Eugen Sacharias, 1936. EAM 2.2.320

Äri- ja elumaja Tallinnas Pärnu mnt 8

Pärnu maantee ja Väike-Karja nurgal olev seitsmekorruseline hoone on esinduslikumaid suuri üürimaju, mis ehitati Tallinna kesklinna 1930. aastate teisel poolel. Hoone projekti tellis osaühisus „Elamu“ arhitekt Eugen Sachariaselt (1906–2002). Hoone esimesel korrusel olid ja on siiani äriruumid, teisele korrusele olid kavandatud bürood, kõrgematel korrustel olid mitmetoalised kõigi mugavustega, vanni- ja teenijatubadega korterid. Et toonaste üürnike hulgas oli mitu arsti, on seda maja kutsutud ka nn arstide majaks. Hoone seitsmendal korrusel olid arhitekt Sachariase enda bürooruumid.

Baltisaksa päritolu arhitekt Eugen Sacharias sündis 21. aprillil 1906, omandas arhitekti kutse Praha Tehnikaülikoolis 1925.–1931. aastatel. Andeka ja ettevõtliku noore arhitektina oli ta esmalt abiks Eugen Habermannile Pärnu maantee 10 nn Urla maja projekteerimisel, seejärel asutas ta oma büroo. Kümne tegutsemisaasta jooksul valmis ligi 40 kortermaja projekti, mis on kujundanud Tallinna kui pealinna esindusliku näo. 1941. aastal lahkus Sacharias perekonnaga Saksamaale ja sealt edasi Austraaliasse, kus jätkas tegevust arhitekti ja ehitusettevõtjana. 1991. aasta aprillis tähistati Eugen Sachariase 85. sünnipäeva näitusega Teaduste Akadeemia raamatukogu (praegu Tallinna Ülikooli raamatukogu) fuajees. Näituse kuraator oli kunstiajaloolane Mart Kalm. See oli kolm kuud varem asutatud Eesti Arhitektuurimuuseumi esimene näitus. Tekst: Anne Lass
Lugemissoovitus: Mart Kalm. Eugen Sacharias – Tallinnast suurlinna tegija. Kultuur ja Elu, 1991, nr 4.

• 1930ndad
• Eugen Sacharias

Kunstimuuseumi fuajee, 1937. EAM 7.1.74

EAL 100 / Edgar Johan Kuusik

Üks uusimaid täiendusi Edgar Johan Kuusiku isikuarhiivis on talle omaselt detailne pliiatsijoonistus Eesti Kunstimuuseumi fuajeest. See kuulub 1937. aastal uue hoone jaoks korraldatud järjekordsel arhitektuurivõistlusel Kuusiku ja Erich Jacoby esitatud projekti hulka, mis kuulutati peapreemia vääriliseks. Hoone asukohaks polnud määratud mitte praegune KUMU asukoht Kadriorus, aga südalinn Mere pst-l niinimetatud Rahvaaias. Projekt jäi Teise maailmasõja tõttu teostamata. 1922. aastast alates oli Edgar Johan Kuusik vabakutseline arhitekt, aga ka pedagoog sisearhitektuuri vallas ja mööblidisainer, kes on üks 1920.–1930. aastatel enim avalikku ruumi kujundanud arhitekte. Kuusiku meisterilik joonistusgraafika lummab tihti oma detailirohkusega. Projekti esinduslikule väljanägemisele ta mööndusi ei lubanud.

Edgar Johan Kuusik (1888–1974) kuulus koos 14 arhitektiga 1921. aastal loodud Eesti Arhitektide Ühingu (nüüd Arhitektide Liit) asutajate hulka. Koos Eugen Habermanniga oli ta üks EAÜ põhikirja koostajaid. Joonistuse kinkis 2020. aastal muuseumile Edgar J. Kuusiku perekond. Tekst: Sandra Mälk

• 1930ndad
• EAL100
• Edgar Johan Kuusik

Olev Siinmaa valik töödest 1924–1934. EAM 29.1.4

Olev Siinmaa tööde album

12. novembril on 140. sünniaastapäev kauaaegsel Pärnu linnaarhitektil Olev Siinmaal (1881–1948). Kuurordilinnale moodsa kihistuse loonud arhitekt astus oma ametisse 1925. aastal, kus ta ühe esimese tööna võttis ette 1915. aastal põlenud Pärnu Mudaravila taastamise (1926–1927, koos Erich von Wolffeldti ja Aleksander Nürnbergiga). Kuigi ta on tuntud kui funktsionalistlike hoonete arhitektina, kes projekteeris Pärnu Rannahotelli, Rannakohviku ning mitmed villad, oli ta ka andekas mööblikunstnik. Siinmaa oskas ühtpidi mõelda nii moodsa sisseehitatud mööbli lahendustele kui ka sisustada traditsionalistlikumaid ruume rahvusmotiive kujutava mööbliga. Sellest kõigest annab hea ülevaate tema tööde album, mis tutvustab töid vahemikust 1924–1934.

Olev ja Katariina Siinmaa lahkusid Eestist 1944. aasta sügisel Rootsi. „Põgenikelaagrist suunati ta [Olev Siinmaa] otsekohe Norrköpingi abiarhitektiks. Eratöid ta sääl ei teinud, välja arvatud mõnele sõbrale suvemaja kavandamine… O. Siinmaa peamiseks tööks Norrköpingis oli uute linnaosade planeerimine südalinnast kaugemale“ (Katariina Siinmaa kirjast arhitekt Jüri Lassile). Olev Siinmaa suri 28. märtsil 1948 ja on maetud Norrköpingi kalmistule. Peale abikaasa surma siirdus Katariina Siinmaa Kanadasse. 1994. aastal, kümme aastat peale proua Siinmaa surma, jõudis perekonna kätte jäänud Olev Siinmaa loomingu album eesti soost arhitekti ja linnaplaneerija, hilisema Eesti Arhiivi Vancouveris (EAV) juhataja Teas Tanneri kaasabil kodumaale tagasi ning anti üle Eesti Arhitektuurimuuseumile. Mapp, mis sisaldab fotodena tõelisi maiuspalu arhitekt Olev Siinmaa loomingust, on oma pikkadel rännakutel küll mõnevõrra räsida saanud, kuid mida saab lõputult sirvida digitaalsel kujul: https://www.muis.ee/museaalview/2181624

• 1920ndad
• 1930ndad
• Olev Siinmaa

EAM 31.4.73 ja fond 3.

Arhitekt August Volberg koolipõlves

Kino Sõpruse ja Kirjanike Maja üks arhitektidest August Volberg mõjutas tugevalt maa-asulate arhitektuurilise keskkonna kujundamist, sealhulgas haridusasutuste omi. 1920.–1930. aastatel töötas ta mitmes maa-arhitektuuriga tegelevates asutustes nagu näiteks Põllutöökoja Ehitustalituses, kus ta võttis eeskujuks taluhoonete elemente. Tihti lahendas ta traditsioonilise hoone ukseava paigutuse hoone esiküljel asümmeetriliselt ja projekteeris selllele kõrge kelpkatuse. Mitmeid koolimaju (nt Lagedi, Neeme, Neeruti algkoolid) projekteerinud August Volberg osales ka peale sõda mitmete tüüpkoolimajade ja lasteaedade projektide võistlustel ja saavutas oma hubaste lahendustega edu. Foto noorest August Volbergist on tehtud ilmselt 1907. aastal koos koolivendadega. 2011. aastal annetas arhitekt Heili Volberg foto koos koduse arhiiviga muuseumile. Tekst: Sandra Mälk 

(kliki pildil, et näha projekte)

• 1910ndad
• 1930ndad
• 1940ndad
• akvarell
• August Volberg

Edgar Johan Kuusik, 1931. EAM 7.1.76

Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“

Vabadussõja võidu monumendi rajamise lugu algab 1920-ndatel, kui Vabaduse platsil seisnud Peeter I kuju 1922. aastal maha võetakse ja otsustatakse selle asemele püstitada Vabadussõja ausammas. Monumendi rajamine jääb venima ja Edgar Johan Kuusiku kavandatud massiivne kuupjas paekivist mälestusehitis-mausoleum püstitatakse 1928. aastal hoopiski Kaitseväe kalmistule. Kui 1930. aasta lõpus kuulutatakse välja konkurss Vabadussõja monumendi rajamiseks Harjumäele Komandandi tee ja Kaarli puiestee vahele jäävale nõlvale, esitab Edgar Johan Kuusik koostöös Elmar Lohkiga võistlusele kaks varianti. Võistlustöö märgusõnaga „Mälestis-ehis“ kordab sama motiivi, mis mälestusmärk-mausoleum kalmistul – massiivne kuupjas maht nelja ilmakaare poole avaneva võlvkaarega. Auhinna pälvib siiski autorite teine ja märksa suurejoonelisem lahendus „Pro Patria“. Hiljem kasutab Kuusik sama stilistikat Kaitseväe kalmistu väravaehitise juures (1938). Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“ annetas E. J. Kuusiku perekond muuseumile 2021. aastal. Üsna halvas seisukorras joonised konserveeriti ennistuskojas Kanut.
22. veebruaril möödub eesti arhitektuuri suurkuju Edgar Johan Kuusiku sünnist 135 aastat.
Tekst: Anne Lass

• 1930ndad
• Edgar Johan Kuusik

Erika Nõva, 1939. EAM 2.6.34

Kehakultuurihoone võistlusprojekt „Siseõu“. II preemia

1930ndate aastate keskel olid moodsa elu märksõnadeks saanud sport ja kehakultuur. Päevakorrale tõusis esindusliku spordihoone püstitamine Tallinnasse. Sobiv asukoht leiti Toompuiesteel Falkpargi (nüüd Falgi park) maa-alal. 1938. aasta novembris kuulutati välja arhitektuurivõistlus. Kava oli suurejooneline: hoone pidi mahutama 20 x 40 m suuruse peasaali võimlemise, korv- ja võrkpalli, tennise, maadluse, tõstmise jt alade jaoks. Tribüünidel oli kohti 4500 vaatajale. Teise suurema ruumigrupi moodustas ujula 14 x 25 m basseini ja kahe saunaga ning kolmanda võimla. Lisaks treeningruumidele ja pesemis- ning riietusruumidele olid hoonesse kavandatud ka bürooruumid ja ametnike korterid. Aprillis 1939 lõppenud rahvusvahelise võistluse võitis arhitektide Enn Muistre ja Einari Teräsvirta (Soome) töö, III preemia läks Riia arhitektile Arturs Reinfeldsile. Arhitektuurivõistluse II preemia pälvis aga Eesti esimesi naisarhitekte Erika Nõva. Tema kavandi puhul tõstis auhinnakomisjon esile linnaehituslikult õnnestunud masside lahendust vastu Toompuiesteed „ … kuna poolkaares esitatud massid suhtuvad arhitektooniliselt hästi mitmesuunalistele tänavatele.“ Peasaali, ujula ning keskosa plaanilahendust nimetati suurejooneliseks /Eesti Arhitektuur. Varamu arhitektuuri osakond nr 3, 1939/. Erika Nõva ise meenutab: „See töö hakkas mind kiusama. Ei arvanud ennast küll selle vääriliseks, kuid ei saanud ka loobuda sellest mõttest. Hakkasin vähehaaval jälgima sellekohaseid näiteid välismaa ajakirjadest ja püüdsin selle programmi järgi skitseerida. Kui kord näitasin Kotlile ja Soansile neid eskiise /… /, siis nemad julgustasid mind edasi töötama.“ /Erika Nõva. Minu töö ja elu. Tallinn, 2006, lk 61/. Järgneb pikk ja meeleolukas kirjeldus öistest töötundidest köögis petrooleumilambi valgel, joonestajaabilisest Tsinovskist (Nopskist), närvesöövatest hetkedest töö teele saatmisel Nõmme jaama postkontoris, võidu tähistamisest „Ehitaja“ kontoris ja hiljem Mustamäe kodus – viimasel rahusuvel. Tekst: Anne Lass

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

• 1930ndad
• Erika Nõva

Tõnis Mihkelson, 1936. EAM 2.6.53

Mustamäe supelasutus

Ettevõtja Johan Musta eestvedamisel rajati Nõmmele Mustamäe nõlva alla supelasutus. Nõmme linn andis supelasutuse rajamiseks ehitusloa juba 1927. aastal, kuid ehitustööde algus viibis maaomandi vaidluste tõttu. 1934. aastal omandas Johan Must supelasutuse rajamiseks vajalikud maad. Projekti ehitamiseks saadi laenu Majandusministeeriumilt ja ehitustöödega alustati 1935. aasta sügisel. Supelasutuse projekti koostas arhitekt Tõnis Mihkelson. 1936. aastal valmis kohvikuhoone ja 50 meetrine ujumisbassein. Aasta hiljem avati riietusruumid, teine veidi sügavam bassein, veehüppetorn ja luigetiik. Ujumiseks sobiva vee temperatuuri saamiseks suunati külm allikavesi läbi nelja eelsoojendusbasseini, vee kvaliteedi tagamiseks rajati kunstlikud kosed. Funktsionalistlik puidust kohvikuhoone paiknes kahe basseini vahel. Hoone esimesel korrusel asusid riietusruumid, teisel korrusel vaaterõdu ja eraldi ala orkestrile. Ühes supluskompleksiga kavandati Mustamäe nõlvale trepp, mis viis Nõmme aedlinna. Basseinides toimusid nii kodumaised kui rahvusvahelised ujumisvõistlused, kohvikumajas regulaarselt maleturniirid. Talvel sai basseinides talisuplust harrastada ja veele tekkinud jääl uisutada. Mustamäe supelasutuse kohvikuhoone hävis 1974. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

• 1930ndad
• Tõnis Mihkelson

Anton Soans, Edgar Johan Kuusik, 1932-1933. EAM 16.1.39

Kunstihoone fassaadi visandid

Arhitektide Anton Soansi ja Edgar Johan Kuusiku projekti järgi valminud Tallinna Kunstihoone on funktsionalismi üks silmapaistvamaid näiteid, olles esimene kunstnike tarbeks kavandatud hoone Eestis. 1933. aasta kevadel lõppenud avaliku arhitektuurikonkursi võitis Anton Soans, kes koos Edgar Johan Kuusikuga hoone projektiga edasi töötama hakkas. Sobivaima fassaadilahenduse leidmiseks skitseerisid arhitektid hulga erinevaid lahendusi – visanditel on kujutatud hoone sissepääsu, akende paigutuse ja fassaadil olevate detailide erinevad võimalused. Hoone fassaadilahendus muutus veidi ka ehitustööde käigus, kui esialgselt plaanitud ümaraknad asendati vertikaalsete niššidega. Tallinna Kunstihoonele pandi nurgakivi 29. augustil 1933 ja avati pidulikult kunstinäitusega 15. septembril 1934. aastal. T-kujulise põhiplaaniga algselt viiekorruselise hoone kaasaegust rõhutab hoone peasissepääsu tagasiastumine tänavajoonest ja esifassaadi keskosa toetumine kahele tugisambale, samuti hoone lame katus. Omanäoline on hoone keskosas paiknev justkui raami sisse paigutatud klaasekraan, mis seob fassaadil üheks erinevatel korrustel asuvad kunstnike ateljeed, büroopinnad ja näitusesaali. 1937. aastal paigutati fassaadil olevatesse niššidesse skulptor Juhan Raudsepa kavandatud pronksist figuurid „Töö“ ja „Ilu“. 1962. aastal ehitati Edgar Johan Kuusiku projekti järgi ümber Kunstihoone viimane korrus, mille tulemusel sai maja sama kõrge kui kõrval asuv Kunstifondi hoone (arhitekt Alar Kotli). Arhitekt Anton Soansi isikufondi kuuluvate  fassaadijooniste visandid annetas 1993. aastal muuseumile tema poeg Ado Soans. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

• 1930ndad
• Anton Soans
• Edgar Johan Kuusik