Sajandi arhitektuurimale

 

 

Arhitekt-kunstnik Leonhard Lapini Arhitektuurisajandi male põhjal loodud mängu leiad lehel alla kerides.

Mängu edukaks lahendamiseks võib tutvuda lühikese 20. sajandi arhitektuuri ülevaatega, tekstis on paksus kirjas märgitud hooned, mis viitavad vastustele.

 

20. sajand oli mitmekihiline periood, mil kujunes välja suur osa Eesti arhitektuuri olemusest, kui loodi hulganisti uusi hoonetüüpe ja ehitustavad muutusid käsitöönduslikust ehitamisest majade tööstusliku tootmiseni. Kõnealune sajand hõlmas endas tsaariaega, I maailmasõda, Vabadussõda, esimest Eesti vabariigi aega, II maailmasõda, pikka nõukogude okupatsiooni ning taasiseseisvumist. 

20. sajandi algus – tsaariaeg

Tööstusliku revolutsiooni mõjul võeti kasutusele uued tehnoloogiad ja materjalid. Sel ajal kuulusid Eesti alad Vene tsaaririigi koosseisu, siin arendati jõudsalt tootmist. Eriti palju muutusi leidis aset linnaplaneerimises. Ainuüksi 19. sajandil oli Tallinnasse kerkinud üle tosina tehase, mis vajasid töölisi ning töölised omakorda elamispinda. Tööliste majutamiseks rajati odavaid puidust ühe-kahekorruselisi hooneid, mis moodustasid aguleid. Üheks terviklikumalt planeeritud tehase piirkonnaks 20. sajandi algul sai Kopli poolsaarele rajatud Vene-Balti laevatehas. 

20. sajandi alguses korraldati palju arhitektuurivõistlusi, mille võitsid Helsingi, Peterburi ja Riia arhitektid, kohapeal tegutsesid peamiselt Riia Polütehnilise Instituudi lõpetanud baltisakslastest või venelastest insenerid, kuid tööd alustasid ka esimesed eestlastest ehitusinsnerid – Georg Hellat, Voldemar Lender, Anton Uesson jt. Eesti arhitektuuri algust tähistabki Georg Hellati projekteeritud Eesti Üliõpilaste Seltsi maja Tartus, kus eestlased tellisid eestlase käest maja. Esimeseks eestlasest arhitektiks oli Karl Burman, mitmed tema projekteeritud hooned asuvad Tallinna kesk- ja vanalinnas. 20. sajandi algul oli arhitektuuripilt stiililiselt mitmekesine – kerkis historitsistlikke, rahvusromantilisi ja juugendlikke hooneid. 

• Eesti Üliõpilaste Seltsi maja Tartus, insener Georg Hellat, 1902. 
• Endla teater Pärnus. Alfred Jung, Erich von Wolffeldt, insener Georg Hellat, 1911 (hävinud).
• Estonia teater Tallinnas, Armas Lindgren ja Wivi Lönn, 1913.
• Tallinna Saksa Teater (praegu Eesti Draamateater),  Aleksei Bubõr ja Nikolai Vassiljev, 1910.
• Tallinna Vastastikuse Krediitühingu äri- ja elumaja Tallinna Pärnu maanteel,  Eliel Saarinen, 1911.
•  Pauluse kirik Tartus, Eliel Saarinen, 1919. 
• Buschi maja Tallinnas Tatari 21b, Karl Burman, 1912.
• Vesilennukite angaarid Tallinnas. Christiani & Nielsen, 1917.
• Spordiseltsi Kalev maja Tallinnas Pirital. Karl Burman, 1912 (hävinud).

 

20. sajandi I pool – Eesti Vabariik

1918. aastal kuulutati Eesti iseseisvaks demokraatlikuks riigiks. Ühe esimese suure sammuna viidi läbi enneolematu mõjuga maareform (1919), millega sundvõõrandati enamus mõisatest, nende juurde kuulunud maad ja tööstused. Maatükke jagati eeskätt Vabadussõjas võidelnud eestlastele. Reformi järel loodi mõisamaadele u 56 000 uut asundustalu. Kujunesid välja ka  uudismaatalud, mis rajati tihti tervete moodsate küladena koos taristu: koolide, külapoodide ja meiereidega.

1918. alustas tööd Eesti esimene arhitektuurile suunatud kool Tallinna Tehnikum, kus sai õppida muuhulgas inseneri ja arhitekti kutset, kahjuks suutis kool töötada vaid 1936. aastani. Mitmed arhitektid omandasid hariduse ka Riia Polütehnilises Instituudis või Saksamaa tehnikaülikoolides nagu olid teinud nende eelkäijad enne tehnikumi. Ametialaselt sai otsustavaks teetähiseks 1921. aasta, kui asutati Eesti Arhitektide Ühing (EAÜ), mille eesmärgiks oli ehitusseaduse parandamine, tellija teadlikkuse kasvatamine ning arhitekti rolli tähtsuse selgitamine ühiskonnas laiemalt. 

1930. aastatel – kui majanduslik olukord paranes, – täitsid hoonete tellimusi juba valdavalt eestlastest arhitektid Eugen Habermann (EAÜ esimees), Ernst Kühnert, Herbert Johanson, Erich Jacoby, Artur Perna, Anton Soans, Karl Tarvas, Robert Natus, August Esop, August Volberg, Edgar Velbri, Arnold Väli, Ilmar Laasi jt. Esimese vabariigi ajal ehitati palju traditsionalistlikus stiilis hooneid, kuid selle kõrval kerkis esile ka uus funktsionaalsust ja ökonoomsust taotlev stiil – funktsionalism. 

• Riigikogu Hoone Tallinnas Toompeal. Herbert  Johanson ja Eugen Habermann, 1922.
• Tallinna Kunstihoone. Anton Soans, Edgar Johan Kuusik, 1934.
• Olev Siinmaa elamu Rüütli 1a Pärnu. Olev Siinmaa, 1933.
• Rauaniidi tehas Tallinnas, Põhja pst 7. Eugen Habermann, 1933. 
• Eesti Panga maja Tartus (praegune haridusministeerium). Arnold Matteus ja Karl Burman, 1936.
• EEKS-maja hoone Tallinna Vabaduse väljaku põhjaküljel. Elmar Lohk 1937.
• Presidendi kantselei Tallinnas Kadriorus. Alar Kotli, 1938.
• Pritsumaja Tallinnas Raua 2. Herbert Johanson, 1939.

 

20. sajandi II pool – ENSV periood

Teises maailmasõjas Eesti okupeerinud NSV Liit alustas siinse arhitektuuri sovietiseerimisega ning tänavate ümbernimetamisega, arhitektidele tutvustati sotsialistlikku realismi. Prioriteet lasus töölistel – lihtrahva eest hoolitsemisel –, mis arhitektuuris väljendus vanadekodude, lastekodude, töölissööklate ja rahvamajade ehitamises. Saksa okupatsiooni aeg 1941–1944 oli arhitektuuris sündmustevaene.

Nõukogude okupatsiooni taastamine 1944. aastal sundis paljud arhitektid Eestist põgenema, lahkusid Herbert Johanson, Olev Siinmaa, Elmar Lohk, Ernst Kesa, Roman Koolmar, Arthur Jürvetson jpt (mitmed olid läinud juba varemgi, 1939. aasta umsiedlung’i käigus). Peale sõda algas stalinismi periood, mis kestis 1955. aastani. 1940ndate teisel poolel lõid arhitektid nn liberaalset sotsialistlikku realismi, varem alustatud projektid lõpetati nüüd nõukoguliku sümboolikaga, kuid tegeleda tuli ka sõjajälgede koristamise ja linna taastamisega. 

Põhimõte “vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” avaldus Eesti arhitektuuris rohkem peale 1950. aastat, kui poliitiline surve Moskvast kasvas. Rajati rikkaliku raiddekoori ja sammasportikusega ühiskondlikke hooneid ja kinosid, nende kõrval kerkisid dekoreeritud fassaadidega korterelamuid üle terve Eesti. Stalinistliku perioodi väärikaimaks näiteks peetakse kino Sõprust Tallinnas, samas kui stalinistlikku arhitektuuri olemust näitlikustab hästi Mere puiesteele, endise kino Grand Marina varemetele ehitatud Tallinna Laevastiku Ohvitseride maja. 

• Rahvakorterid (Ra-Ko) Tallinnas Lõime tänaval. Alar Kotli, 1941. 
• Balti laevastiku suveteater Skoone bastionil. Bogdanov, Abramov, 1948 (hävinud).
• Töötava Rahva Kultuurihoonena valminud Tallinna Ohvitseride Keskkogu hoone Tallinnas Sakala tänaval. Edgar Johan Kuusik, 1947.
• Kalevi jahtklubi Tallinnas Pirital. Peeter Tarvas. 1949.
• Keila kultuurimaja. Arnold Matteus. 1956.
• Kino Sõprus Tallinnas. Peeter Tarvas ja August Volberg. 1955. 

1960. aastaid kujundanud Hruštšovi sula tõi kaasa industrialiseerimise, tüüpprojektid ja masselamuehituse. Paneelmagala rajoonidest kerkis esimesena Mustamäe, kus esineb palju üleliidulise tüüpprojekti 1-464 järgi ehitatud paneelelamuid. Sellel kümnendil kerkis ka mitmeid eriprojekte, millest on saanud moodsa arhitektuuri klassika. 

1970.–1980. aastatel toimus kolhoosides ja sovhoosides uute hoonete ehitamise buum. Kerkisid eriilmelised haldushooned ja kultuurimajad, millede tegemiseks võluti välja isegi defitsiitseid ehitusmaterjale. Tööd said noorema põlvkonna arhitektid Toomas Rein, Veljo Kaasik, Vilen Künnapu, Jüri Okas, Ülevi Eljand jt, nad said võimaluse realiseerida lennukaid ideid. Valmisid ka asutuste saunad, partei ladviku ja valitsuse eliidi suvekodud ja eriprojektiga kortermajad. Suuremates linnades kerkisid uued kortermaja piirkonnad – Annelinn Tartus, Väike-Õismäe, Lasnamäe Tallinnas, Männimäe Viljandis ja Mai rajoon Pärnus. 

1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatiks Tallinnas valmisid mitmed suurehitised – purjespordikeskuse kompleks, linnahall, Olümpia Hotell, postimaja, lennujaam ja teletorn. Eesti arhitektuur ja linnaehitus sai ennenägematu rahalise toetuse.

• Tallinna Lillepaviljon. Valve Pormeister. 1960.
• Tallinna Laululava. Alar Kotli. 1960.
• Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone. Valve Pormeister. 1966.
• EKP Keskkomitee hoone (praegune välisministeerium) Tallinnas. Mart Port, Uno Tölpus, Olga Kontšajeva, Raine Karp, 1968. 
• Jäneda põllumajanduskooli õppehoone. Valve Pormeister, 1975.
• Rapla KEK-i administratiivhoone. Toomas Rein, 1977. 
• Hotell Olümpia Tallinnas. Toivo Kallas, Rein Kersten, 1980.
• Tallinna Olümpiapurjespordikeskus (Pirita TOP). Henno Sepmann, Peep Jänes, Avo-Himm Looveer, Ants Raid, 1980. 
• Linnahall Tallinnas. Raine Karp. 1980.
• Tallinna peapostkontor. Raine Karp, Mati Raigna, 1980. 
• Kirovi nimelise näidiskolhoosi lasteaed Haabneemes. Ado Eigi. 1983.
• Venna maja Ida tee 50 Tallinnas Meriväljal. Veljo Kaasik, 1985.

 

Taasiseseisvunud Eesti

Taasiseseisvumisega sai Eestile eeskujuks kapitalistlik lääs, see mõjutas ka arhitektuurimaastikku. Arhitektidel tuli luua erabürood ja iseseisvalt hakkama saada. Ühiskonnas peeti edukuse tunnuseks oma maja ehitamist, linnade servadesse kerkisid kõikuva arhitektuurse kvaliteediga kinnisvarakülad. 1990. aastaid iseloomustab äriarhitektuuri pealetung, see väljendus büroo- ja pangahoonete, kaubamajade ja -keskuste, autopoodide ja hotellide ehitamises. 

• Nissani keskus Tallinnas. Andres Siim, Hanno Kreis. 1994. 
• Stockmanni kaubamaja Tallinnas. Peep Jänes, 1996.
• Forekspank Tallinnas Narva maanteel. Jüri Okas, Marika Lõoke, 1997.

Tekst toetub kataloogile “Elav ruum: sajand Eesti arhitektuuri” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2015) 

 

ÜLESANNE! Vaata tähelepanelikult mida arhitekt-kunstnik Leonhard Lapin on kujutanud oma 1986. aastal loodud arhitektuurisajandi malel ja leia tähtede segadusest tuntumate hoonete nimed. Aktiveeri vastused hiirega paremat klahvi all hoides, lahenduse esimesest tähest viimaseni.

Tähtede segadik on siin.