Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Peeter Tarvas, 1954. EAM 40.1.82

Perekond Kanguri elamu

Sõjajärgsel perioodil valminud eramud on äratuntava stiiliga. Neid kõrge viilkatuse ja tõstetud räästajoonega kivihooneid leidub kõikjal üle Eesti. Säärase arhitektuuriga hoonetüüp pärines Saksa traditsioonilisest heimatarhitektuurist, mis romantiliste aknaluukide ja tõstetud katuseräästaga mõjus koduselt. Hoonetüübi stilistika oli meeltmööda ka valitsevale stalinistlikule võimule: see oli piisavalt erinev sõjaeelsest lamekatusega hoonetüübist, mis sobimatuid lääneeuroopalikke väärtusi kandis. Tallinnas Hiiul asuva elamu projekteeris arhitekt 1954. aastal. Projekti kinkis muuseumile Maria Tarvas 2006. aastal koos mitmete perekonnaarhiivist pärinevate materjalidega.

Urmas Muru, arhitektuurivõistlus 1988, II preemia. EAM 5.5.3

Pärnu arvutuskeskus

1980. aastatel asutasid noored arhitektid Raoul Kurvits, Peeter Pere ja Urmas Muru radikaalse
kunstirühmituse Rühm T, milles kuulutasid, et arhitekt on ka kunstnik. Pärnu arvutuskeskus
Urmas Muru teostuses on Rühm T-le omase uusekspressionistliku projektgraafikaga.
Pliiatsijoonistuse tugev perspektiivinurk ja must-valge joonistus lähtub tehnitsistliku
funktsiooni ja välisilmega hoonetest. Sellest kujunes välja eriomane stiil, mida Kurvits ja Muru
nimetasid „tehnodeeliliseks ekspressionismiks”. Tehnodeeliat kirjeldasid nad kui tehnomaailma
ilmutust läbi transi. Muuseum soetas joonise arhitekt Urmas Murult 1993. aastal.

Alar Kotli, 1957-1958. EAM 23.1.51 ja 3.4.30

Tallinna laululava eskiisid

Tallinna laululava esindab modernismi taassaabumist Hruštšovi sula aegses Eestis. ENSV juhtkond tellis hoone, et tähistada liiduvabariigi 20. sünnipäeva. Eestlastele sümboliseeris ehitis oma rahvust ja kultuuri. Ühtlasi oli see võimule justkui ninanipsuks – uue laululavaga põlistati ligi 100  aasta pikkune üldlaulupidude traditsioon. Juba esialgsetes skitsides on arhitekt Kotli jõudnud lähedale innovaatilisele lõpplahendusele: näha on akustilise ekraanina toimiva hüperboolse paraboloidi kujuline sadulkatus. Laululava eskiisid annetas Anu Kotli 1997. aastal muuseumile, skeemi helitasemest andis üle AS Eesti Projekt.

 

Avo-Himm Looveer, 1982. EAM K-48

Augustitorm arhitektuuris

Paneelelamute piirkondade massilise rajamisel Tallinna muutus 1970.–1980. aastatel küsitavaks uusrajoonide suhe linna ajalooliste kihistustega. Üldisi arengusuundi kritiseerides käidi välja, et heas elukeskkonnas peaksid arhitektuursed lisandused arvestama linlikku paljusust. Vanalinna silueti taustal meres hulpivad monoliitsed ehitusdetailid Avo-Himm Looveeri töös osutavad Lasnamäe kiirele rajamisele. Tema visioonis väljub see asumi piiridest ja näitab tehiskeskkonda üleilmses mõõtkavas; asumi häving loodusjõudude meelevallas viitab omakorda murrangule selles, kuidas arhitektuurist mõeldakse. Akvarelli soetas muuseum 2010. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Aarne Mõttus (kavand), Arnold Matteus, Karl Burman, 1938. EAM 2.3.49

Tartu pangahoone illumineerimise kavand

Tartlased nimetasid 1936. aastal üheks väärikamaks uusehitiseks Eesti Panga Tartu osakonna hoone, mille olid projekteerinud Arnold Matteus ja Karl Burman. Hoone esindusliku fassaadi muudavad kunstiliseks tervikuks ümarniššidesse paigutatud kujur Juhan Raudsepa pronksskulptuurid. Polnud juhus, et Eesti Vabariigi 20. aastapäeva puhul kaunistatavate avalike hoonete hulka valiti ka see pangamaja. Väljakule vaatava fassaadi valgustusprojekti valmistas graafik ja lavastuskunstnik Aarne Mõttus. Joonise annetas restaureerimisfirma Pindisain Ehitus muuseumile 2001. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Eugen Habermann, 1920–1921. EAM Fk 3105, Fk 15852

Siidisuka asum Kohtla-Järvel

Kohtla-Järvel asuv Siidisuka on kavandatud aedlinnana. Linna ühe esimese suurema urbanistliku ettevõtmise taga oli Eesti Põlevkivitööstus, kes rajas asumi oma töötajaile arhitekt Eugen Habermanni projekti alusel (1920–21). Nagu nimigi viitab, elasid seal tehase juhtkonna töötajad, insenerid ja kõrgema järgu ametnikud, kelle palk võimaldas naisperele puuvillaste asemel siidist sukki soetada. Uue tänava äärde rajatud kahepereelamud on standardse lahendusega, mille hulgast leiab 4-5 tüüpi erineva planeeringuga elamuid. Hoonete väljanägemises on viiteid uutele trendidele ja kohalikele ehitustraditsioonidele – vernakulaarne tahumata paekivi on asetatud moodsa arhitektuuri võtmesse. Sik-sak motiivid ja teised fassaadikaunistused viitavad mõjutustele saksa ekspressionismist. Kõige iseloomulikumad elemendid on aga kahtlemata kõrged viilkatused ja keermega massiivsed aknapiilarid hoone nurkades. Iga elamuga külgneb abihoone, mis jaotab hoovi kaheks – majaesiseks õueks ja tagahooviks.
Arhiivifotod saabusid muuseumi kogusse 1996. aastal ja uus foto pärineb Martin Siplase 2009. aastal muuseumi näituse tarbeks tehtud pildiseeriast.
Tekst: Anna Zsoldos (arhitektuurimuuseumi praktikant Ungari Eötvös Lorándi Ülikoolist)

Karl Burman, 1945–1947. EAM 3.2.34

Tallinna linnamüüri Neitsitorni ümberehitus ateljeeks-korteriks

Sõja käigus Kadriorus kodu kaotanud kunstnik-arhitekt Karl Burman sai uued ruumid Tallinna vanalinnas, ammuses kunstnike kogunemiskohas Neitsitornis (Megede torn). Selle ülemistel korrustel paiknesid ateljee ja eluruumid. Nimekas arhitekt elas keskaegse müüritorni paksude seinte vahel asuvas kööktoas paar aastakümmet ja kavandas aja jooksul seal ka ümberehitust. Eskiisidel on ta kujutanud torni lõunamaise villana koos avarate rõdude ja katuseaedadega ja pannud maja katma lopsakad ronitaimed. Hoolikalt on leitud rakendus igale nurgale ja kujundatud niššidesse sobivad pingid ja sisseehitatud kapid. Torn restaureeriti ja rekonstrueeriti kohvikuks 1968–1980. Joonised saabusid muuseumisse arhitekt Teddy Böckleri vahendusel 1994. aastal. Tekst: Sandra Mälk