Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Eva Hirvesoo, Helgi Margna, 1977–1979. EAM 27.1.4

Restoran Raeköök

1985. aastal valmis arhitektide Eva Hirvesoo ja Helgi Margna projekti järgi Tallinna vanalinnas Dunkri tänaval restorani Raeköök hoone. Mahukas hoonekompleks rajati sõja ajal hävinud hoonete asemele, alale kus enne ehitust asus pargialaga sisehoov. Postmodernisliku hoone kõrged viilud, astmeline katusemaastik ja liigendatud tänavapoolne fassaad on omamoodi dialoogis ajaloolise vanalinna hoonestusega. Iseloomu lisavad asümmeetriliselt paigutatud erikujulised aknad. Fassaadide algsed pastelsed värvitoonid – sinine, roosa ja valge – on tänaseks asendunud halli, kollase ja erkoranžiga. Kolmekorruselise hoone esimesel korrusel asus ruumikas dieetsöökla ja kulinaariakauplus, teisel korrusel restoran ja baar, keldris asus jäätisekohvik „Arabella“. Sisekujundus oli kogu hoone ulatuses ühtne. Valgetele krohvitud pindadele olid kontrastiks tumedad puidust kassettlaed, aknaraamid, avaraid ruume eraldavad postid ja võred ning mööbel. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Andres Alver, Tiit Trummal, 1991. MK 223

AS Leverex ärikeskus

Pärnu maanteele endise aktsiaselts Kalev territooriumile kavandasid arhitektid Andres Alver ja Tiit Trummal 1991. aastal ärikeskuse. Aktsiaseltsile Leverex kavandatud büroohoone projekti iseloomustab selge vormigeomeetria, liigendatud fassaad ja äriarhitektuuri justkui lahutamatuks osaks kujunenud suur klaasist seinapind hoone ühel küljel. Isemoodi vimkana mõjub kõrghoone hoovipool asuva madala hooneosa otsa paigutatud nihkes hoonemaht. Ärihoone alumistele korrusele kavandati esindusruumid, kahe auditooriumiga konverentsikeskus, kohvikud ja baarid. Neljas kuni kümnes korrus planeeriti büroopindadeks, järgnevale korrusele konverentsiruumid ja saunad koos restoraniga. Viimasele, kaheteistkümnendale korrusele kavandati ruumika väliterrassiga restoran. Hoone katusele planeeriti rajada helikopterite maandumisplats. Ärihoone kõrvale kavandati teraskaarfermidele toetuva silinderkatusega kaubanduskeskus koos näidiste halliga. Leverexi ärihoone on ajastutruu näide 1990. aastate esimeses pooles kavandatud, kuid ehitamata jäänud projektist. Maketi annetas muuseumile arhitekt Andres Alver 2016. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha rohkem)

Anatoli Podtšekajev, 1924. EAM 2.2.249

Elumaja Tartus Tammelinnas

Omanäolise jälje Tartu arhitektuurilukku on jätnud Pihkva oblastis Opotška linnas 1879. aastal sündinud arhitekt Anatoli Podtšekajev. Arhitektuuriõpinguid alustas Podtšekajev Varssavi Polütehnilises Instituudis. Pärast kooli sulgemist 1905. aastal ja sellele järgnenud paariaastast pausi jätkas Podtšekajev õpinguid Riia Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1910. aastal. Õpingud kahes erinevas koolis ja linnas on tõenäoliselt arhitekti stiililt mõneti otsingulise ja omal ajal vanamoodsana mõjuva käekirja põhjuseks. Tartusse suundus arhitekt 1920. aastate algul, kus ta peagi linnaarhitekti kohuseid täitma hakkas. Podtšekajev projekteeris hulga elamuid Tamme linnajaosse, kuid tema osalusega kavandatud hooneid leiab ka Tartu teistest piirkondadest. Mihkel Puusepale kuulunud nelja korteriga elumaja Tammelinnas on omapärase plaanilahendusega hoone. Maja esimesel korrusel on kaks kahetoalist korterit koos eraldi köögi, sahvri ja eeskojaga. Ülemisel korrusel on kaks ühetoalist korterit. Iga korteri koosseisu kuulub ka käimla. Huvitavaks teeb projekti kaks maja keskel teineteisega kohakuti asuvat trepikoda, üks sissepääsuga tänava ja teine hoovi poolt. Sellest tulenevalt viib ühte korteritesse kaks eraldi sissepääsu, üks eestuppa ja teine kööki. Arhitekt Anatoli Podtšekajevi elu ja loomingut on põhjalikult uurinud arhitektuuriajaloolane Robert Treufeldt. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha rohkem)

August Volberg, 1936. EAM 31.1.13

Kindral J. Laidoneri nimeline sanatoorium Haapsalus

Arhitekt August Volbergi kavandatud kindral Johan Laidoneri nimeline Eesti Punase Risti sanatoorium Haapsalus valmis 1937. aastal. Eeskätt Vabadussõjas kannatanud sõjaväelastele ehitatud sanatooriumis oli 41 kaheinimesetuba ja avar merevaatega terrass. Tagasihoidliku ilme ja rõdudeta tubade korpuse kõrval asetub funktsionalistliku hoone arhitektuurne põhirõhk sissepääsule ja selle kohal asuvale trepikojahalli klaasseinale. Sanatooriumi olulisust rõhutab hoone katusel asuv kõrge lipuvarras ja selle omanäoline kumer aluskonstruktsioon. Klaasnurga ja ülejäänud fassaadi omavaheline suhe võimaldab leida seoseid arhitekt Walter Gropiuse loominguga Saksamaal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Herbert Johanson, 1920-1922. EAM 2.11.8

Riigikoguhoone mööbli kavandid

1922. aastal valmib Toompeal vastiseseisvunud Eesti Vabariigi tähtsaim riiklik ehitis – uus moodne parlamendimaja (arhitektid Herbert Johanson, Eugen Habermann 1920-1922). „See on lihtne, kuid ometi iseteadlik ja erilaadiline ehitis, milles õnnelikult liituvad autorite individuaalne kujundusvõime ja sobitus keskaegse ümbrusega, jäädes ometi tänapäevaseks.“ Nii iseloomustas Riigikogu hoonet kunstikriitik Hanno Kompus oma sissejuhatuses raamatule 20 aastat ehitamist Eestis: 1918-1938. [Tallinn] Teedeministeeriumi Ehitusosakond, 1939. Herbert Johansoni kavandite järgi valmis ka parlamendihoone omanäoline mööbel, milles korduvad hoone interjööre kujundavad geomeetrilised vormid ning art deco’lik siksak-motiiv. Mööbel valmistati Lutheri tehases, kelle jaoks see oli esimene oluline ühiskondlik tellimus (vt Jüri Kermik. A. M. Luther 1877-1940. Materjalist võrsunud vormiuuendus. Tallinn [2002]). Istungitesaali heleda kasevineeri ja tumedate intarsiatehnikas kaunistustega toole eksponeeriti ka 1922. aasta juunikuus Tallinnas toimunud I Eesti kaubandus-tööstusnäitusel. Lutermas tehtu kõrget kvaliteeti näitab see, et valdav osa 100 aasta vanusest mööblist on senimaani kasutusel. 

Riigikoguhoone mööbli kavandeid on arhitektuurimuuseumi kogus üle 30, alates istungitesaali poodiumist kuni riietenagini. Originaaljoonised pärinevad kunagise Teedeministeeriumi arhiivist ja anti Eesti Ehitusmälestise vahendusel muuseumile üle 1992. aastal.
Tekst: Anne Lass

Ernst Kesa, 1970. EAM 12.1.1

Nauru House Melbourne’is

52-korruselise pilvelõhkuja projekti tellis Vaikse ookeani pisisaare Nauru vabariigi valitsus peale kiiret rikastumist fosforiiditööstuse abil. Hoonest sai rahvusvaheline investeerimisprojekt, kuhu kavatseti majutada ka Nauru presidendi residents. Melbourne’i esindusliku Collinsi tänava äärde püstitatud hoone oli 1977. aastal linna kõrgeim ehitis ja selle projekteeris Austraalia suurim arhitektuuribüroo Perrott Lyon Timlock & Kesa. Nauru projekti juhtivarhitekt oli Eestist sõja ajal emigreerunud Ernst Kesa, kes muu hulgas vormistas hoone perspektiivvaate. Selle kalkal tušijoonistuse annetas Ernst Kesa 1992. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk