Hanno Kompus, u 1930. aastate I pool. EAM 2.2.711
Tõnis Olbrei suvila Meriväljal
g Merivälja aedlinna rajamist alustati 1924. aastal, selle asutamispäevaks loetakse 21. maid 1924. Samal aasta lõpul valminud hoonestuskavaga (arhitektid Ernst Kühnert ja Robert Natus) jagati Viimsi mõisalt saadud maa 300 krundiks. Merivälja kuulutati ametlikult avalikuks suvituskohaks, sinna võis rajada nii suvilaid kui ka aastaringseks kasutamiseks mõeldud elamuid. Esimesed elamud valmisidki juba 1925. aastal, 1937. aastaks oli enamik krunte hoonestatud. Suvitajate ja päriselanike seas oli nii sõjaväelasi, poliitikuid, ettevõtjaid, pangatöötajaid ja arvukalt teatriinimesi. Ajakirjanduses nimetati Meriväljat isegi näitlejate linnaks.
1930. aastal omandas Merivälja loodepoolsesse otsa krundi Tõnis Olbrei. Alo Põldmäe andmeil oli Tõnis Olbrei esimesi tallinlasi, kes alustas Eesti Vabariigis klaveritootmist, alul koos venna Jaaniga, hiljem iseseisva ettevõtjana. Olbrei Lääne tee äärde jäävale krundile nr 28 tegi suvila projekti Hanno Kompus, kes 1918. aastal oli lõpetanud Riia Polütehnikumi, kuid kes oma „tiibleva uudishimu“ tõttu tegutses edaspidi rohkem teatrilavastaja ja kunstikriitikuna. Meriväljale on Kompus projekteerinud veel vähemalt kaks suvemaja. Sealhulgas tema ja ta abikaasa, balletiõpetaja ja -tantsija Rachel Olbrei, suvila Hõbekuuse tänavas (hävis 1944). Tõnis Olbrei oli Rachel Olbrei onu, mis ehk seletab, miks ta suvila projekti tellis Hanno Kompuselt.
Ristkülikulise plaaniga suvemaja on kõrge katusega, mille alla mahtus täiendav eluruum, allkorrusel oli elutuba ja köök. Meriväljale iseloomuliku veidi saksapärase välisilme kujundasid erikujuline laudis ja luukidega aknad, päikesepoolsele otsaküljele elutoa suure akna alla oli kavandatud terrass.
Mingil põhjusel jäi suvemaja siiski ehitamata. Küll aga on Tõnis Olbrei ostnud 1932. aastal ka kõrvalkrundi, ehitades sinna lihtsa väheldase aiamaja. 1940. aastal on sellele tehtud laiendusprojekt, millel on Edgar Johan Kuusiku allkiri. Väike roheline majake, luukidel suured punased südamed rõõmustas möödujaid veel kümmekond aastat tagasi.
Mõlemad joonised saadi Olbreide perekonnalt 2018. aastal. Tekst: Anne Lass
