Täna avatud 11–18

Fotograaf Malev Toom. Tartu pikaaegne linnaarhitekt Arnold Matteus Aia tänaval Tartu Ülikooli õppehoone taga 1982. aasta talvel. EAM Fk 387

Arhitekt Arnold Matteus

1982. aastast pärineval fotol on kujutatud legendaarset Tartu linnaarhitekti Arnold Matteust (1897–1986) oma elusügisel, pilk veel silmnähtavalt terav ja ilme elutark. Tõenäoliselt on see üks Arhitektuurimuuseumi fotokogu paremaid portreesid. Matteuse arhitektuuriloomega on paljud kindlasti tuttavad, kuid kas teadsite, et tulevane arhitekt oli noorpõlves ka lootustandev kirjamees? 1920. aastal ilmus trükis tema värssdraama “Surew polonees”, millele oli andnud kiitva hinnangu Friedebert Tuglas. Kirjamehekarjäärile tegi lõpu saatuslik tulekahju Tuglase korteris, kus kõige muu kultuuriväärtusliku seas hävisid ka Matteuse järgmised käsikirjad. Seepeale otsustas ta hävitada kogu oma seni kirjutatu ning asuda hoopis arhitektuuriõpingutele.

Foto saime koos sadade teiste portreefotodega kultuurilehe Sirp toimetusest oma asutamisaastal 1991, tegemist oli meie muuseumi 4. vastuvõtuaktiga. Selle toreda fotoga saadame tervitusi Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumile, kus parasjagu käsil portreefoto teema-aasta. Selle kohta saate lähemalt lugeda siit, ühtlasi soovitame jälgida Fotomuuseumi väga-väga hästi kureeritud Instagrami kontot.

Fotograaf Erik Prozes. Kuulutuste tulp Lasnamäel Lindakivi silla juures 1993. aastal. EAM Fk 1033

Lasnamäe motiiv

See pole klassikaline arhitektuurifoto. Antud klõpsu Lasnamäe elukeskkonnast on teinud hoopis pressifotograafina tuntud Erik Prozes 1993. aastal. Prominentselt esiplaanile püütud kuulutuste tulbaga* on Prozes fotole jäädvustanud 1990ndate algusele ainuomase hõngu, miski, mida ei ole võimalik kuhugi teise aega paigutada. Omal kohal on ka suure osa kaadrist hõivav mudamülgas, mida fotograaf on pidanud kõige muuga võrdväärseks elemendiks autentse mulje edastamisel. See foto on postsotsialistliku üleminekuühiskonna karm, ent omajagu koomiline, kentsakal kombel pigem optimistlik kui pessimistlik dokument ning sellisena väärt kestma läbi aegade.

* Tulbal on tuvastatavad järgmised reklaamid: Galeriis “Sammas” (Vabaduse väljak 6) toimub skulptor Terje Ojaveri ja disainerist graafiku Linda Tamme näitus “Varjud & väravad”. Tallinna Toomkirikus toimub VII rahvusvaheline orelifestival, kus nähtavasti esitatakse peaasjalikult Händelit (mainitud on oratooriumi “Iisrael Egiptuses”). Eesti Ekspressi värskelt ilmuma hakanud kuulisa Magneet esikaanel figureerib eesti juurtega USA kunstnik-popstaar Kalev Mark Kostabi, kelle stiil (blondeeritud püstjuus, kitsehabe, päiksekad ja tõenäoliselt neoontoonides puhvis jope) oli 90ndatel üsnagi moes ka meie noorte lahedate seas.

Saime foto oma kollektsiooni 1994. aastal koos teiste Hommikulehes meie toonase direktori Karin Hallase artiklite juures ilmunud Prozese fotodega (negatiivid jäid autori valdusse).

Fotograaf Johannes Külmet. Ametiühingute maja fuajee ja saal. EAM Fk 7414 ja 7415 (kliki fotol, et näha galeriid)

Ametiühingute Maja interjöörid

1982. aastal valminud ja juba 20 aastat hiljem lammutatud Ametiühingute Maja (arhitekt Henno Sepmann, sisearhitekt Kirsti Laanemaa) oli vast üks nägusamaid hilisnõukaaegseid ehitisi Tallinna kesklinnas. Paljud kindlasti mäletavad hoone paiknemist linnaruumis ERKI kõrval (praegu asuvad selle kohal City Plaza ja nn Euroopa Maja), ent interjöörid kipuvad teadvustest kiiremini kaduma, eriti kui kokkupuude on olnud napp või üldse olemata. Fotodel näete Ametiühingute Maja luksuslikku ja omajagu kafkalikkugi fuajeed ning 400 kohalist konverentsisaali.

Fotod annetas meile Eesti Projekt 2003. aastal (nõukaaja suurim projekteerimisbüroo tegutses iseseisvumisjärgselt kuni aastani 2006 aktsiaseltsina, siis aga ühineti teiste ettevõtetega ning üheskoos moodustati tänagi tegev AS Sweco Projekt).

Johannes Külmet (1922–2003) oli Eesti Projekti palgaline fotograaf ning vaieldamatult üks läbi aegade andekamaid Eestis tegutsenud arhitektuurifotograafe.

Indrek Erm, 1991. EAM 5.8.2

Otepää veetorn-restoran

1990. aastate siirdeühiskonnas, mil liiguti kapitalistlikul turumajandusel põhinevasse majandussüsteemi, liideti utilitaarsele ehitisele sageli kommertskiht. Tehniliselt olid veetornid hüdrofooride tulekuga juba aegunud ja eraldiseisvana majanduslikult eba otstarbekad. Ent kõrgustesse viiva klaasliftiga kohvik linna kõrgeimas punktis mõjunuks väikelinnas värskendava suurlinliku elemendina. Verinoore arhitekti Ermi tehnitsistliku stilistikaga perspektiivjoonis oli osa eskiisprojektist, mida linnavõimu vahetuse tõttu ellu ei viidud. Tuši, kriidi ja grafiitpliiatsiga vormistatud joonistuse koos projekti ja tööjoonistega annetas arhitekt Indrek Erm 2015. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

Ernst Kesa, 1932. EAM 12.2.6

Konstruktsioonijoonis

Ernst Kesa õpingud jätkusid Tšehhimaal Brno saksa Tehnikaülikoolis. Arhitektuuriosakonna üliõpilaselt nõuti oskust lahendada erinevaid konstruktsiooniülesandeid ja neid esinduslikult vormistada. Aksonomeetrilises vaates joonis kujutab akna ja ukse läbilõiget. Joonis avaldab maja kohta muudki: krohvitud seina taga on telliskivid, kaarvõlvidega kelder on toestatud metalltaladega, vahelagesid soojustab liivakiht jne. Akvarellidega koloreeritud mustal tušijoonistusel on õnnestunud edasi anda materjali ehedust, näiteks põletatud telliste naturaalset tooni. Arhitekt Ernst Kesa kinkis oma õpilastööd ja tööalase arhiivi muuseumile 1992. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, 1946. EAM 52.1.8

Nädalalõpumaja projekt

Nädalalõpumaja nimetus võeti kasutusele 1930. aastatel, kui puhkamine ja sellega seotud uut tüüpi ruumid populaarsemaks muutusid ning väikeseid suvilatüüpi majakesi Tallinna lähedale Meriväljale, aga näiteks ka Väänasse või Vasalemma ehitama hakati. Ühekorruselised, paari toaga kerged suvemajad palgatöölise kiireks nädalalõpupuhkuseks olid põhimõtteliselt erinevad 20. sajandi alguse jõukama rahva suurtest ja sopilistest suvevilladest, puhkamisest sai eesrindliku eesti keskklassi argielu osa. Üliõpilane Mart Port tegi oma nädalalõpumaja koolitööna juba vahetult peale sõda, laenates muretult projektile Eesti ajast nii nime kui mahuka ruumilise ülesehituse (pindala 70 m2 on ajastut arvestades enam kui luksuslik), lisades omalt poolt fassaadil jõuliselt näha olevad kivist kandeseinad ning veidra naisefiguuri, kes saabuvat meest terrassil tervitab. Läks veel umbes kümme aastat, kui puhkamisest ja suvilast sai ka tegelikult nõukogude ideoloogia oluline osa ning iga töötava inimese vääramatu õigus. Moskva käskis välja töötada esimesed suvemajade tüüpprojektid – napilt üle 20 m2 suuruse põrandapinnaga odavad puidust hooned, mida saaks püstitada nii aiamaale kui metsa alla. Muide, Port koos Ülo Ellandiga tegid samuti ühe sellise projekti, millel sarnaselt kunagisele Pordi kursusetööle oli ühepoolne kaldkatus ja ukseesine terrass, ent maja ise koosnes juba tehases toodetavaist valmiselementidest. Suvila massidesse jõudmine oli alanud. Mart Pordi koduse arhiivi andis 2014. aastal muuseumile üle Jaan Port. Tekst: Triin Ojari

(kliki pildil, et näha projektijoonist)

Ethel Brafmann, 1964. EAM 35.1.105

Nigula raba paviljon

Paviljon asub Pärnumaal Läti piiri ääres paikneval Nigula looduskaitsealal, mis moodustati 1957. aastal. Kaitsealale paviljoni kavandamine anti tollal noorele ja paljulubavale maastikuarhitektile Ethel Brafmannile. Projekti iva oli pakkuda rändajale puhkust ja toiduvalmistamise võimalust ning seda kõike kaitsealale pühendatud väljapaneku keskel. Küttekoldega puitpaviljon koosneb ühest 27 m2 suurusest ruumist, köögist, ja väikesest esikust, mille aknad on luukidega suletavad. Ethel Brafmanni arhiivi andis muuseumile üle Inga Tõnissar 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki piltidel, et näha rohkem jooniseid)