Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Ain Padrik, 1983, 1984. EAM 55.1.3 ja 55.1.4

Romantiku maja – Füüsiku maja

1970. aastate lõpul ja 1980. aastate alguses oli tajuda arhitektuuris ja eriti eramuehituses orienteerumist ajaloolistele eeskujudele, mis suhestuks paiga või tellijaga. Eramu projekteerimine andis oma autonoomsuses katsetamiseks väljendusvabadust ning püstitas intrigeeriva ülesande tõlgendada tellija isikut läbi arhitektuuri. Ain Padriku Romantiku maja (1983) võttis eeskuju 19. sajandi Inglise Arts and Crafts´ liikumisest, mis ülistas käsitöönduslikku, ja tihti – nagu siingi – keskajalikke motiive romantiliste tornikeste ja keerulise katusemaastikuga. Roosades toonides Füüsiku majal (1984) on konkreetsemad mahud, mis lähtus rangest tellijast. Maja tellis füüsik, kes ei soovinud suuri aknaid vaid palju seinapinda ja hämarat siseruumi. Tundliku perspektiivjoonisega kaasnesid põhjalikud tööprojektid, saadi ka ehitusluba, kuid maja valmis ei ehitatud.
Tööd kinkis Ain Padrik muuseumile 2016. aastal. Tekst: Sandra Mälk

EKE Projekt, 1970–1980ndad. EAM

Elamute ja suvilate tüüpprojektid

1966. aastal kolhooside poolt ellu toodud EKE Projekt (Eesti Kolhoosiehitus) tegeles maapiirkondade arhitektuuriga. Büroo projekte tutvustavad voldikud andsid hooneehitajale ja kooperatiividele näpunäiteid elamu ehitamiseks, ent nende hulgast leiab ka poode ja juurviljakeldreid.
Monteeritav aiamaja Raul (insener Rein Randväli) põhiidee seisnes lihtsasti ehitatavuses. Selle äratuntavalt kolmnurkse kujuga maja alumisel korrusel paiknesid elutuba, köök ja tualettruum ning ülemisel korrusel väike magamistuba. Pereelamu Kauplus Raja-3 (arhitekt Ants Mellik) ühendas kahte funktsiooni – esimesele korrusele paigutati pood koos köögi, elutoa ja garaažiga. Keldris paiknesid laoruum, saun ja abiruumid; ning teisel korrusel magamistoad. Viietoalisest ühepereelamust Ants-5-st kujunes 1980. aastatel erakordselt menukas projekt (arhitekt Ants Mellik). Hoone fassaade katsid kombineeritult silikaltsiitkivi ja puit. Ants-5 varieerus mitmeti, näiteks keldriruumide jaotuse osas. Ühepereelamute juurviljakelder (Toomas Lukk, Ants Mellik ja Jaan Mõttus) oli kavandatud osaliselt maa-alusena. See tsementrajatis kavandati viies eri suuruses – väiksemad peredele ja suuremad müügiks minevatele juurviljade hoidmiseks. Katus kaeti murumätastega. Muuseumi abikogus on ligikaudu 100 EKE Projektis kavandatud hoone infovoldiku. Tekst: Maria Pöppönen

Eesti Maaehitusprojekt, 1980ndad. EAM

Eesti Maaehitusprojekti tüüpkavandid

Eelnevas postituses tutvustatud EKE Projekti loominguga sarnaselt valmistas maapiirkondadesse projekte ka Eesti Maaehitusprojekt (EMP), seda alates 1951. aastast. Laia haardega büroos koostati põhjalikkusega nii elamuid kui ka abihooneid. Ado ja Niina Eigi aiamaja projekt “A85-8” koos kuuri ja kasvuhoonega kuulus suurde hoonete seeriasse “A-85“, mille kavandamises osalesid mitmed arhitektid. Selle  25,5 m2-se aiamajaga käib kaasas ka panipaigaga kasvuhoone. Aiamajas on köök ja kaminaga eluruum, mille ühes servas asub magamislavats. Teisel korrusel paikneb kaldkatuse all pisike magamistuba. Otsaküljel olevat verandat võis ehitada ka terrassina. Samast ajast pärineb arhitekt Priit Kaljapulki 1989. aastal kavandatud pereelamu projekt “Puravik“, mis on täielikult väljaehitatud keldriga ja selles asuvad kuus eluruumi, sahver ja saun. Värvikaid nimesid kannavad teisedki projektid nagu “Bruce“, “No-Spa“ ja “Programm“. Muuseumis on hoiul üle 20 Eesti Maaehitusprojektis koostatud voldiku. Tekst: Maria Pöppönen

Toomas Rein, 1983. EAM 48.2.9

Elamu Nirvaana

Rahvaravitsejale Vigala Sassile (Aleksander Heintalu) Saaremaale kavandatud elamu sisaldab rohkesti spirituaalseid sümboleid. Tellija eesmärk oli kujundada sellest üleloomulike võimete pelgupaik. Ruumiprogrammi juhtmotiiv seisneb neljas astroloogilises põhielemendis ja kuldlõike proportsioonis. Rein on tähtsustanud töö kunstilist väärtust: aksonomeetriat täiendavad arhitektuuri teised kujutamisviisid, kahel pool maja liituvad servadest lõiked, plaanid ja vaated. Sellises arhitektuurigraafikas võib näha soovi astuda kõrvale levinud ametlikust projekteerimispraktikast ja ülendada arhitektuurijoonise rolli arhitektuuris. Joonise annetas Toomas Rein muuseumile koos mitmete teostega 1990.–1980. aasta loomingust. Tekst: Sandra Mälk

Avo-Himm Looveer, 1982. EAM K-48

Augustitorm arhitektuuris

Paneelelamute piirkondade massilise rajamisel Tallinna muutus 1970.–1980. aastatel küsitavaks uusrajoonide suhe linna ajalooliste kihistustega. Üldisi arengusuundi kritiseerides käidi välja, et heas elukeskkonnas peaksid arhitektuursed lisandused arvestama linlikku paljusust. Vanalinna silueti taustal meres hulpivad monoliitsed ehitusdetailid Avo-Himm Looveeri töös osutavad Lasnamäe kiirele rajamisele. Tema visioonis väljub see asumi piiridest ja näitab tehiskeskkonda üleilmses mõõtkavas; asumi häving loodusjõudude meelevallas viitab omakorda murrangule selles, kuidas arhitektuurist mõeldakse. Akvarelli soetas muuseum 2010. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Fotograaf Johannes Külmet. Ametiühingute maja fuajee ja saal. EAM Fk 7414 ja 7415 (kliki fotol, et näha galeriid)

Ametiühingute Maja interjöörid

1982. aastal valminud ja juba 20 aastat hiljem lammutatud Ametiühingute Maja (arhitekt Henno Sepmann, sisearhitekt Kirsti Laanemaa) oli vast üks nägusamaid hilisnõukaaegseid ehitisi Tallinna kesklinnas. Paljud kindlasti mäletavad hoone paiknemist linnaruumis ERKI kõrval (praegu asuvad selle kohal City Plaza ja nn Euroopa Maja), ent interjöörid kipuvad teadvustest kiiremini kaduma, eriti kui kokkupuude on olnud napp või üldse olemata. Fotodel näete Ametiühingute Maja luksuslikku ja omajagu kafkalikkugi fuajeed ning 400 kohalist konverentsisaali.

Fotod annetas meile Eesti Projekt 2003. aastal (nõukaaja suurim projekteerimisbüroo tegutses iseseisvumisjärgselt kuni aastani 2006 aktsiaseltsina, siis aga ühineti teiste ettevõtetega ning üheskoos moodustati tänagi tegev AS Sweco Projekt).

Johannes Külmet (1922–2003) oli Eesti Projekti palgaline fotograaf ning vaieldamatult üks läbi aegade andekamaid Eestis tegutsenud arhitektuurifotograafe.

Andres Alver, Leonhard Lapin, 1982. EAM 5.4.70

Rovaniemi Arktika keskuse võistlustöö

Arktilise looduse, ajaloo ja kultuuri laiemaks tutvustamiseks korraldatud rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel osales kaheksa riiki põhjapoolkeralt, nende seas ka Nõukogude Liit, mille kolm tööd esitati Eestist. Projekti „CDF” autorid ammutasid inspiratsiooni Caspar David Friedrichi maalilt „Laevahukk Arktikas”. Kaht erineva suunitlusega Arktika muuseumi ja Lapi maakonnamuuseumi ühendava hoone vormis leiab otsese seose kokkukuhjunud rüsijääga. Ideed Põhjala loodusjõudude meelevallas olekust võimendab krundi looduslikku reljeefi jälgiv, järsul jõekaldal paiknev hoonestus. Juuresoleva aksonomeetrilise joonisele lisaks on projektis veel kaheksa suureformaadilist tööd, mille tõid autorid muuseumisse 2008. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Paide kultuurimaja makett, 1986. EAM MK 91

EAM 30 / Väike maketituur: Paide kultuurimaja makett

Paide kultuurimaja projekteeriti tollases Eesti Maaehitusprojektis 1984–85. Projekti autor on arhitekt Hans Kõll, konstruktorina töötas kaasa Rein Üts. Fassaadi roosakna vitraaži kavandas kunstnik Kaarel Kurismaa. Kultuurimaja unikaalsed interjöörid on sisearhitektide Tiiu Pai ja Taimi Rõugu looming, vitraažid kunstnik Kalev Roometilt. Esinduslik hoone Pärnu ja Tööstuse tänava nurgal, kuhu pidi tulema Paide uus ühiskondlik keskus, valmis 1987. 1988. aasta 1. jaanuari „Sirp ja Vasar“ avaldas esilehel fotod uuest kultuurimajast ja kirjutas:

„Järvakate unistus on täitunud – 27. detsembril avati Paide rajooni kultuurimaja. Eesti suurim, Eesti parim. Kiirelt ja hästi ehitatud, tellijale antud pool aastat enne tähtaega – taoline peaks olema perestroikahoog teistelgi ehitustel, eriti kultuuriobjektidel.“

Vaatamata sellele, et hoonele heideti toona ette ebamastaapsust ning rahutut fassaadiviimistlust, tunnistati ta 1988. aasta parimaks ehitiseks. Paide kultuurimaja (nüüd Paide Muusika- ja Teatrimaja) on seniajani toiminud oma algses funktsioonis ning säilitanud algupärase välisilme ning interjöörid. 2016. aastal tunnistati hoone kultuurimälestiseks. Paide kultuurimaja 1:100 maketi valmistasid Rein Koster ja Ants Anari, muuseumisse jõudis see 2001. aastal. Tekst: Anne Lass

 

Marika Lõoke, 1981. EAM MK 227

EAM 30 / Väike maketituur: Tallinna Reaalkooli juurdeehitus

Tallinna Reaalkool saab tänavu 140 aastaseks. Kool asutati 1881. aastal, samal aastal korraldati ülevenemaaline arhitektuurivõistlus koolimaja projekti saamiseks. Konkursi võitis baltisaksa päritolu Moskva arhitekt Max Hoeppener (1848–1924). Ehitusprojekti juures oli Hoeppenerile abiks tollane Tallinna linnainsener Carl Gustav Jacoby. Esimene koolimajaks projekteeritud hoone Tallinnas valmis 1884. aastal.

Sajand hiljem, aastal 1981, toimus konkurss koolimaja juurdeehituse ideekavandi saamiseks praeguse spordiplatsi asukohale. Võistlusele tuli 13 tööd. Esikoha pälvis arhitektide Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekt märgusõnaga „Kivirünta“ (EAM 41.1.10), teise koha Kullervo Kliimandi töö „Poiss“. III preemia said kaks võistlustööd: Kiira Soosaare, Siiri Kasemetsa ja Jüri Karu võistlustöö „Imelik“ ning Marika Lõokese projekt „Koolimaja“. Ajakirjas Ehituskunst iseloomustab ajakirja toimetaja, arhitekt Ado Eigi seda nii: „Võistlustöö „Koolimaja“ (autor Marika Lõoke) pakkus atraktiivselt mänguliste, postmodernistlikus laadis heal professionaalsel tasemel väljapeetud fassaadide ja ekspressiivse plaanilahenduse kõrval ka huvitava nurgalahenduse häälestumiseks M. Gorki nim. Raamatukoguhoonega (praegu Tallinna Keskraamatukogu – A.L.).“ Aasta hiljem sai Marika Lõoke III preemia ka Kreutzwaldi nim Riikliku Raamatukogu uue hoone konkursil. Arhitektuurimuuseumi kogusse kuuluvat raamatukogu võistlusmaketti saab näha peatselt avataval näitusel Rahvusraamatukogus. Koos mitme teise maketiga annetas autor need muuseumile 2017. aastal. Vt ka „Ehituskunst. Teine-kolmas, 1982–1983.“ Tekst: Anne Lass

 

EAL-i dokument 1989. aastal. EAM 10.4.9

Eesti Arhitektide Liidu taasasutamise pidulik dokument

Eesti Arhitektide Liit oli loomingulistest ühendustest esimene, kes püüdles 1980. aastate lõpus sõltumatuse poole ning lõi lahku üleliidulisest NSVL Arhitektide Liidust. Esimene teedrajav otsus võeti vastu ühel 1987. aasta novembrikuu päeval, kui koguneti arutlema ühingu tegevuse üle. Arhitektid langetasid otsuse, et nüüdseks tuleb loomingulise liidu algusaajaks mitte enam arvestada 1944. aastat vaid Eesti Arhitektide Ühingu loomise päeva 8. oktoobrit 1921. Järgmisel aastal võeti arhitekt Leonhard Lapini eestvedamisel nõuks iseseisva ühinguna jätkata, mille jaoks koostati 1989. aasta 27. juuniks pidulik ürik, mis on juuresolevail piltidel vaadeldav. See kaunis kalligraafilise teksti ja arhitektide allkirjadega dokument sai aluseks 1989. aasta novembris registreeritud ametlikule põhikirjale, mille toel valis EAL-i üldkogu uue eestseisuse ning liidu esimeseks esimeheks arhitekt Ike Volkovi. Paberdokumenti kooshoidva nahkehistöö meister on Aime Pralla. EAL andis üriku muuseumile hoiule 1998. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)

Avo-Himm Looveer, 1983. EAM 4.1.6

Pirita Purjespordikeskuse jahtklubi

1980. aasta olümpiaregati eel rajati Tallinna hulganisti olümpiaehitisi, millest mahukaim oli suur purjespordikompleks. Pirita jõe suudmesse ehitatud keskusse kavandas Looveer jahtklubi hoone, paigutades selle nutikalt jõele eenduvale neemele, mis vaatas otse jõe vastaskaldale kavandatud publikualale. Joonis kujutabki klubihoone vaadet üle jõe. Algne tušijoonistus on paljundatud ja koloreeritud pliiatsitega ning valminud peale ehituse valmimist eksponeerimiseks Soomes arhitektuurinäitusel (1984). Avo-Himm Loover töötas projektiga 7 aastat. Soome Arhitektuurimuuseum andis joonise 1993. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

Ignar Fjuk, 1982. EAM 5.4.61

Linnahalli plats & Merepargi Taimelinn Tallinnas

Tallinna linnahall valmis 1980. aasta olümpiamängude eelses ehitustuhinas, kuid hoone ümbruse kavakohase arendamiseni ei jõutud. Piirduti elektrijaama ja kaubasadama vahelise ala puhastamisega tehaste tootmisjääkidest ja vedelevatest betoonplokkidest. Samas elavnesid arutelud seni piiritsooni kuulunud ja suurtehaste hallatud rannikuala avatusest linnarahvale. Ignar Fjuk kavandas linnahalli ümber haljastatud pargiala, milles on koht ka arhitektuursetel vormidel – väravatel ja paviljonidel. Oma visiooni esitles ta 1983. aastal Tallinna Kunstisalongis toimunud Tallinna kooli grupinäitusel. Tuši- ja guaššitehnikas töö andis autor muuseumile 2002. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Vilen Künnapu, Ain Padrik, 1987. EAM 41.1.16

Vanalinnastuudio hoone Tallinnas

Tallinna vanalinnas õpetajate majas tegevust alustanud komöödiateater Vanalinnastuudio sai legendaarse lavastaja Eino Baskini juhtimisel niivõrd populaarseks, et 1980. aastate keskel võeti plaani teatrile oma maja ehitamine. Ühe võimaliku kohana kaaluti Viru tänava algust, kus oli üks krunt (praegu De la Gardie kaubamaja, 1999) pikka aega tühjalt seisnud. Uus, 200-kohalise saaliga teater kavandati black box’i tüüpi ja kõrge pööningukorrusega, kust saaks tõmmata dekoratsioone alla lavale. Postmodernistlik hoone jäi uue riigikorra tuleku järel rajamata. Fotoplanšett koos plaanide ja lõigetega jõudis muuseumisse 2005. aastal arhitektuuriajaloolase Liivi Künnapu vahendusel. 2021. aastal andis arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik oma sisuka arhiivi, sealhulgas digikollektsiooni, muuseumile üle, mis on korrastatud ja jõudnud arvele võtmise lõpufaasi. Tekst: Sandra Mälk

 

Tiina Tallinn, Ell Väärtnõu, Arvi Aasmaa, insener Rein Karilaid, 1989. EAM 5.1.21

Tallinna Mere puiestee kaubanduskeskuse võistlustöö

Seni kinnise Rotermanni kvartali tehase territooriumi paremaks liitmiseks linnaruumiga korraldati alale arhitektuurivõistlus – kvartalist pidi saama Tallinna peamine kaubandus- ja teeninduskeskus. Võistlustöö „Foorum” kese on poolkaarekujuline turuväljak, mis on moodne tõlgendus Rooma ajaloolisest foorumist koos selle ümber paiknevate kitsaste turupaviljonidega. Klassikalise foorumi kohaselt on turg ka suhtluskoht erinevate koosviibimiste ja poliitiliste debattide jaoks, mida rõhutab väljaku keskel asuv kollaaždetail huultest kui kommunikatsioonivahendist. 1993. aastal andis Tallinna Linnavalitsus võistluste komplekti muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

Leonhard Lapin, 1986–1988. EAM fond 68

Graafiline sari “Eesti ehituskunst”

29. detsembril tähistanuks Leonhard Lapin oma 75. sünnipäeva. Lapini pärandile on iseloomulik julge modernistlik arhitektuur, ent tema looming ei piirdunud kaugeltki vaid sellega. Leonhard Lapin on välja andnud luulekogumikke ja olnud silmapaistev kunstiuuendaja. Äratuntav on tema pop-kunsti mõjutustega graafika, omanäoline arhitektoonika linnaruumis ja kunstisaalides. Leonhard Lapin on arhitektuurimuuseumile läbi aastate lahkelt toonud oma projekte ja kunstiteosed. Sel aastal saabusid siia tema pärandusega koduarhiivis olevad arhitektuurijoonised. Südamliku täiendusena kinkisid Leonhard Lapini poeg ja tütar muuseumile isa 5 värvilist kõrgtrüki tehnikas graafikat 1980. aastatest. Sari kannab nime “Eesti ehituskunst” ja kujutab erinevate meistrite loomingut 20. sajandi alguskümnenditest: Nikolai von Glehni Palmimaja, Georg Hellati juugendlikku vana Endla teater-seltsimaja, rahvusromantilist Kalevi Jahtklubi Pirital (Karl Burman), Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni Riigikogu hoonet ning Artur Perna projekteeritud Tallinna 21. Kooli. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha kõiki 5 kunstiteost)

Toomas Rein, 1983. EAM 48.2.8

Saun Kobelas

Arhitekt Toomas Reinu kavandatud ekspressiivse vormiga Linda kolhoosi saun Võrumaal Kobela alevikus on Eesti maa-arhitektuuri üks erilisemaid näiteid. Liigendatud hoonemahtudega kahekorruselisele saunahoonele annavad iseloomu ümarad nurgad ja kõrge punane viilkatus, valge krohviga kaetud fassaadile lisavad kontrasti akende ja uste punast värvi puitdetailid. Ehitise skulpturaalne eksterjöör peegeldub ka sisearhitekt Aulo Padari kavandatud interjööris. Hoone esimesel korrusel paiknesid puhkeruumid koos kaminanurgaga, abiruumid ja sisebassein. Teisele korrusele viis keerdtrepp, seal asusid leili- ja pesuruumid. Kuumast saunast sai jahutavasse basseini mööda kahe korruse vahel asunud liuteed. Teiselt korruselt sai ka hoone terrassile, sealt suundub liutee koos trepiga sauna kõrval asuvasse tiiki. 1990. aastate alguses toimunud ümberehituste käigus muudeti osade ruumide funktsiooni ja hoones tegutses klubi – sisebassein kaeti põrandaga ja liutee lammutati, kinni ehitati teise korruse valgusšahti auk ja klaaskatus.
Kobela sauna kujutaval planšetil sulab kokku arhitektuur, geomeetria ja abstraktne maalikunst – mustvalged arhitektuurifotod on paigutud korrapärasesse ruudustikku, kuldse värvikihi ja kirkate värvilaikude alt kumab hoone lõige ja põhiplaan. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Veljo Kaasik, 1982. EAM K 31

Dialoog „Klient-arhitekt“

Veljo Kaasiku töö „Klient-arhitekt“ on visuaalne kahekõne arhitekti ja tellija vahel. Tartus Nisu tänaval asuva eramu projekteerimisprotsessi kujutav teos näitab tabavalt kuidas hoone valmib ambitsioonika arhitekt ja nõudliku tellija koostöös, mõlemad osapooled on alates hoone kavandamisest kuni selle valmimiseni üksteisega seotud. Arhitekti lennukaid ideid mõjutavad asjaosaliste ristuvad mõttekäigud ja teineteisest tihtipeale erinev ilumeel. Tööde käigus kohanetakse, tehakse kompromisse ja lahkarvamuste vahel leitakse kuldne kesktee. Lõpptulemus on algselt plaanitust vähem või rohkem erinev. Veljo Kaasiku töö oli üleval Tallinna Kunstihoone salongis toimunud kümne arhitekti näitusel (näitus 23.12.1982–9.01.1983). Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Andres Siim, 1989. EAM 5.4.9

Arhitektide maja

Tallinna vanalinna Apteegi tänavale sõja ajal hävinud hoonestuse asemele planeeritud arhitektide majast pidi kujunema Eesti arhitektuurielu keskus. 1989. aasta kevadel lõppenud arhitektuurikonkursi 11 võistlustöö seast tõusis esile arhitekt Andres Siimu kavand „Eclipse“, mis vastas enim arhitektide maja visioonile ja pälvis konkursil I preemia. Hoone kavandamisel vanalinna pidi lähtuma ajalooliselt välja kujunenud kinnistute struktuurist ja ehitusjoonest, uusehitis pidi väärikalt esindama kaasaja arhitektuuri seejuures pidi hoone maht, fassaadi liigendus ja katusemaastik sobituma vanalinna miljööga. Žürii tõstis esile Siimu kavandatud arhitektide maja välise ja sisemise ruumilahenduse vastavust lähteülesandes püsitatud eesmärkidele ning hoone mitmekihilist ja huvitavat plaanilahendust. Vanalinnale omased kitsad kinnistud peegeldusid selgelt hoone fassaadijaotuses, iseloomu lisasid erikujulised aknad ja kollane eenduv hooneosa. Lisaks töö- ja koosolekuruumidele planeeriti arhitektide majja saal ja raamatukogu, kinoprojektsiooni-, arhiivi- ja näituseruumid ning keldrikorrusele kohvik-klubiruum. Kuigi hoone arhitektuurilahendus sai positiivse tagasiside, oli projekti edasine käekäik keeruline. Unistus arhitektide oma majast takerdus ametkondade bürokraatia, ehitus- ja finantsküsimuste taha. Tähelepanuväärne projekt jäi teostamata. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Peep Jänes, Henno Sepmann, Rein Kersten, Loona Kikkas, 1986. EAM 5.4.35

Ooperi- ja balletiteater

Tallinna uue ooperi- ja balletiteatri asukohaks pidi saama 1983. aastal vastu võetud detailplaneeringu kohaselt Süda tänava piirkond – Pärnu maantee, Süda tänava ja planeeritud Rävala puiestee pikenduse ristumiskoht. Kutsutud arhitektuurikonkursi võitsid 1984. aastal arhitektid Peep Jänes ja Henno Sepmann, aasta hiljem asuti võidutöö alusel kaasaegsetele nõuetele vastavat ooperiteatrit projekteerima. Jänese ja Sepmanniga liitusid arhitektid Rein Kersten ja Loona Kikkas. Kesklinna tuiksoonele planeeritud teatrihoone projekt oli suurlinlikult suurejooneline. Teatrihoone efektseimaks, õhtuhämaruses säravaimaks, osaks pidi kujunema kumera vormiga klaasfassaad, mille astmelisus oli vastavuses suure saali rõdukorrustega. Hoone keskosa pidi kroonima jõulise vormiga lavatorn. Tasakaalustamaks ehitise mastaapsust oli hoone materjalivalik ja selle värvitoonid tagasihoidlikud: hall peegeldav klaas, hõbehall glasuurtellis ja dolomiit, olles dialoogis Tallinna linnamüüri ja ajaloolise hoonestuse kuvandiga. Teatrihoone nelja rõduga suur saal pidi mahutama 1100 pealtvaatajat. Monumentaalse kultuurihoone asukohavalik põhjustas ühiskonnas aktiivse arutelu, oli nii uue teatrimaja kirglikke pooldajaid kui tulihingelisi vastuseisjaid. Uus ooperiteater oleks oluliselt muutnud Süda tänava piirkonna linnaehituslikku miljööd, ehitusele oleks ette jäänud olemasolevad hooned ja hulga puid, sealhulgas looduskaitsealune hõlmikpuu. Viimase säilitamiseks kavandati ooperiteatri ette haljasala. Mitu aastat väldanud ooperiteatri projekteerimine lõpetati 1988. aasta novembris. Tekst: Anna-Liiza Izbaš