Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Fotol vasakul Edgar Johan Kuusik, paremal Hanno Kompus, keskel Leopold Tõnson ja Ferdinand Lindeman. Foto autor teadmata, 1911. EAM.7.4.125

Edgar Kuusik ja Hanno Kompus süstaretkel

1911. aasta juulis võtsid kolm Kalevi spordiseltsi liiget Leopold Tõnson, Voldemar Kuusner ja Ferdinand Lindemann teadaolevalt esimestena ette süstaretke Tallinnast Helsingisse. Haarava loo sellest avaldas Postimehes Annika Tallo, Ferdinand Lindemani tütretütar. Loomulikult ärgitas see järele tegema. „Parajasti siis, kui Wellamo peale endi laevakesi tellisime, tulivad sadamakail kaks tuttavat nägu süstadega nähtavale, ei teadnud kohe meelde tuletada, kus neid näinud oled, kui juba sula eesti keele tervitus neis Piritalt järele sõitnud noori Vironia mehi ära tunda laskis. Needki kalevlased olivad neljapäeva hommikul Aegnasse sõitnud, sealt vaikse ja ilusa ilma meelitusel end Revalsteini usaldanud, kust Porkkala poole sõidetud.“ (Kolm kanget süstadega üle lahe Soome: Voldemar Kuusneri reisikiri aastast 1911. Postimees, 8. juuli 2023). Need kaks uljast reisiselli olid arhitektuuritudengid Edgar Johan Kuusik ja Hanno Kompus. Vilumatusest ja oma jõudu ülehinnates olid noored mehed teekonna lõpus siiski sedavõrd väsinud, et jätkasid aurikul. „Nüüd Helsingis alles märkasid sõbrad, et neil Tallinna tagasisõiduks raha puudub. Mis teha! Siis meenusid neile Saarinen ja Lindgren. Ent visiidi tegemine kostüümis, mis koosnes ainult pükstest ja võrksärgist, ei tahtnud hästi minna. Kuna Saarinen tundus oma projektide järgi ligipääsmatuna, otsustati minna Lindgreni juurde … Lindgren võttis sõbrad puudulikust rõivastusest hoolimata sõbralikult vastu, andes neile kümme rubla ja paludes ka rulli jooniseid „Estonia“ ehitusele kaasa viia. Joonistest oli ehitusel muide alaline puudus.“ (Edgar-Johan Kuusik. Mälestusi ja mõtisklusi. I osa. (2011). Edgar Johan Kuusiku isiklikust arhiivist pärit fotol demonstreerib reisiseltskond juba kodus. Tekst: Anne Lass

Armas Lindgren, Wivi Lönn, 1912. EAM 1.4.1 ja 1.4.16

Estonia teatri- ja kontserdimaja interjöörid

Juugend-klassitsistlikud akvarelljoonistused restoranist, raamatukogutoast ja fuajeest kuuluvad Estonia teatri- ja kontserdimaja sisearhitektuurse lahenduse komplekti. Eesti rahva sümboliks kujunenud rahvusteatrist kujunes oluline kultuurikants ja üks suuremaid ehitisi toonases Tallinnas. Fuajeed kaunistavad maskaroonid, uhked lühtrid ja värske ilminguna moekad uusklassitsistlikud kannelüüridega pilastrid. Teatri fuajee kujundus sai lõpuks siiski teise ilme. 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel hävinud teater taastati Alar Kotli projekti järgi (valmis 1951). Algseid juugendlikke interjööre asendas stalinistliku klassitsismi võtmes sisekujundus. Joonised jõudsid muuseumisse 1993. aastal instituudist Eesti Ehitusmälestised. Tekst: Sandra Mälk

Karl Burman vanem. EAM fotokogu ja EAM 1.2.2

EAL 100 / Karl Burman

Sel aastal tähistab 100. juubelit Eesti Arhitektide Liit, mis alustas Eesti Arhitektide Ühinguna. Piduliku sündmuse puhul keerame aja tagasi ja vaatame mõnda neist ühisele mõttele jõudnud 15 arhitekti, kes 1921. aasta oktoobris loomeliidu asutamiseks kokku tulid, et koondada spetsialiste ja muuta ehitatud keskkond kvaliteetsemaks. Kes olid need Arhitektide Ühingu asutajaliikmed ja millised tööd neil parasjagu käsil olid?

Alustagem Eesti rahvusromantismi suurkujust Karl Burman vanemast (1882–1965). Karl Burman oli loominguline isiksus, kirglik akvarellist, kes armastas maalida linnavaateid, käis mitmes kunstikoolis ning asus arhitektuuri õppima Peterburi Kunstiakadeemiasse (1902–1909). Tallinnasse tulles asutas ta koos kolleegi Artur Pernaga oma arhitektuuribüroo. Arhitektide Ühingu loomise hetkeks 1921. aastal oli ta teenekas projekteerija oma äratuntava stiiliga, kes pidas tähtsaks ehituses seost loodusega ja kohalike materjalide kasutust. Burmanil oli ette näidata Kalevi jahtklubi Pirital (1911–1912), Eesti paviljon Helsingi messil (1920) ja nagu ka sajandi alguses jõudsalt kasvav linn väga vajas – mitmed suurlinna väärilised kivist üürimajad Tallinna vanalinnas ja kesklinnas. Burmani nimi kõlas ka eratellijate seas, kellest fotograaf Jaan Riet 1913. aastal nüüdseks Burmani ühe tuntuima elamu tellis. Viljandis asuvas elamu-ateljees paistab silma arhitekti romantiline käekiri, mida rõhutas kõrvuti olek Posti tänava klassikalisemate hoonetega. Hoone on juugendlikult sundimatu planeeringuga: ateljeeruumid asusid alumisel ning fotolaborid ja elutoad mansardkorrusel. Viiluvälja kaunistab A. Perna & K. Burmani arhitektuuribüroo üks lemmikkaunistusi – päikesemotiiv. Siin näha olevad sinitrükis lehed on originaaljoonise negatiivid, mida koloreeriti punase pliiatsiga. Tema hilisemasse loomingusse kuuluvad 1920. aastatel projekteeritud silmapaistvad hooned nagu Eesti Panga Viljandi osakonna (1926, hävinud) ja Tartu osakonna hoone (1935, koos Arnold Matteusega), hulgaliselt kivist linnamaju ning Saku aedlinna planeering (koos A. Pernaga). Varem on põhjalikumalt liidust ja selle asutajatest kirjutanud Mait Väljas: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/arhitektid-juubeldavad/  Tekst: Sandra Mälk

Paul Mielberg, 1913. EAM K 37

Kellomäki motiiv

Paul Mielberg, Tartu ülikooli arhitekt ja õppejõud 1922–1940, sündis 18. märtsil 1881. aastal Tbilisis, kus ta isa, Viljandimaalt pärit Johannes Mielberg, oli füüsikaobservatooriumi direktor. 1899–1901 õppis Paul Mielberg Riia Polütehnilises Instituudis, edasi Peterburi Kunstide Akadeemias, saades 1910. aastal kunstnik-arhitekti diplomi. Pärast lõpetamist töötas Mielberg mitme nimeka Peterburi arhitekti juures. 1911–1918 oli ta vastutava arhitektina Rootsi päritolu arhitekti Fredrik Lidvali teenistuses (paar aastat enne teda töötas Lidvali abilisena ka Karl Burman), osaledes Peterburi juugendarhitektuuri selliste tähtobjektide nagu Aasov-Doni pank ning krahv Tolstoi üürimaja projekteerimisel ja ehitustööde juhtimisel. 1922. aastal tuli Mielberg Tartusse, temast sai Tartu Ülikooli ehitusõpetuse dotsent ja ühtlasi ülikooli arhitekt. Tema kavandi järgi või juhendamisel ehitati või rekonstrueeriti enam kui tosin ülikoolile kuulunud hoonet. Paul Mielbergi rollist ülikooli arhitektina kirjutas ülevaatliku artikli kunstiteadlane Andres Kurg 18. detsembri 1996 Postimehes „Arhitektist, kes kujundas ülikooli ja Tähtvere linnaosa“.

Paul Mielberg lahkus Eestist 1941 ja suri 1942 Saksamaal.
2010. aastal kinkis arhitekti tütar Olga Kompus muuseumile viis oma isa akvarelli aastatest 1911–1913. Visandilaadsetel juugendliku käekirjaga romantilistel maastikuvaadetel on Kellomäki – 20. sajandi alguskümnendi populaarne suvitus- ja väljasõidukoht Karjalas Soome lahe ääres umbes 40 km Peterburist. Meeleolukaid vaateid toonasest Kellomäkist vt videost: https://www.youtube.com/watch?v=1ACNcIEXRIM

Tekst: Anne Lass

 

Wivi Lönn ja Armas Lindgren, 1911–1912. EAM 1.4.1

Estonia teatri interjöörikavandid – Wivi Lönn 150

Estonia teatrimaja konkurss tõi võidu soome arhitektidele Wivi Lönnile (1872–1966) ja Armas Lindgrenile (1874–1929), kelle projekti järgi valminud hoone avati pidulikult 1913. aastal. Wivi Lönn, kellel ühe esimese naisena Soomes oli oma arhitektuuribüroo, töötas sageli oma kursusekaaslase Armas Lindgreniga ning tandem jätkas ka siin oma väljakujunenud tööjaotust. Lönn, kes pidas väga oluliseks mugavat liikumist interjööris, võttis enda peale ruumijaotuse ja konstruktsioonide küsimused ning Lindgren vastutas üleüldise ilme ja ornamentika eest. Juugendklassitsitlikus stiilis kahetiivalise ehitise sümmeetria jätkub hoone ruumiplaanis. Juuresolevad fuajee-, raamatutoa ja restorani akvarelljoonistused kujutavad teatri- ning kontserdisaali vahele jäävaid ruume. Raamatukogutuba kasutati koosolekute pidamiseks ning algselt asusid hoones ka piljardituba ja kasiino. Eesti rahva sümbolehitis sai 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel tugevalt kannatada ja teater taastati Alar Kotli projekti järgi (valmis 1951). Algseid juugendlikke interjööre asendas stalinistliku klassitsismi võtmes sisekujundus. Joonised jõudsid muuseumisse 1993. aastal Eesti Ehitusmälestiste kaudu. Tekst: Sandra Mälk

EAM 31.4.73 ja fond 3.

Arhitekt August Volberg koolipõlves

Kino Sõpruse ja Kirjanike Maja üks arhitektidest August Volberg mõjutas tugevalt maa-asulate arhitektuurilise keskkonna kujundamist, sealhulgas haridusasutuste omi. 1920.–1930. aastatel töötas ta mitmes maa-arhitektuuriga tegelevates asutustes nagu näiteks Põllutöökoja Ehitustalituses, kus ta võttis eeskujuks taluhoonete elemente. Tihti lahendas ta traditsioonilise hoone ukseava paigutuse hoone esiküljel asümmeetriliselt ja projekteeris selllele kõrge kelpkatuse. Mitmeid koolimaju (nt Lagedi, Neeme, Neeruti algkoolid) projekteerinud August Volberg osales ka peale sõda mitmete tüüpkoolimajade ja lasteaedade projektide võistlustel ja saavutas oma hubaste lahendustega edu. Foto noorest August Volbergist on tehtud ilmselt 1907. aastal koos koolivendadega. 2011. aastal annetas arhitekt Heili Volberg foto koos koduse arhiiviga muuseumile. Tekst: Sandra Mälk 

(kliki pildil, et näha projekte)

Eliel Saarinen, 1913. EAM 1.1.8

Tallinna generaalplaan “Suur-Tallinn”

20. sajandi alguses oli Tallinn muutumas unisest provintsi- ja kuurortlinnast keskmise suurusega moodsaks Euroopa linnaks. Kiirelt arenev tööstus ja rahvastiku kasv tingisid vajaduse hakata mõtlema linna kui tervikliku süsteemi peale. Soome arhitekt Eliel Saarinen oli suurlinnade planeerimisega tegelenud nii Budapestis, Helsingis kui ka Canberras. Seega oli võit 1912.–1913. aastal toimunud Tallinna linnaplaneerimise konkursil mõneti ootuspärane. Saarineni plaan on monumentaalne: kesklinn täitunuks kuni kuuekorruseliste kivimajadega ja töölislinnaosad ridaelamutega. Sel aastal on arhitekt Eliel Saarinen 150. sünniaastapäev. Joonised, mis kuulusid pikalt Tallinna Linnavalitsusele, andis amet hiljuti muuseumile. Tekst: Sandra Mälk