Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Avo-Himm Looveer, 1983. EAM 4.1.6

Pirita Purjespordikeskuse jahtklubi

1980. aasta olümpiaregati eel rajati Tallinna hulganisti olümpiaehitisi, millest mahukaim oli suur purjespordikompleks. Pirita jõe suudmesse ehitatud keskusse kavandas Looveer jahtklubi hoone, paigutades selle nutikalt jõele eenduvale neemele, mis vaatas otse jõe vastaskaldale kavandatud publikualale. Joonis kujutabki klubihoone vaadet üle jõe. Algne tušijoonistus on paljundatud ja koloreeritud pliiatsitega ning valminud peale ehituse valmimist eksponeerimiseks Soomes arhitektuurinäitusel (1984). Avo-Himm Loover töötas projektiga 7 aastat. Soome Arhitektuurimuuseum andis joonise 1993. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

Marika Lõoke, 1981. EAM MK 227

EAM 30 / Väike maketituur: Tallinna Reaalkooli juurdeehitus

Tallinna Reaalkool saab tänavu 140 aastaseks. Kool asutati 1881. aastal, samal aastal korraldati ülevenemaaline arhitektuurivõistlus koolimaja projekti saamiseks. Konkursi võitis baltisaksa päritolu Moskva arhitekt Max Hoeppener (1848–1924). Ehitusprojekti juures oli Hoeppenerile abiks tollane Tallinna linnainsener Carl Gustav Jacoby. Esimene koolimajaks projekteeritud hoone Tallinnas valmis 1884. aastal.

Sajand hiljem, aastal 1981, toimus konkurss koolimaja juurdeehituse ideekavandi saamiseks praeguse spordiplatsi asukohale. Võistlusele tuli 13 tööd. Esikoha pälvis arhitektide Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekt märgusõnaga „Kivirünta“ (EAM 41.1.10), teise koha Kullervo Kliimandi töö „Poiss“. III preemia said kaks võistlustööd: Kiira Soosaare, Siiri Kasemetsa ja Jüri Karu võistlustöö „Imelik“ ning Marika Lõokese projekt „Koolimaja“. Ajakirjas Ehituskunst iseloomustab ajakirja toimetaja, arhitekt Ado Eigi seda nii: „Võistlustöö „Koolimaja“ (autor Marika Lõoke) pakkus atraktiivselt mänguliste, postmodernistlikus laadis heal professionaalsel tasemel väljapeetud fassaadide ja ekspressiivse plaanilahenduse kõrval ka huvitava nurgalahenduse häälestumiseks M. Gorki nim. Raamatukoguhoonega (praegu Tallinna Keskraamatukogu – A.L.).“ Aasta hiljem sai Marika Lõoke III preemia ka Kreutzwaldi nim Riikliku Raamatukogu uue hoone konkursil. Arhitektuurimuuseumi kogusse kuuluvat raamatukogu võistlusmaketti saab näha peatselt avataval näitusel Rahvusraamatukogus. Koos mitme teise maketiga annetas autor need muuseumile 2017. aastal. Vt ka „Ehituskunst. Teine-kolmas, 1982–1983.“ Tekst: Anne Lass

 

Kunstimuuseumi fuajee, 1937. EAM 7.1.74

EAL 100 / Edgar Johan Kuusik

Üks uusimaid täiendusi Edgar Johan Kuusiku isikuarhiivis on talle omaselt detailne pliiatsijoonistus Eesti Kunstimuuseumi fuajeest. See kuulub 1937. aastal uue hoone jaoks korraldatud järjekordsel arhitektuurivõistlusel Kuusiku ja Erich Jacoby esitatud projekti hulka, mis kuulutati peapreemia vääriliseks. Hoone asukohaks polnud määratud mitte praegune KUMU asukoht Kadriorus, aga südalinn Mere pst-l niinimetatud Rahvaaias. Projekt jäi Teise maailmasõja tõttu teostamata. 1922. aastast alates oli Edgar Johan Kuusik vabakutseline arhitekt, aga ka pedagoog sisearhitektuuri vallas ja mööblidisainer, kes on üks 1920.–1930. aastatel enim avalikku ruumi kujundanud arhitekte. Kuusiku meisterilik joonistusgraafika lummab tihti oma detailirohkusega. Projekti esinduslikule väljanägemisele ta mööndusi ei lubanud.

Edgar Johan Kuusik (1888–1974) kuulus koos 14 arhitektiga 1921. aastal loodud Eesti Arhitektide Ühingu (nüüd Arhitektide Liit) asutajate hulka. Koos Eugen Habermanniga oli ta üks EAÜ põhikirja koostajaid. Joonistuse kinkis 2020. aastal muuseumile Edgar J. Kuusiku perekond. Tekst: Sandra Mälk

 

 

Mart Port, 1946–1950. EAM 52.1.17

Puude jooniseid

Ei ole maja ilma floorata selle ümber. Arhitekt Mart Pordi (1922–2012) õpilastöö kujutab siinseid levinumaid puid, mis arhitektuurijoonisele meeleoluka aga ka vajaliku tausta loovad. Mart Pordile, kelle isa oli tunnustatud botaanik ja pedagoog Jaan Port, oli selline ülesanne kahtlemata kergete killast. Tušijoonistuse valmistas Mart Port 1940. aastatel arhitektuuriõpingute käigus Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonnas (Tallinna Tehnikaülikool). Mitmed kodusest arhiivist pärit õpilastööd ja hilisemad projektid kinkis muuseumile 2014. aastal tema vennapoeg Jaan Port. Tekst: Sandra Mälk

Leonhard Lapin, 1975–76. EAM 4.2.87 ja Fk 821

Pärnu KEK-i elamu sissekäikude tähised

Pärnu KEK-i elamurajooni terrasselamu “Kuldse Kodu” ees asuvad konstruktiivsed tähised. Kuigi materjalina oli betoon 1970. aastatel veel rariteetne, olid kolhoosiehituses materjalid kättesaadavamad ja nii valatigi monoliitbetoonist terrasselamu ette nagu kord ja kohus betoonist tähised. Leonhard Lapini sõnul on skulpturaalne arhitektoon suurepärane võimalus erinevate ideede esitamiseks ja kuna see on piirangutest vaba, siis võimaldab väike vorm esitada ideaalset arhitektuuri. Sinised ja muudes erksates toonides konstruktsioonid olid enamatki kui pelgalt ideed. Iga sissepääsu ette oli mõeldud eri struktuuri ja värviga monoliitne rajatis ja nõnda oli ligi kilomeetri pikkuse terrasselamu ees kerge õige trepikoda üles leida. Erksatoonilised arhitektoonid pakkusid lisaks juhatamisele haruldast vaatepilti abstraksetest skulptuuridest, millest nõukogudeaja avalikus ruumis nappis. Nagu ka elamurajoon jäi tähiste projekt terviklikult teostamata. 2008. aastal andis Andres Ringo arhitektoonide joonised muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem jooniseid)

Eugen Sacharias, 1936. EAM 2.2.320

Äri- ja elumaja Tallinnas Pärnu mnt 8

Pärnu maantee ja Väike-Karja nurgal olev seitsmekorruseline hoone on esinduslikumaid suuri üürimaju, mis ehitati Tallinna kesklinna 1930. aastate teisel poolel. Hoone projekti tellis osaühisus „Elamu“ arhitekt Eugen Sachariaselt (1906–2002). Hoone esimesel korrusel olid ja on siiani äriruumid, teisele korrusele olid kavandatud bürood, kõrgematel korrustel olid mitmetoalised kõigi mugavustega, vanni- ja teenijatubadega korterid. Et toonaste üürnike hulgas oli mitu arsti, on seda maja kutsutud ka nn arstide majaks. Hoone seitsmendal korrusel olid arhitekt Sachariase enda bürooruumid.

Baltisaksa päritolu arhitekt Eugen Sacharias sündis 21. aprillil 1906, omandas arhitekti kutse Praha Tehnikaülikoolis 1925.–1931. aastatel. Andeka ja ettevõtliku noore arhitektina oli ta esmalt abiks Eugen Habermannile Pärnu maantee 10 nn Urla maja projekteerimisel, seejärel asutas ta oma büroo. Kümne tegutsemisaasta jooksul valmis ligi 40 kortermaja projekti, mis on kujundanud Tallinna kui pealinna esindusliku näo. 1941. aastal lahkus Sacharias perekonnaga Saksamaale ja sealt edasi Austraaliasse, kus jätkas tegevust arhitekti ja ehitusettevõtjana. 1991. aasta aprillis tähistati Eugen Sachariase 85. sünnipäeva näitusega Teaduste Akadeemia raamatukogu (praegu Tallinna Ülikooli raamatukogu) fuajees. Näituse kuraator oli kunstiajaloolane Mart Kalm. See oli kolm kuud varem asutatud Eesti Arhitektuurimuuseumi esimene näitus. Tekst: Anne Lass
Lugemissoovitus: Mart Kalm. Eugen Sacharias – Tallinnast suurlinna tegija. Kultuur ja Elu, 1991, nr 4.

 

 

 

Arhitekt Anton Klevštšinski, insener Feodor Jenakijev, 1892–1893. Makett: J. Kangro, K. Asik (puutöö), Krasimošev, O. Sakker (rauatöö), 1899. EAM MK 61

EAM 30 / Väike maketituur: Tallinna sadama viljaelevaator

1893. aastal valmis Tallinna sadamas Viktoria kail (praeguse D-terminali tagusel alal) hiiglaslik paekivist 6-korruseline ja 30-meetrise torniosaga viljaelevaator. See oli tollase Tsaari Venemaa suurimaid ja moodsamaid, mahutades üle 3000 tonni vilja, mida mehhanismide abil sai laadida otse vaguneist laevadele. Elevaatori ehitamise idee ja tehnilise lahenduse autor oli Peterburi insener Feodor Jenakijev, arhitektuurse osa tegi arhitekt akadeemik Anton Klevštšinski. Elevaatori projekt, mida säilitatakse Tallinna Linnamuuseumis (TLM 10018 Dmk, vaata linki: https://www.muis.ee/museaalview/1700267) on omaette kunstiteos.

1899. aastal valmis hoonest ka makett, mida aasta hiljem demonstreeriti Pariisis maailmanäitusel. Detailirohke makett oli algselt 3 meetrit pikk, lisaks elevaatorile ja pikale madalale laohoonele oli maketil semafori ning pöörangutega rööbastee ja koguni kaubaaurik, millele vilja laaditakse. Elevaator on küljelt avatav, siseruumis olevaid mehhanisme sai kunagi arvatavasti liikuma panna. Maketi teekond Arhitektuurimuuseumisse on olnud pikk. Raudtee- ja Sidemuuseumi teadurilt Tõnu Tammearult saadud andmetel anti makett peale Pariisi maailmanäitust koos näitusel olnud teiste raud- ja veeteede osakonna mudelite-makettidega Peterburis asunud Teedeministeeriumi Muuseumile (hilisem Leningradi Raudteetranspordi Muuseum). Alles 1971. aastal jõudis makett Eestisse äsja asutatud Raudteemuuseumi ekspositsiooni Balti jaama hoone II korrusel. Kui muuseum sealt 1990. aastate alguses välja kolis, anti makett hoiule Eesti Ajaloomuuseumisse. Viimane kinkis selle 2000. aastal Arhitektuurimuuseumile. Palju rännanud ja paraku ka palju kannatanud makett, millest on tänaseks alles vaid elevaator ja laohoone, konserveeriti samal aastal ennistuskojas Kanut (konservaator Kalmer Allik). Tekst: Anne Lass