Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Mart Port, u 1968. EAM 52.2.12

Tallinna Väike-Õismäe elurajooni eskiisid

Nõukogude Eesti linnaplaneerimise särav tandem Mart Port ja Malle Meelak haarasid Väike-Õismäed planeerides kinni võimalusest kujundada sellest ideaallinn ja vältida masselamuehitusega kaasnenud vigu. 40 000 elanikule mõeldud linnaku keskmesse kavandasid nad tehisjärve, mille ümber paikneb hoonestus radiaalselt. Eskiisid kannavad elavalt edasi Pordi siirast vaimustust ringlinnaideest. Võrreldes varasema Mustamäega, mis ehitati üles mitmete iseseisvate mikrorajoonidena, oli Väike-Õismäe lahendus unikaalne, isegi nii uuenduslik, et planeeringu kooskõlastamine läks üle kivide-kändude. Arhitektidelt oodati ikka tavapärast mitme asustusalaga sirgjooneliste tänavatega linnavõrgu kavandamist. Just seda tahtsid Port ja Meelak vältida, et anda linnaosale inimlikum mõõde, mida kaarjas tänavastruktuur avatud õuealadega pakub. Joonise annetas 2014. aastal muuseumi kogusse Jaan Port.

Vello Asi, Väino Tamm, Loomet Raudsepp, 1964–1968. EAM 4.2.2

Viru hotelli interjöör

Viru hotell (arhitektid Henno Sepmann, Mart Port) oli kõrgeim ja moodsaim hotellihoone nõukogude Eestis. Viru oli peamiselt mõeldud Soomest tulevatele väliskülalistele, sest 1965. aastal taasavati Tallinna-Helsingi laevaliin. Hotelli baaridesse ja kohvikutesse pääsesid siiski avatud ka kohalikud. Joonistel on kujutatud hoone madalamasse mahtu kavandatud restoran ja baar. Interjööri lakoonilises stiilis ja avatud planeeringus võib näha põhjamaise modernistliku ruumikujunduse mõjutusi, mis oli liialdusi armastanud eelnenud kümnendile vastupidine esteetika. Kavandid andis muuseumile üle Eesti Projekt 1994. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, 1962. EAM 52.2.11

Mustamäe vaate- ja veetorni võistlustöö

Tallinnas Mustamäe elurajooni teenindama pidanud vaate- ja veetorni arhitektuurivõistlusele esitatud töö tugevus seisneb insener-tehniliselt puhtas vormis. Vaateplatvormi moodsat nõgusat katusekuju võimaldas raudbetooni kasutus. Piirkonda arendati toona intensiivselt: aasta varem valmis Mustamäe mäeveeru otsas suusahüppetorn ja selle jalamile planeeriti tehnikaülikooli linnakut. Perspektiivvaatel on näha kümnendi alguses levinud arhitektuurigraafika, kus klassikalist akvarelliga koloreeritud tušijoonist on täiendatud laia tumeda viltpliiatsiga. Joonised saabusid muuseumisse Mart Pordi koduarhiivist. Tekst: Sandra Mälk

Vello Asi, u 1960–1964. EAM 4.14.4

Heliloojate maja sisekujundus Tallinnas

Joonisel on kujutatud Tallinnas Lauteri tänaval asuva heliloojate maja vestibüüli läbi tänavapoolse akna (arhitektid Udo Ivask, Paul Härmson, valmis 1964). Õhulise atmosfääriga siseruum, milles püüab pilku maadligi mööbel, kannab 1960. aastate vaimu. Ajastule omaselt suunas sisearhitekte kättesaadavaks muutunud Põhjamaade arhitektuurikirjandus. Uus käsitlus sisekujunduses väärtustas avatud ruumi, horisontaalset joont ja kerget, hõlpsasti ümberpaigutatavat mööblit, samuti kaasavat keskkonda, mis toetaks ajaveetmist ka läbikäidavates ruumides. Tuši- ja akvarellitehnikas vormistatud töö soetas muuseum oma kogusse 2017. aastal. Tekst: Sandra Mälk 

Ethel Brafmann, 1964. EAM 35.1.105

Nigula raba paviljon

Paviljon asub Pärnumaal Läti piiri ääres paikneval Nigula looduskaitsealal, mis moodustati 1957. aastal. Kaitsealale paviljoni kavandamine anti tollal noorele ja paljulubavale maastikuarhitektile Ethel Brafmannile. Projekti iva oli pakkuda rändajale puhkust ja toiduvalmistamise võimalust ning seda kõike kaitsealale pühendatud väljapaneku keskel. Küttekoldega puitpaviljon koosneb ühest 27 m2 suurusest ruumist, köögist, ja väikesest esikust, mille aknad on luukidega suletavad. Ethel Brafmanni arhiivi andis muuseumile üle Inga Tõnissar 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki piltidel, et näha rohkem jooniseid)

Lidia Pettai, 1961. EAM 4.13.150

Tallinna mereäärne park

60 aastat tagasi võeti Tallinna merepiiri avamine suurelt ette kavatsusega kujundada sellest sadamarajatistega roheala. Siis kuulus vanalinna vahetus läheduses asuv mereäär veel osaliselt militaartsooni ja selle avamisest linnale sai sütitav teema. Peamiselt Soome algatusel plaaniti 1960. aastatel seoses Tallinna-Helsingi laevaliini taasavamise ja reisisadama ehitusega Tallinnas kogu sadamaümbrus korda seada. Nõukogude aja jooksul õnnestus sel alal korrastada siiski vaid üksikud hooned. Tihedasse tööstuspiirkonda plaaniti uusehitisi koos Mere puiestee sihis oleva pargi peateega (nr 1), nagu rannakohvik (7), sadamahoone (3) ja laste mänguväljakud (8). Eesti Tööstusprojektis tegutses ala kallal autorite kollektiiv. Näiteks kavandas Kalju Vanaselja uusehitusi ja H. Parmasto kaldajoone kindlustamist. Mereala planeeringu autori Lidia Pettai akvarelli andis 2012. aastal muuseumile üle Reet Priilaht. Tekst: Sandra Mälk

Tiiu Argus, 1966. EAM 4.2.3

Viiekorruseline korterelamu Mustamäel

1960. aastatel Tallinna kerkinud Mustamäe linnaosa jagunes mikrorajoonideks, mis pidid mahutama 6000–10 000 elanikku. Teise mikrorajooni jaoks projekteeritud paneelelamu monoliitne vorm lähtub suurpaneelide tootmisel saavutatud arengust, mis võimaldas ehitada peale seniste neljakorruseliste kortermajade ka viiekorruselisi ja kõrgemaid maju. Toonase amortiseerunud elamufondi taustal ja enne veel, kui mikrorajoonid omandasid magalakuvandi, mõjusid maastikul domineerivad esimesed paneelelamud uudsena. Neis arvati avalduvat naabreid ühendav kogukondlik mõju. Tušijoonistuse andis muuseumile üle AS Eesti Projekt 1992. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Rein Heiduk, 1964. EAM 6.4.7:76. Foto Rein Vainküla

Pärnu kauplus “Silla”

1968. aastal äratas Pärnus Silla tänaval möödujate tähelepanu värskelt avatud Rein Heiduki projekteeritud uus moodsa ilmega kauplus. Klaaspaviljoni meenutav pood “Silla” peitis endas I korruse ulatuses toidukaupade ja II korrusel tööstuskaupasid. Arhitektuuriajaloolane Leonid Volkov on viidanud hoone arhitektuurist kirjutades selle seoseid nii internatsionaalse stiili kui ka 1920. aastate konstruktivismiga (L. Volkovi käsikiri “Eesti arhitektuur 1940-1989. II osa: Retrospektivismilt tagasi modernismile, lk 103). Kauplustevõrgu värske toodangu eest vastutas Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit (ETKVL), kes tihendas üle-eestilist kaubandusvõrku ja avas näiteks 1966. aastal samuti Rein Heiduki projekti järgi valminud Tapa kaubamaja. 1994. aastal andis Eesti arhitektuurile pühendatud käsikirja koos selle juurde käiva rikkaliku fotokoguga muuseumile üle Leonid Volkovi abikaasa Helga Volkov. Maja pildistas üles Rein Vainküla. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, Uno Tölpus, Raine Karp, Olga Kontšajeva, 1963. EAM 4.3.2

Välisministeeriumi hoone

Ameerikalikust nõndanimetatud internatsionaalsest stiilist mõjutatud 11-korruseline administratiivhoone valmis Tallinna kesklinna 1968. aastal. Hoone sümmeetrilist fassaadi ilmestavad korrapärased lintakende read ja vertikaalne akendeta keskosa, mis pidi moodustama tausta maja ees asuval väljakul seisnud ausambale. U-kujulise põhiplaaniga büroohoone esimesel korrusel on avar vestibüül, mille seinad kaeti hoone suursugususe rõhutamiseks roosa Kuuba päritolu marmoriga. Järgnevatel korrustel asuvad kontorid, viimasel korrusel maja tehnoruumid. Tiibhoonetes asuvad konverentsi- ja nõupidamissaalid, hooneosade keskel on sisehoov. Tähelepanuväärne on vasakus tiibhoones asuv raudbetoonist hüperboolse paraboolkoorikuga 600-kohaline konverentsisaal, mille lage katab 60 000 tühja kilukarpi. Niinimetatud Kilukarbisaali keerulise konstruktsiooni tõttu paigaldati valgustid ruumi seintele, lakke kruvitud õlitatud kilukarbid aitasid neile suunatud valgust ruumis hajutada ja peegeldada ning tagasid saalis hea akustika. Märgiline on ka hoone paiknemine linnaruumis. Büroohoone rajati 1948. aastal koostatud Tallinna kultuurikeskuse planeeringus (arhitekt Harald Arman) ette nähtud Teaduste Akadeemia peahoone asukohale, teisel pool Teatri väljakut paikneb Estonia teater – poliitika ja võim on vastamisi kultuuri ja vaimsusega. Alates 1991. aasta sügisest tegutseb endises EKP Keskkomitee hoones Eesti Välisministeerium. Hoone vaadete autor on Rein Kersten. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Nora Tammoja, 1964. EAM 11.1.32

Sindi Lastepark

Aiandusarhitekt Nora Tammoja on koostanud arvukalt linnade haljasalade, kalmistute ja laste mänguväljakute haljastusprojekte. Sindi Lastepargi kavand valmis 1964. aastal, projekti kaasautoriks oli arhitekt Kaarel Pedak. Lasteparki kavandati mängumajad ja varjualused, tunneliga ronimis- ja kelgumägi, kiikumisväljak, liiklusrada, liivakast ja robinsoniväljak. Pargi ehitusplatsil ehk robinsoniväljakul oli lastel võimalik nii arhitekti, ehitaja kui planeerija ametit proovida ning vastavalt kujutlusvõimele erisuguseid ehitisi rajada. Ehitamiseks vajalik paigutati platsil asuvasse materjalilattu, kuhu koguti kokku erinevatest ehitustöödest üle jäänud laua- ja vineeritükke, palke, praaktelliseid, katusekive ja muid materjale. Ehitamist peeti ennekõike poiste tegevuseks, mistõttu kavandati parki eraldi tüdrukute mängunurk. Lillepeenraga ääristatud mängumaja koosnes mitmest toast, millest ühes oli mängupliit, samuti oli seal pood-apteek. Pargi keskel paiknes kahesuunaline liiklusrada, kus sai jalgratta või mänguautoga sõites liiklusreegleid tundma õppida. Sõiduteel olid jalakäijate ülekäigukohad ja selle ääres liiklusmärgid, raja keskosas asus liikluskorraldaja seisukohaks mõeldud ringliikluse saar. Mitmesuguste mänguelementidega Sindi Lastepark oli peamiselt mõeldud eelkooliealistele lastele ja nooremate klasside õpilastele. Muuseumi arhiivis oleva projektifoto (EAM 11.1.69) tagaküljele on märgitud, et töö pälvis 1964. aastal Moskvas toimunud Rahvamajanduse Saavutuste Näitusel hõbemedali. Lastepargi ehitustöödega alustati 1965. aastal, kuid tõenäoliselt kõik plaanitu siiski teoks ei saanud. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Voldemar Herkel, Mai Roosna, 1965. EAM MK 174

Tallinna sadama reisijate paviljon

Tallinna sadama reisijate ootepaviljon avati 7. juulil 1965. aastal, kui taastati sõja ajal katkenud regulaarne laevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel. Arhitektide Voldemar Herkeli ja Mai Roosna kavandatud sadamahoones peegeldus kaasajal moodne soomemõjuline arhitektuur. Paviljoni seina moodustasid kandva terasraamiga kilbid, mis olid täidetud klaasi või osaliselt puiduga. Maast laeni kõrgunud ja mere poole avanenud klaasseinad asendusid puitkilpidega kohas, kus siseruumi funktsioonist lähtuvalt oli rohkem privaatsust vaja. Välisseinte ülemine osa oli terve paviljoni ulatuses klaasist. Kontrastiks horisontaalse katuse laiale heledale karniisile olid hoone voodrilauad kaetud tumeda männitõrvaga. Karniisi sisse paigutati hoone ventilatsiooni ja õhkküttetorud, vihmavesi juhiti maha katuse nurkadest. Projekteerimisel oli oluline ka paviljoni interjööri ja eksterjööri ühtsus. Siseruumides kasutatud ripplagi koos ribavalgustitega kandus sama rütmiga sujuvalt üle varikatuse laele, hoone terrassid ja üldkasutatavate ruumide põrandad olid kaetud ühesuguste dolomiitplaatidega. Paviljoni siseruumid muutis avaramaks hoone keskel asunud osaliselt haljastatud siseõu, mis lisas halli sadamakeskkonda veidike rohelust. Paviljoni merepoolses osas asus ootesaal, ruumi tagaosas tegutses kohvik-baar. Kohalike laevaliinide reisijatele oli mõeldud hoone teises osas asunud väiksem ootesaal. Paviljonis olid ameti- ja tolliruumid ja valuuta vahetamise punkt, muuhulgas oli hoones esindatud üleliiduline välisturismi büroo Inturist. Sadama ootepaviljon lammutati paarkümmend aastat pärast selle valmimist. Hoone maketi valmistas Peet Veimer 2008. aastal Karin Hallas-Murula kureeritud näituse „Arhitekt ja tema aeg. Voldemar Herkel“ jaoks. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Olev Randur. EAM 53.1.9

Tallinna hipodroomi sepikoda

Tallinna hipodroom avati pidulikult 25. novembril 1923. aastal. Hobuste võidusõiduks sobiv asukoht leiti Paldiski maantee ja Kopli lahe vahelisel hoonestamata alal, naabriteks Seewaldi haiglakompleks ja endine Baltika telliskivivabrik. Paldiski maantee ääres asus arhitekt Karl Burmani kavandatud uhke puidust väravaehitis koos piletimüügi punktidega. Ligi ühe kilomeetri pikkuse hobuste võidusõiduraja ääres asusid historitsistlik puidust peahoone ja pealtvaatajate tribüün. 1938. aastal valmis arhitekt Artur Perna projekti põhjal paekivist tallihoone, mis on ainus hipodroomi algsest hoonestusest säilinud ehitis. Nõukogude perioodil hipodroom rekonstrueeriti, hävinud ja lammutatud hoonete asemel kerkisid uued tallihooned, tribüün ja värav. Arhitekt Olev Randuri sepikoja kavand valmis tõenäoliselt 1960. aastate teises pooles kui ta töötas Eesti Maaehitusprojektis ja käimas oli hipodroomi rekonstrueerimisplaani koostamine. Tekst: Anna-Liiza Izbaš