EAM fond 40

EAL 100 / Karl Tarvas

Karl Tarvase (Treumann, 1885–1975) loominguline pärand kujundas olulisel määral Tallinna äärelinnade elukondlikku arhitektuuri 1920–1940. Sõdadevahelisel ajal pühendus ta teadlikult vähemjõukama elanikkonna ning üürnike elutingimuste parandamisele projekteerides kiiresti ehitatavaid puidust tüüpkortermaju, millest iseloomulikumad on Tallinna majad. Neid kivist trepikodadega sõrestikkonstrukstiooniga hooneid ehitasid soodsa riigipoolse ehituslaenuga ärksamad väikeettevõtjad, kes elasid tavaliselt hoone esimese korruse avarates korterites ning andsid 2-3 toalised korterid üürile. 1930. aastate teises pooles projekteeris ta kivist kortermaju vastavalt riigipoolsele Tallinna kesklinna esinduslikumaks muutmise kavale. 1920. aastatel, enne oma büroo asutamist, töötas Karl Tarvas Harju maakonna arhitektina ja hoolitses maakoolimajade, jaoskondade ja muude avalike hoonete ehitamise eest. Tema kolm poega valisid samuti arhitekti ameti, kellest nimekaim on Peeter Tarvas (1916–1987).
Karl Tarvase õpingutest Riia Polütehnilises Instituudis 1906–1915 ja hilisemast loomingust kirjutas Sandra Mälk pikemalt Riia Tehnikaülikooli kogumikus (RTU Scientific Journal, 2021/5, inglise keeles):
https://hesihe-journals.rtu.lv/article/view/HESIHE.2021.004/2824

Karl Tarvas oli üks 15st arhitektist, kes asutas 1921. aastal Eesti Arhitektide Ühingu, mis on Eesti Arhitektide Liidu eelkäija.

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)

• EAL100
• Karl Tarvas

Leonhard Lapin, 1986–1988. EAM fond 68

Graafiline sari “Eesti ehituskunst”

29. detsembril tähistanuks Leonhard Lapin oma 75. sünnipäeva. Lapini pärandile on iseloomulik julge modernistlik arhitektuur, ent tema looming ei piirdunud kaugeltki vaid sellega. Leonhard Lapin on välja andnud luulekogumikke ja olnud silmapaistev kunstiuuendaja. Äratuntav on tema pop-kunsti mõjutustega graafika, omanäoline arhitektoonika linnaruumis ja kunstisaalides. Leonhard Lapin on arhitektuurimuuseumile läbi aastate lahkelt toonud oma projekte ja kunstiteosed. Sel aastal saabusid siia tema pärandusega koduarhiivis olevad arhitektuurijoonised. Südamliku täiendusena kinkisid Leonhard Lapini poeg ja tütar muuseumile isa 5 värvilist kõrgtrüki tehnikas graafikat 1980. aastatest. Sari kannab nime “Eesti ehituskunst” ja kujutab erinevate meistrite loomingut 20. sajandi alguskümnenditest: Nikolai von Glehni Palmimaja, Georg Hellati juugendlikku vana Endla teater-seltsimaja, rahvusromantilist Kalevi Jahtklubi Pirital (Karl Burman), Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni Riigikogu hoonet ning Artur Perna projekteeritud Tallinna 21. Kooli. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha kõiki 5 kunstiteost)

• 1980ndad
• Leonhard Lapin

Eliel Saarinen, 1913. EAM 1.1.8

Tallinna generaalplaan “Suur-Tallinn”

20. sajandi alguses oli Tallinn muutumas unisest provintsi- ja kuurortlinnast keskmise suurusega moodsaks Euroopa linnaks. Kiirelt arenev tööstus ja rahvastiku kasv tingisid vajaduse hakata mõtlema linna kui tervikliku süsteemi peale. Soome arhitekt Eliel Saarinen oli suurlinnade planeerimisega tegelenud nii Budapestis, Helsingis kui ka Canberras. Seega oli võit 1912.–1913. aastal toimunud Tallinna linnaplaneerimise konkursil mõneti ootuspärane. Saarineni plaan on monumentaalne: kesklinn täitunuks kuni kuuekorruseliste kivimajadega ja töölislinnaosad ridaelamutega. Sel aastal on arhitekt Eliel Saarinen 150. sünniaastapäev. Joonised, mis kuulusid pikalt Tallinna Linnavalitsusele, andis amet hiljuti muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

• 1910ndad
• Eliel Saarinen

Erika Nõva, 1939. EAM 2.6.34

Kehakultuurihoone võistlusprojekt „Siseõu“. II preemia

1930ndate aastate keskel olid moodsa elu märksõnadeks saanud sport ja kehakultuur. Päevakorrale tõusis esindusliku spordihoone püstitamine Tallinnasse. Sobiv asukoht leiti Toompuiesteel Falkpargi (nüüd Falgi park) maa-alal. 1938. aasta novembris kuulutati välja arhitektuurivõistlus. Kava oli suurejooneline: hoone pidi mahutama 20 x 40 m suuruse peasaali võimlemise, korv- ja võrkpalli, tennise, maadluse, tõstmise jt alade jaoks. Tribüünidel oli kohti 4500 vaatajale. Teise suurema ruumigrupi moodustas ujula 14 x 25 m basseini ja kahe saunaga ning kolmanda võimla. Lisaks treeningruumidele ja pesemis- ning riietusruumidele olid hoonesse kavandatud ka bürooruumid ja ametnike korterid. Aprillis 1939 lõppenud rahvusvahelise võistluse võitis arhitektide Enn Muistre ja Einari Teräsvirta (Soome) töö, III preemia läks Riia arhitektile Arturs Reinfeldsile. Arhitektuurivõistluse II preemia pälvis aga Eesti esimesi naisarhitekte Erika Nõva. Tema kavandi puhul tõstis auhinnakomisjon esile linnaehituslikult õnnestunud masside lahendust vastu Toompuiesteed „ … kuna poolkaares esitatud massid suhtuvad arhitektooniliselt hästi mitmesuunalistele tänavatele.“ Peasaali, ujula ning keskosa plaanilahendust nimetati suurejooneliseks /Eesti Arhitektuur. Varamu arhitektuuri osakond nr 3, 1939/. Erika Nõva ise meenutab: „See töö hakkas mind kiusama. Ei arvanud ennast küll selle vääriliseks, kuid ei saanud ka loobuda sellest mõttest. Hakkasin vähehaaval jälgima sellekohaseid näiteid välismaa ajakirjadest ja püüdsin selle programmi järgi skitseerida. Kui kord näitasin Kotlile ja Soansile neid eskiise /… /, siis nemad julgustasid mind edasi töötama.“ /Erika Nõva. Minu töö ja elu. Tallinn, 2006, lk 61/. Järgneb pikk ja meeleolukas kirjeldus öistest töötundidest köögis petrooleumilambi valgel, joonestajaabilisest Tsinovskist (Nopskist), närvesöövatest hetkedest töö teele saatmisel Nõmme jaama postkontoris, võidu tähistamisest „Ehitaja“ kontoris ja hiljem Mustamäe kodus – viimasel rahusuvel. Tekst: Anne Lass

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

• 1930ndad
• Erika Nõva