Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Peep Jänes, Henno Sepmann, Rein Kersten, Loona Kikkas, 1986. EAM 5.4.35

Ooperi- ja balletiteater

Tallinna uue ooperi- ja balletiteatri asukohaks pidi saama 1983. aastal vastu võetud detailplaneeringu kohaselt Süda tänava piirkond – Pärnu maantee, Süda tänava ja planeeritud Rävala puiestee pikenduse ristumiskoht. Kutsutud arhitektuurikonkursi võitsid 1984. aastal arhitektid Peep Jänes ja Henno Sepmann, aasta hiljem asuti võidutöö alusel kaasaegsetele nõuetele vastavat ooperiteatrit projekteerima. Jänese ja Sepmanniga liitusid arhitektid Rein Kersten ja Loona Kikkas. Kesklinna tuiksoonele planeeritud teatrihoone projekt oli suurlinlikult suurejooneline. Teatrihoone efektseimaks, õhtuhämaruses säravaimaks, osaks pidi kujunema kumera vormiga klaasfassaad, mille astmelisus oli vastavuses suure saali rõdukorrustega. Hoone keskosa pidi kroonima jõulise vormiga lavatorn. Tasakaalustamaks ehitise mastaapsust oli hoone materjalivalik ja selle värvitoonid tagasihoidlikud: hall peegeldav klaas, hõbehall glasuurtellis ja dolomiit, olles dialoogis Tallinna linnamüüri ja ajaloolise hoonestuse kuvandiga. Teatrihoone nelja rõduga suur saal pidi mahutama 1100 pealtvaatajat. Monumentaalse kultuurihoone asukohavalik põhjustas ühiskonnas aktiivse arutelu, oli nii uue teatrimaja kirglikke pooldajaid kui tulihingelisi vastuseisjaid. Uus ooperiteater oleks oluliselt muutnud Süda tänava piirkonna linnaehituslikku miljööd, ehitusele oleks ette jäänud olemasolevad hooned ja hulga puid, sealhulgas looduskaitsealune hõlmikpuu. Viimase säilitamiseks kavandati ooperiteatri ette haljasala. Mitu aastat väldanud ooperiteatri projekteerimine lõpetati 1988. aasta novembris. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Ülevi Eljand, 1979. EAM MK 177

Botaanikaaia haldushoone

Botaanikaaia rajamist Kloostrimetsa, president Konstantin Pätsi talu maadele alustati 1950. aastate lõpul. Töötajate ameti- ning majandusruumid paiknesidki esialgu kunagistes taluhoonetes.
Uue haldushoone projekt valmis arhitekt Ülevi Eljandil 1979. aastal, maja ise sai valmis siiski alles 1988. aastal. Parkmetsa sisse istutatud väike valge asümmeetrilise mahulahendusega hoone on üks väheseid neofunktsionalistlikke ehitisi Tallinnas. Hoone põhjapoolsesse külge paigutub läbi kahe korruse ulatuv konverentsisaal. Lõunaküljel liitub hoonega alumiinium-ja teraskonstruktsioonis sakmelise liigendusega talveaed basseini ja kaminaga. Vastukaaluks asisele esifassaadile liigendab aiakülge teise korruse hallist laskuv efektne välistrepp.
Hoone maketi annetas muuseumile Tallinna Botaanikaaed 2008. aastal. Novembris aasta tagasi eksponeeriti maketti Valga Muuseumis tänaseks meie hulgast lahkunud arhitekt Ülevi Eljandi (1947-2023) juubelinäitusel. Tekst: Anne Lass

(kliki pildil, et näha rohkem)

Olev Randur. EAM 53.1.9

Tallinna hipodroomi sepikoda

Tallinna hipodroom avati pidulikult 25. novembril 1923. aastal. Hobuste võidusõiduks sobiv asukoht leiti Paldiski maantee ja Kopli lahe vahelisel hoonestamata alal, naabriteks Seewaldi haiglakompleks ja endine Baltika telliskivivabrik. Paldiski maantee ääres asus arhitekt Karl Burmani kavandatud uhke puidust väravaehitis koos piletimüügi punktidega. Ligi ühe kilomeetri pikkuse hobuste võidusõiduraja ääres asusid historitsistlik puidust peahoone ja pealtvaatajate tribüün. 1938. aastal valmis arhitekt Artur Perna projekti põhjal paekivist tallihoone, mis on ainus hipodroomi algsest hoonestusest säilinud ehitis. Nõukogude perioodil hipodroom rekonstrueeriti, hävinud ja lammutatud hoonete asemel kerkisid uued tallihooned, tribüün ja värav. Arhitekt Olev Randuri sepikoja kavand valmis tõenäoliselt 1960. aastate teises pooles kui ta töötas Eesti Maaehitusprojektis ja käimas oli hipodroomi rekonstrueerimisplaani koostamine. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Eva Hirvesoo, Helgi Margna, 1977–1979. EAM 27.1.4

Restoran Raeköök

1985. aastal valmis arhitektide Eva Hirvesoo ja Helgi Margna projekti järgi Tallinna vanalinnas Dunkri tänaval restorani Raeköök hoone. Mahukas hoonekompleks rajati sõja ajal hävinud hoonete asemele, alale kus enne ehitust asus pargialaga sisehoov. Postmodernisliku hoone kõrged viilud, astmeline katusemaastik ja liigendatud tänavapoolne fassaad on omamoodi dialoogis ajaloolise vanalinna hoonestusega. Iseloomu lisavad asümmeetriliselt paigutatud erikujulised aknad. Fassaadide algsed pastelsed värvitoonid – sinine, roosa ja valge – on tänaseks asendunud halli, kollase ja erkoranžiga. Kolmekorruselise hoone esimesel korrusel asus ruumikas dieetsöökla ja kulinaariakauplus, teisel korrusel restoran ja baar, keldris asus jäätisekohvik „Arabella“. Sisekujundus oli kogu hoone ulatuses ühtne. Valgetele krohvitud pindadele olid kontrastiks tumedad puidust kassettlaed, aknaraamid, avaraid ruume eraldavad postid ja võred ning mööbel. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Andres Alver, Tiit Trummal, 1991. MK 223

AS Leverex ärikeskus

Pärnu maanteele endise aktsiaselts Kalev territooriumile kavandasid arhitektid Andres Alver ja Tiit Trummal 1991. aastal ärikeskuse. Aktsiaseltsile Leverex kavandatud büroohoone projekti iseloomustab selge vormigeomeetria, liigendatud fassaad ja äriarhitektuuri justkui lahutamatuks osaks kujunenud suur klaasist seinapind hoone ühel küljel. Isemoodi vimkana mõjub kõrghoone hoovipool asuva madala hooneosa otsa paigutatud nihkes hoonemaht. Ärihoone alumistele korrusele kavandati esindusruumid, kahe auditooriumiga konverentsikeskus, kohvikud ja baarid. Neljas kuni kümnes korrus planeeriti büroopindadeks, järgnevale korrusele konverentsiruumid ja saunad koos restoraniga. Viimasele, kaheteistkümnendale korrusele kavandati ruumika väliterrassiga restoran. Hoone katusele planeeriti rajada helikopterite maandumisplats. Ärihoone kõrvale kavandati teraskaarfermidele toetuva silinderkatusega kaubanduskeskus koos näidiste halliga. Leverexi ärihoone on ajastutruu näide 1990. aastate esimeses pooles kavandatud, kuid ehitamata jäänud projektist. Maketi annetas muuseumile arhitekt Andres Alver 2016. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha rohkem)

Anatoli Podtšekajev, 1924. EAM 2.2.249

Elumaja Tartus Tammelinnas

Omanäolise jälje Tartu arhitektuurilukku on jätnud Pihkva oblastis Opotška linnas 1879. aastal sündinud arhitekt Anatoli Podtšekajev. Arhitektuuriõpinguid alustas Podtšekajev Varssavi Polütehnilises Instituudis. Pärast kooli sulgemist 1905. aastal ja sellele järgnenud paariaastast pausi jätkas Podtšekajev õpinguid Riia Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1910. aastal. Õpingud kahes erinevas koolis ja linnas on tõenäoliselt arhitekti stiililt mõneti otsingulise ja omal ajal vanamoodsana mõjuva käekirja põhjuseks. Tartusse suundus arhitekt 1920. aastate algul, kus ta peagi linnaarhitekti kohuseid täitma hakkas. Podtšekajev projekteeris hulga elamuid Tamme linnajaosse, kuid tema osalusega kavandatud hooneid leiab ka Tartu teistest piirkondadest. Mihkel Puusepale kuulunud nelja korteriga elumaja Tammelinnas on omapärase plaanilahendusega hoone. Maja esimesel korrusel on kaks kahetoalist korterit koos eraldi köögi, sahvri ja eeskojaga. Ülemisel korrusel on kaks ühetoalist korterit. Iga korteri koosseisu kuulub ka käimla. Huvitavaks teeb projekti kaks maja keskel teineteisega kohakuti asuvat trepikoda, üks sissepääsuga tänava ja teine hoovi poolt. Sellest tulenevalt viib ühte korteritesse kaks eraldi sissepääsu, üks eestuppa ja teine kööki. Arhitekt Anatoli Podtšekajevi elu ja loomingut on põhjalikult uurinud arhitektuuriajaloolane Robert Treufeldt. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha rohkem)

August Volberg, 1936. EAM 31.1.13

Kindral J. Laidoneri nimeline sanatoorium Haapsalus

Arhitekt August Volbergi kavandatud kindral Johan Laidoneri nimeline Eesti Punase Risti sanatoorium Haapsalus valmis 1937. aastal. Eeskätt Vabadussõjas kannatanud sõjaväelastele ehitatud sanatooriumis oli 41 kaheinimesetuba ja avar merevaatega terrass. Tagasihoidliku ilme ja rõdudeta tubade korpuse kõrval asetub funktsionalistliku hoone arhitektuurne põhirõhk sissepääsule ja selle kohal asuvale trepikojahalli klaasseinale. Sanatooriumi olulisust rõhutab hoone katusel asuv kõrge lipuvarras ja selle omanäoline kumer aluskonstruktsioon. Klaasnurga ja ülejäänud fassaadi omavaheline suhe võimaldab leida seoseid arhitekt Walter Gropiuse loominguga Saksamaal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš