Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Peeter Tarvas, 1943. EAM 40.1.1

Ellamaa elektrijaama juurdeehitis

9. mail 1923. aastal käivitati Ellamaa elektrijaam. Arhitekt Aleksandr Wladovsky projekti järgi valminud pilkupüüdev tööstushoone koosnes lülitus- ja transformaatorihoonest, masinahoonest, turbagaasi generaatori hoonest ja tornist, mille ülaosas paiknes veepaak. Elektritarbimise kiire kasv tingis kümnendi lõpuks kompleksi täienemise paari hoone võrra. Sõja käigus 1941. aastal osa elektrijaamast õhati, kuid taastati peagi algsest veidi erineva projekti järgi. Tootmisvõimsuse suurendamiseks plaaniti hoonet laiendada. Elektrijaama taastamiseks ja ümber ehitamiseks koostas 1943. aastal kavandi ka arhitekt Peeter Tarvas. Joonise kesksele kohale on arhitekt paigutanud veetorni, esiplaanil on olemasoleva hoone külge liidetud uued alajaamad. Peeter Tarvase kavandatud juurdeehitise projekt jäi siiski teostamata. Ellamaa elektrijaam suleti 1966. aastal, kui elektritootmise võtsid üle Ida-Virumaal asuvad põlevkivil töötavad elektrijaamad. Tööd jätkas 1929. aastal valminud katlamaja, mis varustas sulgemisele järgnenud paaril aastakümnel Turba aleviku majasid toasoojaga. Alates 2018. aasta kevadest tegutseb Ellamaa elektrijaama hoones Mootorispordi Muuseum MOMU. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Ülevi Eljand, 1979. EAM MK 177

Botaanikaaia haldushoone

Botaanikaaia rajamist Kloostrimetsa, president Konstantin Pätsi talu maadele alustati 1950. aastate lõpul. Töötajate ameti- ning majandusruumid paiknesidki esialgu kunagistes taluhoonetes.
Uue haldushoone projekt valmis arhitekt Ülevi Eljandil 1979. aastal, maja ise sai valmis siiski alles 1988. aastal. Parkmetsa sisse istutatud väike valge asümmeetrilise mahulahendusega hoone on üks väheseid neofunktsionalistlikke ehitisi Tallinnas. Hoone põhjapoolsesse külge paigutub läbi kahe korruse ulatuv konverentsisaal. Lõunaküljel liitub hoonega alumiinium-ja teraskonstruktsioonis sakmelise liigendusega talveaed basseini ja kaminaga. Vastukaaluks asisele esifassaadile liigendab aiakülge teise korruse hallist laskuv efektne välistrepp.
Hoone maketi annetas muuseumile Tallinna Botaanikaaed 2008. aastal. Novembris aasta tagasi eksponeeriti maketti Valga Muuseumis tänaseks meie hulgast lahkunud arhitekt Ülevi Eljandi (1947-2023) juubelinäitusel. Tekst: Anne Lass

(kliki pildil, et näha rohkem)

Nora Tammoja, 1964. EAM 11.1.32

Sindi Lastepark

Aiandusarhitekt Nora Tammoja on koostanud arvukalt linnade haljasalade, kalmistute ja laste mänguväljakute haljastusprojekte. Sindi Lastepargi kavand valmis 1964. aastal, projekti kaasautoriks oli arhitekt Kaarel Pedak. Lasteparki kavandati mängumajad ja varjualused, tunneliga ronimis- ja kelgumägi, kiikumisväljak, liiklusrada, liivakast ja robinsoniväljak. Pargi ehitusplatsil ehk robinsoniväljakul oli lastel võimalik nii arhitekti, ehitaja kui planeerija ametit proovida ning vastavalt kujutlusvõimele erisuguseid ehitisi rajada. Ehitamiseks vajalik paigutati platsil asuvasse materjalilattu, kuhu koguti kokku erinevatest ehitustöödest üle jäänud laua- ja vineeritükke, palke, praaktelliseid, katusekive ja muid materjale. Ehitamist peeti ennekõike poiste tegevuseks, mistõttu kavandati parki eraldi tüdrukute mängunurk. Lillepeenraga ääristatud mängumaja koosnes mitmest toast, millest ühes oli mängupliit, samuti oli seal pood-apteek. Pargi keskel paiknes kahesuunaline liiklusrada, kus sai jalgratta või mänguautoga sõites liiklusreegleid tundma õppida. Sõiduteel olid jalakäijate ülekäigukohad ja selle ääres liiklusmärgid, raja keskosas asus liikluskorraldaja seisukohaks mõeldud ringliikluse saar. Mitmesuguste mänguelementidega Sindi Lastepark oli peamiselt mõeldud eelkooliealistele lastele ja nooremate klasside õpilastele. Muuseumi arhiivis oleva projektifoto (EAM 11.1.69) tagaküljele on märgitud, et töö pälvis 1964. aastal Moskvas toimunud Rahvamajanduse Saavutuste Näitusel hõbemedali. Lastepargi ehitustöödega alustati 1965. aastal, kuid tõenäoliselt kõik plaanitu siiski teoks ei saanud. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Olev Randur. EAM 53.1.9

Tallinna hipodroomi sepikoda

Tallinna hipodroom avati pidulikult 25. novembril 1923. aastal. Hobuste võidusõiduks sobiv asukoht leiti Paldiski maantee ja Kopli lahe vahelisel hoonestamata alal, naabriteks Seewaldi haiglakompleks ja endine Baltika telliskivivabrik. Paldiski maantee ääres asus arhitekt Karl Burmani kavandatud uhke puidust väravaehitis koos piletimüügi punktidega. Ligi ühe kilomeetri pikkuse hobuste võidusõiduraja ääres asusid historitsistlik puidust peahoone ja pealtvaatajate tribüün. 1938. aastal valmis arhitekt Artur Perna projekti põhjal paekivist tallihoone, mis on ainus hipodroomi algsest hoonestusest säilinud ehitis. Nõukogude perioodil hipodroom rekonstrueeriti, hävinud ja lammutatud hoonete asemel kerkisid uued tallihooned, tribüün ja värav. Arhitekt Olev Randuri sepikoja kavand valmis tõenäoliselt 1960. aastate teises pooles kui ta töötas Eesti Maaehitusprojektis ja käimas oli hipodroomi rekonstrueerimisplaani koostamine. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Heili Volberg, 1970. EAM 51.1.4

Pärnu Merekooli hoone

Pärnus vallikraavi ääres paiknenud merekooli ühiselamule kavandas 1970. aastal arhitekt Heili Volberg juurdeehitise. Avarate klassiruumide, aula ja spordihoonega õppekorpusesse kavandati muuhulgas ka juuksuri kabinet. Juurdeehitise projekt jäi teostamata, suletud merekooli ühiselamu rekonstrueeriti ja 1993. aasta augusti alguses avati sealsamas tervisekeskus Viiking. Pärnu Merekooli kollaažitehnikas planšetid vormistas sisearhitekt Aate-Heli Õun. Tööd annetas muuseumile arhitekt Heili Volberg-Raig 2013. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Eva Hirvesoo, Helgi Margna, 1977–1979. EAM 27.1.4

Restoran Raeköök

1985. aastal valmis arhitektide Eva Hirvesoo ja Helgi Margna projekti järgi Tallinna vanalinnas Dunkri tänaval restorani Raeköök hoone. Mahukas hoonekompleks rajati sõja ajal hävinud hoonete asemele, alale kus enne ehitust asus pargialaga sisehoov. Postmodernisliku hoone kõrged viilud, astmeline katusemaastik ja liigendatud tänavapoolne fassaad on omamoodi dialoogis ajaloolise vanalinna hoonestusega. Iseloomu lisavad asümmeetriliselt paigutatud erikujulised aknad. Fassaadide algsed pastelsed värvitoonid – sinine, roosa ja valge – on tänaseks asendunud halli, kollase ja erkoranžiga. Kolmekorruselise hoone esimesel korrusel asus ruumikas dieetsöökla ja kulinaariakauplus, teisel korrusel restoran ja baar, keldris asus jäätisekohvik „Arabella“. Sisekujundus oli kogu hoone ulatuses ühtne. Valgetele krohvitud pindadele olid kontrastiks tumedad puidust kassettlaed, aknaraamid, avaraid ruume eraldavad postid ja võred ning mööbel. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Karl Burman, 1923. EAM 2.4.10

Tallinna laulupeolava

VIII Eesti üldlaulupidu peeti 1923. aastal Tallinnas. Kuigi numbri järgi kaheksas, oli see iseseisva Eesti Vabariigi esimene üldlaulupidu. Peopaik oli Kadriorus Rohelisel aasal, kuhu edaspidi oli kavas rajada staadion. Laululava projekti tegi arhitekt Karl Burman, see kinnitati aprillis 1923 ja peo alguseks 30. juuniks oli lava valmis. Imposantne uusklassitsistliku ilmega puitehitis oli kunstiteadlase Leo Gensi hinnangul arhitekti loomingus üks väljapaistvamaid (vt Leo Gens. Karl Burman. Monograafia. Tallinn, 1998). 1926. aastal valmis staadion, laulupeolava kohandati staadioni tribüüniks, mis oligi esialgne kavatsus. Ehitis püsis veel järgmised 10 aastat, kuniks selle kohale ehitati uus arhitekt Elmar Lohu ja insener August Komendandi projekteeritud raudbetoontribüün (valmis 1938), Eesti modernistliku arhitektuuri ja insenerimõtte üks tippehitisi (vt Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant. Koostaja Carl-Dag Lige. Tallinn, 2022). Tallinna laulupeolava projekt oli hoiul kunagise ENSV Riikliku Ehituskomitee arhiivis, kuni ta 1991. aastal jõudis vastloodud arhitektuurimuuseumi kogusse. Tekst: Anne Lass