Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Emil Urbel, 1991. EAM 5.4.79

Pärnu kino eskiisprojekt

Pärnu uue kino projekt on põnev näide 1990. aastatel kavandatud, kuid ehitamata jäänud arhitektuurist. Arhitekt Emil Urbeli (arhitektuuribüroo Urbel ja Peil) kavandatud kino projekt astus omamoodi dialoogi linna ajaloolise hoonestustraditsiooniga, kvartali planeerimise ja kinohoone mahtude paigutamisel võeti aluseks 18. sajandi lõpul Pärnu südalinnas kasutusel olnud maakasutuse moodulvõrk. Uus hoone kavandati amortiseerumise tõttu lammutamisele määratud kino Kiir asukohale. Kinohoonesse kavandati kaks saali, neist suurem pidi mahutama 420 ja väiksem 80 vaatajat. Tavapärasest avaramad publiku sissepääsu ja hajumisalad, samuti suurem kohviku ja abiruumide, ka lava pind, võimaldanuks hoonet erinevate ürituste korral paindlikumalt kasutada. Hoone viimasele, kolmandale, korrusele kavandati lisaks mitmetele kino tehnilistele, kontori- ja abiruumidele eraldi sissepääsuga majahoidja korter. Hoone viimistlusmaterjalidena plaaniti kasutada valget terrasiitkrohvi ja keraamilisi plaate, samuti ei puudunud projektist kaasajale omased metallraamid ja teraspiirded. Kinoesisest alast Vee tänaval pidi kujunema avar, jalakäijatele mõeldud ja autoliiklusele suletud, tänavaruum. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Kalle Vellevoog, Velle Kadalipp, 1994. EAM 5.4.76

Eesti Kunstimuuseumi võistlustöö

Võistlustöö „Pont du Parc” autorid nägid projekti asukohast lähtudes ühe võimalusena lähendada kahte asumit – barokse pargiga Kadriorgu ja nõukogudeaegset Lasnamäe paneelelamurajooni. Kunstimuuseumi põhikehand ulatub sillana üle Lasnamäe paeklindi, küündides sel viisil kahte erineva ajaloolise narratiiviga piirkonda. Piklikku põhihoonesse paigutati suurem osa ekspositsiooniruumidest, ümarasse ossa aga hoidlad ja teenindusruumid. Topograafiliselt ainulaadsesse asukohta kavandatud hoone esitamine aksonomeetrilises linnulennuvaates rõhutab sõnumit sillaehitajaks olemisest kahe piirkonna vahel. Kumu uus hoone realiseerus Pekka Vapaavuori võidutöö järgi, kuid juuresoleva töö paeklinti läbiva ideestik on Kalle Vellevoogi loomingus kandunud sarnaselt Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali lahendusse. Kollaažitehnikas joonise annetas arhitekt 2015. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

Fotograaf Erik Prozes. Kuulutuste tulp Lasnamäel Lindakivi silla juures 1993. aastal. EAM Fk 1033

Lasnamäe motiiv

See pole klassikaline arhitektuurifoto. Antud klõpsu Lasnamäe elukeskkonnast on teinud hoopis pressifotograafina tuntud Erik Prozes 1993. aastal. Prominentselt esiplaanile püütud kuulutuste tulbaga* on Prozes fotole jäädvustanud 1990ndate algusele ainuomase hõngu, miski, mida ei ole võimalik kuhugi teise aega paigutada. Omal kohal on ka suure osa kaadrist hõivav mudamülgas, mida fotograaf on pidanud kõige muuga võrdväärseks elemendiks autentse mulje edastamisel. See foto on postsotsialistliku üleminekuühiskonna karm, ent omajagu koomiline, kentsakal kombel pigem optimistlik kui pessimistlik dokument ning sellisena väärt kestma läbi aegade.

* Tulbal on tuvastatavad järgmised reklaamid: Galeriis “Sammas” (Vabaduse väljak 6) toimub skulptor Terje Ojaveri ja disainerist graafiku Linda Tamme näitus “Varjud & väravad”. Tallinna Toomkirikus toimub VII rahvusvaheline orelifestival, kus nähtavasti esitatakse peaasjalikult Händelit (mainitud on oratooriumi “Iisrael Egiptuses”). Eesti Ekspressi värskelt ilmuma hakanud kuulisa Magneet esikaanel figureerib eesti juurtega USA kunstnik-popstaar Kalev Mark Kostabi, kelle stiil (blondeeritud püstjuus, kitsehabe, päiksekad ja tõenäoliselt neoontoonides puhvis jope) oli 90ndatel üsnagi moes ka meie noorte lahedate seas.

Saime foto oma kollektsiooni 1994. aastal koos teiste Hommikulehes meie toonase direktori Karin Hallase artiklite juures ilmunud Prozese fotodega (negatiivid jäid autori valdusse).

Indrek Erm, 1991. EAM 5.8.2

Otepää veetorn-restoran

1990. aastate siirdeühiskonnas, mil liiguti kapitalistlikul turumajandusel põhinevasse majandussüsteemi, liideti utilitaarsele ehitisele sageli kommertskiht. Tehniliselt olid veetornid hüdrofooride tulekuga juba aegunud ja eraldiseisvana majanduslikult eba otstarbekad. Ent kõrgustesse viiva klaasliftiga kohvik linna kõrgeimas punktis mõjunuks väikelinnas värskendava suurlinliku elemendina. Verinoore arhitekti Ermi tehnitsistliku stilistikaga perspektiivjoonis oli osa eskiisprojektist, mida linnavõimu vahetuse tõttu ellu ei viidud. Tuši, kriidi ja grafiitpliiatsiga vormistatud joonistuse koos projekti ja tööjoonistega annetas arhitekt Indrek Erm 2015. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

Ado Eigi, 1990. EAM 54.1.21

Korterelamu Tallinnas

Tallinnas Kadriorus Raua ja Vilmsi nurgal asuv esinduslik korterelamu (koostöös Kaia Reinsaluga) valmis ilma nurgapealse mahuta. Raua tänava lõpus paiknev eestiaegne kortermaja (Karl Tarvas, 1936) kavatseti uue postmodernistliku hoonega siduda klaasgalerii ja silmatorkava nurgatorni abil. 1993. aastal valminud telgsümmeetrilise ülesehitusega hoonel on ajastule omane luksuslik ruumiprogramm: avaratele linnakorteritele pakub loodusega kontakti trepikojaga liituv talveaed. Projekti tellinud tekstiilitööstus Mistra kavandas elamusse ka oma esindusruumid koos müügisaaliga. Joonisel on kujutatud veel hiljem projekteerimata jäänud bürood ja nõupidamisruumi sisaldav klaasist katusegalerii. Ado Eigi arhiivi andis muuseumile 2015. aastal üle poeg Tanel Eigi. Tekst: Sandra Mälk

Arhitekt Mai Šein, 1990–1991. Makett: Peet Veimer. EAM MK 251

EAM 30 / Väike maketituur: Kaubanduskeskus Rovaniemis

1990. aastal korraldas Rovaniemi maakond konkursi kaubanduskompleksi ja hotelli rajamiseks Arktika keskuse vastu teisele poole Ounasvaara jõge. Kompleks pidi mahutama maakonnavalitsuse, hotelli, kaubanduskeskuse ja turu. Paari kilomeetri kaugusel asuv polaarjoon ja Jõuluvanamaa tuli tähistada sümboolse väravaga. Arhitektuurivõistluse võitis tollal Soomes töötanud arhitekti Mai Šeini töö, mille ta tegi Kari Poskiparta arhitektuuribüroo juures. Mai Šein ütleb oma töö kohta nii: “Lapimaa seostus mulle mägedega, seega tegin suure püramiidja hotelli ning väravana planeerisin hiiglasliku ažuurse maakera, mis paikneb sissesõidutee kohal. Polaarjooned olid eraldi tähistatud: alumine polaarjoon moodustas kõnnitee, millel sai liikuda, ülemisel polaarjoonel oli ära näidatud Rovaniemi linn. Kogu planeeritava ala kõrval paiknes vaba plats, kuhu osavõtjatel tuli omalt poolt pakkuda mingi idee. Kavandasin sinna ruudukujulise hoone ja nimetasin selle Nabatooriumiks. Graniidist sein jagab hoone diagonaalselt kaheks – ühele poole jääb pingviinidega lõunapoolus, teisele jääkarudega põhjanaba.” Majanduslanguse tõttu jäi kompleks ehitamata. Autor kinkis maketi Arhitektuurimuuseumile 2019. aastal. Tekst: Anne Lass

Vilen Künnapu, Ain Padrik, Maike Heido, 1994. EAM fond 66

Narva mnt ja Petrooleumi tänava maa-ala planeerimiskava

1994. aastal pöördus Künnapu & Padrik arhitektuuribüroo poole riigiettevõte “Eesti Kütus” ja palus lahendada korratu hoonestusega maa-ala Tallinna sadama lähedal. Selleks ajaks ootas ehitust Narva mnt äärde projekteeritud Eesti Metodiski kirik (toonase nimega Balti Misjonikeskuse kirik), millel oli tulevases planeeringus tähtis osa. Arhitektide pilgud suunati kirikust mere poole jäävale alale, kuhu ettevõte kavandas äri- ja büroohooneid koos elamukvartaliga. Kollaažitehnikas perspektiivvaate esiplaanil figureerivad bensiinijaam, hotell ja konverentsikeskus. Planeerimiskava üldidee seisneb kvartalisiseses radiaalsuses, mille teed lähtuvad kirikust. Kaarmotiiv läbib ka kvartali südamikus asuvaid ridaelamuid. Paraku andis majanduslikult kehval järjel ettevõttele viimse löögi 1994. aasta kütusehindade järsk tõus, millega tanklakett anti üle AS Shellile. Sellega jäi piirkonna suurejooneline terviklahendus sinnapaika. Vilen Künnapu oli nurgakvartali hoonestamisega loominguliselt seotud tegelikult juba 1991. aastal. Olud olid teps teistsugused ja piirkonda kavandati siis Ingeri-Soome Seltsi keskust. Ideeprojektis oli praeguse maamärgi, Eesti Metodisti kiriku, asemel konverentsikeskus ja kunstigalerii-kohvik. Ka selles planeeringus leidus oma koondumispunkt — vabaõhulavaga mägi, mille all asus maa-alune parkla. Hoonestuse ümber kavandas Künnapu välialad skultpuuride ja paviljonidega. Projektid pärinevad Künnapu & Padrik arhitektuuribüroo kollektsioonist, mille andsid arhitektid 2021. aastal muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

Andres Alver, Tiit Trummal, 1991. MK 223

AS Leverex ärikeskus

Pärnu maanteele endise aktsiaselts Kalev territooriumile kavandasid arhitektid Andres Alver ja Tiit Trummal 1991. aastal ärikeskuse. Aktsiaseltsile Leverex kavandatud büroohoone projekti iseloomustab selge vormigeomeetria, liigendatud fassaad ja äriarhitektuuri justkui lahutamatuks osaks kujunenud suur klaasist seinapind hoone ühel küljel. Isemoodi vimkana mõjub kõrghoone hoovipool asuva madala hooneosa otsa paigutatud nihkes hoonemaht. Ärihoone alumistele korrusele kavandati esindusruumid, kahe auditooriumiga konverentsikeskus, kohvikud ja baarid. Neljas kuni kümnes korrus planeeriti büroopindadeks, järgnevale korrusele konverentsiruumid ja saunad koos restoraniga. Viimasele, kaheteistkümnendale korrusele kavandati ruumika väliterrassiga restoran. Hoone katusele planeeriti rajada helikopterite maandumisplats. Ärihoone kõrvale kavandati teraskaarfermidele toetuva silinderkatusega kaubanduskeskus koos näidiste halliga. Leverexi ärihoone on ajastutruu näide 1990. aastate esimeses pooles kavandatud, kuid ehitamata jäänud projektist. Maketi annetas muuseumile arhitekt Andres Alver 2016. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha rohkem)