Täna suletud
Kogude päevik

Arhitektuurivõistlustele esitatud auhinnatud tööd. EAM Dk 675 - Dk 1150

Võistlustööd 2020–2024 muuseumi kogus

Arhitektuurivõistlusi toimub meil aastas jätkuvalt palju, ainuüksi avalikke neist 30 ümber. Rõõm on teha kokkuvõtteid ja pöörata pilk nüüdseks juba värskelt valminud või kohe valmivate hoonete, kujundatud maastike ja lennukate sisearhitektuursete lahenduste kavanditele.

Muuseumi digikogu täienes vahemikus 2020–2024 aset leidnud avalike arhitektuurivõistluste töödega, mille hulgas leidub lisaks premeeritud töödele ka äramärkimisi. Tausta avamiseks on hindamatu väärtusega ka võistlusülesanded ning žürii protokollid. Võistlusi on korraldatud üle Eesti ja objektide hulgas esineb viimase viie aasta jooksul suhteliselt palju väljakute, alevike keskuste ja koolihoonete konkursse. Silma paistavad ka rannahooned ja kogukonnakeskused. Võistluste kõrge professionaalne tase lubab aimata, et leitud on oma asukohta sobivaimad lahendused. Arhitektid on oma võistlustöödele väga leidlikke märgusõnu pannud, kuid kõige enam armastavad nimesid anda “Aed” ja “Pesa” erinevates vormides.

Ühtekokku sai kogutud, arvele võetud ning digifailidega täiendatud premeeritud tööd 117 arhitektuurivõistluselt (säilikud Dk 675 kuni Dk 1150). Tööd on nähtavad Muuseumide Infosüsteemis Eesti Arhitektuurimuuseumi digikogus, näiteks: Eesti muuseumide veebivärav – Audru keskväljaku arhitektuurivõistluse protokoll

Kogumistöö sai võimalikuks Eesti Arhitektide Liidu, Eesti Arhitektuurikeskuse ja erinevate omavalitsuste kaasabil ning Eesti Kultuurkapitali toetusel. Eriline tänu kuulub arhitekt Kalle Komissarovile, kes koondas võistluste info tehes ära põhjaliku eeltöö.

Tekst: Sandra Mälk

Amandus Adamson, dateerimata. EAM 29.1.14:5

Mehe poolfiguur

Arhitektuurimuuseumi kogus leiduvad kunstitööd on kõik ühel või teisel viisil seotud arhitektuuri ja arhitektidega. Nii ka see kujur Amandus Adamsoni valmistatud väike paeluva saatusega figuraalskulptuur.

1935. aasta veebruaris sai Eesti riik vene miljardäri Grigori Jelissejevi suurejoonelise villa – Oru lossi – omanikuks. 1917. aastast tühjana seisvast villast pidi saama riigivanema, hilisema presidendi Konstantin Pätsi suveresidents. Lossikompleksi ümberehitustöid asus juhtima Roman Koolmar, kellele see oli järgmine suurem töö pärast ministrite suvilaid Keila-Joal (vt eelmine postitus). Koolmari kavandada jäid nii ümberehitused lossi enda juures kui pargiehitised – bassein, terrassid, kunstvaremed, sillad, tugimüürid – ning kõrvalhooned. Lossikompleksi põhilised ehitustööd tehti ära aastaga. Kujurite, stukimeistrite, kiviraidurite jt koostöö arhitektiga laabus sedavõrd ladusalt, et tööde lõppedes otsustati teha Roman Koolmarile kingitus – Amandus Adamsoni leselt ostetud kipskujuke, mille kaelas rippus hõbeplaadike kirjaga „Oru lossi oskustöölistelt arhitektile 9.V.1936“. Kes ja miks otsustas kinkimiseks valida just Adamsoni töö ja kas võib siin näha mingit seost sellega, et Jelissejevi kuulsale kaubamajale Peterburis Nevski projektil valmistas skulptuurid just Amandus Adamson, on teadmata.

Koolmarid lahkusid Eestist 1944. aastal. Kujuke jäi hoiule Roman Koolmari abikaasa ema Helmi Kuiski kätte. Helmi tütar, etnograaf ja kauaaegne vabaõhumuuseumi töötaja Juta Saron annetas selle 2002. aastal arhitektuurimuuseumile. Tekst: Anne Lass

Lugemissoovitus: „Arhitekt Roman Koolmar. Oru lossist Detroidi slummidesse“. Koostaja Jarmo Kauge. Eesti Arhitektuurimuuseum [2015].

Roman Koolmar, 1934. EAM 2.6.23

Kaminate kavandid Keila-Joa ministrite suvilatesse

1930. aastate keskpaigas alustati Keila-Joa mõisa maadele ministritele hooajaliseks puhkamiseks mõeldud suvitusrajooni rajamisega. Arhitekt Roman Koolmari projekti järgi valmis looduskaunisse maastikku neli puidust ja kaks kivist suvilat. Kõrge viilkatusega suvilatele andsid moodsa vormi põhimahust eenduvad ümarad hoone mahud, põimides omavahel nii traditsioonilised kui kaasaegse arhitektuuri elemendid. Ka suvilate interjööri kavandas enamjaolt Roman Koolmar, sh kaminad, millele arhitekt oma loomingus erilist tähelepanu pööras. Väljaandes „Eesti arhitektuur“ (Varamu arhitektuuri osakond, nr 5, 1939, lk 86–93), avaldatud artiklis „Kaminast“ rõhutas Koolmar, et kamina ilu ei peitu tingimata hinnalistes ehitusmaterjalides, vaid huvitavas vormis, mis on arhitektooniliste ja kunstiliste vormidega kauniks tervikuks kujundatud. Nii näeb mitmeski arhitekti kavandatud kaminas mahlase koloriidiga glasuuritud ahjupottide värvidemängu või klinkertellistest laotud mustreid. Tähelepanuta ei jäänud ka kamina sepistatud detailid. Kaminast kujunes ahju kõrval oluline element õdusa kodutunde loomisel, mille juurde paigutatud raamaturiiul ja mugav istumispaik moodustavad hubase puhkekoha. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Fotol vasakul Edgar Johan Kuusik, paremal Hanno Kompus, keskel Leopold Tõnson ja Ferdinand Lindeman. Foto autor teadmata, 1911. EAM.7.4.125

Edgar Kuusik ja Hanno Kompus süstaretkel

1911. aasta juulis võtsid kolm Kalevi spordiseltsi liiget Leopold Tõnson, Voldemar Kuusner ja Ferdinand Lindemann teadaolevalt esimestena ette süstaretke Tallinnast Helsingisse. Haarava loo sellest avaldas Postimehes Annika Tallo, Ferdinand Lindemani tütretütar. Loomulikult ärgitas see järele tegema. „Parajasti siis, kui Wellamo peale endi laevakesi tellisime, tulivad sadamakail kaks tuttavat nägu süstadega nähtavale, ei teadnud kohe meelde tuletada, kus neid näinud oled, kui juba sula eesti keele tervitus neis Piritalt järele sõitnud noori Vironia mehi ära tunda laskis. Needki kalevlased olivad neljapäeva hommikul Aegnasse sõitnud, sealt vaikse ja ilusa ilma meelitusel end Revalsteini usaldanud, kust Porkkala poole sõidetud.“ (Kolm kanget süstadega üle lahe Soome: Voldemar Kuusneri reisikiri aastast 1911. Postimees, 8. juuli 2023). Need kaks uljast reisiselli olid arhitektuuritudengid Edgar Johan Kuusik ja Hanno Kompus. Vilumatusest ja oma jõudu ülehinnates olid noored mehed teekonna lõpus siiski sedavõrd väsinud, et jätkasid aurikul. „Nüüd Helsingis alles märkasid sõbrad, et neil Tallinna tagasisõiduks raha puudub. Mis teha! Siis meenusid neile Saarinen ja Lindgren. Ent visiidi tegemine kostüümis, mis koosnes ainult pükstest ja võrksärgist, ei tahtnud hästi minna. Kuna Saarinen tundus oma projektide järgi ligipääsmatuna, otsustati minna Lindgreni juurde … Lindgren võttis sõbrad puudulikust rõivastusest hoolimata sõbralikult vastu, andes neile kümme rubla ja paludes ka rulli jooniseid „Estonia“ ehitusele kaasa viia. Joonistest oli ehitusel muide alaline puudus.“ (Edgar-Johan Kuusik. Mälestusi ja mõtisklusi. I osa. (2011). Edgar Johan Kuusiku isiklikust arhiivist pärit fotol demonstreerib reisiseltskond juba kodus. Tekst: Anne Lass

Emil Urbel, 1991. EAM 5.4.79

Pärnu kino eskiisprojekt

Pärnu uue kino projekt on põnev näide 1990. aastatel kavandatud, kuid ehitamata jäänud arhitektuurist. Arhitekt Emil Urbeli (arhitektuuribüroo Urbel ja Peil) kavandatud kino projekt astus omamoodi dialoogi linna ajaloolise hoonestustraditsiooniga, kvartali planeerimise ja kinohoone mahtude paigutamisel võeti aluseks 18. sajandi lõpul Pärnu südalinnas kasutusel olnud maakasutuse moodulvõrk. Uus hoone kavandati amortiseerumise tõttu lammutamisele määratud kino Kiir asukohale. Kinohoonesse kavandati kaks saali, neist suurem pidi mahutama 420 ja väiksem 80 vaatajat. Tavapärasest avaramad publiku sissepääsu ja hajumisalad, samuti suurem kohviku ja abiruumide, ka lava pind, võimaldanuks hoonet erinevate ürituste korral paindlikumalt kasutada. Hoone viimasele, kolmandale, korrusele kavandati lisaks mitmetele kino tehnilistele, kontori- ja abiruumidele eraldi sissepääsuga majahoidja korter. Hoone viimistlusmaterjalidena plaaniti kasutada valget terrasiitkrohvi ja keraamilisi plaate, samuti ei puudunud projektist kaasajale omased metallraamid ja teraspiirded. Kinoesisest alast Vee tänaval pidi kujunema avar, jalakäijatele mõeldud ja autoliiklusele suletud, tänavaruum. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Georg Winterhalter, 1848. EAM 2.3.5

Eestimaa rüütelkonna hoone

Toompeal asuv Eestimaa rüütelkonna hoone oli ehituse ajal ainus neorenessanss-stiilis maja Tallinnas. Hoone esialgse projekti koostas Eestimaa kubermanguarhitekt Christoph August Gabler, ehitustöödega alustati 1845. aastal. Gableri tagasihoidlik klassitsistlik arhitektuurikeel ei vastanud siiski rüütelkonna soovidele. Peale lühiajalist ehitusseisakut, mil saadi hoone ehitamiseks vajalik luba, ja hoone suuremate ehitustööde valmimist 1847. aastal, tellis rüütelkond uue fassaadi projekti noorelt Peterburi arhitektilt Georg Winterhalterilt. Neorenessansliku ilme saanud maja fassaadi ehib mitmekesine dekoor. Seinapinda liigendab krohvirustika ja kaaraknaid ümbritseb lopsakas ehisraamistus, hoone ümarate nurkade pehmusele on vastukaaluks raskepärane konsoolne karniis.
Pärast Eestimaa rüütelkonna likvideerimist 1920. aastal kuulub hoone riigile. Rüütelkonna hoones on tegutsenud Eesti Välisministeerium (1920–1940), Eesti Rahvusraamatukogu (1948–1992), Eesti Kunstimuuseum (1993-?) ja Eesti Kunstiakadeemia (2009–2016).
Rüütelkonna hoone fassaadikavandid on ühed vanimad joonised muuseumi kogus. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Ott Puuraid, 1947-1948. EAM 28.1.1014

Ott Puuraidi elamu Viljandis

Arhitekt Ott Puuraidi elamu Viljandi järve ääres on üks erilisematest sõjajärgsel perioodil kavandatud hoonetest Eestis. Reljeefsel nõlvakul asuval ja sõjaeelsest nn alpiarhitektuurist inspireeritud kahekorruselisel hoonel on ühepoolse kaldega katus, katmata sarikad ja roovitisega ruumikas rõdu, eristudes julgelt sel ajal soositud traditsioonilistest viilkatustega elamutest. Hoone esimesel korrusel asusid elutuba, avar trepihall, tualettruum ja köök; teisel korrusel kabinet, magamistoad ja vannituba. Maja keldris olid panipaigad ja majandusruumid. Eramu interjööri kavandas Puuraid samuti ise. Tubades oli sisseehitatud mööbel, vineerist seina- ja laepaneelid. Eluhoonega oli seotud ka eraldi majandustiib. Mitmekümne aasta jooksul muutis arhitekt hoone esialgset projekti mitme ümber- ja juurdeehitisega. Kohalike elanike seas kutsuti arhitekti eramut hellitavalt linnupuuriks.
Aastatel 1944–1960 Viljandi linnaarhitektina töötanud Ott Puuraid seisis ametiaja lõpuni linna aedlinliku miljöö eest. Linnaarhitekti poolehoidu ei pälvinud iganenud tüüpprojektid, tal olid kõrged nõudmised nii ehitiste ajakohasusele kui ehituskvaliteedile. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha rohkem)