Täna suletud
Kogude päevik

Ethel Brafmann, 1964. EAM 35.1.105

Nigula raba paviljon

Paviljon asub Pärnumaal Läti piiri ääres paikneval Nigula looduskaitsealal, mis moodustati 1957. aastal. Kaitsealale paviljoni kavandamine anti tollal noorele ja paljulubavale maastikuarhitektile Ethel Brafmannile. Projekti iva oli pakkuda rändajale puhkust ja toiduvalmistamise võimalust ning seda kõike kaitsealale pühendatud väljapaneku keskel. Küttekoldega puitpaviljon koosneb ühest 27 m2 suurusest ruumist, köögist, ja väikesest esikust, mille aknad on luukidega suletavad. Ethel Brafmanni arhiivi andis muuseumile üle Inga Tõnissar 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki piltidel, et näha rohkem jooniseid)

Sirje Runge, 1975. EAM 4.17.1

Tallinna uus keskkond

Sirje Runge diplomitöö “Tallinna uus keskkond” pakub välja võimalusi Tallinna linnaruumi elavdamiseks. 1975. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (Eesti Kunstiakadeemia) kaitstud tööga katsetas Sirje Runge (toona Lapin) inimese ja nüüdisaegse linna lähendamist kunstilisel viisil. Tööpõld selles vallas oli lai, sest nõukogude ametlik arhitektuur soosis ühetüübiliselt ehitatud keskkonda. Tema visioonid, mis lisasid uusi elemente linnamaastikku ja täiendasid värvilahendustega olemasolevat hoonestust, jagunesid kolmeks. Esimene (siinjuures vaatmikud nr 1 ja nr 2) tutvustas hoonete fassaadidele loodud supergraafikat. Järgmine koosnes audiovisuaalsetest kommunikatsioonikeskustest, milles nägi kunstnik kogukonna jaoks uut kohtumispaika ja kus suhtlusel oli omal roll ka reklaamil. Kolmas koosnes kontseptuaalsetest objektidest nagu teraskasti paigutatud loodusobjekt ja peaväljakule paigutatud kellamehhnanism. Iseäranis tööstuslinnade puhul leidis ta just taolistes irratsionaalsetes elementides parima mooduse inimest ja linna lähendada. 2003. aastal kinkis kunstnik-disainer Sirje Runge tööd muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha kõiki 7-t visuaali)

Andres Alver, Leonhard Lapin, 1982. EAM 5.4.70

Rovaniemi Arktika keskuse võistlustöö

Arktilise looduse, ajaloo ja kultuuri laiemaks tutvustamiseks korraldatud rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel osales kaheksa riiki põhjapoolkeralt, nende seas ka Nõukogude Liit, mille kolm tööd esitati Eestist. Projekti „CDF” autorid ammutasid inspiratsiooni Caspar David Friedrichi maalilt „Laevahukk Arktikas”. Kaht erineva suunitlusega Arktika muuseumi ja Lapi maakonnamuuseumi ühendava hoone vormis leiab otsese seose kokkukuhjunud rüsijääga. Ideed Põhjala loodusjõudude meelevallas olekust võimendab krundi looduslikku reljeefi jälgiv, järsul jõekaldal paiknev hoonestus. Juuresoleva aksonomeetrilise joonisele lisaks on projektis veel kaheksa suureformaadilist tööd, mille tõid autorid muuseumisse 2008. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Riia Eesti Üliõpilaste Selts, 1909. EAM.16.4.71

Riia Eesti Üliõpilaste Selts

Riia Polütehniline Instituut kujunes üheks olulisemaks tehnilise hariduse andjaks 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, kus õppisid tuntud Eesti arhitektid, insenerid, töösturid jt. See oli toona üks lähimaid koole, kus arhitektiks õppida peale Peterburi Kunstide Akadeemia, sest kodumaa pinnal moodustati Tallinna Tehnikum alles 1918. aastal. Uueks sajandiks oli eestlastest üliõpilasi Riia Polütehnilises Instituudis juba sedavõrd palju, et õppurite ühendamiseks moodustati mitu korporatsiooni Vironiaga eesotsas. Pildil on kujutatud tõenäoliselt Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi (hilisema üliõpilasseltsi Liivika) asutajaid, mis moodustati 1909. aastal. Need noored üliõpilased on tulevased Eesti ühiskonda palju mõjutatud arhitektid, insnerid ja töösturid. Oma haridustausta järgi on neid hiljem hakatud nimetama riialasteks. Instituudi vormis istub vasakul arhitekt Anton Soans, keskel Tallinna linnapea Anton Uesson, paremal Karl Treumann (Tarvas). Seisavad vasakult Karl Feldmann (?), insener Aleksander Bürger, pankur Heinrich Väljamäe, insener Konstantin Zeren, advokaat Voldemar Tomson, Peeter Sisask (?). Foto soetati antikvariaadist 2020. aastal. Tekst: Sandra Mälk

 

Karl Burman vanem. EAM fotokogu ja EAM 1.2.2

EAL 100 / Karl Burman

Sel aastal tähistab 100. juubelit Eesti Arhitektide Liit, mis alustas Eesti Arhitektide Ühinguna. Piduliku sündmuse puhul keerame aja tagasi ja vaatame mõnda neist ühisele mõttele jõudnud 15 arhitekti, kes 1921. aasta oktoobris loomeliidu asutamiseks kokku tulid, et koondada spetsialiste ja muuta ehitatud keskkond kvaliteetsemaks. Kes olid need Arhitektide Ühingu asutajaliikmed ja millised tööd neil parasjagu käsil olid?

Alustagem Eesti rahvusromantismi suurkujust Karl Burman vanemast (1882–1965). Karl Burman oli loominguline isiksus, kirglik akvarellist, kes armastas maalida linnavaateid, käis mitmes kunstikoolis ning asus arhitektuuri õppima Peterburi Kunstiakadeemiasse (1902–1909). Tallinnasse tulles asutas ta koos kolleegi Artur Pernaga oma arhitektuuribüroo. Arhitektide Ühingu loomise hetkeks 1921. aastal oli ta teenekas projekteerija oma äratuntava stiiliga, kes pidas tähtsaks ehituses seost loodusega ja kohalike materjalide kasutust. Burmanil oli ette näidata Kalevi jahtklubi Pirital (1911–1912), Eesti paviljon Helsingi messil (1920) ja nagu ka sajandi alguses jõudsalt kasvav linn väga vajas – mitmed suurlinna väärilised kivist üürimajad Tallinna vanalinnas ja kesklinnas. Burmani nimi kõlas ka eratellijate seas, kellest fotograaf Jaan Riet 1913. aastal nüüdseks Burmani ühe tuntuima elamu tellis. Viljandis asuvas elamu-ateljees paistab silma arhitekti romantiline käekiri, mida rõhutas kõrvuti olek Posti tänava klassikalisemate hoonetega. Hoone on juugendlikult sundimatu planeeringuga: ateljeeruumid asusid alumisel ning fotolaborid ja elutoad mansardkorrusel. Viiluvälja kaunistab A. Perna & K. Burmani arhitektuuribüroo üks lemmikkaunistusi – päikesemotiiv. Siin näha olevad sinitrükis lehed on originaaljoonise negatiivid, mida koloreeriti punase pliiatsiga. Tema hilisemasse loomingusse kuuluvad 1920. aastatel projekteeritud silmapaistvad hooned nagu Eesti Panga Viljandi osakonna (1926, hävinud) ja Tartu osakonna hoone (1935, koos Arnold Matteusega), hulgaliselt kivist linnamaju ning Saku aedlinna planeering (koos A. Pernaga). Varem on põhjalikumalt liidust ja selle asutajatest kirjutanud Mait Väljas: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/arhitektid-juubeldavad/  Tekst: Sandra Mälk

Paide kultuurimaja makett, 1986. EAM MK 91

EAM 30 / Väike maketituur: Paide kultuurimaja makett

Paide kultuurimaja projekteeriti tollases Eesti Maaehitusprojektis 1984–85. Projekti autor on arhitekt Hans Kõll, konstruktorina töötas kaasa Rein Üts. Fassaadi roosakna vitraaži kavandas kunstnik Kaarel Kurismaa. Kultuurimaja unikaalsed interjöörid on sisearhitektide Tiiu Pai ja Taimi Rõugu looming, vitraažid kunstnik Kalev Roometilt. Esinduslik hoone Pärnu ja Tööstuse tänava nurgal, kuhu pidi tulema Paide uus ühiskondlik keskus, valmis 1987. 1988. aasta 1. jaanuari „Sirp ja Vasar“ avaldas esilehel fotod uuest kultuurimajast ja kirjutas:

„Järvakate unistus on täitunud – 27. detsembril avati Paide rajooni kultuurimaja. Eesti suurim, Eesti parim. Kiirelt ja hästi ehitatud, tellijale antud pool aastat enne tähtaega – taoline peaks olema perestroikahoog teistelgi ehitustel, eriti kultuuriobjektidel.“

Vaatamata sellele, et hoonele heideti toona ette ebamastaapsust ning rahutut fassaadiviimistlust, tunnistati ta 1988. aasta parimaks ehitiseks. Paide kultuurimaja (nüüd Paide Muusika- ja Teatrimaja) on seniajani toiminud oma algses funktsioonis ning säilitanud algupärase välisilme ning interjöörid. 2016. aastal tunnistati hoone kultuurimälestiseks. Paide kultuurimaja 1:100 maketi valmistasid Rein Koster ja Ants Anari, muuseumisse jõudis see 2001. aastal. Tekst: Anne Lass

 

Riigikogu hoone istungite saal, E. Habermann, H. Johanson, 1921–1922. EAM Fk 19083

EAL 100 / Eugen Habermann

Eesti Arhitektide Ühingu moodustamisel 1921. aastal asus just Eugen Habermann ühingu esimeheks ja oli seda järgnevad 12 aastat. Ühiskonnas olid ülevad tunded, valmimas oli riikliku tähtsusega sümbolhoone Riigikogu hoone (E. Habermann ja H. Johanson, 1920–1922), mis paistis silma oma julge ekspressionistliku stiili poolest nii siin kui ka riiklike esindushoonete seas laiemalt maailmas.

Eugen Habermanni üks huviorbiite oli Tallinna vanalinna regenereerimine. Ta koostas hulgaliselt majade ümberehituse projekte ja mõtles piirkonna elavdamisele. Linnaplaneerimisarhitektina kavandas ta juba 1914. aastal linna moderniseerimise kavandi, millega jätkas 1921. aastal. Selles tegi ta muuseas ettepaneku haljastada vanalinna muldkindlustuste vöönd, lammutada sealsed vanad sõjaväe barakid ja muuta vanalinna vahetu ümbrus jalutuskäikudeks sobiva rohealaga. Habermannile oli oluline muuta linn inimnäolisemaks. Tema visioon moodsast Tallinnast nägi ette ka raudtee ja sadama omavahelise integreerimise. Juuresoleval plaanil on näidatud uus taristu, kus linna läbivad uued trammiteed (plaani fragmendil Soo ja Heina tänaval). Tema Tallinna linnavalitsuses töötamise ajal valmisid mitmed planeeringud Piritale, Lasnamäele ja Kopli poolsaarele.

1920. aastate alguses oli linnades üldise korterikriisi taustal teravik suunatud ametnike ja linnateenistujate elutingimuste parandamisele. Ühiselt kolleegi Herbert Johansoniga projekteeris Eugen Habermann näiteks õpetajatele mõeldud mugavustega väikekorteritega elamud nii Raua kui ka Graniidi tänavale. Tema kavandi järgi rajati toona ka üks originaalsemaid töölisasulaid Kohtla-Järve põlevkivitööstusele – Siidisuka asum. 1930. aastatel oli Eugen Habermannil juba erapraksis, kus ta projekteeris mitmeid nüüdseks arhitektuurilukku jäädvustunud hooneid nagu näiteks Eesti Panga hoone Tallinnas ja Rauaniidi tehase hoone (praegu Eesti Kunstiakadeemia hoone). Tekst: Sandra Mälk