oli üks ruum planeeritud kirjaniku töötoaks, sinna kavandati ka seina sisse ehitatud raamaturiiulid. Hilisema ümberehituse käigus ehitati välja hoone viies ehk katusealune korrus. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Anton Soans, Edgar Johan Kuusik, 1932-1933. EAM 16.1.39

Kunstihoone fassaadi visandid

Arhitektide Anton Soansi ja Edgar Johan Kuusiku projekti järgi valminud Tallinna Kunstihoone on funktsionalismi üks silmapaistvamaid näiteid, olles esimene kunstnike tarbeks kavandatud hoone Eestis. 1933. aasta kevadel lõppenud avaliku arhitektuurikonkursi võitis Anton Soans, kes koos Edgar Johan Kuusikuga hoone projektiga edasi töötama hakkas. Sobivaima fassaadilahenduse leidmiseks skitseerisid arhitektid hulga erinevaid lahendusi – visanditel on kujutatud hoone sissepääsu, akende paigutuse ja fassaadil olevate detailide erinevad võimalused. Hoone fassaadilahendus muutus veidi ka ehitustööde käigus, kui esialgselt plaanitud ümaraknad asendati vertikaalsete niššidega. Tallinna Kunstihoonele pandi nurgakivi 29. augustil 1933 ja avati pidulikult kunstinäitusega 15. septembril 1934. aastal. T-kujulise põhiplaaniga algselt viiekorruselise hoone kaasaegust rõhutab hoone peasissepääsu tagasiastumine tänavajoonest ja esifassaadi keskosa toetumine kahele tugisambale, samuti hoone lame katus. Omanäoline on hoone keskosas paiknev justkui raami sisse paigutatud klaasekraan, mis seob fassaadil üheks erinevatel korrustel asuvad kunstnike ateljeed, büroopinnad ja näitusesaali. 1937. aastal paigutati fassaadil olevatesse niššidesse skulptor Juhan Raudsepa kavandatud pronksist figuurid „Töö“ ja „Ilu“. 1962. aastal ehitati Edgar Johan Kuusiku projekti järgi ümber Kunstihoone viimane korrus, mille tulemusel sai maja sama kõrge kui kõrval asuv Kunstifondi hoone (arhitekt Alar Kotli). Arhitekt Anton Soansi isikufondi kuuluvate  fassaadijooniste visandid annetas 1993. aastal muuseumile tema poeg Ado Soans. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Voldemar Herkel, Mai Roosna, 1965. EAM MK 174

Tallinna sadama reisijate paviljon

Tallinna sadama reisijate ootepaviljon avati 7. juulil 1965. aastal, kui taastati sõja ajal katkenud regulaarne laevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel. Arhitektide Voldemar Herkeli ja Mai Roosna kavandatud sadamahoones peegeldus kaasajal moodne soomemõjuline arhitektuur. Paviljoni seina moodustasid kandva terasraamiga kilbid, mis olid täidetud klaasi või osaliselt puiduga. Maast laeni kõrgunud ja mere poole avanenud klaasseinad asendusid puitkilpidega kohas, kus siseruumi funktsioonist lähtuvalt oli rohkem privaatsust vaja. Välisseinte ülemine osa oli terve paviljoni ulatuses klaasist. Kontrastiks horisontaalse katuse laiale heledale karniisile olid hoone voodrilauad kaetud tumeda männitõrvaga. Karniisi sisse paigutati hoone ventilatsiooni ja õhkküttetorud, vihmavesi juhiti maha katuse nurkadest. Projekteerimisel oli oluline ka paviljoni interjööri ja eksterjööri ühtsus. Siseruumides kasutatud ripplagi koos ribavalgustitega kandus sama rütmiga sujuvalt üle varikatuse laele, hoone terrassid ja üldkasutatavate ruumide põrandad olid kaetud ühesuguste dolomiitplaatidega. Paviljoni siseruumid muutis avaramaks hoone keskel asunud osaliselt haljastatud siseõu, mis lisas halli sadamakeskkonda veidike rohelust. Paviljoni merepoolses osas asus ootesaal, ruumi tagaosas tegutses kohvik-baar. Kohalike laevaliinide reisijatele oli mõeldud hoone teises osas asunud väiksem ootesaal. Paviljonis olid ameti- ja tolliruumid ja valuuta vahetamise punkt, muuhulgas oli hoones esindatud üleliiduline välisturismi büroo Inturist. Sadama ootepaviljon lammutati paarkümmend aastat pärast selle valmimist. Hoone maketi valmistas Peet Veimer 2008. aastal Karin Hallas-Murula kureeritud näituse „Arhitekt ja tema aeg. Voldemar Herkel“ jaoks. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Andres Siim, 1989. EAM 5.4.9

Arhitektide maja

Tallinna vanalinna Apteegi tänavale sõja ajal hävinud hoonestuse asemele planeeritud arhitektide majast pidi kujunema Eesti arhitektuurielu keskus. 1989. aasta kevadel lõppenud arhitektuurikonkursi 11 võistlustöö seast tõusis esile arhitekt Andres Siimu kavand „Eclipse“, mis vastas enim arhitektide maja visioonile ja pälvis konkursil I preemia. Hoone kavandamisel vanalinna pidi lähtuma ajalooliselt välja kujunenud kinnistute struktuurist ja ehitusjoonest, uusehitis pidi väärikalt esindama kaasaja arhitektuuri seejuures pidi hoone maht, fassaadi liigendus ja katusemaastik sobituma vanalinna miljööga. Žürii tõstis esile Siimu kavandatud arhitektide maja välise ja sisemise ruumilahenduse vastavust lähteülesandes püsitatud eesmärkidele ning hoone mitmekihilist ja huvitavat plaanilahendust. Vanalinnale omased kitsad kinnistud peegeldusid selgelt hoone fassaadijaotuses, iseloomu lisasid erikujulised aknad ja kollane eenduv hooneosa. Lisaks töö- ja koosolekuruumidele planeeriti arhitektide majja saal ja raamatukogu, kinoprojektsiooni-, arhiivi- ja näituseruumid ning keldrikorrusele kohvik-klubiruum. Kuigi hoone arhitektuurilahendus sai positiivse tagasiside, oli projekti edasine käekäik keeruline. Unistus arhitektide oma majast takerdus ametkondade bürokraatia, ehitus- ja finantsküsimuste taha. Tähelepanuväärne projekt jäi teostamata. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)