Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Wivi Lönn ja Armas Lindgren, 1911–1912. EAM 1.4.1

Estonia teatri interjöörikavandid – Wivi Lönn 150

Estonia teatrimaja konkurss tõi võidu soome arhitektidele Wivi Lönnile (1872–1966) ja Armas Lindgrenile (1874–1929), kelle projekti järgi valminud hoone avati pidulikult 1913. aastal. Wivi Lönn, kellel ühe esimese naisena Soomes oli oma arhitektuuribüroo, töötas sageli oma kursusekaaslase Armas Lindgreniga ning tandem jätkas ka siin oma väljakujunenud tööjaotust. Lönn, kes pidas väga oluliseks mugavat liikumist interjööris, võttis enda peale ruumijaotuse ja konstruktsioonide küsimused ning Lindgren vastutas üleüldise ilme ja ornamentika eest. Juugendklassitsitlikus stiilis kahetiivalise ehitise sümmeetria jätkub hoone ruumiplaanis. Juuresolevad fuajee-, raamatutoa ja restorani akvarelljoonistused kujutavad teatri- ning kontserdisaali vahele jäävaid ruume. Raamatukogutuba kasutati koosolekute pidamiseks ning algselt asusid hoones ka piljardituba ja kasiino. Eesti rahva sümbolehitis sai 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel tugevalt kannatada ja teater taastati Alar Kotli projekti järgi (valmis 1951). Algseid juugendlikke interjööre asendas stalinistliku klassitsismi võtmes sisekujundus. Joonised jõudsid muuseumisse 1993. aastal Eesti Ehitusmälestiste kaudu. Tekst: Sandra Mälk

Arhitekt Mai Šein, 1990–1991. Makett: Peet Veimer. EAM MK 251

EAM 30 / Väike maketituur: Kaubanduskeskus Rovaniemis

1990. aastal korraldas Rovaniemi maakond konkursi kaubanduskompleksi ja hotelli rajamiseks Arktika keskuse vastu teisele poole Ounasvaara jõge. Kompleks pidi mahutama maakonnavalitsuse, hotelli, kaubanduskeskuse ja turu. Paari kilomeetri kaugusel asuv polaarjoon ja Jõuluvanamaa tuli tähistada sümboolse väravaga. Arhitektuurivõistluse võitis tollal Soomes töötanud arhitekti Mai Šeini töö, mille ta tegi Kari Poskiparta arhitektuuribüroo juures. Mai Šein ütleb oma töö kohta nii: “Lapimaa seostus mulle mägedega, seega tegin suure püramiidja hotelli ning väravana planeerisin hiiglasliku ažuurse maakera, mis paikneb sissesõidutee kohal. Polaarjooned olid eraldi tähistatud: alumine polaarjoon moodustas kõnnitee, millel sai liikuda, ülemisel polaarjoonel oli ära näidatud Rovaniemi linn. Kogu planeeritava ala kõrval paiknes vaba plats, kuhu osavõtjatel tuli omalt poolt pakkuda mingi idee. Kavandasin sinna ruudukujulise hoone ja nimetasin selle Nabatooriumiks. Graniidist sein jagab hoone diagonaalselt kaheks – ühele poole jääb pingviinidega lõunapoolus, teisele jääkarudega põhjanaba.” Majanduslanguse tõttu jäi kompleks ehitamata. Autor kinkis maketi Arhitektuurimuuseumile 2019. aastal. Tekst: Anne Lass

Karl Burman vanem, 1922. EAM 2.2.695

Hanko elamu Tartumaal – Karl Burman 140

Joonis kujutab ajakirjaniku ja ettevõtja August Hanko elamu tema kodutalus Kambjas. Karl Burman viljeles sel ajajärgul rahvusromantilist stiili ja ammutas eeskuju eesti traditsioonilisest taluarhitektuurist, mille asjalikkust pehmendas ta poeetiliste elementidega. Burmani loomingus korduvad eenduvad erkerid, verandad ja kõrge kelbaga õlgkatus, tüüpilised on ka eri suuruse ja kujuga tihedaruudulised aknad. Stiilile omaselt hoidus Burman ruumijaotuses liigsest praktilisusest – planeeringu keskpunkti asetas ta avara halli ja selle ümber koonduma eluruumid. Kunstnik-arhitekt Karl Burman, kes valdas meisterlikult akvarellmaali, joonistas projektide juurde käivad perspektiivvaated sageli värviliste pliiatsitega. Projekt jäi teostamata. Tekst: Sandra Mälk

Aleksandr Wladovsky, 1944. EAM 3.4.56

Kopli luterlik kirik

Kirikuarhitektuuris on Kopli luterlik kirik eriline teetähis kui üks viimaseid kavandatud sakraalehitisi enne Nõukogude võimu taastulekut 1944. aastal, mis ideoloogiliselt eitas religiooni. Luteri kiriku ehitamist kavandati Bekkeri asumisse juba 1930. aastate lõpus, kui Kopli kasvavas tööstusasumis jäid koguduse ruumid väikeseks. Tollal aga ootas kirikuhoone projekteerimine kogu linnaosa planeerimiskava valmimise taga. Kiriku asukohana nähti piirkonda Kopli kalmistu lähedal uue aedlinna serval. Akvarelli tehnikas eelprojekti andis muuseumile üle Hilja Väravas 2012. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Sisearhitekt Aala Buldas, 1970–1980. EAM 4.7.17

Kohvik Neitsitorn

Tallinna linnamüüri ühte ainulaadsemat nelinurkset kaitsetorni hakati taastama 1970. aastatel. Neitsitorn (Megede torn) koos Kiek in de Kökiga olid keskaja Tallinna kaitses määrava tähtsusega kaitserajatised. Pärast Tallinna kui kindluslinna staatuse kadumist muutus aga müüritornide sajanditepikkune kaitsefunktsioon ning 19. sajandil ehitati müüritornid ümber eluruumideks, nii ka Neitsitorn. Kahekorruseline elamu sai koduks tunnustatud kunstnikele ja kirjanikele, kelle korterites olid mitmed ateljeeruumid. 1970. aastate alguses algasid Tallitorni ja Neitsitorni väliuurimistööd, et hoonele leida avalik funktsioon. Tööd kannustas eesseisev olümpiaregatt. Neitsitorni rekonstrueerimise käigus ehitati ligikaudu pool Neitsitornist peaaegu uuena ümber. Hoone sai peale uue korruse, maa-alused majandusruumid ning efektse vanalinnapoolsel küljel asuva klaasseina. Värsketes ruumides asus tööle Neitsitorni kohvik, mis avas oma uksed rahvale 1980. aastal ja sai kohe suure menu osaliseks. Neitsitorni rekonstrueerimise projekti autorid olid arhitekt Tiina Linna ja kunstiajaloolane Villem Raam ning kohviku sisekujunduse lahendas sisearhitekt Aala Buldas, kes töötas Teadusliku Restaureerimise Töökojas. Sisekujunduse kavandid annetas 2022. aastal muuseumile Eva Mölder restaureerimisettevõttest Vana Tallinn. Tekst: Sandra Mälk

 

Villem Tomiste, AB Kosmos 2004. Makett: Paco Ulman. EAM MK 121

EAM 30 / Väike maketituur: Eramu Hiiumaale

Hiiumaa läänerannikule Õngu külla mere kaldale kavandatud ulmelise ilmega villas ei ole ühtegi paralleelset seina ega põrandaga rööpset lage. Murtud pindadesse lõikuvad erikujulised avad seovad läbinisti tehnitsistliku hoone ümbritseva puutumatu loodusega. Ühtse voolava ruumina kavandatud elu- ja söögituba hoone teisel korrusel avaneb mereäärsele roostikule, terrassilt viib sinna kiilukujuline trepistik. Eramu on jäänud ehitamata. Maketi annetasid autorid muuseumile 2005. aastal. Esmakordselt eksponeeriti seda tänavu muuseumi 30. tegutsemisaastat tähistaval pop-up näitusel. Tekst: Anne Lass

Heinrich Laul, 1947. EAM 28.1.281

Põltsamaa kiriku kooriruumi laekonstruktsioon

Arhitekt Ott Puuraidi isiklikus arhiivis, mille perekond 1999. aastal muuseumile annetas, on säilinud arvukalt Põltsamaa kiriku taastamiseks tehtud jooniseid: kiriku ja tornikiivri taastamisprojekt, töö- ja detailijoonised, lisaks materjalide kalkulatsioonid jm tekstidokumendid – kokku üle 100 lehe aastatest 1946–1968.

Korduvalt purustatud ning ikka ja jälle üles ehitatud Põltsamaa Nigula kirik põles varemeiks 1941. aasta 14. juulil. Kiriku taastamine algas varsti pärast sõja lõppu, taastamistööde hingeks oli legendaarne õpetaja Herbert Kuurme. Kiriku taastamisprojekti tegi Ott Puuraid, altariruumi raudbetoonlae kavandas insener Heinrich Laul. Kui keskaegne Põltsamaa Niguliste kirik Poola-Rootsi sõjas 17. sajandi esimesel veerandil purustati, kohandati kirikuks linnuse lõunabastioni ümmargune suurtükitorn ja vahehoov. Sestap on Põltsamaa kirikul ainsana Eestis sõõrja põhiplaani ja kuppellaega kooriruum. Kooriruumi uue raudbetoonlae saamislugu meenutab Heinrich Laul nii: „… Ühel päeval ilmus koolivend H. Kuurme minu juurde imeliku sooviga. Kirik oli juba taastatud, kuid ta soovis altari kohale raudbetoonist kuplit. Kuppel pidi olema umbes 15-m avaga, mis on kuplite puhul üsna tagasihoidlik suurus. Asusin kuplit projekteerima tema juuresolekul. Ta küsis mureliku näoga, kui paks peaks koorik olema. Ma vastasin, 4–5 cm. Tema arvates oli see liiga õhuke, tema betoneerijad polevat väga suured spetsid. Ütlesin, et paksus võiks siis olla 8 cm. Olgu märgitud, et kupli juurde kuulub tähtis element: ääreliige-tõmberõngas, mis neelab tavaliselt 80% kogu kupli terasarmatuurist. Paar aastat hiljem Põltsamaale sattudes vaatlesin seda hästi tehtud kuplit ja küsisin koolivenna käest: „ Ütle nüüd ausalt, kui paksu sa selle kupli lõpuks tegid?“ Ta vastas veidi kõheldes: „15 sentimeetrit.“… “ Kuidas lugu edasi läks, vt Heinrich Laul. Meenutusi meie ehitustegevusest ja muustki. Tallinn 1990, lk 48 – 51. Viite H. Laulu artiklile andis hea kolleeg Carl Dag Lige. Tekst: Anne Lass