Anli Tensing, 1984. EAM 5.9.2

See sinine vihm

Hõrk minimalistlik joonistus valmis 1985. aasta arhitektuurinäituseks Tallinna Matkamajas. Töö pälvis ENSV Kultuuriministeeriumi preemia „uusrajoonide poetiseeritud kujutamise eest“. Näitus ise oli omas ajas märgiline. Esmakordselt said arhitektid suurel ülevaatenäitusel hooneprojektide ja planeerimiskavade kõrval näidata oma vaba loomingut – esitada võis arhitektuurseid joonistusi, fantaasiaprojekte, graafikat, makette, arhitektoone (vt Arhitektuurikroonika ’85. Tallinn „Valgus“ 1987). Mitmed tööd tollaselt näituselt kuuluvad muuseumi kullafondi. Arhiivkogus säilitatakse ka näituse külalisraamatut. Anli Tensingu (Tummi, 1957–2006) auhinnatud töö koos paarikümne saatusekaaslasega sattus paraku aga ühe vanalinna hoone katusealusesse kolikambrisse, kust ta leiti ja jõudis muuseumisse alles 2022. aastal. Tekst: Anne Lass

• 1980ndad
• Anli Tensing

Urmas Muru, arhitektuurivõistlus 1988, II preemia. EAM 5.5.3

Pärnu arvutuskeskus

1980. aastatel asutasid noored arhitektid Raoul Kurvits, Peeter Pere ja Urmas Muru radikaalse
kunstirühmituse Rühm T, milles kuulutasid, et arhitekt on ka kunstnik. Pärnu arvutuskeskus
Urmas Muru teostuses on Rühm T-le omase uusekspressionistliku projektgraafikaga.
Pliiatsijoonistuse tugev perspektiivinurk ja must-valge joonistus lähtub tehnitsistliku
funktsiooni ja välisilmega hoonetest. Sellest kujunes välja eriomane stiil, mida Kurvits ja Muru
nimetasid „tehnodeeliliseks ekspressionismiks”. Tehnodeeliat kirjeldasid nad kui tehnomaailma
ilmutust läbi transi. Muuseum soetas joonise arhitekt Urmas Murult 1993. aastal.

• 1980ndad
• Urmas Muru

Voldemar Herkel. 1970-1980ndad. EAM 42.1.32

Ehituse juhtimise püramiid

Pildil on arhitekt Voldemar Herkeli koostatud skemaatiline nägemus projektijuhtimisest nõukogude perioodil läbi erinevate instantside. Skeem valmis Herkelil Ehituskomitees aseesimehena töötamise ajal (1965-1988) ja et asutus tegeles kõikvõimalike arhitektuuri puudutavate küsimustega, siis aitas see tulevasele ehitusele eelnevat tööprotsessi nii suures organisatsioonis selgena hoida. Ka andis see planeerimisega seotud erinevatele huvigruppidele juhise, millal on sobiv hetk paati hüpata. Püramiidi tippu paigutatud grupp, kuhu kuuluvad täitevkomitee, linnade peaarhitektid ning rajooniarhitektid moodustavad koos „soovide lehtri“, kellega aseesimees selgitas välja lähteülesande ja mis reaalse ehituse eel läbis mitmed rakukesed. Skeem saabus muuseumisse koos Voldemar Herkeli projektidega, mille ta 2009. aastal muuseumile kinkis. Tekst: Sandra Mälk

• 1970ndad
• 1980ndad
• Voldemar Herkel

Vilen Künnapu, 1981. EAM 41.1.11

Eramu Tallinnas

Tallinna kooli arhitektide aksonomeetrilise arhitektuurijoonise lembus lähtus selle objektikesksusest. Selline vaatepunkt näitab erinevalt vaataja silmast lähtuvast perspektiivist kesksena hoopis objekti suhteid selle eri osadega, nagu põrandate ja seinte mõõte ning nende kaugust üksteisest. Ruumi kogetakse seetõttu teistmoodi – ülevalt lahti lõigatud ja tundmatusse kaduvate treppide ning mitmetasandiliste mustriliste ruumidena. See näitab, et aksonomeetrilise joonistusega saab anda edasi keerulisi ruumistruktuure. Värvipliiatsitega vormistatud joonise kinkis muuseumile Vilen Künnapu 2005. aastal. Tekst: Sandra Mälk

• 1980ndad
• Vilen Künnapu

Toomas Rein, 1983. EAM 48.2.9

Elamu Nirvaana

Rahvaravitsejale Vigala Sassile (Aleksander Heintalu) Saaremaale kavandatud elamu sisaldab rohkesti spirituaalseid sümboleid. Tellija eesmärk oli kujundada sellest üleloomulike võimete pelgupaik. Ruumiprogrammi juhtmotiiv seisneb neljas astroloogilises põhielemendis ja kuldlõike proportsioonis. Rein on tähtsustanud töö kunstilist väärtust: aksonomeetriat täiendavad arhitektuuri teised kujutamisviisid, kahel pool maja liituvad servadest lõiked, plaanid ja vaated. Sellises arhitektuurigraafikas võib näha soovi astuda kõrvale levinud ametlikust projekteerimispraktikast ja ülendada arhitektuurijoonise rolli arhitektuuris. Joonise annetas Toomas Rein muuseumile koos mitmete teostega 1990.–1980. aasta loomingust. Tekst: Sandra Mälk

• 1980ndad
• Toomas Rein

Avo-Himm Looveer, 1982. EAM K-48

Augustitorm arhitektuuris

Paneelelamute piirkondade massilise rajamisel Tallinna muutus 1970.–1980. aastatel küsitavaks uusrajoonide suhe linna ajalooliste kihistustega. Üldisi arengusuundi kritiseerides käidi välja, et heas elukeskkonnas peaksid arhitektuursed lisandused arvestama linlikku paljusust. Vanalinna silueti taustal meres hulpivad monoliitsed ehitusdetailid Avo-Himm Looveeri töös osutavad Lasnamäe kiirele rajamisele. Tema visioonis väljub see asumi piiridest ja näitab tehiskeskkonda üleilmses mõõtkavas; asumi häving loodusjõudude meelevallas viitab omakorda murrangule selles, kuidas arhitektuurist mõeldakse. Akvarelli soetas muuseum 2010. aastal. Tekst: Sandra Mälk

• 1980ndad
• Avo-Himm Looveer

Andres Alver, Leonhard Lapin, 1982. EAM 5.4.70

Rovaniemi Arktika keskuse võistlustöö

Arktilise looduse, ajaloo ja kultuuri laiemaks tutvustamiseks korraldatud rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel osales kaheksa riiki põhjapoolkeralt, nende seas ka Nõukogude Liit, mille kolm tööd esitati Eestist. Projekti „CDF” autorid ammutasid inspiratsiooni Caspar David Friedrichi maalilt „Laevahukk Arktikas”. Kaht erineva suunitlusega Arktika muuseumi ja Lapi maakonnamuuseumi ühendava hoone vormis leiab otsese seose kokkukuhjunud rüsijääga. Ideed Põhjala loodusjõudude meelevallas olekust võimendab krundi looduslikku reljeefi jälgiv, järsul jõekaldal paiknev hoonestus. Juuresoleva aksonomeetrilise joonisele lisaks on projektis veel kaheksa suureformaadilist tööd, mille tõid autorid muuseumisse 2008. aastal. Tekst: Sandra Mälk

• 1980ndad
• Andres Alver
• Leonhard Lapin

Paide kultuurimaja makett, 1986. EAM MK 91

EAM 30 / Väike maketituur: Paide kultuurimaja makett

Paide kultuurimaja projekteeriti tollases Eesti Maaehitusprojektis 1984–85. Projekti autor on arhitekt Hans Kõll, konstruktorina töötas kaasa Rein Üts. Fassaadi roosakna vitraaži kavandas kunstnik Kaarel Kurismaa. Kultuurimaja unikaalsed interjöörid on sisearhitektide Tiiu Pai ja Taimi Rõugu looming, vitraažid kunstnik Kalev Roometilt. Esinduslik hoone Pärnu ja Tööstuse tänava nurgal, kuhu pidi tulema Paide uus ühiskondlik keskus, valmis 1987. 1988. aasta 1. jaanuari „Sirp ja Vasar“ avaldas esilehel fotod uuest kultuurimajast ja kirjutas:

„Järvakate unistus on täitunud – 27. detsembril avati Paide rajooni kultuurimaja. Eesti suurim, Eesti parim. Kiirelt ja hästi ehitatud, tellijale antud pool aastat enne tähtaega – taoline peaks olema perestroikahoog teistelgi ehitustel, eriti kultuuriobjektidel.“

Vaatamata sellele, et hoonele heideti toona ette ebamastaapsust ning rahutut fassaadiviimistlust, tunnistati ta 1988. aasta parimaks ehitiseks. Paide kultuurimaja (nüüd Paide Muusika- ja Teatrimaja) on seniajani toiminud oma algses funktsioonis ning säilitanud algupärase välisilme ning interjöörid. 2016. aastal tunnistati hoone kultuurimälestiseks. Paide kultuurimaja 1:100 maketi valmistasid Rein Koster ja Ants Anari, muuseumisse jõudis see 2001. aastal. Tekst: Anne Lass

• 1980ndad
• EAM 30
• Hans Kõll

Ignar Fjuk, 1982. EAM 5.4.61

Linnahalli plats & Merepargi Taimelinn Tallinnas

Tallinna linnahall valmis 1980. aasta olümpiamängude eelses ehitustuhinas, kuid hoone ümbruse kavakohase arendamiseni ei jõutud. Piirduti elektrijaama ja kaubasadama vahelise ala puhastamisega tehaste tootmisjääkidest ja vedelevatest betoonplokkidest. Samas elavnesid arutelud seni piiritsooni kuulunud ja suurtehaste hallatud rannikuala avatusest linnarahvale. Ignar Fjuk kavandas linnahalli ümber haljastatud pargiala, milles on koht ka arhitektuursetel vormidel – väravatel ja paviljonidel. Oma visiooni esitles ta 1983. aastal Tallinna Kunstisalongis toimunud Tallinna kooli grupinäitusel. Tuši- ja guaššitehnikas töö andis autor muuseumile 2002. aastal. Tekst: Sandra Mälk

• 1980ndad
• Ignar Fjuk

Marika Lõoke, 1981. EAM MK 227

EAM 30 / Väike maketituur: Tallinna Reaalkooli juurdeehitus

Tallinna Reaalkool saab tänavu 140 aastaseks. Kool asutati 1881. aastal, samal aastal korraldati ülevenemaaline arhitektuurivõistlus koolimaja projekti saamiseks. Konkursi võitis baltisaksa päritolu Moskva arhitekt Max Hoeppener (1848–1924). Ehitusprojekti juures oli Hoeppenerile abiks tollane Tallinna linnainsener Carl Gustav Jacoby. Esimene koolimajaks projekteeritud hoone Tallinnas valmis 1884. aastal.

Sajand hiljem, aastal 1981, toimus konkurss koolimaja juurdeehituse ideekavandi saamiseks praeguse spordiplatsi asukohale. Võistlusele tuli 13 tööd. Esikoha pälvis arhitektide Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekt märgusõnaga „Kivirünta“ (EAM 41.1.10), teise koha Kullervo Kliimandi töö „Poiss“. III preemia said kaks võistlustööd: Kiira Soosaare, Siiri Kasemetsa ja Jüri Karu võistlustöö „Imelik“ ning Marika Lõokese projekt „Koolimaja“. Ajakirjas Ehituskunst iseloomustab ajakirja toimetaja, arhitekt Ado Eigi seda nii: „Võistlustöö „Koolimaja“ (autor Marika Lõoke) pakkus atraktiivselt mänguliste, postmodernistlikus laadis heal professionaalsel tasemel väljapeetud fassaadide ja ekspressiivse plaanilahenduse kõrval ka huvitava nurgalahenduse häälestumiseks M. Gorki nim. Raamatukoguhoonega (praegu Tallinna Keskraamatukogu – A.L.).“ Aasta hiljem sai Marika Lõoke III preemia ka Kreutzwaldi nim Riikliku Raamatukogu uue hoone konkursil. Arhitektuurimuuseumi kogusse kuuluvat raamatukogu võistlusmaketti saab näha peatselt avataval näitusel Rahvusraamatukogus. Koos mitme teise maketiga annetas autor need muuseumile 2017. aastal. Vt ka „Ehituskunst. Teine-kolmas, 1982–1983.“ Tekst: Anne Lass

• 1980ndad
• Marika Lõoke

Avo-Himm Looveer, 1983. EAM 4.1.6

Pirita Purjespordikeskuse jahtklubi

1980. aasta olümpiaregati eel rajati Tallinna hulganisti olümpiaehitisi, millest mahukaim oli suur purjespordikompleks. Pirita jõe suudmesse ehitatud keskusse kavandas Looveer jahtklubi hoone, paigutades selle nutikalt jõele eenduvale neemele, mis vaatas otse jõe vastaskaldale kavandatud publikualale. Joonis kujutabki klubihoone vaadet üle jõe. Algne tušijoonistus on paljundatud ja koloreeritud pliiatsitega ning valminud peale ehituse valmimist eksponeerimiseks Soomes arhitektuurinäitusel (1984). Avo-Himm Loover töötas projektiga 7 aastat. Soome Arhitektuurimuuseum andis joonise 1993. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

• 1980ndad
• Avo-Himm Looveer

Tiina Tallinn, Ell Väärtnõu, Arvi Aasmaa, insener Rein Karilaid, 1989. EAM 5.1.21

Tallinna Mere puiestee kaubanduskeskuse võistlustöö

Seni kinnise Rotermanni kvartali tehase territooriumi paremaks liitmiseks linnaruumiga korraldati alale arhitektuurivõistlus – kvartalist pidi saama Tallinna peamine kaubandus- ja teeninduskeskus. Võistlustöö „Foorum” kese on poolkaarekujuline turuväljak, mis on moodne tõlgendus Rooma ajaloolisest foorumist koos selle ümber paiknevate kitsaste turupaviljonidega. Klassikalise foorumi kohaselt on turg ka suhtluskoht erinevate koosviibimiste ja poliitiliste debattide jaoks, mida rõhutab väljaku keskel asuv kollaaždetail huultest kui kommunikatsioonivahendist. 1993. aastal andis Tallinna Linnavalitsus võistluste komplekti muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

• 1980ndad
• Arvi Aasmaa
• Ell Väärtnõu
• insener: Rein Karilaid
• Tiina Tallinn

Toomas Rein, 1983. EAM 48.2.8

Saun Kobelas

Arhitekt Toomas Reinu kavandatud ekspressiivse vormiga Linda kolhoosi saun Võrumaal Kobela alevikus on Eesti maa-arhitektuuri üks erilisemaid näiteid. Liigendatud hoonemahtudega kahekorruselisele saunahoonele annavad iseloomu ümarad nurgad ja kõrge punane viilkatus, valge krohviga kaetud fassaadile lisavad kontrasti akende ja uste punast värvi puitdetailid. Ehitise skulpturaalne eksterjöör peegeldub ka sisearhitekt Aulo Padari kavandatud interjööris. Hoone esimesel korrusel paiknesid puhkeruumid koos kaminanurgaga, abiruumid ja sisebassein. Teisele korrusele viis keerdtrepp, seal asusid leili- ja pesuruumid. Kuumast saunast sai jahutavasse basseini mööda kahe korruse vahel asunud liuteed. Teiselt korruselt sai ka hoone terrassile, sealt suundub liutee koos trepiga sauna kõrval asuvasse tiiki. 1990. aastate alguses toimunud ümberehituste käigus muudeti osade ruumide funktsiooni ja hoones tegutses klubi – sisebassein kaeti põrandaga ja liutee lammutati, kinni ehitati teise korruse valgusšahti auk ja klaaskatus.
Kobela sauna kujutaval planšetil sulab kokku arhitektuur, geomeetria ja abstraktne maalikunst – mustvalged arhitektuurifotod on paigutud korrapärasesse ruudustikku, kuldse värvikihi ja kirkate värvilaikude alt kumab hoone lõige ja põhiplaan. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

• 1980ndad
• Toomas Rein

Veljo Kaasik, 1982. EAM K 31

Dialoog „Klient-arhitekt“

Veljo Kaasiku töö „Klient-arhitekt“ on visuaalne kahekõne arhitekti ja tellija vahel. Tartus Nisu tänaval asuva eramu projekteerimisprotsessi kujutav teos näitab tabavalt kuidas hoone valmib ambitsioonika arhitekt ja nõudliku tellija koostöös, mõlemad osapooled on alates hoone kavandamisest kuni selle valmimiseni üksteisega seotud. Arhitekti lennukaid ideid mõjutavad asjaosaliste ristuvad mõttekäigud ja teineteisest tihtipeale erinev ilumeel. Tööde käigus kohanetakse, tehakse kompromisse ja lahkarvamuste vahel leitakse kuldne kesktee. Lõpptulemus on algselt plaanitust vähem või rohkem erinev. Veljo Kaasiku töö oli üleval Tallinna Kunstihoone salongis toimunud kümne arhitekti näitusel (näitus 23.12.1982–9.01.1983). Tekst: Anna-Liiza Izbaš

• 1980ndad
• Veljo Kaasik

Peep Jänes, Henno Sepmann, Rein Kersten, Loona Kikkas, 1986. EAM 5.4.35

Ooperi- ja balletiteater

Tallinna uue ooperi- ja balletiteatri asukohaks pidi saama 1983. aastal vastu võetud detailplaneeringu kohaselt Süda tänava piirkond – Pärnu maantee, Süda tänava ja planeeritud Rävala puiestee pikenduse ristumiskoht. Kutsutud arhitektuurikonkursi võitsid 1984. aastal arhitektid Peep Jänes ja Henno Sepmann, aasta hiljem asuti võidutöö alusel kaasaegsetele nõuetele vastavat ooperiteatrit projekteerima. Jänese ja Sepmanniga liitusid arhitektid Rein Kersten ja Loona Kikkas. Kesklinna tuiksoonele planeeritud teatrihoone projekt oli suurlinlikult suurejooneline. Teatrihoone efektseimaks, õhtuhämaruses säravaimaks, osaks pidi kujunema kumera vormiga klaasfassaad, mille astmelisus oli vastavuses suure saali rõdukorrustega. Hoone keskosa pidi kroonima jõulise vormiga lavatorn. Tasakaalustamaks ehitise mastaapsust oli hoone materjalivalik ja selle värvitoonid tagasihoidlikud: hall peegeldav klaas, hõbehall glasuurtellis ja dolomiit, olles dialoogis Tallinna linnamüüri ja ajaloolise hoonestuse kuvandiga. Teatrihoone nelja rõduga suur saal pidi mahutama 1100 pealtvaatajat. Monumentaalse kultuurihoone asukohavalik põhjustas ühiskonnas aktiivse arutelu, oli nii uue teatrimaja kirglikke pooldajaid kui tulihingelisi vastuseisjaid. Uus ooperiteater oleks oluliselt muutnud Süda tänava piirkonna linnaehituslikku miljööd, ehitusele oleks ette jäänud olemasolevad hooned ja hulga puid, sealhulgas looduskaitsealune hõlmikpuu. Viimase säilitamiseks kavandati ooperiteatri ette haljasala. Mitu aastat väldanud ooperiteatri projekteerimine lõpetati 1988. aasta novembris. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

• 1980ndad
• Henno Sepmann
• Loona Kikkas
• Peep Jänes
• Rein Kersten