-
-
Maile Grünberg, tool-valgusti, 1976
Maile Grünberg, 1976. EAM M 21
Tool-valgusti
Pildil figureerib Maile Grünbergi metalltorudest tool-valgusti, mis on 1970. aastate unikaaldisaini üks kõige uuemeelsemaid projekte. Tool kuulub muuseumi mööblikogusse alates 1999. aastast. Kahefunktsiooniline objekt on kavandatud 1976. aastal näituse Ruum ja Vorm lll jaoks. Näitusesari, mis kujunes omamoodi eksperimentaalseks platvormiks, lubas noortel disaineritel ja sisearhitektidel katsetada uudsete materjalidega, esemete vormiga, ruumi ja valgusega. Ruum ja Vorm lll näitusega demonstreerisid disainerid, et on aastatega liikunud ideedemaastikult edasi – teostatud said kõige pöörasemad mõtted, kasutades põhikomponendina metall-torusid.
Maile Grünbergi efektne tool on rohkem skulptuur-vormimäng, kui funktsionaalne ese, selles avaldub hiline art deco, neopop ja minimalism. Selline toolilaadne valgusobjekt ületab puhtalt funktsionaalse eseme piire, igapäevasest tarbeesemest on saanud omapärane kunstiteos. Istumiseks peaaegu kõlbmatu tool-valgusti peegeldab 70ndate disainerite hoiakut esemete suhtes. Ese, mis oli lõplikult kaotanud ideoloogilise tähenduse, muutus disainerite hulgas eriliseks väljendusvormiks, see märkis tarbimise vabadust ühiskonnas, kus tarbeesemetest ei tulnud puudust. Tekst: Kristina Avakimyan
Tiit Kaljundi, projekt 1975, aksonomeetria, 1984. Museaali number K-53
Dr Spocki maja
Tiit Kaljundi suhe nõukogude Eesti ametliku arhitektuurieluga oli avangardsele loomeinimesele kohaselt konfliktne. Valitsev võim nägi monotoonses masselamuehituses lihtsat lahendust elupindade puudujäägile. Arhitekt Kaljundile tähendas see aga loomingulisust pärssivat olukorda ja pinnapealset suhtumist elukeskkonda, millele ta reageeris risti vastupidise tööga – postmodernistliku villaga. Algselt 1975. aastal ajakirja Japan Architect konkursile „Maja superstaarile” saadetud projekt oli pühendatud kuulsale ameerika arstile Benjamin Spockile, kelle eesti keelde tõlgitud lastekasvatuse raamatut toona laialt loeti. Käesolev versioon on teostatud 1984. aastal Soomes toimunud Tallinna kooli arhitektide näituse jaoks. Kaljundi protest nõukogude jäiga ja anonüümse ehituskultuuri vastu on siin ilmne. Luues töös ehitusjärkude ja eluetappide vahelise analoogia väljendab ta selgelt, et inimene ja arhitektuur ei ole üksteisest lahusseisvad. Maja ja seda ümbritsev krunt betoonist kõnniteedega osutasid elu erinevatele etappidele. Hoone on joonisel esitatud aksonomeetrilises vaates, mis võimaldab kahetasandilisel pinnal olevat objekti kujutada kolmedimensiooniliselt. Joonise omandas muuseum Tiina Kaljundilt 2010. aastal.
Pirita rannahoone, fotograaf Rein Vainküla
Pirita rannahoone
Tsentrosojuzprojekti fotograaf Rein Vainküla on kaadrisse püüdnud fotogeenilise Pirita rannahoone toitlustusasutustega keskosa, kus arhitektuursete elementide kuhjumine annab tulemuseks efektse virvarri. Kontrastsetele toonidele ja diagonaaljoontele üles ehitatud kaader jätab küll hoonest pisut petliku, suisa konstruktivistliku mulje. Inimmõõtme annavad fotole justkui täpselt strateegilistesse punktidesse sätitud rannalised.
Piritale uue rannahoone rajamise tingis 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinnas toimuv purjeregatt. 1979 valminud hoone kohalt lammutati eest Edgar Kuusiku ja Franz de Vriesi projekteeritud ning 1929. aastal valminud puidust rannahoone. Uues, päikese käes kiiskavas heledas ja helges hoones oli algselt restoran, baar, söökla, kolm banketisaali ning tiibades peamiselt rannasolijaid teenindavad ruumid. Maja projekteeris arhitekt Mai Roosna Tsentrosojuzprojekti projekteerimisbüroos. 2000ndate algul ehitati hoone pea täielikult ümber korteriteks (arhitekt Ülo Peil). Tekst: Jarmo Kauge
-
-
Tehvandi suusakeskus
Peep Jänes, Tõnu Mellik, Allan Murdmaa (joonis), 1974. EAM 4.6.2
Tehvandi suusakeskus
Lõuna-Eestisse ehitatud moodne suusaspordibaas valmis NSV Liidu Spordikomitee tellimusel ja oli eelkõige mõeldud liidu talialade koondiste treenimiseks. Asukoht talvepealinna Otepää külje all Tehvandil oli sobiv, sest pakkus rikkalikke sportimisvõimalusi kuppelmaastiku keskel. Perspektiivvaatel kujutatud arhitektide ettekujutus kunstmäe sisse ehitatud modernsest keskusest realiseerus küllaltki täpselt. Arhitektid lähenesid ülesandele kohapõhiselt. Justkui Otepää künklikku maastikku matkides on nad looduse keskele lisanud veel ühe ümarvormi. Oma mõju ehitise mõneti tehnitsistlikule vormile on ka kosmosevallutuse ajastul. Töö andis muuseumile üle Eesti Arhitektide Liit 1993. aastal. Tekst: Sandra Mälk
-
-
Ehituse juhtimise püramiid
Voldemar Herkel. 1970-1980ndad. EAM 42.1.32
Ehituse juhtimise püramiid
Pildil on arhitekt Voldemar Herkeli koostatud skemaatiline nägemus projektijuhtimisest nõukogude perioodil läbi erinevate instantside. Skeem valmis Herkelil Ehituskomitees aseesimehena töötamise ajal (1965-1988) ja et asutus tegeles kõikvõimalike arhitektuuri puudutavate küsimustega, siis aitas see tulevasele ehitusele eelnevat tööprotsessi nii suures organisatsioonis selgena hoida. Ka andis see planeerimisega seotud erinevatele huvigruppidele juhise, millal on sobiv hetk paati hüpata. Püramiidi tippu paigutatud grupp, kuhu kuuluvad täitevkomitee, linnade peaarhitektid ning rajooniarhitektid moodustavad koos „soovide lehtri“, kellega aseesimees selgitas välja lähteülesande ja mis reaalse ehituse eel läbis mitmed rakukesed. Skeem saabus muuseumisse koos Voldemar Herkeli projektidega, mille ta 2009. aastal muuseumile kinkis. Tekst: Sandra Mälk
-
-
Elavate linn – surnute linn
Leonhard Lapin, 1978. EAM 4.18.2
Elavate linn – surnute linn
1970. aastatel koondusid avangardsed arhitektuuritudengid ühiseks grupiks, mida hiljem hakati kutsuma Tallinna kooliks, et väljendada oma arvamust ning korraldada ühiskonnakriitilisi näitusi ja aktsioone. Oma töös „Elavate linn – surnute linn” ironiseerib Leonhard Lapin anonüümse masselamuehituse üle. Pildile on autor peitnud olulisi allegooriaid: majade vahele jääv „Väike õhkamine” sümboliseerib 1972. aastal USA-s St. Louisis lammutatud modernistlikku Pruitt-Igoe elamurajooni ning „Autodes matmine” töö keskel viitab arhitektist sõbrale Vilen Künnapule, kellel oli rühmituses ühena esimestest auto. Teos oli üleval 1978. aastal Teaduste Akadeemia fuajees toimunud näitusel, millest mitmed osalenud töödest kinkis insener Reet Lumiste 1991. aastal muuseumile.
EKE Projekt, 1970–1980ndad. EAM
Elamute ja suvilate tüüpprojektid
1966. aastal kolhooside poolt ellu toodud EKE Projekt (Eesti Kolhoosiehitus) tegeles maapiirkondade arhitektuuriga. Büroo projekte tutvustavad voldikud andsid hooneehitajale ja kooperatiividele näpunäiteid elamu ehitamiseks, ent nende hulgast leiab ka poode ja juurviljakeldreid.
Monteeritav aiamaja Raul (insener Rein Randväli) põhiidee seisnes lihtsasti ehitatavuses. Selle äratuntavalt kolmnurkse kujuga maja alumisel korrusel paiknesid elutuba, köök ja tualettruum ning ülemisel korrusel väike magamistuba. Pereelamu Kauplus Raja-3 (arhitekt Ants Mellik) ühendas kahte funktsiooni – esimesele korrusele paigutati pood koos köögi, elutoa ja garaažiga. Keldris paiknesid laoruum, saun ja abiruumid; ning teisel korrusel magamistoad. Viietoalisest ühepereelamust Ants-5-st kujunes 1980. aastatel erakordselt menukas projekt (arhitekt Ants Mellik). Hoone fassaade katsid kombineeritult silikaltsiitkivi ja puit. Ants-5 varieerus mitmeti, näiteks keldriruumide jaotuse osas. Ühepereelamute juurviljakelder (Toomas Lukk, Ants Mellik ja Jaan Mõttus) oli kavandatud osaliselt maa-alusena. See tsementrajatis kavandati viies eri suuruses – väiksemad peredele ja suuremad müügiks minevatele juurviljade hoidmiseks. Katus kaeti murumätastega. Muuseumi abikogus on ligikaudu 100 EKE Projektis kavandatud hoone infovoldiku. Tekst: Maria Pöppönen
-
-
Fotograaf Andres Tarto, 2013.
Fotograaf Andres Tarto, 2013. EAM Fk 19856
Tartu Annelinn
Mõni foto lihtsalt lööb pahviks. Siinne kaader on aastate vältel käinud lainetustena üle terve interneti ning tekitanud tõenäoliselt üsna sarnaseid ja ootuspäraseid reaktsioone: ühest küljest “WOW kui äge!”, teisalt jällegi… “vaesed inimesed, kes seal betoonslummis elama peavad!” See foto mõjub paremini kui mis tahes antireklaam modernistlikule linnaplaneerimisele; see foto räägib absoluutsest ummikseisust, kuhu Teise maailmasõja järgne massiivne elamuehitus mõne aastakümnega jõudnud oli. See foto kujutab Tartu Annelinna, Eesti Projektis alates 1969. aastast meie Suurte Linnaplaneerijate Mart Pordi ja Malle Meelaku eestvedamisel planeeritud Eesti üht suurimat paneelelamurajooni, või õigemini selle kõige tagumist, ja tõepoolest, kõige ekstreemsemal moel hoonestatud otsa. Siiski, nagu teab iga fotograaf, saab kavalate rakurssidega kõikvõimalikku reaalsust omajagu moonutada. Ja nii nagu teab iga annelinlane, see foto – kui tahes efektne! – jätab tegelikust Annelinnast üsna eksliku (st kehvema) mulje. Kes aga ei tea, neil tasub võtta aega ning minna Annelinna iga aastaga aina paraneva ühisruumiga tutvuma: viimastel aastatel on sinna rajatud mõnusaid urbanistlikke pargikesi, korrastatud kergliiklusteid, tehtud majaseintele suurt kunsti. Ja mis kõige olulisem: Annelinna majad pole Tallinna “mägede” kombel hallid.
Ostsime antud foto oma kogusse 2018. aastal seoses Ingrid Ruudi kureeritud näitusega “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile”, kus see illustreeris linnaplaneerimise teemalist tuba.
P.S. – Soovitame pikemalt peatuda ka Andres Tarto fotoblogil: https://taevapiltnik.ee/blogi/
1975–1978, Helle Gans. EAM 4.14.2
Pärnu KEK-i lasteaed Tralli sisekujundus
Pärnu KEK-i moodsas elamukvartalis asuva lasteaed-sõime sisekujundus on üks unikaalsemaid. Koridorides valitsev dünaamika, mis lähtus lakke riputatud viitadest hargnenud värvidest, abistas ja suunas laste liikumist oma rühmatubadesse. Esimesed kavandid on mitmevaatelised. Koridoride põhiplaanidele liitub aksonomeetrilises vaates rühmaruum, mis sisustati ekspressiivse värvilise mööbliga. Sisearhitekt Helle Gansi ajendas disainimisel mõistmine, et laps taandab kõik mänguks. Seepärast on liigendatud ja kokku-lahtikäiv mööbel ühtmoodi nii funktsionaalne kui ka mänguline, virgutades laste kujutlusvõimet. Lasteaia keskosa ja koridori kujundus samastub kvartali üleüldise ideestikuga ja sarnaneb kuldse kodu terrasselamu sisetänava popiliku infograafikaga (Villu Järmut ja Taevo Gans). Joonised andis 2008. aastal muuseumile üle Andres Ringo. Tekst: Sandra Mälk
(kliki pildil, et näha rohkem)
-
-
Kaubasaal
-
-
Raesaali põhjasein
Leila Pärtelpoeg, 1973–1978. EAM 4.2.7
Tallinna raekoja sisekujundus
Ainukese Põhja-Euroopas säilinud gooti stiilis raekoja (valminud 15. saj alguses) uuendamise käigus korraldati võistlus, et leida ajaloolisse keskkonda sobiv sisekujundus. Esikoha pälvinud sisearhitekt Leila Pärtelpoja lahendust raske musta mööbli, kõrgläikega uste ja vasest kuppelvalgustitega pidas osa otsustajate ringist liialt rivaalitsevaks ajaloopärandiga. Teised nägid uue ja vana vahelises pinges seevastu just ootuspäraselt ruumi elavdavat mõju. Kavandid kujutavad keskaegseid pidustusi kaubasaalis ning ajalooliste lühtrite ja külgreljeefidega raesaali. Leila Pärtelpoeg annetas ligi poolsada mööbli ja sisustuse joonist muuseumile 2000. aastal. Tekst: Sandra Mälk
Eesti Maaehitusprojekt, 1980ndad. EAM
Eesti Maaehitusprojekti tüüpkavandid
Eelnevas postituses tutvustatud EKE Projekti loominguga sarnaselt valmistas maapiirkondadesse projekte ka Eesti Maaehitusprojekt (EMP), seda alates 1951. aastast. Laia haardega büroos koostati põhjalikkusega nii elamuid kui ka abihooneid. Ado ja Niina Eigi aiamaja projekt “A85-8” koos kuuri ja kasvuhoonega kuulus suurde hoonete seeriasse “A-85“, mille kavandamises osalesid mitmed arhitektid. Selle 25,5 m2-se aiamajaga käib kaasas ka panipaigaga kasvuhoone. Aiamajas on köök ja kaminaga eluruum, mille ühes servas asub magamislavats. Teisel korrusel paikneb kaldkatuse all pisike magamistuba. Otsaküljel olevat verandat võis ehitada ka terrassina. Samast ajast pärineb arhitekt Priit Kaljapulki 1989. aastal kavandatud pereelamu projekt “Puravik“, mis on täielikult väljaehitatud keldriga ja selles asuvad kuus eluruumi, sahver ja saun. Värvikaid nimesid kannavad teisedki projektid nagu “Bruce“, “No-Spa“ ja “Programm“. Muuseumis on hoiul üle 20 Eesti Maaehitusprojektis koostatud voldiku. Tekst: Maria Pöppönen
Disainer Matti Õunapuu, 1970. aastate lõpp. EAM Fk 14821
Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse piirivalvetorn
Muuseumitöö üks toredamaid külgi on jälgede ajamine. Kui “teadmata asjade” kaustast tuleb välja midagi eriti müstilist ja otsesõnu arusaamatut, siis süda ei anna enne rahu, kui asja kohta on kogu info käes. Õnneks(?) moodustab suure osa meie muuseumi kogust suhteliselt värske aines, mistõttu on veel võimalik pöörduda otsejoones asjaosaliste poole ning aru pärida. Kord, uurides Eesti Maaehitusprojekti lõputut fotoarhiivi, millest, muide, veel väga suur osa on arvele võtmata, sattus näppude vahele pisike negatiiv, mis kujutas sellist kummalist torni… Negatiivi juures oli vaid selle imeehitise välja mõelnud autori nimi: Matti Õunapuu. Peatselt potsataski postkasti legendaarse disaineri e-kiri väga põhjaliku selgitusega. Jagame seda nüüd, Moskva olümpiamängude raames Tallinnas toimunud purjeregati 40. juubeliaastal teiegagi! – Jarmo Kauge
Matti Õunapuu: “Nõukogude ajal oli Pirital TOP-i linnapoolses otsas praeguse autoparkla kohal piirivalve torn ja võimas prožektor, millega õhtuti Tallinna lahte jälgiti. Need olid tavalised nõukaaegsed sõjaväe ehitised. Purjespordi keskuse projekteerimise algfaasis oli nõue, et seal säiliks ka piirivalvurite tegevus. Töötasin tol ajal Maaehitusprojektis 1980. aasta olümpiaregati keskuse (st nüüdne TOP-i hoone – JK) projektgrupis disainerina (siis, kui meeskonnas olid veel Avo-Himm ja Kristin Looveer, Tiit Kaljundi, Leonhard Lapin, Harri Šein ja Andres Ringo). Kuna objekt oli algusjärgus ja detailide ning väikevormide disainimist polnud veel vaja, tegelesin sellega, mida parasjagu vaja oli. Nii tegingi erinevaid variante selle piirivalve objekti jaoks. See siin on üks neist. Madalam osa kujutab endast avatavat katet (nagu lapsevankri sirm), mille all oli prožektor. Nagu sõjaväeobjekt ikka, pidi ta olema päevasel ajal varjatud. Tornis on üks avatud platvorm ja kahel kõrgusel kinnised kabiinid jälgimisseadmete jaoks. Torn oli mõeldud terasest ja betoonist, prožektorikate tekstiilist. Asukoht oli samas – purjespordikeskuse lõpus, või linna poolt tulles alguses. Mäletan, et käisin ka piirivalvekordonis seda kooskõlastamas. Hiljem suutis Ehituskomitee jõuda piirivalvuritega kokkuleppele ja sõjaväelaste asukoht muudeti olümpiaobjektilt ära. Nii jäi see torn ehitamata. Küll sai tehtud piirivalve ja tolli jaoks üks teine tornike sadama suudmes, mis samal ajal ka faarvaatri esimene puna-valge märk (teine märk oli keskuse palvela torn keset kompleksi). Töö oli näitusel nimetatud (st Tallina koolina tuntud) grupiga Teaduste Akadeemia ruumes 1978. aastal.”
Raamatusoovitus: Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985
Sirje Runge, 1975. EAM 4.17.1
Tallinna uus keskkond
Sirje Runge diplomitöö “Tallinna uus keskkond” pakub välja võimalusi Tallinna linnaruumi elavdamiseks. 1975. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (Eesti Kunstiakadeemia) kaitstud tööga katsetas Sirje Runge (toona Lapin) inimese ja nüüdisaegse linna lähendamist kunstilisel viisil. Tööpõld selles vallas oli lai, sest nõukogude ametlik arhitektuur soosis ühetüübiliselt ehitatud keskkonda. Tema visioonid, mis lisasid uusi elemente linnamaastikku ja täiendasid värvilahendustega olemasolevat hoonestust, jagunesid kolmeks. Esimene (siinjuures vaatmikud nr 1 ja nr 2) tutvustas hoonete fassaadidele loodud supergraafikat. Järgmine koosnes audiovisuaalsetest kommunikatsioonikeskustest, milles nägi kunstnik kogukonna jaoks uut kohtumispaika ja kus suhtlusel oli omal roll ka reklaamil. Kolmas koosnes kontseptuaalsetest objektidest nagu teraskasti paigutatud loodusobjekt ja peaväljakule paigutatud kellamehhnanism. Iseäranis tööstuslinnade puhul leidis ta just taolistes irratsionaalsetes elementides parima mooduse inimest ja linna lähendada. 2003. aastal kinkis kunstnik-disainer Sirje Runge tööd muuseumile. Tekst: Sandra Mälk
(kliki pildil, et näha kõiki 7-t visuaali)
-
-
Merivälja elamu. Vaike Parker
Vaike Parker, 1971. EAM 45.1.8
Aia planeerimise ja haljastuse kavand
Tallinnas Meriväljal asunud elamust, mille 1960. aastatel omandas ajakirjanike liit, kujundati peagi asutuse puhkekodu. Maja aed vajas suuremate koosviibimiste korraldamiseks läbimõeldud kujundust, mis telliti tuntud maastikuarhitektilt Vaike Parkerilt. Skits kujutab arhitekti esialgseid mõtteid enne põhjaliku projekti koostamist – need on visandatud õrnale kalkapaberile pehme hariliku pliiatsiga. Lehel on loetletud haljastust toetavaid kujundusdetaile nagu veekanal, päevitustool ja sirm. 2010. aastal kinkis Vaike Parker oma koduse arhiivi muuseumile. Tekst: Sandra Mälk
-
-
Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüd Eesti Maaülikool) õppehoone Tartus Kreutzwaldi 5. Valve Pormeister, 1976. Foto: Liisi Anvelt
-
-
Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüd Eesti Maaülikool) õppehoone Tartus Kreutzwaldi 5. Valve Pormeister, 1976.
-
-
Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüd Eesti Maaülikool) õppehoone Tartus Kreutzwaldi 5. Valve Pormeister, 1976.
Valve Pormeister, 1976. EAM MK 248
EAM 30 / Väike maketituur: Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüd Eesti Maaülikool) õppehoone Tartus
Eesti Põllumajanduse Akadeemia uut hoonete kompleksi hakati Tartu linna piirile Tähtvere mõisa naabrusse rajama 1960. aastatel. Arhitekt Valve Pormeister kavandas metsamajanduse ja maaparanduse teaduskonna õppehoone 1976. aastal, hoone valmis 1983. See oli toona suuremaid ja plaanistruktuurilt keerukamaid uusehitisi Tartus. Hoone koosneb kahest erineva iseloomuga hooneosast, nende vahele jääb kolm trapetsikujulist siseõue. Peafassaadi liigendavad kaarjalt eenduvad akendeta trepikojatornid. Suuremahuline silinderjas auditooriumikorpus jäi ehitamata. Maketi annetas muuseumile Eesti Maaülikool 2019. aastal. Maketi autor on teadmata. Tekst: Anne Lass
-
-
Pärnu KEK-i elamu sissepääsude tähised, Leonhard Lapin
-
-
Kuldse Kodu sissekäikude tähiste variandid, Leonhard Lapin
-
-
Betoonist tähis terrasselamu ees
Leonhard Lapin, 1975–76. EAM 4.2.87 ja Fk 821
Pärnu KEK-i elamu sissekäikude tähised
Pärnu KEK-i elamurajooni terrasselamu “Kuldse Kodu” ees asuvad konstruktiivsed tähised. Kuigi materjalina oli betoon 1970. aastatel veel rariteetne, olid kolhoosiehituses materjalid kättesaadavamad ja nii valatigi monoliitbetoonist terrasselamu ette nagu kord ja kohus betoonist tähised. Leonhard Lapini sõnul on skulpturaalne arhitektoon suurepärane võimalus erinevate ideede esitamiseks ja kuna see on piirangutest vaba, siis võimaldab väike vorm esitada ideaalset arhitektuuri. Sinised ja muudes erksates toonides konstruktsioonid olid enamatki kui pelgalt ideed. Iga sissepääsu ette oli mõeldud eri struktuuri ja värviga monoliitne rajatis ja nõnda oli ligi kilomeetri pikkuse terrasselamu ees kerge õige trepikoda üles leida. Erksatoonilised arhitektoonid pakkusid lisaks juhatamisele haruldast vaatepilti abstraksetest skulptuuridest, millest nõukogudeaja avalikus ruumis nappis. Nagu ka elamurajoon jäi tähiste projekt terviklikult teostamata. 2008. aastal andis Andres Ringo arhitektoonide joonised muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk
(kliki pildil, et näha rohkem jooniseid)
-
-
Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse kavand
Mart Port, 1972–1973. EAM 52.4.2
Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse kavand
1980. aastal Tallinnas toimunud olümpiamängude purjeregati läbiviimiseks eelnesid üle linna suured projekteerimistööd. Pirita jõesuue kavandati ümber publiku ja purjesportlaste teenindamiseks. Kuna olümpiamängude nõudmistele vastava ehituskompleksi tegemiseks oli siinsetel arhitektidel vähe kogemusi, otsustas toonane linnaarhitekt Dmitri Bruns koos Eesti Projekti peaarhitekti Mart Pordi ja spordikomitee aseesimehe Urmo Kalaga sõita Saksamaale Kieli, kus 1972. aastal peeti olümpiaregatt. Seal tutvuti saksa kolleegide lahkel käel olümpiapurjespordikeskuse ehitusega Schilksees. Saadud teadmised lubasid 1973. aastal kuulutada välja arhitektuurivõistluse Pirita purjespordikeskuse projekti leidmiseks, kuhu esitati 12 tööd. Juuresolev visualiseering pärineb Mart Pordi tööde albumist ja kuulus tõenäoliselt võistlusele esitatud, aga premeerimata projekti komplekti. Kavandil on esiplaanil hotell-baar-restoran sportlastele ja külalistele ning otseloomulikult asub kompleksi kesksel kohal olümpiatule torn. Sarnaselt Schilksee purjesprordikeskusele on hooned lahendatud astmelistena. Kui alumisel pildil on muuliserv suvitajate kasutuses, siis ülemisel pildil annavad tooni autod, mille puhul kumavad läbi ilmselt lääne ajakirjade mõjutused. Kavandil figureerivad moodsad Ameerika autod, sealjuures sportliku välimusega Dodge Challenger. Albumi kinkis muuseumile Heldi Toom 2014. aastal. Tekst: Sandra Mälk
-
-
Kohvik Neitsitorn Tallinnas sisekujunduse kavandid. Aala Buldas
-
-
Kohvik Neitsitorn Tallinnas sisekujunduse kavandid. Aala Buldas
Sisearhitekt Aala Buldas, 1970–1980. EAM 4.7.17
Kohvik Neitsitorn
Tallinna linnamüüri ühte ainulaadsemat nelinurkset kaitsetorni hakati taastama 1970. aastatel. Neitsitorn (Megede torn) koos Kiek in de Kökiga olid keskaja Tallinna kaitses määrava tähtsusega kaitserajatised. Pärast Tallinna kui kindluslinna staatuse kadumist muutus aga müüritornide sajanditepikkune kaitsefunktsioon ning 19. sajandil ehitati müüritornid ümber eluruumideks, nii ka Neitsitorn. Kahekorruseline elamu sai koduks tunnustatud kunstnikele ja kirjanikele, kelle korterites olid mitmed ateljeeruumid. 1970. aastate alguses algasid Tallitorni ja Neitsitorni väliuurimistööd, et hoonele leida avalik funktsioon. Tööd kannustas eesseisev olümpiaregatt. Neitsitorni rekonstrueerimise käigus ehitati ligikaudu pool Neitsitornist peaaegu uuena ümber. Hoone sai peale uue korruse, maa-alused majandusruumid ning efektse vanalinnapoolsel küljel asuva klaasseina. Värsketes ruumides asus tööle Neitsitorni kohvik, mis avas oma uksed rahvale 1980. aastal ja sai kohe suure menu osaliseks. Neitsitorni rekonstrueerimise projekti autorid olid arhitekt Tiina Linna ja kunstiajaloolane Villem Raam ning kohviku sisekujunduse lahendas sisearhitekt Aala Buldas, kes töötas Teadusliku Restaureerimise Töökojas. Sisekujunduse kavandid annetas 2022. aastal muuseumile Eva Mölder restaureerimisettevõttest Vana Tallinn. Tekst: Sandra Mälk
-
-
Restorani Nord grillbaari sisearhitektuurne lahendus, Leila Pärtelpoeg
Leila Pärtelpoeg, 1976. EAM 4.7.10
Restorani Nord grillbaar
Legendaarne sisearhitekt Leila Pärtelpoeg kinkis arhitektuurimuuseumile Tallinna raekoja ja Rataskaevu tänaval asunud restorani Nord sisekujunduse kavandid 2000. aastal. Nagu Raekoda, tabas ka Nordi pärast valmimist üsna karm kriitika – moodne sisekujundus ei haakuvat hoone ajalooga. Raekoja sisekujundus on säilinud tänaseni, Nordi-aeg oli paraku üsna lühike. Rataskaevu tänav 3 keskaegne elamu ehitati ümber võõrastemajaks Hotel du Nord ning restoran-kohvikuks 1875. aastal (arh N. Thamm sen.). 1930-ndatel oli see üks Tallinna nooblimaid restorane. Kunagisest hiilgusest oli midagi säilinud veel 1950. aastate lõpus, kuniks see 1970-ndatel otsustati ümber kujundada jahi- ja kalarestoraniks. Esimesele korrusele pidi tulema jahisaal, teisele kalasaal ja kolmandale grillbaar ja fondüüsaal. „Aastal 1973 oli tellijapoolne ettekirjutus: palkseinad, uhhaa ja lõõtspillimängija…“ kirjutab Leila Pärtelpoeg oma Tööraamatus (ilm 2011). Ajaloo taaslavastamise asemel valis Pärtelpoeg moodsa ja skandinaavialikult lihtsa lahenduse. „Palkseinte asemel kasutasin laiadest horisontaallaudadest vahepostideta puitseina. Otsustasin kõik kolm külalistekorrust lahendada ehituslikes detailides ühtemoodi seinte ja lagedega, ainult menüüga seotud dekoor oli erinev. … Valgustitega toimisin alatult ja lihtsalt. Verner Pantoni [nimekamaid 20. sajandi taani mööblidisainereid-sisearhitekte – AL] fännina lasin Estoplasti tehasel kopeerida tema kahest poolkerast kujundatud armatuure. Kasutasin neid kõigil korrustel. Mida muud mul raudsete eesriiete taga teha oli kui „raiuda akent“. Loodan, et Verner naerab, sest Nordi iga oli sama lühike, nagu tema kuulsatel Bayeri tehaste laevainterjööridel, mida ta tegigi „selleks korraks““. Tekst: Anne Lass
-
-
-
Pärnu Merekooli juurdeehitise sisevaade
-
-
Pärnu Merekooli juurdeehitise sisevaade
Heili Volberg, 1970. EAM 51.1.4
Pärnu Merekooli hoone
Pärnus vallikraavi ääres paiknenud merekooli ühiselamule kavandas 1970. aastal arhitekt Heili Volberg juurdeehitise. Avarate klassiruumide, aula ja spordihoonega õppekorpusesse kavandati muuhulgas ka juuksuri kabinet. Juurdeehitise projekt jäi teostamata, suletud merekooli ühiselamu rekonstrueeriti ja 1993. aasta augusti alguses avati sealsamas tervisekeskus Viiking. Pärnu Merekooli kollaažitehnikas planšetid vormistas sisearhitekt Aate-Heli Õun. Tööd annetas muuseumile arhitekt Heili Volberg-Raig 2013. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš
(kliki pildil, et näha veel jooniseid)
-
-
Botaanikaaia haldushoone
-
Ülevi Eljand, 1979. EAM MK 177
Botaanikaaia haldushoone
Botaanikaaia rajamist Kloostrimetsa, president Konstantin Pätsi talu maadele alustati 1950. aastate lõpul. Töötajate ameti- ning majandusruumid paiknesidki esialgu kunagistes taluhoonetes.
Uue haldushoone projekt valmis arhitekt Ülevi Eljandil 1979. aastal, maja ise sai valmis siiski alles 1988. aastal. Parkmetsa sisse istutatud väike valge asümmeetrilise mahulahendusega hoone on üks väheseid neofunktsionalistlikke ehitisi Tallinnas. Hoone põhjapoolsesse külge paigutub läbi kahe korruse ulatuv konverentsisaal. Lõunaküljel liitub hoonega alumiinium-ja teraskonstruktsioonis sakmelise liigendusega talveaed basseini ja kaminaga. Vastukaaluks asisele esifassaadile liigendab aiakülge teise korruse hallist laskuv efektne välistrepp.
Hoone maketi annetas muuseumile Tallinna Botaanikaaed 2008. aastal. Novembris aasta tagasi eksponeeriti maketti Valga Muuseumis tänaseks meie hulgast lahkunud arhitekt Ülevi Eljandi (1947-2023) juubelinäitusel. Tekst: Anne Lass
(kliki pildil, et näha rohkem)
-
-
Restoran Raeköök aksonomeetria
Eva Hirvesoo, Helgi Margna, 1977–1979. EAM 27.1.4
Restoran Raeköök
1985. aastal valmis arhitektide Eva Hirvesoo ja Helgi Margna projekti järgi Tallinna vanalinnas Dunkri tänaval restorani Raeköök hoone. Mahukas hoonekompleks rajati sõja ajal hävinud hoonete asemele, alale kus enne ehitust asus pargialaga sisehoov. Postmodernisliku hoone kõrged viilud, astmeline katusemaastik ja liigendatud tänavapoolne fassaad on omamoodi dialoogis ajaloolise vanalinna hoonestusega. Iseloomu lisavad asümmeetriliselt paigutatud erikujulised aknad. Fassaadide algsed pastelsed värvitoonid – sinine, roosa ja valge – on tänaseks asendunud halli, kollase ja erkoranžiga. Kolmekorruselise hoone esimesel korrusel asus ruumikas dieetsöökla ja kulinaariakauplus, teisel korrusel restoran ja baar, keldris asus jäätisekohvik „Arabella“. Sisekujundus oli kogu hoone ulatuses ühtne. Valgetele krohvitud pindadele olid kontrastiks tumedad puidust kassettlaed, aknaraamid, avaraid ruume eraldavad postid ja võred ning mööbel. Tekst: Anna-Liiza Izbaš
-
-
Nauru House Melbourne´is
Ernst Kesa, 1970. EAM 12.1.1
Nauru House Melbourne’is
52-korruselise pilvelõhkuja projekti tellis Vaikse ookeani pisisaare Nauru vabariigi valitsus peale kiiret rikastumist fosforiiditööstuse abil. Hoonest sai rahvusvaheline investeerimisprojekt, kuhu kavatseti majutada ka Nauru presidendi residents. Melbourne’i esindusliku Collinsi tänava äärde püstitatud hoone oli 1977. aastal linna kõrgeim ehitis ja selle projekteeris Austraalia suurim arhitektuuribüroo Perrott Lyon Timlock & Kesa. Nauru projekti juhtivarhitekt oli Eestist sõja ajal emigreerunud Ernst Kesa, kes muu hulgas vormistas hoone perspektiivvaate. Selle kalkal tušijoonistuse annetas Ernst Kesa 1992. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk