Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Vello Asi, u 1960–1964. EAM 4.14.4

Heliloojate maja sisekujundus Tallinnas

Joonisel on kujutatud Tallinnas Lauteri tänaval asuva heliloojate maja vestibüüli läbi tänavapoolse akna (arhitektid Udo Ivask, Paul Härmson, valmis 1964). Õhulise atmosfääriga siseruum, milles püüab pilku maadligi mööbel, kannab 1960. aastate vaimu. Ajastule omaselt suunas sisearhitekte kättesaadavaks muutunud Põhjamaade arhitektuurikirjandus. Uus käsitlus sisekujunduses väärtustas avatud ruumi, horisontaalset joont ja kerget, hõlpsasti ümberpaigutatavat mööblit, samuti kaasavat keskkonda, mis toetaks ajaveetmist ka läbikäidavates ruumides. Tuši- ja akvarellitehnikas vormistatud töö soetas muuseum oma kogusse 2017. aastal. Tekst: Sandra Mälk 

August Volberg, Edgar Velbri, 1935. EAM 31.1.66

Taevaskoja luutuberkuloosi sanatooriumi võistlustöö

Sanatooriumid olid osa tervislikkusele suunatud eluhoiakust, mida hakati 1930. aastatel järjekindlalt propageerima. Tähelepanu orbiiti kerkisid ka puutumatud looduskeskkonnad, mis võeti 1935. aastal kaitse alla. Üks neist oli Põlvamaal asuv Taevaskoda. Samal aastal peetud arhitektuurivõistlusel otsiti keskkonda sobivat sanatooriumihoonet ning esikoha pälvis tuntud arhitektide tandem. Tugevad varjud ja range joon tušijoonistuses viitab tehnitsistlikule mõjule arhitektide loomingus. Hoone kavandati 90 haigele ja seal asus ka kopsuhaigete laste vabaõhukool. Joonise koos teiste August Volbergi töödega kinkis muuseumile 2001. aastal arhitekt Heili Volberg. Tekst: Sandra Mälk

Vilen Künnapu, 1981. EAM 41.1.11

Eramu Tallinnas

Tallinna kooli arhitektide aksonomeetrilise arhitektuurijoonise lembus lähtus selle objektikesksusest. Selline vaatepunkt näitab erinevalt vaataja silmast lähtuvast perspektiivist kesksena hoopis objekti suhteid selle eri osadega, nagu põrandate ja seinte mõõte ning nende kaugust üksteisest. Ruumi kogetakse seetõttu teistmoodi – ülevalt lahti lõigatud ja tundmatusse kaduvate treppide ning mitmetasandiliste mustriliste ruumidena. See näitab, et aksonomeetrilise joonistusega saab anda edasi keerulisi ruumistruktuure. Värvipliiatsitega vormistatud joonise kinkis muuseumile Vilen Künnapu 2005. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Fotograaf Andres Tarto, 2013. EAM Fk 19856

Tartu Annelinn

Mõni foto lihtsalt lööb pahviks. Siinne kaader on aastate vältel käinud lainetustena üle terve interneti ning tekitanud tõenäoliselt üsna sarnaseid ja ootuspäraseid reaktsioone: ühest küljest “WOW kui äge!”, teisalt jällegi… “vaesed inimesed, kes seal betoonslummis elama peavad!” See foto mõjub paremini kui mis tahes antireklaam modernistlikule linnaplaneerimisele; see foto räägib absoluutsest ummikseisust, kuhu Teise maailmasõja järgne massiivne elamuehitus mõne aastakümnega jõudnud oli. See foto kujutab Tartu Annelinna, Eesti Projektis alates 1969. aastast meie Suurte Linnaplaneerijate Mart Pordi ja Malle Meelaku eestvedamisel planeeritud Eesti üht suurimat paneelelamurajooni, või õigemini selle kõige tagumist, ja tõepoolest, kõige ekstreemsemal moel hoonestatud otsa. Siiski, nagu teab iga fotograaf, saab kavalate rakurssidega kõikvõimalikku reaalsust omajagu moonutada. Ja nii nagu teab iga annelinlane, see foto – kui tahes efektne! – jätab tegelikust Annelinnast üsna eksliku (st kehvema) mulje. Kes aga ei tea, neil tasub võtta aega ning minna Annelinna iga aastaga aina paraneva ühisruumiga tutvuma: viimastel aastatel on sinna rajatud mõnusaid urbanistlikke pargikesi, korrastatud kergliiklusteid, tehtud majaseintele suurt kunsti. Ja mis kõige olulisem: Annelinna majad pole Tallinna “mägede” kombel hallid.

Ostsime antud foto oma kogusse 2018. aastal seoses Ingrid Ruudi kureeritud näitusega “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile”, kus see illustreeris linnaplaneerimise teemalist tuba.

P.S. – Soovitame pikemalt peatuda ka Andres Tarto fotoblogil: https://taevapiltnik.ee/blogi/

Disainer Matti Õunapuu, 1970. aastate lõpp. EAM Fk 14821

Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse piirivalvetorn

Muuseumitöö üks toredamaid külgi on jälgede ajamine. Kui “teadmata asjade” kaustast tuleb välja midagi eriti müstilist ja otsesõnu arusaamatut, siis süda ei anna enne rahu, kui asja kohta on kogu info käes. Õnneks(?) moodustab suure osa meie muuseumi kogust suhteliselt värske aines, mistõttu on veel võimalik pöörduda otsejoones asjaosaliste poole ning aru pärida. Kord, uurides Eesti Maaehitusprojekti lõputut fotoarhiivi, millest, muide, veel väga suur osa on arvele võtmata, sattus näppude vahele pisike negatiiv, mis kujutas sellist kummalist torni… Negatiivi juures oli vaid selle imeehitise välja mõelnud autori nimi: Matti Õunapuu. Peatselt potsataski postkasti legendaarse disaineri e-kiri väga põhjaliku selgitusega. Jagame seda nüüd, Moskva olümpiamängude raames Tallinnas toimunud purjeregati 40. juubeliaastal teiegagi! – Jarmo Kauge

Matti Õunapuu: “Nõukogude ajal oli Pirital TOP-i linnapoolses otsas praeguse autoparkla kohal piirivalve torn ja võimas prožektor, millega õhtuti Tallinna lahte jälgiti. Need olid tavalised nõukaaegsed sõjaväe ehitised. Purjespordi keskuse projekteerimise algfaasis oli nõue, et seal säiliks ka piirivalvurite tegevus. Töötasin tol ajal Maaehitusprojektis 1980. aasta olümpiaregati keskuse (st nüüdne TOP-i hoone – JK) projektgrupis disainerina (siis, kui meeskonnas olid veel Avo-Himm ja Kristin Looveer, Tiit Kaljundi, Leonhard Lapin, Harri Šein ja Andres Ringo). Kuna objekt oli algusjärgus ja detailide ning väikevormide disainimist polnud veel vaja, tegelesin sellega, mida parasjagu vaja oli. Nii tegingi erinevaid variante selle piirivalve objekti jaoks. See siin on üks neist. Madalam osa kujutab endast avatavat katet (nagu lapsevankri sirm), mille all oli prožektor. Nagu sõjaväeobjekt ikka, pidi ta olema päevasel ajal varjatud. Tornis on üks avatud platvorm ja kahel kõrgusel kinnised kabiinid jälgimisseadmete jaoks. Torn oli mõeldud terasest ja betoonist, prožektorikate tekstiilist.  Asukoht oli samas – purjespordikeskuse lõpus, või linna poolt tulles alguses. Mäletan, et käisin ka piirivalvekordonis seda kooskõlastamas. Hiljem suutis Ehituskomitee jõuda piirivalvuritega kokkuleppele ja sõjaväelaste asukoht muudeti olümpiaobjektilt ära. Nii jäi see torn ehitamata. Küll sai tehtud piirivalve ja tolli jaoks üks teine tornike sadama suudmes, mis samal ajal ka faarvaatri esimene puna-valge märk (teine märk oli keskuse palvela torn keset kompleksi). Töö oli näitusel nimetatud (st Tallina koolina tuntud) grupiga Teaduste Akadeemia ruumes 1978. aastal.”

Raamatusoovitus: Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985

Peeter Tarvas, August Volberg, 1950–1952 (valmis 1955). EAM 40.1.15; 31.4.106

Kino Sõprus Tallinnas

Palju polnud puudu, et Sõpruse asemel mindaks kinno nimega Leningrad või hoopis Spartacus. Aprillis 65. sünnipäeva tähistav Kino Sõprus ehitati Tallinna vanalinna 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonestuse kohale ja hakkas kandma Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu soojenenud suhete viljana Sõpruse nime. Hoone eelkavandil on veel esialgne võõrapärane nimevariant Leningrad ja võrreldes ehitatud hoonega on selles Nõukogude ideoloogiat peegeldavat dekoori ja uusklassitsismi rohkemgi. Kobarkinode eellasena kahe kinosaaliga hoone oli nii kaasaegne kui oma aja tingimused seda võimaldasid kandes ametlikku stalinismi arhitektuuriideaali „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Laialt levima hakanud üleliiduliste tüüpprojektide kõrval ei pakutud siin dekoori lisamisega siiski liiga üle ja näiteks sammasportikuse kaunistamisel võeti eeskuju kohalikest rahvusmotiividest. Muidu üsna ühetaoliste joonestusvahendite turule tuli 1950. aastatel uus tulija, sinine helesinine mehaaniline tindipliiats, mille joonele on andnud autor sügavust punase pastelliga. Fotodel kino avamiselt 1955. aastal figureerivad arhitektid Peeter Tarvas, August Volberg ning sisearhitekt Maia Osolein (hiljem Laul). Hoone autorite ritta kuuluvad veel Ilmar Laasi ja esialgse kavandi autor Friedrich Wendach. August Volbergi arhiivi annetas muuseumile Heili Volberg 2001. aastal ja Peeter Tarvase arhiivi Maria Tarvas 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha fotosid)

Fotograaf Malev Toom. Tartu pikaaegne linnaarhitekt Arnold Matteus Aia tänaval Tartu Ülikooli õppehoone taga 1982. aasta talvel. EAM Fk 387

Arhitekt Arnold Matteus

1982. aastast pärineval fotol on kujutatud legendaarset Tartu linnaarhitekti Arnold Matteust (1897–1986) oma elusügisel, pilk veel silmnähtavalt terav ja ilme elutark. Tõenäoliselt on see üks Arhitektuurimuuseumi fotokogu paremaid portreesid. Matteuse arhitektuuriloomega on paljud kindlasti tuttavad, kuid kas teadsite, et tulevane arhitekt oli noorpõlves ka lootustandev kirjamees? 1920. aastal ilmus trükis tema värssdraama “Surew polonees”, millele oli andnud kiitva hinnangu Friedebert Tuglas. Kirjamehekarjäärile tegi lõpu saatuslik tulekahju Tuglase korteris, kus kõige muu kultuuriväärtusliku seas hävisid ka Matteuse järgmised käsikirjad. Seepeale otsustas ta hävitada kogu oma seni kirjutatu ning asuda hoopis arhitektuuriõpingutele.

Foto saime koos sadade teiste portreefotodega kultuurilehe Sirp toimetusest oma asutamisaastal 1991, tegemist oli meie muuseumi 4. vastuvõtuaktiga. Selle toreda fotoga saadame tervitusi Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumile, kus parasjagu käsil portreefoto teema-aasta. Selle kohta saate lähemalt lugeda siit, ühtlasi soovitame jälgida Fotomuuseumi väga-väga hästi kureeritud Instagrami kontot.