Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Ott Puuraid, 1947-1948. EAM 28.1.1014

Ott Puuraidi elamu Viljandis

Arhitekt Ott Puuraidi elamu Viljandi järve ääres on üks erilisematest sõjajärgsel perioodil kavandatud hoonetest Eestis. Reljeefsel nõlvakul asuval ja sõjaeelsest nn alpiarhitektuurist inspireeritud kahekorruselisel hoonel on ühepoolse kaldega katus, katmata sarikad ja roovitisega ruumikas rõdu, eristudes julgelt sel ajal soositud traditsioonilistest viilkatustega elamutest. Hoone esimesel korrusel asusid elutuba, avar trepihall, tualettruum ja köök; teisel korrusel kabinet, magamistoad ja vannituba. Maja keldris olid panipaigad ja majandusruumid. Eramu interjööri kavandas Puuraid samuti ise. Tubades oli sisseehitatud mööbel, vineerist seina- ja laepaneelid. Eluhoonega oli seotud ka eraldi majandustiib. Mitmekümne aasta jooksul muutis arhitekt hoone esialgset projekti mitme ümber- ja juurdeehitisega. Kohalike elanike seas kutsuti arhitekti eramut hellitavalt linnupuuriks.
Aastatel 1944–1960 Viljandi linnaarhitektina töötanud Ott Puuraid seisis ametiaja lõpuni linna aedlinliku miljöö eest. Linnaarhitekti poolehoidu ei pälvinud iganenud tüüpprojektid, tal olid kõrged nõudmised nii ehitiste ajakohasusele kui ehituskvaliteedile. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha rohkem)

Linnaplaanid, 1927–1963. EAM fondidest 2.1, 3.1 ja 4.1

Eesti linnaplaanid

Arhitektuurimuuseumil on hea uudis linnakaartide huvilistele! Nüüdsest on 34 suurt ajaloolist plaani digiteeritud ja MuIS-i portaalis ning Rahvusarhiivi kaardikogus kättesaadavad. Saime riiulil seisnud ülisuurte rullide jälile, need olid muuseumisse saabudes nii jäigalt kokku rullitud, et jooniste avamine oleks need lihtsalt katki teinud. Osavate restauraatorite ja digiteerijate abiga Tartu Rahvusarhiivist saame aga muretult kaevuda jooniste detailidesse. Peamiselt 1940. ja 1950. aastatest pärit linnaplaanid näitavad Haapsalu, Tallinna, Viljandi, Tartu ja teiste linnade toonast seisu kui ka uusi ideid linnaruumi korraldamiseks. Vaadake järgi!

Vaata kogu loetelu siit:
http://www.ra.ee/kaardid/index.php/et/map/searchAdvanced?archive=EAM&digitized=1&vmode=grid&q=1

 

Karl Burman, 1945–1947. EAM 3.2.34

Tallinna linnamüüri Neitsitorni ümberehitus ateljeeks-korteriks

Sõja käigus Kadriorus kodu kaotanud kunstnik-arhitekt Karl Burman sai uued ruumid Tallinna vanalinnas, ammuses kunstnike kogunemiskohas Neitsitornis (Megede torn). Selle ülemistel korrustel paiknesid ateljee ja eluruumid. Nimekas arhitekt elas keskaegse müüritorni paksude seinte vahel asuvas kööktoas paar aastakümmet ja kavandas aja jooksul seal ka ümberehitust. Eskiisidel on ta kujutanud torni lõunamaise villana koos avarate rõdude ja katuseaedadega ja pannud maja katma lopsakad ronitaimed. Hoolikalt on leitud rakendus igale nurgale ja kujundatud niššidesse sobivad pingid ja sisseehitatud kapid. Torn restaureeriti ja rekonstrueeriti kohvikuks 1968–1980. Joonised saabusid muuseumisse arhitekt Teddy Böckleri vahendusel 1994. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, 1946. EAM 52.1.8

Nädalalõpumaja projekt

Nädalalõpumaja nimetus võeti kasutusele 1930. aastatel, kui puhkamine ja sellega seotud uut tüüpi ruumid populaarsemaks muutusid ning väikeseid suvilatüüpi majakesi Tallinna lähedale Meriväljale, aga näiteks ka Väänasse või Vasalemma ehitama hakati. Ühekorruselised, paari toaga kerged suvemajad palgatöölise kiireks nädalalõpupuhkuseks olid põhimõtteliselt erinevad 20. sajandi alguse jõukama rahva suurtest ja sopilistest suvevilladest, puhkamisest sai eesrindliku eesti keskklassi argielu osa. Üliõpilane Mart Port tegi oma nädalalõpumaja koolitööna juba vahetult peale sõda, laenates muretult projektile Eesti ajast nii nime kui mahuka ruumilise ülesehituse (pindala 70 m2 on ajastut arvestades enam kui luksuslik), lisades omalt poolt fassaadil jõuliselt näha olevad kivist kandeseinad ning veidra naisefiguuri, kes saabuvat meest terrassil tervitab. Läks veel umbes kümme aastat, kui puhkamisest ja suvilast sai ka tegelikult nõukogude ideoloogia oluline osa ning iga töötava inimese vääramatu õigus. Moskva käskis välja töötada esimesed suvemajade tüüpprojektid – napilt üle 20 m2 suuruse põrandapinnaga odavad puidust hooned, mida saaks püstitada nii aiamaale kui metsa alla. Muide, Port koos Ülo Ellandiga tegid samuti ühe sellise projekti, millel sarnaselt kunagisele Pordi kursusetööle oli ühepoolne kaldkatus ja ukseesine terrass, ent maja ise koosnes juba tehases toodetavaist valmiselementidest. Suvila massidesse jõudmine oli alanud. Mart Pordi koduse arhiivi andis 2014. aastal muuseumile üle Jaan Port. Tekst: Triin Ojari

(kliki pildil, et näha projektijoonist)

Mart Port, 1946–1950. EAM 52.1.17

Puude jooniseid

Ei ole maja ilma floorata selle ümber. Arhitekt Mart Pordi (1922–2012) õpilastöö kujutab siinseid levinumaid puid, mis arhitektuurijoonisele meeleoluka aga ka vajaliku tausta loovad. Mart Pordile, kelle isa oli tunnustatud botaanik ja pedagoog Jaan Port, oli selline ülesanne kahtlemata kergete killast. Tušijoonistuse valmistas Mart Port 1940. aastatel arhitektuuriõpingute käigus Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonnas (Tallinna Tehnikaülikool). Mitmed kodusest arhiivist pärit õpilastööd ja hilisemad projektid kinkis muuseumile 2014. aastal tema vennapoeg Jaan Port. Tekst: Sandra Mälk

Peeter Tarvas, 1946. EAM 40.1.48

Kamin arhitekti elamus Tallinnas

Peeter Tarvase kavandeid oma Maarjamäele ehitatava maja õdusast kaminast on säilinud mitu. Siinsel lehel on arhitekt kujutanud küttekollet otsevaates ja külgedelt ning andnud joonise allosas selle läbilõike ülalt vaadatuna. Paberi servades on näha arvutusi ehitusele kuluvate ahjukivide ja -pottide kohta – sealt selgub, kui mitu kivi kulub elutoa, esiku ja kabineti jaoks. Arhitekt on mõõdupuuna joonistanud iseenda seisma kamina kõrvale. Peeter Tarvase isikufondi kuuluva akvarelli andis muuseumile 2006. aastal üle Maria Tarvas. Tekst: Sandra Mälk

Aleksandr Wladovsky, 1944. EAM 3.4.56

Kopli luterlik kirik

Kirikuarhitektuuris on Kopli luterlik kirik eriline teetähis kui üks viimaseid kavandatud sakraalehitisi enne Nõukogude võimu taastulekut 1944. aastal, mis ideoloogiliselt eitas religiooni. Luteri kiriku ehitamist kavandati Bekkeri asumisse juba 1930. aastate lõpus, kui Kopli kasvavas tööstusasumis jäid koguduse ruumid väikeseks. Tollal aga ootas kirikuhoone projekteerimine kogu linnaosa planeerimiskava valmimise taga. Kiriku asukohana nähti piirkonda Kopli kalmistu lähedal uue aedlinna serval. Akvarelli tehnikas eelprojekti andis muuseumile üle Hilja Väravas 2012. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, 1940. EAM 52.3.3

Tartu Poeglastegümnaasiumi õpetajad

2014. aastal anti muuseumile üle arhitekt Mart Pordi (1922–2012) isikuarhiiv. Lisaks projektidele, fotodele ja käsikirjadele oli selle hulgas ka mõnikümmend Mart Pordi kooliaegset tööd – linoollõiked ja karikatuurid Tartu Poeglastegümnaasiumi õpilasajakirjale „Iil“. Hea käe ja huumorisoonega Mart Pordi tehtud fotod ja joonistused illustreerivad kõiki selle ajakirja 1937.–1940. aasta numbreid, mõnedele on Mart Port kujundanud ka esikaane. Abiturientidele pühendatud erinumbris, mis ilmus 1940. aasta mais, iseloomustatakse teda (ikka läbi nalja) nii: „MART PORTI tunneb isegi tema väike vend, ammugi siis kõik Tartu koolilapsed ja muu noorrahvas. Mart on kodus igal alal ja saab oma andekuse tõttu kõigega hakkama mängleva kergusega, nii et võiks elukutse valikul rahulikult proovida vürhvliõnne. Erilise tunnustuse on ta pälvinud karikatuurimeistrina, kelle sule alt ei pääse ei õpetajad ega „ristiinimesedki“. ….“ Poeglastegümnaasiumi õpetajaid kujutavad šaržid märgusõnaga „Ilu-Eedi“ on tehtud ajakirja sama aasta loominguvõistlusele, kus nad said esimese preemia. Noorele kunstnikule on siin otseseks eeskujuks olnud 1930ndatel populaarse Nino Za karikatuurid, mida tõendavad väljalõiked saksakeelsetest seltskonnaajakirjadest. Vaimukate ja hoogsate saržide joonistamist jätkas Mart Port ka hiljem arhitektuuritudengina Tallinna Polütehnilises Instituudis.

Käesoleva aasta 4. jaanuaril möödus arhitekt Mart Pordi sünnist 100 aastat. Tekst: Anne Lass

Heinrich Laul, 1947. EAM 28.1.281

Põltsamaa kiriku kooriruumi laekonstruktsioon

Arhitekt Ott Puuraidi isiklikus arhiivis, mille perekond 1999. aastal muuseumile annetas, on säilinud arvukalt Põltsamaa kiriku taastamiseks tehtud jooniseid: kiriku ja tornikiivri taastamisprojekt, töö- ja detailijoonised, lisaks materjalide kalkulatsioonid jm tekstidokumendid – kokku üle 100 lehe aastatest 1946–1968.

Korduvalt purustatud ning ikka ja jälle üles ehitatud Põltsamaa Nigula kirik põles varemeiks 1941. aasta 14. juulil. Kiriku taastamine algas varsti pärast sõja lõppu, taastamistööde hingeks oli legendaarne õpetaja Herbert Kuurme. Kiriku taastamisprojekti tegi Ott Puuraid, altariruumi raudbetoonlae kavandas insener Heinrich Laul. Kui keskaegne Põltsamaa Niguliste kirik Poola-Rootsi sõjas 17. sajandi esimesel veerandil purustati, kohandati kirikuks linnuse lõunabastioni ümmargune suurtükitorn ja vahehoov. Sestap on Põltsamaa kirikul ainsana Eestis sõõrja põhiplaani ja kuppellaega kooriruum. Kooriruumi uue raudbetoonlae saamislugu meenutab Heinrich Laul nii: „… Ühel päeval ilmus koolivend H. Kuurme minu juurde imeliku sooviga. Kirik oli juba taastatud, kuid ta soovis altari kohale raudbetoonist kuplit. Kuppel pidi olema umbes 15-m avaga, mis on kuplite puhul üsna tagasihoidlik suurus. Asusin kuplit projekteerima tema juuresolekul. Ta küsis mureliku näoga, kui paks peaks koorik olema. Ma vastasin, 4–5 cm. Tema arvates oli see liiga õhuke, tema betoneerijad polevat väga suured spetsid. Ütlesin, et paksus võiks siis olla 8 cm. Olgu märgitud, et kupli juurde kuulub tähtis element: ääreliige-tõmberõngas, mis neelab tavaliselt 80% kogu kupli terasarmatuurist. Paar aastat hiljem Põltsamaale sattudes vaatlesin seda hästi tehtud kuplit ja küsisin koolivenna käest: „ Ütle nüüd ausalt, kui paksu sa selle kupli lõpuks tegid?“ Ta vastas veidi kõheldes: „15 sentimeetrit.“… “ Kuidas lugu edasi läks, vt Heinrich Laul. Meenutusi meie ehitustegevusest ja muustki. Tallinn 1990, lk 48 – 51. Viite H. Laulu artiklile andis hea kolleeg Carl Dag Lige. Tekst: Anne Lass

EAM 31.4.73 ja fond 3.

Arhitekt August Volberg koolipõlves

Kino Sõpruse ja Kirjanike Maja üks arhitektidest August Volberg mõjutas tugevalt maa-asulate arhitektuurilise keskkonna kujundamist, sealhulgas haridusasutuste omi. 1920.–1930. aastatel töötas ta mitmes maa-arhitektuuriga tegelevates asutustes nagu näiteks Põllutöökoja Ehitustalituses, kus ta võttis eeskujuks taluhoonete elemente. Tihti lahendas ta traditsioonilise hoone ukseava paigutuse hoone esiküljel asümmeetriliselt ja projekteeris selllele kõrge kelpkatuse. Mitmeid koolimaju (nt Lagedi, Neeme, Neeruti algkoolid) projekteerinud August Volberg osales ka peale sõda mitmete tüüpkoolimajade ja lasteaedade projektide võistlustel ja saavutas oma hubaste lahendustega edu. Foto noorest August Volbergist on tehtud ilmselt 1907. aastal koos koolivendadega. 2011. aastal annetas arhitekt Heili Volberg foto koos koduse arhiiviga muuseumile. Tekst: Sandra Mälk 

(kliki pildil, et näha projekte)

EAM 3.4.9; EAM 3.4.12; EAM 3.4.14

Maarahvamajade tüüpprojektide konkursi võistlustööd

Maarahvamajade tüüpprojekti lahenduse leidmiseks korraldas ENSV Arhitektuuri Valitsus 1947. aasta lõpus alevi ja valla rahvamajade arhitektuurivõistluse. Konkursile esitati 40 ideekavandit. Vaatamata rohkele osavõtule jäi hindamiskomisjon rahule vaid valla rahvamaja kujutavate projektidega. Esile tõsteti tööde õnnestunud fassaadi- ja plaanilahendusi, seda ennekõike I ja II preemiat võrdselt jaganud arhitekt Henn Roopalu töö „Agitaator“ ning arhitektide August Volbergi ja Peeter Tarvase kavandi „Tuljak“ puhul. III koht läks arhitekt Ilmar Laasi projektile „200“. Alevi rahvamajade ideekavandid olid žürii hinnangul märgatavalt nõrgema tasemega, ilmselt seetõttu jäid ka I ja II preemia välja andmata. II preemia vääriliseks tunnistati August Volbergi ja Peeter Tarvase ideekavand „Aktsent“. Sel ajal oli rahvamajadel oluline osa riigi kultuuripoliitikas, neis toimuv oli valitseva võimu poolt kontrollitud ja kandis endas rohkemal või vähemal määral edasi nõukogude ideoloogiat. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Peeter Tarvas, 1943. EAM 40.1.1

Ellamaa elektrijaama juurdeehitis

9. mail 1923. aastal käivitati Ellamaa elektrijaam. Arhitekt Aleksandr Wladovsky projekti järgi valminud pilkupüüdev tööstushoone koosnes lülitus- ja transformaatorihoonest, masinahoonest, turbagaasi generaatori hoonest ja tornist, mille ülaosas paiknes veepaak. Elektritarbimise kiire kasv tingis kümnendi lõpuks kompleksi täienemise paari hoone võrra. Sõja käigus 1941. aastal osa elektrijaamast õhati, kuid taastati peagi algsest veidi erineva projekti järgi. Tootmisvõimsuse suurendamiseks plaaniti hoonet laiendada. Elektrijaama taastamiseks ja ümber ehitamiseks koostas 1943. aastal kavandi ka arhitekt Peeter Tarvas. Joonise kesksele kohale on arhitekt paigutanud veetorni, esiplaanil on olemasoleva hoone külge liidetud uued alajaamad. Peeter Tarvase kavandatud juurdeehitise projekt jäi siiski teostamata. Ellamaa elektrijaam suleti 1966. aastal, kui elektritootmise võtsid üle Ida-Virumaal asuvad põlevkivil töötavad elektrijaamad. Tööd jätkas 1929. aastal valminud katlamaja, mis varustas sulgemisele järgnenud paaril aastakümnel Turba aleviku majasid toasoojaga. Alates 2018. aasta kevadest tegutseb Ellamaa elektrijaama hoones Mootorispordi Muuseum MOMU. Tekst: Anna-Liiza Izbaš