Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Fotol vasakul Edgar Johan Kuusik, paremal Hanno Kompus, keskel Leopold Tõnson ja Ferdinand Lindeman. Foto autor teadmata, 1911. EAM.7.4.125

Edgar Kuusik ja Hanno Kompus süstaretkel

1911. aasta juulis võtsid kolm Kalevi spordiseltsi liiget Leopold Tõnson, Voldemar Kuusner ja Ferdinand Lindemann teadaolevalt esimestena ette süstaretke Tallinnast Helsingisse. Haarava loo sellest avaldas Postimehes Annika Tallo, Ferdinand Lindemani tütretütar. Loomulikult ärgitas see järele tegema. „Parajasti siis, kui Wellamo peale endi laevakesi tellisime, tulivad sadamakail kaks tuttavat nägu süstadega nähtavale, ei teadnud kohe meelde tuletada, kus neid näinud oled, kui juba sula eesti keele tervitus neis Piritalt järele sõitnud noori Vironia mehi ära tunda laskis. Needki kalevlased olivad neljapäeva hommikul Aegnasse sõitnud, sealt vaikse ja ilusa ilma meelitusel end Revalsteini usaldanud, kust Porkkala poole sõidetud.“ (Kolm kanget süstadega üle lahe Soome: Voldemar Kuusneri reisikiri aastast 1911. Postimees, 8. juuli 2023). Need kaks uljast reisiselli olid arhitektuuritudengid Edgar Johan Kuusik ja Hanno Kompus. Vilumatusest ja oma jõudu ülehinnates olid noored mehed teekonna lõpus siiski sedavõrd väsinud, et jätkasid aurikul. „Nüüd Helsingis alles märkasid sõbrad, et neil Tallinna tagasisõiduks raha puudub. Mis teha! Siis meenusid neile Saarinen ja Lindgren. Ent visiidi tegemine kostüümis, mis koosnes ainult pükstest ja võrksärgist, ei tahtnud hästi minna. Kuna Saarinen tundus oma projektide järgi ligipääsmatuna, otsustati minna Lindgreni juurde … Lindgren võttis sõbrad puudulikust rõivastusest hoolimata sõbralikult vastu, andes neile kümme rubla ja paludes ka rulli jooniseid „Estonia“ ehitusele kaasa viia. Joonistest oli ehitusel muide alaline puudus.“ (Edgar-Johan Kuusik. Mälestusi ja mõtisklusi. I osa. (2011). Edgar Johan Kuusiku isiklikust arhiivist pärit fotol demonstreerib reisiseltskond juba kodus. Tekst: Anne Lass

Hanno Kompus, u 1930. aastate I pool. EAM 2.2.711

Tõnis Olbrei suvila Meriväljal

Merivälja aedlinna rajamist alustati 1924. aastal, selle asutamispäevaks loetakse 21. maid 1924. Samal aasta lõpul valminud hoonestuskavaga (arhitektid Ernst Kühnert ja Robert Natus) jagati Viimsi mõisalt saadud maa 300 krundiks. Merivälja kuulutati ametlikult avalikuks suvituskohaks, sinna võis rajada nii suvilaid kui ka aastaringseks kasutamiseks mõeldud elamuid. Esimesed elamud valmisidki juba 1925. aastal, 1937. aastaks oli enamik krunte hoonestatud. Suvitajate ja päriselanike seas oli nii sõjaväelasi, poliitikuid, ettevõtjaid, pangatöötajaid ja arvukalt teatriinimesi. Ajakirjanduses nimetati Meriväljat isegi näitlejate linnaks.

1930. aastal omandas Merivälja loodepoolsesse otsa krundi Tõnis Olbrei. Alo Põldmäe andmeil oli Tõnis Olbrei esimesi tallinlasi, kes alustas Eesti Vabariigis klaveritootmist, alul koos venna Jaaniga, hiljem iseseisva ettevõtjana. Olbrei Lääne tee äärde jäävale krundile nr 28 tegi suvila projekti Hanno Kompus, kes 1918. aastal oli lõpetanud Riia Polütehnikumi, kuid kes oma „tiibleva uudishimu“ tõttu tegutses edaspidi rohkem teatrilavastaja ja kunstikriitikuna. Meriväljale on Kompus projekteerinud veel vähemalt kaks suvemaja. Sealhulgas tema ja ta abikaasa, balletiõpetaja ja -tantsija Rachel Olbrei, suvila Hõbekuuse tänavas (hävis 1944). Tõnis Olbrei oli Rachel Olbrei onu, mis ehk seletab, miks ta suvila projekti tellis Hanno Kompuselt.

Ristkülikulise plaaniga suvemaja on kõrge katusega, mille alla mahtus täiendav eluruum, allkorrusel oli elutuba ja köök. Meriväljale iseloomuliku veidi saksapärase välisilme kujundasid erikujuline laudis ja luukidega aknad, päikesepoolsele otsaküljele elutoa suure akna alla oli kavandatud terrass.

Mingil põhjusel jäi suvemaja siiski ehitamata. Küll aga on Tõnis Olbrei ostnud 1932. aastal ka kõrvalkrundi, ehitades sinna lihtsa väheldase aiamaja. 1940. aastal on sellele tehtud laiendusprojekt, millel on Edgar Johan Kuusiku allkiri. Väike roheline majake, luukidel suured punased südamed rõõmustas möödujaid veel kümmekond aastat tagasi.

Mõlemad joonised saadi Olbreide perekonnalt 2018. aastal. Tekst: Anne Lass