Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Ethel Brafmann, 1964. EAM 35.1.105

Nigula raba paviljon

Paviljon asub Pärnumaal Läti piiri ääres paikneval Nigula looduskaitsealal, mis moodustati 1957. aastal. Kaitsealale paviljoni kavandamine anti tollal noorele ja paljulubavale maastikuarhitektile Ethel Brafmannile. Projekti iva oli pakkuda rändajale puhkust ja toiduvalmistamise võimalust ning seda kõike kaitsealale pühendatud väljapaneku keskel. Küttekoldega puitpaviljon koosneb ühest 27 m2 suurusest ruumist, köögist, ja väikesest esikust, mille aknad on luukidega suletavad. Ethel Brafmanni arhiivi andis muuseumile üle Inga Tõnissar 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki piltidel, et näha rohkem jooniseid)

Sirje Runge, 1975. EAM 4.17.1

Tallinna uus keskkond

Sirje Runge diplomitöö “Tallinna uus keskkond” pakub välja võimalusi Tallinna linnaruumi elavdamiseks. 1975. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (Eesti Kunstiakadeemia) kaitstud tööga katsetas Sirje Runge (toona Lapin) inimese ja nüüdisaegse linna lähendamist kunstilisel viisil. Tööpõld selles vallas oli lai, sest nõukogude ametlik arhitektuur soosis ühetüübiliselt ehitatud keskkonda. Tema visioonid, mis lisasid uusi elemente linnamaastikku ja täiendasid värvilahendustega olemasolevat hoonestust, jagunesid kolmeks. Esimene (siinjuures vaatmikud nr 1 ja nr 2) tutvustas hoonete fassaadidele loodud supergraafikat. Järgmine koosnes audiovisuaalsetest kommunikatsioonikeskustest, milles nägi kunstnik kogukonna jaoks uut kohtumispaika ja kus suhtlusel oli omal roll ka reklaamil. Kolmas koosnes kontseptuaalsetest objektidest nagu teraskasti paigutatud loodusobjekt ja peaväljakule paigutatud kellamehhnanism. Iseäranis tööstuslinnade puhul leidis ta just taolistes irratsionaalsetes elementides parima mooduse inimest ja linna lähendada. 2003. aastal kinkis kunstnik-disainer Sirje Runge tööd muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha kõiki 7-t visuaali)

Andres Alver, Leonhard Lapin, 1982. EAM 5.4.70

Rovaniemi Arktika keskuse võistlustöö

Arktilise looduse, ajaloo ja kultuuri laiemaks tutvustamiseks korraldatud rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel osales kaheksa riiki põhjapoolkeralt, nende seas ka Nõukogude Liit, mille kolm tööd esitati Eestist. Projekti „CDF” autorid ammutasid inspiratsiooni Caspar David Friedrichi maalilt „Laevahukk Arktikas”. Kaht erineva suunitlusega Arktika muuseumi ja Lapi maakonnamuuseumi ühendava hoone vormis leiab otsese seose kokkukuhjunud rüsijääga. Ideed Põhjala loodusjõudude meelevallas olekust võimendab krundi looduslikku reljeefi jälgiv, järsul jõekaldal paiknev hoonestus. Juuresoleva aksonomeetrilise joonisele lisaks on projektis veel kaheksa suureformaadilist tööd, mille tõid autorid muuseumisse 2008. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Disainer Matti Õunapuu, 1970. aastate lõpp. EAM Fk 14821

Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse piirivalvetorn

Muuseumitöö üks toredamaid külgi on jälgede ajamine. Kui “teadmata asjade” kaustast tuleb välja midagi eriti müstilist ja otsesõnu arusaamatut, siis süda ei anna enne rahu, kui asja kohta on kogu info käes. Õnneks(?) moodustab suure osa meie muuseumi kogust suhteliselt värske aines, mistõttu on veel võimalik pöörduda otsejoones asjaosaliste poole ning aru pärida. Kord, uurides Eesti Maaehitusprojekti lõputut fotoarhiivi, millest, muide, veel väga suur osa on arvele võtmata, sattus näppude vahele pisike negatiiv, mis kujutas sellist kummalist torni… Negatiivi juures oli vaid selle imeehitise välja mõelnud autori nimi: Matti Õunapuu. Peatselt potsataski postkasti legendaarse disaineri e-kiri väga põhjaliku selgitusega. Jagame seda nüüd, Moskva olümpiamängude raames Tallinnas toimunud purjeregati 40. juubeliaastal teiegagi! – Jarmo Kauge

Matti Õunapuu: “Nõukogude ajal oli Pirital TOP-i linnapoolses otsas praeguse autoparkla kohal piirivalve torn ja võimas prožektor, millega õhtuti Tallinna lahte jälgiti. Need olid tavalised nõukaaegsed sõjaväe ehitised. Purjespordi keskuse projekteerimise algfaasis oli nõue, et seal säiliks ka piirivalvurite tegevus. Töötasin tol ajal Maaehitusprojektis 1980. aasta olümpiaregati keskuse (st nüüdne TOP-i hoone – JK) projektgrupis disainerina (siis, kui meeskonnas olid veel Avo-Himm ja Kristin Looveer, Tiit Kaljundi, Leonhard Lapin, Harri Šein ja Andres Ringo). Kuna objekt oli algusjärgus ja detailide ning väikevormide disainimist polnud veel vaja, tegelesin sellega, mida parasjagu vaja oli. Nii tegingi erinevaid variante selle piirivalve objekti jaoks. See siin on üks neist. Madalam osa kujutab endast avatavat katet (nagu lapsevankri sirm), mille all oli prožektor. Nagu sõjaväeobjekt ikka, pidi ta olema päevasel ajal varjatud. Tornis on üks avatud platvorm ja kahel kõrgusel kinnised kabiinid jälgimisseadmete jaoks. Torn oli mõeldud terasest ja betoonist, prožektorikate tekstiilist.  Asukoht oli samas – purjespordikeskuse lõpus, või linna poolt tulles alguses. Mäletan, et käisin ka piirivalvekordonis seda kooskõlastamas. Hiljem suutis Ehituskomitee jõuda piirivalvuritega kokkuleppele ja sõjaväelaste asukoht muudeti olümpiaobjektilt ära. Nii jäi see torn ehitamata. Küll sai tehtud piirivalve ja tolli jaoks üks teine tornike sadama suudmes, mis samal ajal ka faarvaatri esimene puna-valge märk (teine märk oli keskuse palvela torn keset kompleksi). Töö oli näitusel nimetatud (st Tallina koolina tuntud) grupiga Teaduste Akadeemia ruumes 1978. aastal.”

Raamatusoovitus: Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985

Riia Eesti Üliõpilaste Selts, 1909. EAM.16.4.71

Riia Eesti Üliõpilaste Selts

Riia Polütehniline Instituut kujunes üheks olulisemaks tehnilise hariduse andjaks 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, kus õppisid tuntud Eesti arhitektid, insenerid, töösturid jt. See oli toona üks lähimaid koole, kus arhitektiks õppida peale Peterburi Kunstide Akadeemia, sest kodumaa pinnal moodustati Tallinna Tehnikum alles 1918. aastal. Uueks sajandiks oli eestlastest üliõpilasi Riia Polütehnilises Instituudis juba sedavõrd palju, et õppurite ühendamiseks moodustati mitu korporatsiooni Vironiaga eesotsas. Pildil on kujutatud tõenäoliselt Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi (hilisema üliõpilasseltsi Liivika) asutajaid, mis moodustati 1909. aastal. Need noored üliõpilased on tulevased Eesti ühiskonda palju mõjutatud arhitektid, insnerid ja töösturid. Oma haridustausta järgi on neid hiljem hakatud nimetama riialasteks. Instituudi vormis istub vasakul arhitekt Anton Soans, keskel Tallinna linnapea Anton Uesson, paremal Karl Treumann (Tarvas). Seisavad vasakult Karl Feldmann (?), insener Aleksander Bürger, pankur Heinrich Väljamäe, insener Konstantin Zeren, advokaat Voldemar Tomson, Peeter Sisask (?). Foto soetati antikvariaadist 2020. aastal. Tekst: Sandra Mälk

 

Peeter Tarvas, August Volberg, 1950–1952 (valmis 1955). EAM 40.1.15; 31.4.106

Kino Sõprus Tallinnas

Palju polnud puudu, et Sõpruse asemel mindaks kinno nimega Leningrad või hoopis Spartacus. Aprillis 65. sünnipäeva tähistav Kino Sõprus ehitati Tallinna vanalinna 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonestuse kohale ja hakkas kandma Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu soojenenud suhete viljana Sõpruse nime. Hoone eelkavandil on veel esialgne võõrapärane nimevariant Leningrad ja võrreldes ehitatud hoonega on selles Nõukogude ideoloogiat peegeldavat dekoori ja uusklassitsismi rohkemgi. Kobarkinode eellasena kahe kinosaaliga hoone oli nii kaasaegne kui oma aja tingimused seda võimaldasid kandes ametlikku stalinismi arhitektuuriideaali „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Laialt levima hakanud üleliiduliste tüüpprojektide kõrval ei pakutud siin dekoori lisamisega siiski liiga üle ja näiteks sammasportikuse kaunistamisel võeti eeskuju kohalikest rahvusmotiividest. Muidu üsna ühetaoliste joonestusvahendite turule tuli 1950. aastatel uus tulija, sinine helesinine mehaaniline tindipliiats, mille joonele on andnud autor sügavust punase pastelliga. Fotodel kino avamiselt 1955. aastal figureerivad arhitektid Peeter Tarvas, August Volberg ning sisearhitekt Maia Osolein (hiljem Laul). Hoone autorite ritta kuuluvad veel Ilmar Laasi ja esialgse kavandi autor Friedrich Wendach. August Volbergi arhiivi annetas muuseumile Heili Volberg 2001. aastal ja Peeter Tarvase arhiivi Maria Tarvas 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha fotosid)

Karl Burman vanem. EAM fotokogu ja EAM 1.2.2

EAL 100 / Karl Burman

Sel aastal tähistab 100. juubelit Eesti Arhitektide Liit, mis alustas Eesti Arhitektide Ühinguna. Piduliku sündmuse puhul keerame aja tagasi ja vaatame mõnda neist ühisele mõttele jõudnud 15 arhitekti, kes 1921. aasta oktoobris loomeliidu asutamiseks kokku tulid, et koondada spetsialiste ja muuta ehitatud keskkond kvaliteetsemaks. Kes olid need Arhitektide Ühingu asutajaliikmed ja millised tööd neil parasjagu käsil olid?

Alustagem Eesti rahvusromantismi suurkujust Karl Burman vanemast (1882–1965). Karl Burman oli loominguline isiksus, kirglik akvarellist, kes armastas maalida linnavaateid, käis mitmes kunstikoolis ning asus arhitektuuri õppima Peterburi Kunstiakadeemiasse (1902–1909). Tallinnasse tulles asutas ta koos kolleegi Artur Pernaga oma arhitektuuribüroo. Arhitektide Ühingu loomise hetkeks 1921. aastal oli ta teenekas projekteerija oma äratuntava stiiliga, kes pidas tähtsaks ehituses seost loodusega ja kohalike materjalide kasutust. Burmanil oli ette näidata Kalevi jahtklubi Pirital (1911–1912), Eesti paviljon Helsingi messil (1920) ja nagu ka sajandi alguses jõudsalt kasvav linn väga vajas – mitmed suurlinna väärilised kivist üürimajad Tallinna vanalinnas ja kesklinnas. Burmani nimi kõlas ka eratellijate seas, kellest fotograaf Jaan Riet 1913. aastal nüüdseks Burmani ühe tuntuima elamu tellis. Viljandis asuvas elamu-ateljees paistab silma arhitekti romantiline käekiri, mida rõhutas kõrvuti olek Posti tänava klassikalisemate hoonetega. Hoone on juugendlikult sundimatu planeeringuga: ateljeeruumid asusid alumisel ning fotolaborid ja elutoad mansardkorrusel. Viiluvälja kaunistab A. Perna & K. Burmani arhitektuuribüroo üks lemmikkaunistusi – päikesemotiiv. Siin näha olevad sinitrükis lehed on originaaljoonise negatiivid, mida koloreeriti punase pliiatsiga. Tema hilisemasse loomingusse kuuluvad 1920. aastatel projekteeritud silmapaistvad hooned nagu Eesti Panga Viljandi osakonna (1926, hävinud) ja Tartu osakonna hoone (1935, koos Arnold Matteusega), hulgaliselt kivist linnamaju ning Saku aedlinna planeering (koos A. Pernaga). Varem on põhjalikumalt liidust ja selle asutajatest kirjutanud Mait Väljas: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/arhitektid-juubeldavad/  Tekst: Sandra Mälk