Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Leo Gens. EAM fond 46

Kunstiteadlane Leo Gens – 100

„… Ta liigub nagu muuseas näitusel, kuulab nagu möödaminnes keerukat arutelu, viskab nagu lennul silma äsjailmunud artikli või raamatu veergudele. Teeb seda umbes nii, et ega see temasse vist puutu. Kehitab õlgu, vaatab otsivalt ringi, teeb vahel blaseerunud näo ja kaob siis kuhugi rahutult tõtates (tal on alati kiire, harva näeb teda rahulikult jalutamas). Kuid vaevalt möödub mõni päev ja värskes lehes ilmub värske L. Gensi artikkel – värskete mõtete ja seisukohtadega, vaidlev, hoogne, julge ja aktuaalne. Ühed lugejad kiidavad, teised kiruvad. Nagu hea kirjutise puhul ikka. …“ Nii kirjutas Leo Gensi 50. sünnipäeva puhul Sirbis tema kolleeg Villem Raam. Samas tempos – kiiruga, kirega, pühendunult – jätkas Leo Gens ka järgmised kolmkümmend aastat, jõudes uskumatult palju teha. Vt Karin Hallas. Leo Gens – arhitektuuriuurija ja -kriitik. 28. VI 1930-31. X 2001. Kunstiteaduslikke uurimusi nr 11, Tallinn 2002.

Kunstiteadlase Leo Gensi (28.06.1922–31.10.2001) isiklikku arhiivi säilitatakse muuseumi arhiivkogus (fond 46). Nagu teisteski isikufondides, leidub ka selles rohkesti erilaadset materjali: märkmeid ja väljakirjutusi, artiklite ja ettekannete mustandeid, skulptor Jaan Koorti ja arhitekt Karl Burmani monograafia käsikirjad. Pooleli jäi arhitekt Artur Perna monograafia käsikiri. Märkimisväärne on fotode hulk – ligi 300 fotot 20. sajandi arhitektuurist, mis oli Leo Gensi peamisi uurimisteemasid. Aga on ka meeleolukaid pildistusi Leo Gensist endast toonase Leningradi Repini nimelise Instituudi üliõpilasena, esimestest Tallinna-aastatest, poseerimas kolleegidega ERKIst, elavalt žestikuleerimas KuKu klubi laua ääres või  kunagise Tallinna kultuuriülikooli loengutel. Leo Gensi koduse arhiivi andis 2003. aastal üle Ruth Stupel-Gens. Tekst: Anne Lass

Alvar Aalto, 1932. Makett: Peet Veimer. EAM MK 47

Villa Tammekann Tartus

3. veebruaril on maailmakuulsa soome arhitekti Alvar Aalto 125. sünniaastapäev. Tartu Ülikooli professor August Tammekannu eramu Tartus Kreutzwaldi tn 6 on ainus tipparhitekti projekti järgi valminud hoone Eestis. Kahekorruseline lameda katusega funktsionalistlik villa valmis osaliselt 1933. aastal. Stiilile omaselt peegeldub hoone fassaadilahenduses siseruumide kasutus. Tänavapool kõrgub vertikaalse väiksemateks ristkülikuteks jaotatud akende taga trepihall, hoovipool on hoone keskne element elutoa laiune lintaken, mille sirgjoonelisust katkestab akna allosas paiknev kamin. Kohalike seas tekitas palju kõneainet maja lamekatus, mis polnud sel ajal linnas laialt levinud ja mida koguni jumalavastaseks nähtuseks peeti. Nõukogude perioodil muudeti hoonet tundmatuseni ja villa ehitati ümber korterelamuks. 1994. aastal tagastati hoone professor Tammekannu järeltulijatele, 1998. aastal ostis selle Turu Ülikool. Villa algne ilme taastati vastavalt Alvar Aalto projektile 2000. aastal. Täna tegutseb hoones Turu ja Tartu Ülikooli ühine sihtasutus Granö keskus.
Villa Tammekann maketi valmistas Peet Veimer 1998. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumi näituse „Aalto: kolm projekti Eestis“ jaoks. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Tiina Tallinn, Ell Väärtnõu, Arvi Aasmaa, insener Rein Karilaid, 1989. EAM 5.1.21

Tallinna Mere puiestee kaubanduskeskuse võistlustöö

Seni kinnise Rotermanni kvartali tehase territooriumi paremaks liitmiseks linnaruumiga korraldati alale arhitektuurivõistlus – kvartalist pidi saama Tallinna peamine kaubandus- ja teeninduskeskus. Võistlustöö „Foorum” kese on poolkaarekujuline turuväljak, mis on moodne tõlgendus Rooma ajaloolisest foorumist koos selle ümber paiknevate kitsaste turupaviljonidega. Klassikalise foorumi kohaselt on turg ka suhtluskoht erinevate koosviibimiste ja poliitiliste debattide jaoks, mida rõhutab väljaku keskel asuv kollaaždetail huultest kui kommunikatsioonivahendist. 1993. aastal andis Tallinna Linnavalitsus võistluste komplekti muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

Edgar Johan Kuusik, 1931. EAM 7.1.76

Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“

Vabadussõja võidu monumendi rajamise lugu algab 1920-ndatel, kui Vabaduse platsil seisnud Peeter I kuju 1922. aastal maha võetakse ja otsustatakse selle asemele püstitada Vabadussõja ausammas. Monumendi rajamine jääb venima ja Edgar Johan Kuusiku kavandatud massiivne kuupjas paekivist mälestusehitis-mausoleum püstitatakse 1928. aastal hoopiski Kaitseväe kalmistule. Kui 1930. aasta lõpus kuulutatakse välja konkurss Vabadussõja monumendi rajamiseks Harjumäele Komandandi tee ja Kaarli puiestee vahele jäävale nõlvale, esitab Edgar Johan Kuusik koostöös Elmar Lohkiga võistlusele kaks varianti. Võistlustöö märgusõnaga „Mälestis-ehis“ kordab sama motiivi, mis mälestusmärk-mausoleum kalmistul – massiivne kuupjas maht nelja ilmakaare poole avaneva võlvkaarega. Auhinna pälvib siiski autorite teine ja märksa suurejoonelisem lahendus „Pro Patria“. Hiljem kasutab Kuusik sama stilistikat Kaitseväe kalmistu väravaehitise juures (1938). Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“ annetas E. J. Kuusiku perekond muuseumile 2021. aastal. Üsna halvas seisukorras joonised konserveeriti ennistuskojas Kanut.
22. veebruaril möödub eesti arhitektuuri suurkuju Edgar Johan Kuusiku sünnist 135 aastat.
Tekst: Anne Lass

EAM 31.4.73 ja fond 3.

Arhitekt August Volberg koolipõlves

Kino Sõpruse ja Kirjanike Maja üks arhitektidest August Volberg mõjutas tugevalt maa-asulate arhitektuurilise keskkonna kujundamist, sealhulgas haridusasutuste omi. 1920.–1930. aastatel töötas ta mitmes maa-arhitektuuriga tegelevates asutustes nagu näiteks Põllutöökoja Ehitustalituses, kus ta võttis eeskujuks taluhoonete elemente. Tihti lahendas ta traditsioonilise hoone ukseava paigutuse hoone esiküljel asümmeetriliselt ja projekteeris selllele kõrge kelpkatuse. Mitmeid koolimaju (nt Lagedi, Neeme, Neeruti algkoolid) projekteerinud August Volberg osales ka peale sõda mitmete tüüpkoolimajade ja lasteaedade projektide võistlustel ja saavutas oma hubaste lahendustega edu. Foto noorest August Volbergist on tehtud ilmselt 1907. aastal koos koolivendadega. 2011. aastal annetas arhitekt Heili Volberg foto koos koduse arhiiviga muuseumile. Tekst: Sandra Mälk 

(kliki pildil, et näha projekte)

Toomas Rein, 1983. EAM 48.2.8

Saun Kobelas

Arhitekt Toomas Reinu kavandatud ekspressiivse vormiga Linda kolhoosi saun Võrumaal Kobela alevikus on Eesti maa-arhitektuuri üks erilisemaid näiteid. Liigendatud hoonemahtudega kahekorruselisele saunahoonele annavad iseloomu ümarad nurgad ja kõrge punane viilkatus, valge krohviga kaetud fassaadile lisavad kontrasti akende ja uste punast värvi puitdetailid. Ehitise skulpturaalne eksterjöör peegeldub ka sisearhitekt Aulo Padari kavandatud interjööris. Hoone esimesel korrusel paiknesid puhkeruumid koos kaminanurgaga, abiruumid ja sisebassein. Teisele korrusele viis keerdtrepp, seal asusid leili- ja pesuruumid. Kuumast saunast sai jahutavasse basseini mööda kahe korruse vahel asunud liuteed. Teiselt korruselt sai ka hoone terrassile, sealt suundub liutee koos trepiga sauna kõrval asuvasse tiiki. 1990. aastate alguses toimunud ümberehituste käigus muudeti osade ruumide funktsiooni ja hoones tegutses klubi – sisebassein kaeti põrandaga ja liutee lammutati, kinni ehitati teise korruse valgusšahti auk ja klaaskatus.
Kobela sauna kujutaval planšetil sulab kokku arhitektuur, geomeetria ja abstraktne maalikunst – mustvalged arhitektuurifotod on paigutud korrapärasesse ruudustikku, kuldse värvikihi ja kirkate värvilaikude alt kumab hoone lõige ja põhiplaan. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Leila Pärtelpoeg, 1976. EAM 4.7.10

Restorani Nord grillbaar

Legendaarne sisearhitekt Leila Pärtelpoeg kinkis arhitektuurimuuseumile Tallinna raekoja ja Rataskaevu tänaval asunud restorani Nord sisekujunduse kavandid 2000. aastal. Nagu Raekoda, tabas ka Nordi pärast valmimist üsna karm kriitika – moodne sisekujundus ei haakuvat hoone ajalooga. Raekoja sisekujundus on säilinud tänaseni, Nordi-aeg oli paraku üsna lühike. Rataskaevu tänav 3 keskaegne elamu ehitati ümber võõrastemajaks Hotel du Nord ning restoran-kohvikuks 1875. aastal (arh N. Thamm sen.). 1930-ndatel oli see üks Tallinna nooblimaid restorane. Kunagisest hiilgusest oli midagi säilinud veel 1950. aastate lõpus, kuniks see 1970-ndatel otsustati ümber kujundada jahi- ja kalarestoraniks. Esimesele korrusele pidi tulema jahisaal, teisele kalasaal ja kolmandale grillbaar ja fondüüsaal. „Aastal 1973 oli tellijapoolne ettekirjutus: palkseinad, uhhaa ja lõõtspillimängija…“ kirjutab Leila Pärtelpoeg oma Tööraamatus (ilm 2011). Ajaloo taaslavastamise asemel valis Pärtelpoeg moodsa ja skandinaavialikult lihtsa lahenduse. „Palkseinte asemel kasutasin laiadest horisontaallaudadest vahepostideta puitseina. Otsustasin kõik kolm külalistekorrust lahendada ehituslikes detailides ühtemoodi seinte ja lagedega, ainult menüüga seotud dekoor oli erinev. … Valgustitega toimisin alatult ja lihtsalt. Verner Pantoni [nimekamaid 20. sajandi taani mööblidisainereid-sisearhitekte – AL] fännina lasin Estoplasti tehasel kopeerida tema kahest poolkerast kujundatud armatuure. Kasutasin neid kõigil korrustel. Mida muud mul raudsete eesriiete taga teha oli kui „raiuda akent“. Loodan, et Verner naerab, sest Nordi iga oli sama lühike, nagu tema kuulsatel Bayeri tehaste laevainterjööridel, mida ta tegigi „selleks korraks““. Tekst: Anne Lass