Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Valve Pormeister, projekt 1958, valmis 1960. EAM 33.1.22

Lillepaviljon Tallinnas Pirita tee 26

Aia- ja pargikujundajana ülikooli lõpetanud arhitekt Valve Pormeistri sõnul oli loodus justkui üks komponent temast endast, mistõttu seadis ta oma töödes maastiku tihti esikohale. Lillepaviljon on sulatatud maastikku Pormeistri käekirjale iseloomuliku tundlikkusega. Samm-sammult künkast üles astuv maja esindab orgaanilisele ehituskunstile lisaks Soome mõjutustega karniisiarhitektuuri. Toonases ühiskonnas, mis kajas veel 1950. aastate alguse jäikusest, oli niisugune lähenemine haruldane ja mõjus värske, põhjamaisena. Detailirohked interjöörikavandid näitavad arhitekti entusiasmi lillenäituste kujundamisel, millega ta end samuti edaspidi sidus. Joonis saabus muuseumi kogusse 2002. aastal Valve Pormeistri isikliku arhiiviga, mille annetas Karin Victoria Kuuskemaa.

Edgar Velbri, 1932. EAM 14.1.46

Johannes Orro elamu Tallinnas Raudtee tänavas

Hoogsalt kasvav Nõmme oli muutunud suvitusalevist linnaks (linnaõigused 1926–1940, pärast mida liideti Tallinnaga), kui majori auastmega kohvikupidaja Johannes Orro oma uue maja projekti 1932. aastal linnavalitsusele esitama läks. Kivimäe asumisse rajatava elamu esimesele korrusele oli väikeäride ajastule omaselt ette nähtud pagaritöökoda, millele võis edu ennustada juba sellest, et see paiknes raudteejaama vahetus läheduses. Hoone projekti koostas Tallinna Tehnikumis õppinud noor arhitekt Edgar Velbri, kes nähtavasti Eesti Rahva Muuseumi suviste praktikate kaudu, kus mõõdistati Eesti taluhooneid, arhailisest arhitektuurist innustus. Eesti taluarhitektuurile iseomane kõrge kelpkatus, romantilised aknaluugikesed ja püstvooder kandusid arhitekti edasisse käekirja. Lisades sellele hea ruumiplaneeringu lahendamisoskuse, tõusis ta rahva seas erilisse soosingusse, misjärel sedasorti õdusaid hooneid Velbri majadeks hakati nimetama. Kalkapaberile tušiga vormistatud üheleheline joonis on tüüpiline 1930. aastate elamuprojekt, mis koos seletuskirjaga linnavalitsusele kooskõlastamiseks esitati. Joonise annetas muuseumi kogusse 1993. aastal Teno Velbri, kes andis üle oma isa Edgar Velbri arhiivi. Tekst: Sandra Mälk

Ain Padrik, 1983, 1984. EAM 55.1.3 ja 55.1.4

Romantiku maja – Füüsiku maja

1970. aastate lõpul ja 1980. aastate alguses oli tajuda arhitektuuris ja eriti eramuehituses orienteerumist ajaloolistele eeskujudele, mis suhestuks paiga või tellijaga. Eramu projekteerimine andis oma autonoomsuses katsetamiseks väljendusvabadust ning püstitas intrigeeriva ülesande tõlgendada tellija isikut läbi arhitektuuri. Ain Padriku Romantiku maja (1983) võttis eeskuju 19. sajandi Inglise Arts and Crafts´ liikumisest, mis ülistas käsitöönduslikku, ja tihti – nagu siingi – keskajalikke motiive romantiliste tornikeste ja keerulise katusemaastikuga. Roosades toonides Füüsiku majal (1984) on konkreetsemad mahud, mis lähtus rangest tellijast. Maja tellis füüsik, kes ei soovinud suuri aknaid vaid palju seinapinda ja hämarat siseruumi. Tundliku perspektiivjoonisega kaasnesid põhjalikud tööprojektid, saadi ka ehitusluba, kuid maja valmis ei ehitatud.
Tööd kinkis Ain Padrik muuseumile 2016. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Pirita rannahoone, fotograaf Rein Vainküla

Pirita rannahoone

Tsentrosojuzprojekti fotograaf Rein Vainküla on kaadrisse püüdnud fotogeenilise Pirita rannahoone toitlustusasutustega keskosa, kus arhitektuursete elementide kuhjumine annab tulemuseks efektse virvarri. Kontrastsetele toonidele ja diagonaaljoontele üles ehitatud kaader jätab küll hoonest pisut petliku, suisa konstruktivistliku mulje. Inimmõõtme annavad fotole justkui täpselt strateegilistesse punktidesse sätitud rannalised.

Piritale uue rannahoone rajamise tingis 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinnas toimuv purjeregatt. 1979 valminud hoone kohalt lammutati eest Edgar Kuusiku ja Franz de Vriesi projekteeritud ning 1929. aastal valminud puidust rannahoone. Uues, päikese käes kiiskavas heledas ja helges hoones oli algselt restoran, baar, söökla, kolm banketisaali ning tiibades peamiselt rannasolijaid teenindavad ruumid. Maja projekteeris arhitekt Mai Roosna Tsentrosojuzprojekti projekteerimisbüroos. 2000ndate algul ehitati hoone pea täielikult ümber korteriteks (arhitekt Ülo Peil). Tekst: Jarmo Kauge

Narva Issanda Ülestõusmise peakirik, aerofotograaf Endel Grensmann

Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

Karm reaalsus: Narva Issanda Ülestõusmise peakirik, 1896. aastal Paul Alischi projekti järgi valminud Eesti ainus neobütsantsi stiilis sakraalehitis oma vääritus nõukaaja kontekstis. Enne sõda asus uhke hoone nüüdseks haihtunud Joaoru linnaosas samal teljel Aleksandri kirikuga ning moodustas muljetavaldava linnaehituslike aktsentide ansambli. Kirikuid kunagi ühendanud Kiriku tänav ehitati aga sõjajärgselt mitme korterelamuga kinni. Aerofotograaf Endel Grensmanni 2002. aasta foto osteti muuseumi kogusse 2003. Tekst: Jarmo Kauge

Peeter Tarvas, 1954. EAM 40.1.82

Perekond Kanguri elamu

Sõjajärgsel perioodil valminud eramud on äratuntava stiiliga. Neid kõrge viilkatuse ja tõstetud räästajoonega kivihooneid leidub kõikjal üle Eesti. Säärase arhitektuuriga hoonetüüp pärines Saksa traditsioonilisest heimatarhitektuurist, mis romantiliste aknaluukide ja tõstetud katuseräästaga mõjus koduselt. Hoonetüübi stilistika oli meeltmööda ka valitsevale stalinistlikule võimule: see oli piisavalt erinev sõjaeelsest lamekatusega hoonetüübist, mis sobimatuid lääneeuroopalikke väärtusi kandis. Tallinnas Hiiul asuva elamu projekteeris arhitekt 1954. aastal. Projekti kinkis muuseumile Maria Tarvas 2006. aastal koos mitmete perekonnaarhiivist pärinevate materjalidega.

Urmas Muru, arhitektuurivõistlus 1988, II preemia. EAM 5.5.3

Pärnu arvutuskeskus

1980. aastatel asutasid noored arhitektid Raoul Kurvits, Peeter Pere ja Urmas Muru radikaalse
kunstirühmituse Rühm T, milles kuulutasid, et arhitekt on ka kunstnik. Pärnu arvutuskeskus
Urmas Muru teostuses on Rühm T-le omase uusekspressionistliku projektgraafikaga.
Pliiatsijoonistuse tugev perspektiivinurk ja must-valge joonistus lähtub tehnitsistliku
funktsiooni ja välisilmega hoonetest. Sellest kujunes välja eriomane stiil, mida Kurvits ja Muru
nimetasid „tehnodeeliliseks ekspressionismiks”. Tehnodeeliat kirjeldasid nad kui tehnomaailma
ilmutust läbi transi. Muuseum soetas joonise arhitekt Urmas Murult 1993. aastal.