Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Leonhard Lapin, 1978. EAM 4.18.2

Elavate linn – surnute linn

1970. aastatel koondusid avangardsed arhitektuuritudengid ühiseks grupiks, mida hiljem hakati kutsuma Tallinna kooliks, et väljendada oma arvamust ning korraldada ühiskonnakriitilisi näitusi ja aktsioone. Oma töös „Elavate linn – surnute linn” ironiseerib Leonhard Lapin anonüümse masselamuehituse üle. Pildile on autor peitnud olulisi allegooriaid: majade vahele jääv „Väike õhkamine” sümboliseerib 1972. aastal USA-s St. Louisis lammutatud modernistlikku Pruitt-Igoe elamurajooni ning „Autodes matmine” töö keskel viitab arhitektist sõbrale Vilen Künnapule, kellel oli rühmituses ühena esimestest auto. Teos oli üleval 1978. aastal Teaduste Akadeemia fuajees toimunud näitusel, millest mitmed osalenud töödest kinkis insener Reet Lumiste 1991. aastal muuseumile.

Voldemar Herkel. 1970-1980ndad. EAM 42.1.32

Ehituse juhtimise püramiid

Pildil on arhitekt Voldemar Herkeli koostatud skemaatiline nägemus projektijuhtimisest nõukogude perioodil läbi erinevate instantside. Skeem valmis Herkelil Ehituskomitees aseesimehena töötamise ajal (1965-1988) ja et asutus tegeles kõikvõimalike arhitektuuri puudutavate küsimustega, siis aitas see tulevasele ehitusele eelnevat tööprotsessi nii suures organisatsioonis selgena hoida. Ka andis see planeerimisega seotud erinevatele huvigruppidele juhise, millal on sobiv hetk paati hüpata. Püramiidi tippu paigutatud grupp, kuhu kuuluvad täitevkomitee, linnade peaarhitektid ning rajooniarhitektid moodustavad koos „soovide lehtri“, kellega aseesimees selgitas välja lähteülesande ja mis reaalse ehituse eel läbis mitmed rakukesed. Skeem saabus muuseumisse koos Voldemar Herkeli projektidega, mille ta 2009. aastal muuseumile kinkis. Tekst: Sandra Mälk

Emil Urbel, 1989. EAM 5.4.7

Saksi luteri kirik

1980. aastate teisel poolel tõusis varjusurmast Eesti uus kirikuarhitektuur. Perestroika liberaalsem õhkkond andis sakraalarhitektuurile uue võimaluse. Lääne-Virumaale järve äärde projekteeritud uue luteri kiriku konkurss oli esimesi omataolisi Eestis. Emil Urbeli võidutöö puhul pidas Soome, Rootsi ja Eesti arhitektidest koosnenud žürii eriti õnnestunuks kiriku laitmatu proportsiooniga fassaadi ja maastikuliselt hästi seotud lahendust. Ehkki 1980. aastate teise poole arhitektuurile oli omane ajaloolise arhitektuuri motiividega flirtiv postmodernism, eelistas žürii universaalsemat minimalistlikku lähenemist. Hoone jäi siiski ehitamata. Joonised “Ex nihilo” kinkis Emil Urbel muuseumile 1993. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Eesti Maaehitusprojekt, 1980ndad. EAM

Eesti Maaehitusprojekti tüüpkavandid

Eelnevas postituses tutvustatud EKE Projekti loominguga sarnaselt valmistas maapiirkondadesse projekte ka Eesti Maaehitusprojekt (EMP), seda alates 1951. aastast. Laia haardega büroos koostati põhjalikkusega nii elamuid kui ka abihooneid. Ado ja Niina Eigi aiamaja projekt “A85-8” koos kuuri ja kasvuhoonega kuulus suurde hoonete seeriasse “A-85“, mille kavandamises osalesid mitmed arhitektid. Selle  25,5 m2-se aiamajaga käib kaasas ka panipaigaga kasvuhoone. Aiamajas on köök ja kaminaga eluruum, mille ühes servas asub magamislavats. Teisel korrusel paikneb kaldkatuse all pisike magamistuba. Otsaküljel olevat verandat võis ehitada ka terrassina. Samast ajast pärineb arhitekt Priit Kaljapulki 1989. aastal kavandatud pereelamu projekt “Puravik“, mis on täielikult väljaehitatud keldriga ja selles asuvad kuus eluruumi, sahver ja saun. Värvikaid nimesid kannavad teisedki projektid nagu “Bruce“, “No-Spa“ ja “Programm“. Muuseumis on hoiul üle 20 Eesti Maaehitusprojektis koostatud voldiku. Tekst: Maria Pöppönen

Vilen Künnapu, 1981. EAM 41.1.11

Eramu Tallinnas

Tallinna kooli arhitektide aksonomeetrilise arhitektuurijoonise lembus lähtus selle objektikesksusest. Selline vaatepunkt näitab erinevalt vaataja silmast lähtuvast perspektiivist kesksena hoopis objekti suhteid selle eri osadega, nagu põrandate ja seinte mõõte ning nende kaugust üksteisest. Ruumi kogetakse seetõttu teistmoodi – ülevalt lahti lõigatud ja tundmatusse kaduvate treppide ning mitmetasandiliste mustriliste ruumidena. See näitab, et aksonomeetrilise joonistusega saab anda edasi keerulisi ruumistruktuure. Värvipliiatsitega vormistatud joonise kinkis muuseumile Vilen Künnapu 2005. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Kalle Vellevoog, Velle Kadalipp, 1994. EAM 5.4.76

Eesti Kunstimuuseumi võistlustöö

Võistlustöö „Pont du Parc” autorid nägid projekti asukohast lähtudes ühe võimalusena lähendada kahte asumit – barokse pargiga Kadriorgu ja nõukogudeaegset Lasnamäe paneelelamurajooni. Kunstimuuseumi põhikehand ulatub sillana üle Lasnamäe paeklindi, küündides sel viisil kahte erineva ajaloolise narratiiviga piirkonda. Piklikku põhihoonesse paigutati suurem osa ekspositsiooniruumidest, ümarasse ossa aga hoidlad ja teenindusruumid. Topograafiliselt ainulaadsesse asukohta kavandatud hoone esitamine aksonomeetrilises linnulennuvaates rõhutab sõnumit sillaehitajaks olemisest kahe piirkonna vahel. Kumu uus hoone realiseerus Pekka Vapaavuori võidutöö järgi, kuid juuresoleva töö paeklinti läbiva ideestik on Kalle Vellevoogi loomingus kandunud sarnaselt Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali lahendusse. Kollaažitehnikas joonise annetas arhitekt 2015. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

Fotograaf Andres Tarto, 2013. EAM Fk 19856

Tartu Annelinn

Mõni foto lihtsalt lööb pahviks. Siinne kaader on aastate vältel käinud lainetustena üle terve interneti ning tekitanud tõenäoliselt üsna sarnaseid ja ootuspäraseid reaktsioone: ühest küljest “WOW kui äge!”, teisalt jällegi… “vaesed inimesed, kes seal betoonslummis elama peavad!” See foto mõjub paremini kui mis tahes antireklaam modernistlikule linnaplaneerimisele; see foto räägib absoluutsest ummikseisust, kuhu Teise maailmasõja järgne massiivne elamuehitus mõne aastakümnega jõudnud oli. See foto kujutab Tartu Annelinna, Eesti Projektis alates 1969. aastast meie Suurte Linnaplaneerijate Mart Pordi ja Malle Meelaku eestvedamisel planeeritud Eesti üht suurimat paneelelamurajooni, või õigemini selle kõige tagumist, ja tõepoolest, kõige ekstreemsemal moel hoonestatud otsa. Siiski, nagu teab iga fotograaf, saab kavalate rakurssidega kõikvõimalikku reaalsust omajagu moonutada. Ja nii nagu teab iga annelinlane, see foto – kui tahes efektne! – jätab tegelikust Annelinnast üsna eksliku (st kehvema) mulje. Kes aga ei tea, neil tasub võtta aega ning minna Annelinna iga aastaga aina paraneva ühisruumiga tutvuma: viimastel aastatel on sinna rajatud mõnusaid urbanistlikke pargikesi, korrastatud kergliiklusteid, tehtud majaseintele suurt kunsti. Ja mis kõige olulisem: Annelinna majad pole Tallinna “mägede” kombel hallid.

Ostsime antud foto oma kogusse 2018. aastal seoses Ingrid Ruudi kureeritud näitusega “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile”, kus see illustreeris linnaplaneerimise teemalist tuba.

P.S. – Soovitame pikemalt peatuda ka Andres Tarto fotoblogil: https://taevapiltnik.ee/blogi/