Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Tiiu Argus, 1966. EAM 4.2.3

Viiekorruseline korterelamu Mustamäel

1960. aastatel Tallinna kerkinud Mustamäe linnaosa jagunes mikrorajoonideks, mis pidid mahutama 6000–10 000 elanikku. Teise mikrorajooni jaoks projekteeritud paneelelamu monoliitne vorm lähtub suurpaneelide tootmisel saavutatud arengust, mis võimaldas ehitada peale seniste neljakorruseliste kortermajade ka viiekorruselisi ja kõrgemaid maju. Toonase amortiseerunud elamufondi taustal ja enne veel, kui mikrorajoonid omandasid magalakuvandi, mõjusid maastikul domineerivad esimesed paneelelamud uudsena. Neis arvati avalduvat naabreid ühendav kogukondlik mõju. Tušijoonistuse andis muuseumile üle AS Eesti Projekt 1992. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, 1940. EAM 52.3.3

Tartu Poeglastegümnaasiumi õpetajad

2014. aastal anti muuseumile üle arhitekt Mart Pordi (1922–2012) isikuarhiiv. Lisaks projektidele, fotodele ja käsikirjadele oli selle hulgas ka mõnikümmend Mart Pordi kooliaegset tööd – linoollõiked ja karikatuurid Tartu Poeglastegümnaasiumi õpilasajakirjale „Iil“. Hea käe ja huumorisoonega Mart Pordi tehtud fotod ja joonistused illustreerivad kõiki selle ajakirja 1937.–1940. aasta numbreid, mõnedele on Mart Port kujundanud ka esikaane. Abiturientidele pühendatud erinumbris, mis ilmus 1940. aasta mais, iseloomustatakse teda (ikka läbi nalja) nii: „MART PORTI tunneb isegi tema väike vend, ammugi siis kõik Tartu koolilapsed ja muu noorrahvas. Mart on kodus igal alal ja saab oma andekuse tõttu kõigega hakkama mängleva kergusega, nii et võiks elukutse valikul rahulikult proovida vürhvliõnne. Erilise tunnustuse on ta pälvinud karikatuurimeistrina, kelle sule alt ei pääse ei õpetajad ega „ristiinimesedki“. ….“ Poeglastegümnaasiumi õpetajaid kujutavad šaržid märgusõnaga „Ilu-Eedi“ on tehtud ajakirja sama aasta loominguvõistlusele, kus nad said esimese preemia. Noorele kunstnikule on siin otseseks eeskujuks olnud 1930ndatel populaarse Nino Za karikatuurid, mida tõendavad väljalõiked saksakeelsetest seltskonnaajakirjadest. Vaimukate ja hoogsate saržide joonistamist jätkas Mart Port ka hiljem arhitektuuritudengina Tallinna Polütehnilises Instituudis.

Käesoleva aasta 4. jaanuaril möödus arhitekt Mart Pordi sünnist 100 aastat. Tekst: Anne Lass

Karl Burman vanem, 1922. EAM 2.2.695

Hanko elamu Tartumaal – Karl Burman 140

Joonis kujutab ajakirjaniku ja ettevõtja August Hanko elamu tema kodutalus Kambjas. Karl Burman viljeles sel ajajärgul rahvusromantilist stiili ja ammutas eeskuju eesti traditsioonilisest taluarhitektuurist, mille asjalikkust pehmendas ta poeetiliste elementidega. Burmani loomingus korduvad eenduvad erkerid, verandad ja kõrge kelbaga õlgkatus, tüüpilised on ka eri suuruse ja kujuga tihedaruudulised aknad. Stiilile omaselt hoidus Burman ruumijaotuses liigsest praktilisusest – planeeringu keskpunkti asetas ta avara halli ja selle ümber koonduma eluruumid. Kunstnik-arhitekt Karl Burman, kes valdas meisterlikult akvarellmaali, joonistas projektide juurde käivad perspektiivvaated sageli värviliste pliiatsitega. Projekt jäi teostamata. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, 1956. EAM 10.4.12

Ehituskeraamika tehaste külastus Kiievis

Mart Pordi loomingulise komandeeringu eesmärk (1956) oli uurida, kas intensiivistunud masselamuehituse alal oleks võimalik tõsta tööstusliku ehitusviisi kvaliteeti ja kiirust. Kuuajalise reisi käigus läbis ta erinevaid linnu teekonnal Tallinnast Ukrainasse ja tagasi: Riia, Kaunas, Vilnius, Lvov, Ušgorod, Kiiev. Komandeeringu aruandes võtab arhitekt kokku, et näiteks Lätis ja Leedus on masselamuehitusega seotud ehitusvõtted siinsega üsna sarnased, aga omaette tähelepanu väärivad hoonete välisfassaadide juures kasutatud katteplaadid, mida toodeti Kiievis. Aruande üksikasjaliku pildimaterjali koguski ta just sealt. Iseäranis vaimustus ta “kabantšiku” tüüpi kohalikust savist valmistatud voodriplaatidest, mis töötati välja Kiievi Arhitektuuriakadeemias. “Kabantšikud” olid heledad plaadid, osaliselt ka õõnsad, mis paigaldati müüritisele senistest väiksemate ripptellingute abil. Arhitekt juba teadis kirjutada, et Eestis on võimalik  selle tootmiseks vajaminevat valget savi hankida Joosu karjäärist Võrumaal. Reisi käigus külastas ta keraamiliste vooderdusplaatide tehaseid “Keramik” ja “Keramblok” ning viimase punase saviga kaevandust. Ukrainlased, kellel on pikad traditsioonid savitööstuse ja ehituskeraamika alal, tutvustasid talle ka Kiievi Arhitektuuriakadeemia ehitusjärgus olevat keraamika katsetehast, kus valmisid uued ehituses kasutatavad prototüübid. Aruandes tõi ta välja, et teadmisi jagati kahepoolselt. Kiievi, Minski, Vilniuse ja Riia ehitajad olid tutvunud Tallinnas kasutatava terrassiit-pesukrohvi katmisviisiga ja kiitnud selle mooduse uuenduslikkust. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha veel fotosid)

Sisearhitekt Aala Buldas, 1970–1980. EAM 4.7.17

Kohvik Neitsitorn

Tallinna linnamüüri ühte ainulaadsemat nelinurkset kaitsetorni hakati taastama 1970. aastatel. Neitsitorn (Megede torn) koos Kiek in de Kökiga olid keskaja Tallinna kaitses määrava tähtsusega kaitserajatised. Pärast Tallinna kui kindluslinna staatuse kadumist muutus aga müüritornide sajanditepikkune kaitsefunktsioon ning 19. sajandil ehitati müüritornid ümber eluruumideks, nii ka Neitsitorn. Kahekorruseline elamu sai koduks tunnustatud kunstnikele ja kirjanikele, kelle korterites olid mitmed ateljeeruumid. 1970. aastate alguses algasid Tallitorni ja Neitsitorni väliuurimistööd, et hoonele leida avalik funktsioon. Tööd kannustas eesseisev olümpiaregatt. Neitsitorni rekonstrueerimise käigus ehitati ligikaudu pool Neitsitornist peaaegu uuena ümber. Hoone sai peale uue korruse, maa-alused majandusruumid ning efektse vanalinnapoolsel küljel asuva klaasseina. Värsketes ruumides asus tööle Neitsitorni kohvik, mis avas oma uksed rahvale 1980. aastal ja sai kohe suure menu osaliseks. Neitsitorni rekonstrueerimise projekti autorid olid arhitekt Tiina Linna ja kunstiajaloolane Villem Raam ning kohviku sisekujunduse lahendas sisearhitekt Aala Buldas, kes töötas Teadusliku Restaureerimise Töökojas. Sisekujunduse kavandid annetas 2022. aastal muuseumile Eva Mölder restaureerimisettevõttest Vana Tallinn. Tekst: Sandra Mälk

 

Wivi Lönn ja Armas Lindgren, 1911–1912. EAM 1.4.1

Estonia teatri interjöörikavandid – Wivi Lönn 150

Estonia teatrimaja konkurss tõi võidu soome arhitektidele Wivi Lönnile (1872–1966) ja Armas Lindgrenile (1874–1929), kelle projekti järgi valminud hoone avati pidulikult 1913. aastal. Wivi Lönn, kellel ühe esimese naisena Soomes oli oma arhitektuuribüroo, töötas sageli oma kursusekaaslase Armas Lindgreniga ning tandem jätkas ka siin oma väljakujunenud tööjaotust. Lönn, kes pidas väga oluliseks mugavat liikumist interjööris, võttis enda peale ruumijaotuse ja konstruktsioonide küsimused ning Lindgren vastutas üleüldise ilme ja ornamentika eest. Juugendklassitsitlikus stiilis kahetiivalise ehitise sümmeetria jätkub hoone ruumiplaanis. Juuresolevad fuajee-, raamatutoa ja restorani akvarelljoonistused kujutavad teatri- ning kontserdisaali vahele jäävaid ruume. Raamatukogutuba kasutati koosolekute pidamiseks ning algselt asusid hoones ka piljardituba ja kasiino. Eesti rahva sümbolehitis sai 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel tugevalt kannatada ja teater taastati Alar Kotli projekti järgi (valmis 1951). Algseid juugendlikke interjööre asendas stalinistliku klassitsismi võtmes sisekujundus. Joonised jõudsid muuseumisse 1993. aastal Eesti Ehitusmälestiste kaudu. Tekst: Sandra Mälk

Peeter Tarvas, 1946. EAM 40.1.48

Kamin arhitekti elamus Tallinnas

Peeter Tarvase kavandeid oma Maarjamäele ehitatava maja õdusast kaminast on säilinud mitu. Siinsel lehel on arhitekt kujutanud küttekollet otsevaates ja külgedelt ning andnud joonise allosas selle läbilõike ülalt vaadatuna. Paberi servades on näha arvutusi ehitusele kuluvate ahjukivide ja -pottide kohta – sealt selgub, kui mitu kivi kulub elutoa, esiku ja kabineti jaoks. Arhitekt on mõõdupuuna joonistanud iseenda seisma kamina kõrvale. Peeter Tarvase isikufondi kuuluva akvarelli andis muuseumile 2006. aastal üle Maria Tarvas. Tekst: Sandra Mälk