Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Villem Tomiste, AB Kosmos 2004. Makett: Paco Ulman. EAM MK 121

EAM 30 / Väike maketituur: Eramu Hiiumaale

Hiiumaa läänerannikule Õngu külla mere kaldale kavandatud ulmelise ilmega villas ei ole ühtegi paralleelset seina ega põrandaga rööpset lage. Murtud pindadesse lõikuvad erikujulised avad seovad läbinisti tehnitsistliku hoone ümbritseva puutumatu loodusega. Ühtse voolava ruumina kavandatud elu- ja söögituba hoone teisel korrusel avaneb mereäärsele roostikule, terrassilt viib sinna kiilukujuline trepistik. Eramu on jäänud ehitamata. Maketi annetasid autorid muuseumile 2005. aastal. Esmakordselt eksponeeriti seda tänavu muuseumi 30. tegutsemisaastat tähistaval pop-up näitusel. Tekst: Anne Lass

Heinrich Laul, 1947. EAM 28.1.281

Põltsamaa kiriku kooriruumi laekonstruktsioon

Arhitekt Ott Puuraidi isiklikus arhiivis, mille perekond 1999. aastal muuseumile annetas, on säilinud arvukalt Põltsamaa kiriku taastamiseks tehtud jooniseid: kiriku ja tornikiivri taastamisprojekt, töö- ja detailijoonised, lisaks materjalide kalkulatsioonid jm tekstidokumendid – kokku üle 100 lehe aastatest 1946–1968.

Korduvalt purustatud ning ikka ja jälle üles ehitatud Põltsamaa Nigula kirik põles varemeiks 1941. aasta 14. juulil. Kiriku taastamine algas varsti pärast sõja lõppu, taastamistööde hingeks oli legendaarne õpetaja Herbert Kuurme. Kiriku taastamisprojekti tegi Ott Puuraid, altariruumi raudbetoonlae kavandas insener Heinrich Laul. Kui keskaegne Põltsamaa Niguliste kirik Poola-Rootsi sõjas 17. sajandi esimesel veerandil purustati, kohandati kirikuks linnuse lõunabastioni ümmargune suurtükitorn ja vahehoov. Sestap on Põltsamaa kirikul ainsana Eestis sõõrja põhiplaani ja kuppellaega kooriruum. Kooriruumi uue raudbetoonlae saamislugu meenutab Heinrich Laul nii: „… Ühel päeval ilmus koolivend H. Kuurme minu juurde imeliku sooviga. Kirik oli juba taastatud, kuid ta soovis altari kohale raudbetoonist kuplit. Kuppel pidi olema umbes 15-m avaga, mis on kuplite puhul üsna tagasihoidlik suurus. Asusin kuplit projekteerima tema juuresolekul. Ta küsis mureliku näoga, kui paks peaks koorik olema. Ma vastasin, 4–5 cm. Tema arvates oli see liiga õhuke, tema betoneerijad polevat väga suured spetsid. Ütlesin, et paksus võiks siis olla 8 cm. Olgu märgitud, et kupli juurde kuulub tähtis element: ääreliige-tõmberõngas, mis neelab tavaliselt 80% kogu kupli terasarmatuurist. Paar aastat hiljem Põltsamaale sattudes vaatlesin seda hästi tehtud kuplit ja küsisin koolivenna käest: „ Ütle nüüd ausalt, kui paksu sa selle kupli lõpuks tegid?“ Ta vastas veidi kõheldes: „15 sentimeetrit.“… “ Kuidas lugu edasi läks, vt Heinrich Laul. Meenutusi meie ehitustegevusest ja muustki. Tallinn 1990, lk 48 – 51. Viite H. Laulu artiklile andis hea kolleeg Carl Dag Lige. Tekst: Anne Lass

Vilen Künnapu, Ain Padrik, 1987. EAM 41.1.16

Vanalinnastuudio hoone Tallinnas

Tallinna vanalinnas õpetajate majas tegevust alustanud komöödiateater Vanalinnastuudio sai legendaarse lavastaja Eino Baskini juhtimisel niivõrd populaarseks, et 1980. aastate keskel võeti plaani teatrile oma maja ehitamine. Ühe võimaliku kohana kaaluti Viru tänava algust, kus oli üks krunt (praegu De la Gardie kaubamaja, 1999) pikka aega tühjalt seisnud. Uus, 200-kohalise saaliga teater kavandati black box’i tüüpi ja kõrge pööningukorrusega, kust saaks tõmmata dekoratsioone alla lavale. Postmodernistlik hoone jäi uue riigikorra tuleku järel rajamata. Fotoplanšett koos plaanide ja lõigetega jõudis muuseumisse 2005. aastal arhitektuuriajaloolase Liivi Künnapu vahendusel. 2021. aastal andis arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik oma sisuka arhiivi, sealhulgas digikollektsiooni, muuseumile üle, mis on korrastatud ja jõudnud arvele võtmise lõpufaasi. Tekst: Sandra Mälk

 

EAM 31.4.73 ja fond 3.

Arhitekt August Volberg koolipõlves

Kino Sõpruse ja Kirjanike Maja üks arhitektidest August Volberg mõjutas tugevalt maa-asulate arhitektuurilise keskkonna kujundamist, sealhulgas haridusasutuste omi. 1920.–1930. aastatel töötas ta mitmes maa-arhitektuuriga tegelevates asutustes nagu näiteks Põllutöökoja Ehitustalituses, kus ta võttis eeskujuks taluhoonete elemente. Tihti lahendas ta traditsioonilise hoone ukseava paigutuse hoone esiküljel asümmeetriliselt ja projekteeris selllele kõrge kelpkatuse. Mitmeid koolimaju (nt Lagedi, Neeme, Neeruti algkoolid) projekteerinud August Volberg osales ka peale sõda mitmete tüüpkoolimajade ja lasteaedade projektide võistlustel ja saavutas oma hubaste lahendustega edu. Foto noorest August Volbergist on tehtud ilmselt 1907. aastal koos koolivendadega. 2011. aastal annetas arhitekt Heili Volberg foto koos koduse arhiiviga muuseumile. Tekst: Sandra Mälk 

(kliki pildil, et näha projekte)

Toomas Rein, 1983. EAM 48.2.8

Saun Kobelas

Arhitekt Toomas Reinu kavandatud ekspressiivse vormiga Linda kolhoosi saun Võrumaal Kobela alevikus on Eesti maa-arhitektuuri üks erilisemaid näiteid. Liigendatud hoonemahtudega kahekorruselisele saunahoonele annavad iseloomu ümarad nurgad ja kõrge punane viilkatus, valge krohviga kaetud fassaadile lisavad kontrasti akende ja uste punast värvi puitdetailid. Ehitise skulpturaalne eksterjöör peegeldub ka sisearhitekt Aulo Padari kavandatud interjööris. Hoone esimesel korrusel paiknesid puhkeruumid koos kaminanurgaga, abiruumid ja sisebassein. Teisele korrusele viis keerdtrepp, seal asusid leili- ja pesuruumid. Kuumast saunast sai jahutavasse basseini mööda kahe korruse vahel asunud liuteed. Teiselt korruselt sai ka hoone terrassile, sealt suundub liutee koos trepiga sauna kõrval asuvasse tiiki. 1990. aastate alguses toimunud ümberehituste käigus muudeti osade ruumide funktsiooni ja hoones tegutses klubi – sisebassein kaeti põrandaga ja liutee lammutati, kinni ehitati teise korruse valgusšahti auk ja klaaskatus.
Kobela sauna kujutaval planšetil sulab kokku arhitektuur, geomeetria ja abstraktne maalikunst – mustvalged arhitektuurifotod on paigutud korrapärasesse ruudustikku, kuldse värvikihi ja kirkate värvilaikude alt kumab hoone lõige ja põhiplaan. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Leila Pärtelpoeg, 1976. EAM 4.7.10

Restorani Nord grillbaar

Legendaarne sisearhitekt Leila Pärtelpoeg kinkis arhitektuurimuuseumile Tallinna raekoja ja Rataskaevu tänaval asunud restorani Nord sisekujunduse kavandid 2000. aastal. Nagu Raekoda, tabas ka Nordi pärast valmimist üsna karm kriitika – moodne sisekujundus ei haakuvat hoone ajalooga. Raekoja sisekujundus on säilinud tänaseni, Nordi-aeg oli paraku üsna lühike. Rataskaevu tänav 3 keskaegne elamu ehitati ümber võõrastemajaks Hotel du Nord ning restoran-kohvikuks 1875. aastal (arh N. Thamm sen.). 1930-ndatel oli see üks Tallinna nooblimaid restorane. Kunagisest hiilgusest oli midagi säilinud veel 1950. aastate lõpus, kuniks see 1970-ndatel otsustati ümber kujundada jahi- ja kalarestoraniks. Esimesele korrusele pidi tulema jahisaal, teisele kalasaal ja kolmandale grillbaar ja fondüüsaal. „Aastal 1973 oli tellijapoolne ettekirjutus: palkseinad, uhhaa ja lõõtspillimängija…“ kirjutab Leila Pärtelpoeg oma Tööraamatus (ilm 2011). Ajaloo taaslavastamise asemel valis Pärtelpoeg moodsa ja skandinaavialikult lihtsa lahenduse. „Palkseinte asemel kasutasin laiadest horisontaallaudadest vahepostideta puitseina. Otsustasin kõik kolm külalistekorrust lahendada ehituslikes detailides ühtemoodi seinte ja lagedega, ainult menüüga seotud dekoor oli erinev. … Valgustitega toimisin alatult ja lihtsalt. Verner Pantoni [nimekamaid 20. sajandi taani mööblidisainereid-sisearhitekte – AL] fännina lasin Estoplasti tehasel kopeerida tema kahest poolkerast kujundatud armatuure. Kasutasin neid kõigil korrustel. Mida muud mul raudsete eesriiete taga teha oli kui „raiuda akent“. Loodan, et Verner naerab, sest Nordi iga oli sama lühike, nagu tema kuulsatel Bayeri tehaste laevainterjööridel, mida ta tegigi „selleks korraks““. Tekst: Anne Lass

Mart Port, Uno Tölpus, Raine Karp, Olga Kontšajeva, 1963. EAM 4.3.2

Välisministeeriumi hoone

Ameerikalikust nõndanimetatud internatsionaalsest stiilist mõjutatud 11-korruseline administratiivhoone valmis Tallinna kesklinna 1968. aastal. Hoone sümmeetrilist fassaadi ilmestavad korrapärased lintakende read ja vertikaalne akendeta keskosa, mis pidi moodustama tausta maja ees asuval väljakul seisnud ausambale. U-kujulise põhiplaaniga büroohoone esimesel korrusel on avar vestibüül, mille seinad kaeti hoone suursugususe rõhutamiseks roosa Kuuba päritolu marmoriga. Järgnevatel korrustel asuvad kontorid, viimasel korrusel maja tehnoruumid. Tiibhoonetes asuvad konverentsi- ja nõupidamissaalid, hooneosade keskel on sisehoov. Tähelepanuväärne on vasakus tiibhoones asuv raudbetoonist hüperboolse paraboolkoorikuga 600-kohaline konverentsisaal, mille lage katab 60 000 tühja kilukarpi. Niinimetatud Kilukarbisaali keerulise konstruktsiooni tõttu paigaldati valgustid ruumi seintele, lakke kruvitud õlitatud kilukarbid aitasid neile suunatud valgust ruumis hajutada ja peegeldada ning tagasid saalis hea akustika. Märgiline on ka hoone paiknemine linnaruumis. Büroohoone rajati 1948. aastal koostatud Tallinna kultuurikeskuse planeeringus (arhitekt Harald Arman) ette nähtud Teaduste Akadeemia peahoone asukohale, teisel pool Teatri väljakut paikneb Estonia teater – poliitika ja võim on vastamisi kultuuri ja vaimsusega. Alates 1991. aasta sügisest tegutseb endises EKP Keskkomitee hoones Eesti Välisministeerium. Hoone vaadete autor on Rein Kersten. Tekst: Anna-Liiza Izbaš