Harald Krannhals, 1926. EAM 1.2.43

Ammende villa fotoalbum

Arhitektuurimuuseumi uusim museaal on seotud Eesti ühe tuntuima juugendhoonega. Pärnu Ammende villa (arhitekt Frithiof Mieritz, 1904) albumi harukordsus peitub selles, et lisaks hulgalistele sise- ja välisvaadetele leidub nende seas ka jäädvustusi paikadest, mida alati ei pildistatud. Sellest leiab vaateid köögist ja selle toimkonnast, aiast ja peenramaast ning kasvuhoonest, milles küpsevad mahlakad viinamarjad. Album annab sissepõike jõuka kaupmehe pere elamisse, selles sisalduvale rikkalikule mööblile, tekstiilidele ja esemetele.
Album koostati villa müügi puhul ning kuulus viimati Irina Mirkovile, kes on Pärnu suurkaupmees Hermann Leopold Ammende pojatütar. Härra Ammende tellis hoone projekti Peterburi arhitektuuribüroolt Mieritz&Gerassimov oma tütre Elleni pulmapeoks. Pidustuste järel kasutas perekond luksuslikku maja suvilana kuni 1927. aastal Saksamaale tagasi koliti. 1926. aastal jäädvustatud fotode autor on Pärnu fotograaf Harald Krannhals, millele lisaks on albumis ka fotograaf Mihkel Õnnise mõned aastad hilisemad ülesvõtted. Ühtekokku 21 fotol leidub ka tüüpilisi fotokahjustusi. Fotode tumedamatele aladele on aja jooksul tekkinud nn hõbepeeglikiht (hõbedakihi eemaldumine). Muuseumisse jõudis album Aivar Roosaarelt, kes oli tegev hoone restaureerimise juures (1995–1999). Kingitud ese saab olema heaks täienduseks juba olemasolevale hoone originaalprojektile (EAM 1.2.11). Tekst: Sandra Mälk

• 1900ndad
• 1920ndad
• fotograafia
• Frithiof Mieritz

Eugen Habermann, 1920–1921. EAM Fk 3105, Fk 15852

Siidisuka asum Kohtla-Järvel

Kohtla-Järvel asuv Siidisuka on kavandatud aedlinnana. Linna ühe esimese suurema urbanistliku ettevõtmise taga oli Eesti Põlevkivitööstus, kes rajas asumi oma töötajaile arhitekt Eugen Habermanni projekti alusel (1920–21). Nagu nimigi viitab, elasid seal tehase juhtkonna töötajad, insenerid ja kõrgema järgu ametnikud, kelle palk võimaldas naisperele puuvillaste asemel siidist sukki soetada. Uue tänava äärde rajatud kahepereelamud on standardse lahendusega, mille hulgast leiab 4-5 tüüpi erineva planeeringuga elamuid. Hoonete väljanägemises on viiteid uutele trendidele ja kohalikele ehitustraditsioonidele – vernakulaarne tahumata paekivi on asetatud moodsa arhitektuuri võtmesse. Sik-sak motiivid ja teised fassaadikaunistused viitavad mõjutustele saksa ekspressionismist. Kõige iseloomulikumad elemendid on aga kahtlemata kõrged viilkatused ja keermega massiivsed aknapiilarid hoone nurkades. Iga elamuga külgneb abihoone, mis jaotab hoovi kaheks – majaesiseks õueks ja tagahooviks.
Arhiivifotod saabusid muuseumi kogusse 1996. aastal ja uus foto pärineb Martin Siplase 2009. aastal muuseumi näituse tarbeks tehtud pildiseeriast.
Tekst: Anna Zsoldos (arhitektuurimuuseumi praktikant Ungari Eötvös Lorándi Ülikoolist)

• 1920ndad
• Eugen Habermann

Karl Burman vanem. EAM fotokogu ja EAM 1.2.2

EAL 100 / Karl Burman

Sel aastal tähistab 100. juubelit Eesti Arhitektide Liit, mis alustas Eesti Arhitektide Ühinguna. Piduliku sündmuse puhul keerame aja tagasi ja vaatame mõnda neist ühisele mõttele jõudnud 15 arhitekti, kes 1921. aasta oktoobris loomeliidu asutamiseks kokku tulid, et koondada spetsialiste ja muuta ehitatud keskkond kvaliteetsemaks. Kes olid need Arhitektide Ühingu asutajaliikmed ja millised tööd neil parasjagu käsil olid?

Alustagem Eesti rahvusromantismi suurkujust Karl Burman vanemast (1882–1965). Karl Burman oli loominguline isiksus, kirglik akvarellist, kes armastas maalida linnavaateid, käis mitmes kunstikoolis ning asus arhitektuuri õppima Peterburi Kunstiakadeemiasse (1902–1909). Tallinnasse tulles asutas ta koos kolleegi Artur Pernaga oma arhitektuuribüroo. Arhitektide Ühingu loomise hetkeks 1921. aastal oli ta teenekas projekteerija oma äratuntava stiiliga, kes pidas tähtsaks ehituses seost loodusega ja kohalike materjalide kasutust. Burmanil oli ette näidata Kalevi jahtklubi Pirital (1911–1912), Eesti paviljon Helsingi messil (1920) ja nagu ka sajandi alguses jõudsalt kasvav linn väga vajas – mitmed suurlinna väärilised kivist üürimajad Tallinna vanalinnas ja kesklinnas. Burmani nimi kõlas ka eratellijate seas, kellest fotograaf Jaan Riet 1913. aastal nüüdseks Burmani ühe tuntuima elamu tellis. Viljandis asuvas elamu-ateljees paistab silma arhitekti romantiline käekiri, mida rõhutas kõrvuti olek Posti tänava klassikalisemate hoonetega. Hoone on juugendlikult sundimatu planeeringuga: ateljeeruumid asusid alumisel ning fotolaborid ja elutoad mansardkorrusel. Viiluvälja kaunistab A. Perna & K. Burmani arhitektuuribüroo üks lemmikkaunistusi – päikesemotiiv. Siin näha olevad sinitrükis lehed on originaaljoonise negatiivid, mida koloreeriti punase pliiatsiga. Tema hilisemasse loomingusse kuuluvad 1920. aastatel projekteeritud silmapaistvad hooned nagu Eesti Panga Viljandi osakonna (1926, hävinud) ja Tartu osakonna hoone (1935, koos Arnold Matteusega), hulgaliselt kivist linnamaju ning Saku aedlinna planeering (koos A. Pernaga). Varem on põhjalikumalt liidust ja selle asutajatest kirjutanud Mait Väljas: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/arhitektid-juubeldavad/  Tekst: Sandra Mälk

• 1910ndad
• 1920ndad
• EAL100
• Karl Burman

Riigikogu hoone istungite saal, E. Habermann, H. Johanson, 1921–1922. EAM Fk 19083

EAL 100 / Eugen Habermann

Eesti Arhitektide Ühingu moodustamisel 1921. aastal asus just Eugen Habermann ühingu esimeheks ja oli seda järgnevad 12 aastat. Ühiskonnas olid ülevad tunded, valmimas oli riikliku tähtsusega sümbolhoone Riigikogu hoone (E. Habermann ja H. Johanson, 1920–1922), mis paistis silma oma julge ekspressionistliku stiili poolest nii siin kui ka riiklike esindushoonete seas laiemalt maailmas.

Eugen Habermanni üks huviorbiite oli Tallinna vanalinna regenereerimine. Ta koostas hulgaliselt majade ümberehituse projekte ja mõtles piirkonna elavdamisele. Linnaplaneerimisarhitektina kavandas ta juba 1914. aastal linna moderniseerimise kavandi, millega jätkas 1921. aastal. Selles tegi ta muuseas ettepaneku haljastada vanalinna muldkindlustuste vöönd, lammutada sealsed vanad sõjaväe barakid ja muuta vanalinna vahetu ümbrus jalutuskäikudeks sobiva rohealaga. Habermannile oli oluline muuta linn inimnäolisemaks. Tema visioon moodsast Tallinnast nägi ette ka raudtee ja sadama omavahelise integreerimise. Juuresoleval plaanil on näidatud uus taristu, kus linna läbivad uued trammiteed (plaani fragmendil Soo ja Heina tänaval). Tema Tallinna linnavalitsuses töötamise ajal valmisid mitmed planeeringud Piritale, Lasnamäele ja Kopli poolsaarele.

1920. aastate alguses oli linnades üldise korterikriisi taustal teravik suunatud ametnike ja linnateenistujate elutingimuste parandamisele. Ühiselt kolleegi Herbert Johansoniga projekteeris Eugen Habermann näiteks õpetajatele mõeldud mugavustega väikekorteritega elamud nii Raua kui ka Graniidi tänavale. Tema kavandi järgi rajati toona ka üks originaalsemaid töölisasulaid Kohtla-Järve põlevkivitööstusele – Siidisuka asum. 1930. aastatel oli Eugen Habermannil juba erapraksis, kus ta projekteeris mitmeid nüüdseks arhitektuurilukku jäädvustunud hooneid nagu näiteks Eesti Panga hoone Tallinnas ja Rauaniidi tehase hoone (praegu Eesti Kunstiakadeemia hoone). Tekst: Sandra Mälk

• 1920ndad
• EAL100
• Eugen Habermann

Artur Perna, 1923. EAM 15.1.21; EAM 8.1.25:4

EAL 100 / Artur Perna

Eesti Arhitektide Ühingu üks loojaid oli kolonneleitnanti auastmega arhitekt Artur Perna (1881–1940), kelle töölaual on valminud nii koolimajade (Raua tänava ehk 21. kooli hoone Tallinnas, Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi hoone), Kaitseliidu hoonete kui ka ridamisi kortermajade projekte. Pildil on 1923. aastal Tallinnasse Kreutzwaldi tänavale kavandatud kortermaja. Ärimees Josep Habicht ja arhitekt Artur Perna tegid mitmel korral koostööd. Äsja oli kõrvalkrundil valminud sarnase stilistikaga hilisjuugendlik maja Narva mnt 22, millega uus hoone moodustanuks kompositsioonilise terviku. Kahe trepikojaga üürimajja kavandati ruumid kuuele ärile, ülakorrustele aga kolme-neljatoalised korterid. Esinduslik kesklinnahoone jäi kavandiks, sest 1920. aastate alguses hindasid tellijad oma ärilisi võimalusi sageli üle. Tušijoonistuse ebatavaline värv võis tuleneda Euroopas toodetud vahendist, mis erinevalt klassikalisest India mustast tušist andis tindile pruunika pigmendi.
Artur Pernal on teeneid ka hariduselus. Ta oli üks  Eesti esimese tehnilist haridust pakkuva Tallinna Tehnikumi asutajatest 1918. aastal, mille õppejõuna tegutses ta aastakümneid. Sealt koolist said tuule tiibadesse paljud eesti arhitektid nagu näiteks August Volberg, Nikolai Kusmin, Erika Nõva ja Ott Puuraid. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)

• 1920ndad
• Artur Perna
• EAL100

Olev Siinmaa valik töödest 1924–1934. EAM 29.1.4

Olev Siinmaa tööde album

12. novembril on 140. sünniaastapäev kauaaegsel Pärnu linnaarhitektil Olev Siinmaal (1881–1948). Kuurordilinnale moodsa kihistuse loonud arhitekt astus oma ametisse 1925. aastal, kus ta ühe esimese tööna võttis ette 1915. aastal põlenud Pärnu Mudaravila taastamise (1926–1927, koos Erich von Wolffeldti ja Aleksander Nürnbergiga). Kuigi ta on tuntud kui funktsionalistlike hoonete arhitektina, kes projekteeris Pärnu Rannahotelli, Rannakohviku ning mitmed villad, oli ta ka andekas mööblikunstnik. Siinmaa oskas ühtpidi mõelda nii moodsa sisseehitatud mööbli lahendustele kui ka sisustada traditsionalistlikumaid ruume rahvusmotiive kujutava mööbliga. Sellest kõigest annab hea ülevaate tema tööde album, mis tutvustab töid vahemikust 1924–1934.

Olev ja Katariina Siinmaa lahkusid Eestist 1944. aasta sügisel Rootsi. „Põgenikelaagrist suunati ta [Olev Siinmaa] otsekohe Norrköpingi abiarhitektiks. Eratöid ta sääl ei teinud, välja arvatud mõnele sõbrale suvemaja kavandamine… O. Siinmaa peamiseks tööks Norrköpingis oli uute linnaosade planeerimine südalinnast kaugemale“ (Katariina Siinmaa kirjast arhitekt Jüri Lassile). Olev Siinmaa suri 28. märtsil 1948 ja on maetud Norrköpingi kalmistule. Peale abikaasa surma siirdus Katariina Siinmaa Kanadasse. 1994. aastal, kümme aastat peale proua Siinmaa surma, jõudis perekonna kätte jäänud Olev Siinmaa loomingu album eesti soost arhitekti ja linnaplaneerija, hilisema Eesti Arhiivi Vancouveris (EAV) juhataja Teas Tanneri kaasabil kodumaale tagasi ning anti üle Eesti Arhitektuurimuuseumile. Mapp, mis sisaldab fotodena tõelisi maiuspalu arhitekt Olev Siinmaa loomingust, on oma pikkadel rännakutel küll mõnevõrra räsida saanud, kuid mida saab lõputult sirvida digitaalsel kujul: https://www.muis.ee/museaalview/2181624

• 1920ndad
• 1930ndad
• Olev Siinmaa

Anatoli Podtšekajev, 1924. EAM 2.2.249

Elumaja Tartus Tammelinnas

Omanäolise jälje Tartu arhitektuurilukku on jätnud Pihkva oblastis Opotška linnas 1879. aastal sündinud arhitekt Anatoli Podtšekajev. Arhitektuuriõpinguid alustas Podtšekajev Varssavi Polütehnilises Instituudis. Pärast kooli sulgemist 1905. aastal ja sellele järgnenud paariaastast pausi jätkas Podtšekajev õpinguid Riia Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1910. aastal. Õpingud kahes erinevas koolis ja linnas on tõenäoliselt arhitekti stiililt mõneti otsingulise ja omal ajal vanamoodsana mõjuva käekirja põhjuseks. Tartusse suundus arhitekt 1920. aastate algul, kus ta peagi linnaarhitekti kohuseid täitma hakkas. Podtšekajev projekteeris hulga elamuid Tamme linnajaosse, kuid tema osalusega kavandatud hooneid leiab ka Tartu teistest piirkondadest. Mihkel Puusepale kuulunud nelja korteriga elumaja Tammelinnas on omapärase plaanilahendusega hoone. Maja esimesel korrusel on kaks kahetoalist korterit koos eraldi köögi, sahvri ja eeskojaga. Ülemisel korrusel on kaks ühetoalist korterit. Iga korteri koosseisu kuulub ka käimla. Huvitavaks teeb projekti kaks maja keskel teineteisega kohakuti asuvat trepikoda, üks sissepääsuga tänava ja teine hoovi poolt. Sellest tulenevalt viib ühte korteritesse kaks eraldi sissepääsu, üks eestuppa ja teine kööki. Arhitekt Anatoli Podtšekajevi elu ja loomingut on põhjalikult uurinud arhitektuuriajaloolane Robert Treufeldt. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha rohkem)

• 1920ndad
• Anatoli Podtšekajev

Herbert Johanson, 1920-1922. EAM 2.11.8

Riigikoguhoone mööbli kavandid

1922. aastal valmib Toompeal vastiseseisvunud Eesti Vabariigi tähtsaim riiklik ehitis – uus moodne parlamendimaja (arhitektid Herbert Johanson, Eugen Habermann 1920-1922). „See on lihtne, kuid ometi iseteadlik ja erilaadiline ehitis, milles õnnelikult liituvad autorite individuaalne kujundusvõime ja sobitus keskaegse ümbrusega, jäädes ometi tänapäevaseks.“ Nii iseloomustas Riigikogu hoonet kunstikriitik Hanno Kompus oma sissejuhatuses raamatule 20 aastat ehitamist Eestis: 1918-1938. [Tallinn] Teedeministeeriumi Ehitusosakond, 1939. Herbert Johansoni kavandite järgi valmis ka parlamendihoone omanäoline mööbel, milles korduvad hoone interjööre kujundavad geomeetrilised vormid ning art deco’lik siksak-motiiv. Mööbel valmistati Lutheri tehases, kelle jaoks see oli esimene oluline ühiskondlik tellimus (vt Jüri Kermik. A. M. Luther 1877-1940. Materjalist võrsunud vormiuuendus. Tallinn [2002]). Istungitesaali heleda kasevineeri ja tumedate intarsiatehnikas kaunistustega toole eksponeeriti ka 1922. aasta juunikuus Tallinnas toimunud I Eesti kaubandus-tööstusnäitusel. Lutermas tehtu kõrget kvaliteeti näitab see, et valdav osa 100 aasta vanusest mööblist on senimaani kasutusel. 

Riigikoguhoone mööbli kavandeid on arhitektuurimuuseumi kogus üle 30, alates istungitesaali poodiumist kuni riietenagini. Originaaljoonised pärinevad kunagise Teedeministeeriumi arhiivist ja anti Eesti Ehitusmälestise vahendusel muuseumile üle 1992. aastal.
Tekst: Anne Lass

• 1920ndad
• Eugen Habermann
• Herbert Johanson