Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Pirita rannahoone, fotograaf Rein Vainküla

Pirita rannahoone

Tsentrosojuzprojekti fotograaf Rein Vainküla on kaadrisse püüdnud fotogeenilise Pirita rannahoone toitlustusasutustega keskosa, kus arhitektuursete elementide kuhjumine annab tulemuseks efektse virvarri. Kontrastsetele toonidele ja diagonaaljoontele üles ehitatud kaader jätab küll hoonest pisut petliku, suisa konstruktivistliku mulje. Inimmõõtme annavad fotole justkui täpselt strateegilistesse punktidesse sätitud rannalised.

Piritale uue rannahoone rajamise tingis 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinnas toimuv purjeregatt. 1979 valminud hoone kohalt lammutati eest Edgar Kuusiku ja Franz de Vriesi projekteeritud ning 1929. aastal valminud puidust rannahoone. Uues, päikese käes kiiskavas heledas ja helges hoones oli algselt restoran, baar, söökla, kolm banketisaali ning tiibades peamiselt rannasolijaid teenindavad ruumid. Maja projekteeris arhitekt Mai Roosna Tsentrosojuzprojekti projekteerimisbüroos. 2000ndate algul ehitati hoone pea täielikult ümber korteriteks (arhitekt Ülo Peil). Tekst: Jarmo Kauge

Voldemar Herkel, Mai Roosna, 1965. EAM MK 174

Tallinna sadama reisijate paviljon

Tallinna sadama reisijate ootepaviljon avati 7. juulil 1965. aastal, kui taastati sõja ajal katkenud regulaarne laevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel. Arhitektide Voldemar Herkeli ja Mai Roosna kavandatud sadamahoones peegeldus kaasajal moodne soomemõjuline arhitektuur. Paviljoni seina moodustasid kandva terasraamiga kilbid, mis olid täidetud klaasi või osaliselt puiduga. Maast laeni kõrgunud ja mere poole avanenud klaasseinad asendusid puitkilpidega kohas, kus siseruumi funktsioonist lähtuvalt oli rohkem privaatsust vaja. Välisseinte ülemine osa oli terve paviljoni ulatuses klaasist. Kontrastiks horisontaalse katuse laiale heledale karniisile olid hoone voodrilauad kaetud tumeda männitõrvaga. Karniisi sisse paigutati hoone ventilatsiooni ja õhkküttetorud, vihmavesi juhiti maha katuse nurkadest. Projekteerimisel oli oluline ka paviljoni interjööri ja eksterjööri ühtsus. Siseruumides kasutatud ripplagi koos ribavalgustitega kandus sama rütmiga sujuvalt üle varikatuse laele, hoone terrassid ja üldkasutatavate ruumide põrandad olid kaetud ühesuguste dolomiitplaatidega. Paviljoni siseruumid muutis avaramaks hoone keskel asunud osaliselt haljastatud siseõu, mis lisas halli sadamakeskkonda veidike rohelust. Paviljoni merepoolses osas asus ootesaal, ruumi tagaosas tegutses kohvik-baar. Kohalike laevaliinide reisijatele oli mõeldud hoone teises osas asunud väiksem ootesaal. Paviljonis olid ameti- ja tolliruumid ja valuuta vahetamise punkt, muuhulgas oli hoones esindatud üleliiduline välisturismi büroo Inturist. Sadama ootepaviljon lammutati paarkümmend aastat pärast selle valmimist. Hoone maketi valmistas Peet Veimer 2008. aastal Karin Hallas-Murula kureeritud näituse „Arhitekt ja tema aeg. Voldemar Herkel“ jaoks. Tekst: Anna-Liiza Izbaš