Täna avatud 11–18

1923. EAM 2.2.352

Elamu Paides

1920. aastate alguses polnud kuigi tavaline tellida maja projekt professionaalselt arhitektilt, seda eriti väikelinnades ja alevites – projektide autorid olid sageli ehitustehnikud ja -insenerid. Tõenäoliselt on tegu Paidesse palju ehitusprojekte koostanud Eduard Purfeldti tööga, kes tegutses vahemikus 1921–1930 linnapeana. Tänapäevaga võrreldes mõjub hoone ehitusprojekt ebatavaliselt kompaktsena. Ühele lehele kanti kogu maja puudutav info: vaated, korruste plaanid, lõiked ja teinekord tellija rõõmuks ka perspektiivvaade, et näidata tulevase maja üldilmet. Oskar Tedderi maja, kes esitas projekti ehituslaenu saamiseks, püstitati Paide linna ühe peatänava äärde, kuhu riik jagas 1920. aastatel uue aedlinliku elamupiirkonna rajamiseks tühje elamukrunte. Riidekalkale tuššiga vormistatud projekt saabus muuseumisse 1993. aastal instituudi Eesti Ehitusmälestised kaudu.
Tekst: Sandra Mälk 

Rein Heiduk, 1964. EAM 6.4.7:76. Foto Rein Vainküla

Pärnu kauplus “Silla”

1968. aastal äratas Pärnus Silla tänaval möödujate tähelepanu värskelt avatud Rein Heiduki projekteeritud uus moodsa ilmega kauplus. Klaaspaviljoni meenutav pood “Silla” peitis endas I korruse ulatuses toidukaupade ja II korrusel tööstuskaupasid. Arhitektuuriajaloolane Leonid Volkov on viidanud hoone arhitektuurist kirjutades selle seoseid nii internatsionaalse stiili kui ka 1920. aastate konstruktivismiga (L. Volkovi käsikiri “Eesti arhitektuur 1940-1989. II osa: Retrospektivismilt tagasi modernismile, lk 103). Kauplustevõrgu värske toodangu eest vastutas Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit (ETKVL), kes tihendas üle-eestilist kaubandusvõrku ja avas näiteks 1966. aastal samuti Rein Heiduki projekti järgi valminud Tapa kaubamaja. 1994. aastal andis Eesti arhitektuurile pühendatud käsikirja koos selle juurde käiva rikkaliku fotokoguga muuseumile üle Leonid Volkovi abikaasa Helga Volkov. Maja pildistas üles Rein Vainküla. Tekst: Sandra Mälk

Alar Kotli, 1938. EAM 2.9.2

Presidendi kantselei hoone laterna joonis

Presidendi kantselei hoone peasissekäiku flankeerivad laternad koos rohkete rosettide ja lehemotiividega moodustavad uusbarokse maja arhitektuuriga terviku. Lisaks on laternate kohal lipuvarda soklid, sest tegu on esindushoonega. Joonisel on kujutatud ka peaust kahelt poolt valvama pandud pronksist vapilooma – leopardi (skulptor Voldemar Mellik). Joonis jõudis muuseumisse 1993. aastal instituudi Eesti Ehitusmälestised kaudu. Tekst: Sandra Mälk

 

Leonhard Lapin, 1986–1988. EAM fond 68

Graafiline sari “Eesti ehituskunst”

29. detsembril tähistanuks Leonhard Lapin oma 75. sünnipäeva. Lapini pärandile on iseloomulik julge modernistlik arhitektuur, ent tema looming ei piirdunud kaugeltki vaid sellega. Leonhard Lapin on välja andnud luulekogumikke ja olnud silmapaistev kunstiuuendaja. Äratuntav on tema pop-kunsti mõjutustega graafika, omanäoline arhitektoonika linnaruumis ja kunstisaalides. Leonhard Lapin on arhitektuurimuuseumile läbi aastate lahkelt toonud oma projekte ja kunstiteosed. Sel aastal saabusid siia tema pärandusega koduarhiivis olevad arhitektuurijoonised. Südamliku täiendusena kinkisid Leonhard Lapini poeg ja tütar muuseumile isa 5 värvilist kõrgtrüki tehnikas graafikat 1980. aastatest. Sari kannab nime “Eesti ehituskunst” ja kujutab erinevate meistrite loomingut 20. sajandi alguskümnenditest: Nikolai von Glehni Palmimaja, Georg Hellati juugendlikku vana Endla teater-seltsimaja, rahvusromantilist Kalevi Jahtklubi Pirital (Karl Burman), Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni Riigikogu hoonet ning Artur Perna projekteeritud Tallinna 21. Kooli. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha kõiki 5 kunstiteost)

Eliel Saarinen, 1913. EAM 1.1.8

Tallinna generaalplaan “Suur-Tallinn”

20. sajandi alguses oli Tallinn muutumas unisest provintsi- ja kuurortlinnast keskmise suurusega moodsaks Euroopa linnaks. Kiirelt arenev tööstus ja rahvastiku kasv tingisid vajaduse hakata mõtlema linna kui tervikliku süsteemi peale. Soome arhitekt Eliel Saarinen oli suurlinnade planeerimisega tegelenud nii Budapestis, Helsingis kui ka Canberras. Seega oli võit 1912.–1913. aastal toimunud Tallinna linnaplaneerimise konkursil mõneti ootuspärane. Saarineni plaan on monumentaalne: kesklinn täitunuks kuni kuuekorruseliste kivimajadega ja töölislinnaosad ridaelamutega. Sel aastal on arhitekt Eliel Saarinen 150. sünniaastapäev. Joonised, mis kuulusid pikalt Tallinna Linnavalitsusele, andis amet hiljuti muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

 

Erika Nõva, 1939. EAM 2.6.34

Kehakultuurihoone võistlusprojekt „Siseõu“. II preemia

1930ndate aastate keskel olid moodsa elu märksõnadeks saanud sport ja kehakultuur. Päevakorrale tõusis esindusliku spordihoone püstitamine Tallinnasse. Sobiv asukoht leiti Toompuiesteel Falkpargi (nüüd Falgi park) maa-alal. 1938. aasta novembris kuulutati välja arhitektuurivõistlus. Kava oli suurejooneline: hoone pidi mahutama 20 x 40 m suuruse peasaali võimlemise, korv- ja võrkpalli, tennise, maadluse, tõstmise jt alade jaoks. Tribüünidel oli kohti 4500 vaatajale. Teise suurema ruumigrupi moodustas ujula 14 x 25 m basseini ja kahe saunaga ning kolmanda võimla. Lisaks treeningruumidele ja pesemis- ning riietusruumidele olid hoonesse kavandatud ka bürooruumid ja ametnike korterid. Aprillis 1939 lõppenud rahvusvahelise võistluse võitis arhitektide Enn Muistre ja Einari Teräsvirta (Soome) töö, III preemia läks Riia arhitektile Arturs Reinfeldsile. Arhitektuurivõistluse II preemia pälvis aga Eesti esimesi naisarhitekte Erika Nõva. Tema kavandi puhul tõstis auhinnakomisjon esile linnaehituslikult õnnestunud masside lahendust vastu Toompuiesteed „ … kuna poolkaares esitatud massid suhtuvad arhitektooniliselt hästi mitmesuunalistele tänavatele.“ Peasaali, ujula ning keskosa plaanilahendust nimetati suurejooneliseks /Eesti Arhitektuur. Varamu arhitektuuri osakond nr 3, 1939/. Erika Nõva ise meenutab: „See töö hakkas mind kiusama. Ei arvanud ennast küll selle vääriliseks, kuid ei saanud ka loobuda sellest mõttest. Hakkasin vähehaaval jälgima sellekohaseid näiteid välismaa ajakirjadest ja püüdsin selle programmi järgi skitseerida. Kui kord näitasin Kotlile ja Soansile neid eskiise /… /, siis nemad julgustasid mind edasi töötama.“ /Erika Nõva. Minu töö ja elu. Tallinn, 2006, lk 61/. Järgneb pikk ja meeleolukas kirjeldus öistest töötundidest köögis petrooleumilambi valgel, joonestajaabilisest Tsinovskist (Nopskist), närvesöövatest hetkedest töö teele saatmisel Nõmme jaama postkontoris, võidu tähistamisest „Ehitaja“ kontoris ja hiljem Mustamäe kodus – viimasel rahusuvel. Tekst: Anne Lass

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Alvar Aalto, 1932. Makett: Peet Veimer. EAM MK 47

Villa Tammekann Tartus

3. veebruaril on maailmakuulsa soome arhitekti Alvar Aalto 125. sünniaastapäev. Tartu Ülikooli professor August Tammekannu eramu Tartus Kreutzwaldi tn 6 on ainus tipparhitekti projekti järgi valminud hoone Eestis. Kahekorruseline lameda katusega funktsionalistlik villa valmis osaliselt 1933. aastal. Stiilile omaselt peegeldub hoone fassaadilahenduses siseruumide kasutus. Tänavapool kõrgub vertikaalse väiksemateks ristkülikuteks jaotatud akende taga trepihall, hoovipool on hoone keskne element elutoa laiune lintaken, mille sirgjoonelisust katkestab akna allosas paiknev kamin. Kohalike seas tekitas palju kõneainet maja lamekatus, mis polnud sel ajal linnas laialt levinud ja mida koguni jumalavastaseks nähtuseks peeti. Nõukogude perioodil muudeti hoonet tundmatuseni ja villa ehitati ümber korterelamuks. 1994. aastal tagastati hoone professor Tammekannu järeltulijatele, 1998. aastal ostis selle Turu Ülikool. Villa algne ilme taastati vastavalt Alvar Aalto projektile 2000. aastal. Täna tegutseb hoones Turu ja Tartu Ülikooli ühine sihtasutus Granö keskus.
Villa Tammekann maketi valmistas Peet Veimer 1998. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumi näituse „Aalto: kolm projekti Eestis“ jaoks. Tekst: Anna-Liiza Izbaš