Täna avatud 11–18
Kogude päevik

August Volberg, Heili Volberg, 1958. EAM 31.1.37

Kirjanike Maja

1963. aasta kevadel avati Tallinna vanalinnas Kirjanike Maja. Riiklikus projekteerimisinstituudis „Estonprojekt“ arhitektide August ja Heili Volbergi kavandatud neljakorruselise hoone projekt valmis 1958. aastal. Lakoonilisena näivat Kirjanike Maja iseloomustab modernismile omane ratsionaalsus, sulaaja arhitektuurile kohaselt on loobutud eelnevale paarile kümnendile iseloomulikust raskepärasest ja ilutseva dekooriga arhitektuurist. Hoone fassaad on kaetud terrasiitkrohviga ja korrapäraselt paiknevad aknad viitavad hoone erinevatele funktsioonidele – avarate akende taga asuvad avalikuks kasutamiseks mõeldud ruumid, väiksemate kolmeosaliste akende taga peituvad privaatsed eluruumid. Ajaloolise arhitektuurikeskkonnaga seob hoonet vanalinna katusemaastikku sobiv kõrge viilkatus, mida ehtisid väljaulatuvad vintskapid. Harju tänava ääres esimesel korrusel tegutses suurte vaateakendega raamatukauplus „Lugemisvara“. Harju ja Vana-Posti tänava nurgal asub kolmel korrusel kohvik „Pegasus“. Kaasaegse sisekujundusega kohviku esimesele korrusele kavandati algselt vestibüül garderoobi ja abiruumidega. Kahel järgneval korrusel asuvad kohviku saalid, mille akendest avaneb vaade Niguliste kirikule, rohetavale haljasalale ja Eduard Vilde monumendile. Kohviku korruseid ühendab keerdtrepp. Kuninga tänava poole jääva hoone kolmekorruselises osas asuvad Kirjanike Liidu ruumid ja efektse musta laega 150-kohaline koosolekusaal. Eelneva kõrval oli ruumi ka ajakirja „Looming“ toimetusele ja Kirjandusfondile. Hoonesse kavandati ühes avaliku funktsiooniga kirjanikele ja nende peredele kahe- kuni viietoalised korterid. Suuremates korterites oli üks ruum planeeritud kirjaniku töötoaks, sinna kavandati ka seina sisse ehitatud raamaturiiulid. Hilisema ümberehituse käigus ehitati välja hoone viies ehk katusealune korrus. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Anton Soans, Edgar Johan Kuusik, 1932-1933. EAM 16.1.39

Kunstihoone fassaadi visandid

Arhitektide Anton Soansi ja Edgar Johan Kuusiku projekti järgi valminud Tallinna Kunstihoone on funktsionalismi üks silmapaistvamaid näiteid, olles esimene kunstnike tarbeks kavandatud hoone Eestis. 1933. aasta kevadel lõppenud avaliku arhitektuurikonkursi võitis Anton Soans, kes koos Edgar Johan Kuusikuga hoone projektiga edasi töötama hakkas. Sobivaima fassaadilahenduse leidmiseks skitseerisid arhitektid hulga erinevaid lahendusi – visanditel on kujutatud hoone sissepääsu, akende paigutuse ja fassaadil olevate detailide erinevad võimalused. Hoone fassaadilahendus muutus veidi ka ehitustööde käigus, kui esialgselt plaanitud ümaraknad asendati vertikaalsete niššidega. Tallinna Kunstihoonele pandi nurgakivi 29. augustil 1933 ja avati pidulikult kunstinäitusega 15. septembril 1934. aastal. T-kujulise põhiplaaniga algselt viiekorruselise hoone kaasaegust rõhutab hoone peasissepääsu tagasiastumine tänavajoonest ja esifassaadi keskosa toetumine kahele tugisambale, samuti hoone lame katus. Omanäoline on hoone keskosas paiknev justkui raami sisse paigutatud klaasekraan, mis seob fassaadil üheks erinevatel korrustel asuvad kunstnike ateljeed, büroopinnad ja näitusesaali. 1937. aastal paigutati fassaadil olevatesse niššidesse skulptor Juhan Raudsepa kavandatud pronksist figuurid „Töö“ ja „Ilu“. 1962. aastal ehitati Edgar Johan Kuusiku projekti järgi ümber Kunstihoone viimane korrus, mille tulemusel sai maja sama kõrge kui kõrval asuv Kunstifondi hoone (arhitekt Alar Kotli). Arhitekt Anton Soansi isikufondi kuuluvate  fassaadijooniste visandid annetas 1993. aastal muuseumile tema poeg Ado Soans. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Voldemar Herkel, Mai Roosna, 1965. EAM MK 174

Tallinna sadama reisijate paviljon

Tallinna sadama reisijate ootepaviljon avati 7. juulil 1965. aastal, kui taastati sõja ajal katkenud regulaarne laevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel. Arhitektide Voldemar Herkeli ja Mai Roosna kavandatud sadamahoones peegeldus kaasajal moodne soomemõjuline arhitektuur. Paviljoni seina moodustasid kandva terasraamiga kilbid, mis olid täidetud klaasi või osaliselt puiduga. Maast laeni kõrgunud ja mere poole avanenud klaasseinad asendusid puitkilpidega kohas, kus siseruumi funktsioonist lähtuvalt oli rohkem privaatsust vaja. Välisseinte ülemine osa oli terve paviljoni ulatuses klaasist. Kontrastiks horisontaalse katuse laiale heledale karniisile olid hoone voodrilauad kaetud tumeda männitõrvaga. Karniisi sisse paigutati hoone ventilatsiooni ja õhkküttetorud, vihmavesi juhiti maha katuse nurkadest. Projekteerimisel oli oluline ka paviljoni interjööri ja eksterjööri ühtsus. Siseruumides kasutatud ripplagi koos ribavalgustitega kandus sama rütmiga sujuvalt üle varikatuse laele, hoone terrassid ja üldkasutatavate ruumide põrandad olid kaetud ühesuguste dolomiitplaatidega. Paviljoni siseruumid muutis avaramaks hoone keskel asunud osaliselt haljastatud siseõu, mis lisas halli sadamakeskkonda veidike rohelust. Paviljoni merepoolses osas asus ootesaal, ruumi tagaosas tegutses kohvik-baar. Kohalike laevaliinide reisijatele oli mõeldud hoone teises osas asunud väiksem ootesaal. Paviljonis olid ameti- ja tolliruumid ja valuuta vahetamise punkt, muuhulgas oli hoones esindatud üleliiduline välisturismi büroo Inturist. Sadama ootepaviljon lammutati paarkümmend aastat pärast selle valmimist. Hoone maketi valmistas Peet Veimer 2008. aastal Karin Hallas-Murula kureeritud näituse „Arhitekt ja tema aeg. Voldemar Herkel“ jaoks. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Andres Siim, 1989. EAM 5.4.9

Arhitektide maja

Tallinna vanalinna Apteegi tänavale sõja ajal hävinud hoonestuse asemele planeeritud arhitektide majast pidi kujunema Eesti arhitektuurielu keskus. 1989. aasta kevadel lõppenud arhitektuurikonkursi 11 võistlustöö seast tõusis esile arhitekt Andres Siimu kavand „Eclipse“, mis vastas enim arhitektide maja visioonile ja pälvis konkursil I preemia. Hoone kavandamisel vanalinna pidi lähtuma ajalooliselt välja kujunenud kinnistute struktuurist ja ehitusjoonest, uusehitis pidi väärikalt esindama kaasaja arhitektuuri seejuures pidi hoone maht, fassaadi liigendus ja katusemaastik sobituma vanalinna miljööga. Žürii tõstis esile Siimu kavandatud arhitektide maja välise ja sisemise ruumilahenduse vastavust lähteülesandes püsitatud eesmärkidele ning hoone mitmekihilist ja huvitavat plaanilahendust. Vanalinnale omased kitsad kinnistud peegeldusid selgelt hoone fassaadijaotuses, iseloomu lisasid erikujulised aknad ja kollane eenduv hooneosa. Lisaks töö- ja koosolekuruumidele planeeriti arhitektide majja saal ja raamatukogu, kinoprojektsiooni-, arhiivi- ja näituseruumid ning keldrikorrusele kohvik-klubiruum. Kuigi hoone arhitektuurilahendus sai positiivse tagasiside, oli projekti edasine käekäik keeruline. Unistus arhitektide oma majast takerdus ametkondade bürokraatia, ehitus- ja finantsküsimuste taha. Tähelepanuväärne projekt jäi teostamata. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Peep Jänes, Henno Sepmann, Rein Kersten, Loona Kikkas, 1986. EAM 5.4.35

Ooperi- ja balletiteater

Tallinna uue ooperi- ja balletiteatri asukohaks pidi saama 1983. aastal vastu võetud detailplaneeringu kohaselt Süda tänava piirkond – Pärnu maantee, Süda tänava ja planeeritud Rävala puiestee pikenduse ristumiskoht. Kutsutud arhitektuurikonkursi võitsid 1984. aastal arhitektid Peep Jänes ja Henno Sepmann, aasta hiljem asuti võidutöö alusel kaasaegsetele nõuetele vastavat ooperiteatrit projekteerima. Jänese ja Sepmanniga liitusid arhitektid Rein Kersten ja Loona Kikkas. Kesklinna tuiksoonele planeeritud teatrihoone projekt oli suurlinlikult suurejooneline. Teatrihoone efektseimaks, õhtuhämaruses säravaimaks, osaks pidi kujunema kumera vormiga klaasfassaad, mille astmelisus oli vastavuses suure saali rõdukorrustega. Hoone keskosa pidi kroonima jõulise vormiga lavatorn. Tasakaalustamaks ehitise mastaapsust oli hoone materjalivalik ja selle värvitoonid tagasihoidlikud: hall peegeldav klaas, hõbehall glasuurtellis ja dolomiit, olles dialoogis Tallinna linnamüüri ja ajaloolise hoonestuse kuvandiga. Teatrihoone nelja rõduga suur saal pidi mahutama 1100 pealtvaatajat. Monumentaalse kultuurihoone asukohavalik põhjustas ühiskonnas aktiivse arutelu, oli nii uue teatrimaja kirglikke pooldajaid kui tulihingelisi vastuseisjaid. Uus ooperiteater oleks oluliselt muutnud Süda tänava piirkonna linnaehituslikku miljööd, ehitusele oleks ette jäänud olemasolevad hooned ja hulga puid, sealhulgas looduskaitsealune hõlmikpuu. Viimase säilitamiseks kavandati ooperiteatri ette haljasala. Mitu aastat väldanud ooperiteatri projekteerimine lõpetati 1988. aasta novembris. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Ülevi Eljand, 1979. EAM MK 177

Botaanikaaia haldushoone

Botaanikaaia rajamist Kloostrimetsa, president Konstantin Pätsi talu maadele alustati 1950. aastate lõpul. Töötajate ameti- ning majandusruumid paiknesidki esialgu kunagistes taluhoonetes.
Uue haldushoone projekt valmis arhitekt Ülevi Eljandil 1979. aastal, maja ise sai valmis siiski alles 1988. aastal. Parkmetsa sisse istutatud väike valge asümmeetrilise mahulahendusega hoone on üks väheseid neofunktsionalistlikke ehitisi Tallinnas. Hoone põhjapoolsesse külge paigutub läbi kahe korruse ulatuv konverentsisaal. Lõunaküljel liitub hoonega alumiinium-ja teraskonstruktsioonis sakmelise liigendusega talveaed basseini ja kaminaga. Vastukaaluks asisele esifassaadile liigendab aiakülge teise korruse hallist laskuv efektne välistrepp.
Hoone maketi annetas muuseumile Tallinna Botaanikaaed 2008. aastal. Novembris aasta tagasi eksponeeriti maketti Valga Muuseumis tänaseks meie hulgast lahkunud arhitekt Ülevi Eljandi (1947-2023) juubelinäitusel. Tekst: Anne Lass

(kliki pildil, et näha rohkem)

Olev Randur. EAM 53.1.9

Tallinna hipodroomi sepikoda

Tallinna hipodroom avati pidulikult 25. novembril 1923. aastal. Hobuste võidusõiduks sobiv asukoht leiti Paldiski maantee ja Kopli lahe vahelisel hoonestamata alal, naabriteks Seewaldi haiglakompleks ja endine Baltika telliskivivabrik. Paldiski maantee ääres asus arhitekt Karl Burmani kavandatud uhke puidust väravaehitis koos piletimüügi punktidega. Ligi ühe kilomeetri pikkuse hobuste võidusõiduraja ääres asusid historitsistlik puidust peahoone ja pealtvaatajate tribüün. 1938. aastal valmis arhitekt Artur Perna projekti põhjal paekivist tallihoone, mis on ainus hipodroomi algsest hoonestusest säilinud ehitis. Nõukogude perioodil hipodroom rekonstrueeriti, hävinud ja lammutatud hoonete asemel kerkisid uued tallihooned, tribüün ja värav. Arhitekt Olev Randuri sepikoja kavand valmis tõenäoliselt 1960. aastate teises pooles kui ta töötas Eesti Maaehitusprojektis ja käimas oli hipodroomi rekonstrueerimisplaani koostamine. Tekst: Anna-Liiza Izbaš