Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Leonhard Lapin, 1978. EAM 4.18.2

Elavate linn – surnute linn

1970. aastatel koondusid avangardsed arhitektuuritudengid ühiseks grupiks, mida hiljem hakati kutsuma Tallinna kooliks, et väljendada oma arvamust ning korraldada ühiskonnakriitilisi näitusi ja aktsioone. Oma töös „Elavate linn – surnute linn” ironiseerib Leonhard Lapin anonüümse masselamuehituse üle. Pildile on autor peitnud olulisi allegooriaid: majade vahele jääv „Väike õhkamine” sümboliseerib 1972. aastal USA-s St. Louisis lammutatud modernistlikku Pruitt-Igoe elamurajooni ning „Autodes matmine” töö keskel viitab arhitektist sõbrale Vilen Künnapule, kellel oli rühmituses ühena esimestest auto. Teos oli üleval 1978. aastal Teaduste Akadeemia fuajees toimunud näitusel, millest mitmed osalenud töödest kinkis insener Reet Lumiste 1991. aastal muuseumile.

Andres Alver, Leonhard Lapin, 1982. EAM 5.4.70

Rovaniemi Arktika keskuse võistlustöö

Arktilise looduse, ajaloo ja kultuuri laiemaks tutvustamiseks korraldatud rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel osales kaheksa riiki põhjapoolkeralt, nende seas ka Nõukogude Liit, mille kolm tööd esitati Eestist. Projekti „CDF” autorid ammutasid inspiratsiooni Caspar David Friedrichi maalilt „Laevahukk Arktikas”. Kaht erineva suunitlusega Arktika muuseumi ja Lapi maakonnamuuseumi ühendava hoone vormis leiab otsese seose kokkukuhjunud rüsijääga. Ideed Põhjala loodusjõudude meelevallas olekust võimendab krundi looduslikku reljeefi jälgiv, järsul jõekaldal paiknev hoonestus. Juuresoleva aksonomeetrilise joonisele lisaks on projektis veel kaheksa suureformaadilist tööd, mille tõid autorid muuseumisse 2008. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Leonhard Lapin, 1975–76. EAM 4.2.87 ja Fk 821

Pärnu KEK-i elamu sissekäikude tähised

Pärnu KEK-i elamurajooni terrasselamu “Kuldse Kodu” ees asuvad konstruktiivsed tähised. Kuigi materjalina oli betoon 1970. aastatel veel rariteetne, olid kolhoosiehituses materjalid kättesaadavamad ja nii valatigi monoliitbetoonist terrasselamu ette nagu kord ja kohus betoonist tähised. Leonhard Lapini sõnul on skulpturaalne arhitektoon suurepärane võimalus erinevate ideede esitamiseks ja kuna see on piirangutest vaba, siis võimaldab väike vorm esitada ideaalset arhitektuuri. Sinised ja muudes erksates toonides konstruktsioonid olid enamatki kui pelgalt ideed. Iga sissepääsu ette oli mõeldud eri struktuuri ja värviga monoliitne rajatis ja nõnda oli ligi kilomeetri pikkuse terrasselamu ees kerge õige trepikoda üles leida. Erksatoonilised arhitektoonid pakkusid lisaks juhatamisele haruldast vaatepilti abstraksetest skulptuuridest, millest nõukogudeaja avalikus ruumis nappis. Nagu ka elamurajoon jäi tähiste projekt terviklikult teostamata. 2008. aastal andis Andres Ringo arhitektoonide joonised muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem jooniseid)

Leonhard Lapin, 1986–1988. EAM fond 68

Graafiline sari “Eesti ehituskunst”

29. detsembril tähistanuks Leonhard Lapin oma 75. sünnipäeva. Lapini pärandile on iseloomulik julge modernistlik arhitektuur, ent tema looming ei piirdunud kaugeltki vaid sellega. Leonhard Lapin on välja andnud luulekogumikke ja olnud silmapaistev kunstiuuendaja. Äratuntav on tema pop-kunsti mõjutustega graafika, omanäoline arhitektoonika linnaruumis ja kunstisaalides. Leonhard Lapin on arhitektuurimuuseumile läbi aastate lahkelt toonud oma projekte ja kunstiteosed. Sel aastal saabusid siia tema pärandusega koduarhiivis olevad arhitektuurijoonised. Südamliku täiendusena kinkisid Leonhard Lapini poeg ja tütar muuseumile isa 5 värvilist kõrgtrüki tehnikas graafikat 1980. aastatest. Sari kannab nime “Eesti ehituskunst” ja kujutab erinevate meistrite loomingut 20. sajandi alguskümnenditest: Nikolai von Glehni Palmimaja, Georg Hellati juugendlikku vana Endla teater-seltsimaja, rahvusromantilist Kalevi Jahtklubi Pirital (Karl Burman), Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni Riigikogu hoonet ning Artur Perna projekteeritud Tallinna 21. Kooli. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha kõiki 5 kunstiteost)