Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Urmas Muru, arhitektuurivõistlus 1988, II preemia. EAM 5.5.3

Pärnu arvutuskeskus

1980. aastatel asutasid noored arhitektid Raoul Kurvits, Peeter Pere ja Urmas Muru radikaalse
kunstirühmituse Rühm T, milles kuulutasid, et arhitekt on ka kunstnik. Pärnu arvutuskeskus
Urmas Muru teostuses on Rühm T-le omase uusekspressionistliku projektgraafikaga.
Pliiatsijoonistuse tugev perspektiivinurk ja must-valge joonistus lähtub tehnitsistliku
funktsiooni ja välisilmega hoonetest. Sellest kujunes välja eriomane stiil, mida Kurvits ja Muru
nimetasid „tehnodeeliliseks ekspressionismiks”. Tehnodeeliat kirjeldasid nad kui tehnomaailma
ilmutust läbi transi. Muuseum soetas joonise arhitekt Urmas Murult 1993. aastal.

Alar Kotli, 1957-1958. EAM 23.1.51 ja 3.4.30

Tallinna laululava eskiisid

Tallinna laululava esindab modernismi taassaabumist Hruštšovi sula aegses Eestis. ENSV juhtkond tellis hoone, et tähistada liiduvabariigi 20. sünnipäeva. Eestlastele sümboliseeris ehitis oma rahvust ja kultuuri. Ühtlasi oli see võimule justkui ninanipsuks – uue laululavaga põlistati ligi 100  aasta pikkune üldlaulupidude traditsioon. Juba esialgsetes skitsides on arhitekt Kotli jõudnud lähedale innovaatilisele lõpplahendusele: näha on akustilise ekraanina toimiva hüperboolse paraboloidi kujuline sadulkatus. Laululava eskiisid annetas Anu Kotli 1997. aastal muuseumile, skeemi helitasemest andis üle AS Eesti Projekt.

 

Leonhard Lapin, 1978. EAM 4.18.2

Elavate linn – surnute linn

1970. aastatel koondusid avangardsed arhitektuuritudengid ühiseks grupiks, mida hiljem hakati kutsuma Tallinna kooliks, et väljendada oma arvamust ning korraldada ühiskonnakriitilisi näitusi ja aktsioone. Oma töös „Elavate linn – surnute linn” ironiseerib Leonhard Lapin anonüümse masselamuehituse üle. Pildile on autor peitnud olulisi allegooriaid: majade vahele jääv „Väike õhkamine” sümboliseerib 1972. aastal USA-s St. Louisis lammutatud modernistlikku Pruitt-Igoe elamurajooni ning „Autodes matmine” töö keskel viitab arhitektist sõbrale Vilen Künnapule, kellel oli rühmituses ühena esimestest auto. Teos oli üleval 1978. aastal Teaduste Akadeemia fuajees toimunud näitusel, millest mitmed osalenud töödest kinkis insener Reet Lumiste 1991. aastal muuseumile.

Voldemar Herkel. 1970-1980ndad. EAM 42.1.32

Ehituse juhtimise püramiid

Pildil on arhitekt Voldemar Herkeli koostatud skemaatiline nägemus projektijuhtimisest nõukogude perioodil läbi erinevate instantside. Skeem valmis Herkelil Ehituskomitees aseesimehena töötamise ajal (1965-1988) ja et asutus tegeles kõikvõimalike arhitektuuri puudutavate küsimustega, siis aitas see tulevasele ehitusele eelnevat tööprotsessi nii suures organisatsioonis selgena hoida. Ka andis see planeerimisega seotud erinevatele huvigruppidele juhise, millal on sobiv hetk paati hüpata. Püramiidi tippu paigutatud grupp, kuhu kuuluvad täitevkomitee, linnade peaarhitektid ning rajooniarhitektid moodustavad koos „soovide lehtri“, kellega aseesimees selgitas välja lähteülesande ja mis reaalse ehituse eel läbis mitmed rakukesed. Skeem saabus muuseumisse koos Voldemar Herkeli projektidega, mille ta 2009. aastal muuseumile kinkis. Tekst: Sandra Mälk

Emil Urbel, 1989. EAM 5.4.7

Saksi luteri kirik

1980. aastate teisel poolel tõusis varjusurmast Eesti uus kirikuarhitektuur. Perestroika liberaalsem õhkkond andis sakraalarhitektuurile uue võimaluse. Lääne-Virumaale järve äärde projekteeritud uue luteri kiriku konkurss oli esimesi omataolisi Eestis. Emil Urbeli võidutöö puhul pidas Soome, Rootsi ja Eesti arhitektidest koosnenud žürii eriti õnnestunuks kiriku laitmatu proportsiooniga fassaadi ja maastikuliselt hästi seotud lahendust. Ehkki 1980. aastate teise poole arhitektuurile oli omane ajaloolise arhitektuuri motiividega flirtiv postmodernism, eelistas žürii universaalsemat minimalistlikku lähenemist. Hoone jäi siiski ehitamata. Joonised “Ex nihilo” kinkis Emil Urbel muuseumile 1993. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Peep Jänes, Tõnu Mellik, Allan Murdmaa (joonis), 1974. EAM 4.6.2

Tehvandi suusakeskus

Lõuna-Eestisse ehitatud moodne suusaspordibaas valmis NSV Liidu Spordikomitee tellimusel ja oli eelkõige mõeldud liidu talialade koondiste treenimiseks. Asukoht talvepealinna Otepää külje all Tehvandil oli sobiv, sest pakkus rikkalikke sportimisvõimalusi kuppelmaastiku keskel. Perspektiivvaatel kujutatud arhitektide ettekujutus kunstmäe sisse ehitatud modernsest keskusest realiseerus küllaltki täpselt. Arhitektid lähenesid ülesandele kohapõhiselt. Justkui Otepää künklikku maastikku matkides on nad looduse keskele lisanud veel ühe ümarvormi. Oma mõju ehitise mõneti tehnitsistlikule vormile on ka kosmosevallutuse ajastul. Töö andis muuseumile üle Eesti Arhitektide Liit 1993. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Ott Puuraid, Salme Vahter-Liiver, 1932.

Soomes ehituspraktikal

Silmapaistvate arhitektuuri üliõpilastena suunati Salme Vahter-Liiver ja Ott Puuraid 1932. aastal Soome ehituspraktikale. Praktika Paimio sanatooriumi (Alvar Aalto, 1933) juures seisnes peamiselt müürsepatöödes. Kokkupuude ühe tuntuima funktsionalistliku hoone ehitusega andis tunda õpilaste minimalistliku käekirjaga lõputöödes. Eesti ühe esimese naisarhitekti Salme Vahter-Liiveri (1909–1995) diplomitöö teema oli Emade ja Rinnalaste Kodu Kosele, millega ta kaitses Tallinna Tehnikumis arhitekti kraadi (1934). Hiljem on Liiver projekteerinud tööstushooneid, ent peamiselt orienteerunud maakauplustele. Hilisem pikaaegne Viljandi linnaarhitekt Ott Puuraid (1904–1986) kavandas lõputööks modernistliku Pauluse kiriku Tallinnasse Politseiparki. Salme Johanna Vahter-Liiveri õpinguaegsed fotod pärinevad Tiia Liiverilt. Tekst: Sandra Mälk