-
-
Ellamaa elektrijaama juurdeehitise kavand, arhitekt Peeter Tarvas
Peeter Tarvas, 1943. EAM 40.1.1
Ellamaa elektrijaama juurdeehitis
9. mail 1923. aastal käivitati Ellamaa elektrijaam. Arhitekt Aleksandr Wladovsky projekti järgi valminud pilkupüüdev tööstushoone koosnes lülitus- ja transformaatorihoonest, masinahoonest, turbagaasi generaatori hoonest ja tornist, mille ülaosas paiknes veepaak. Elektritarbimise kiire kasv tingis kümnendi lõpuks kompleksi täienemise paari hoone võrra. Sõja käigus 1941. aastal osa elektrijaamast õhati, kuid taastati peagi algsest veidi erineva projekti järgi. Tootmisvõimsuse suurendamiseks plaaniti hoonet laiendada. Elektrijaama taastamiseks ja ümber ehitamiseks koostas 1943. aastal kavandi ka arhitekt Peeter Tarvas. Joonise kesksele kohale on arhitekt paigutanud veetorni, esiplaanil on olemasoleva hoone külge liidetud uued alajaamad. Peeter Tarvase kavandatud juurdeehitise projekt jäi siiski teostamata. Ellamaa elektrijaam suleti 1966. aastal, kui elektritootmise võtsid üle Ida-Virumaal asuvad põlevkivil töötavad elektrijaamad. Tööd jätkas 1929. aastal valminud katlamaja, mis varustas sulgemisele järgnenud paaril aastakümnel Turba aleviku majasid toasoojaga. Alates 2018. aasta kevadest tegutseb Ellamaa elektrijaama hoones Mootorispordi Muuseum MOMU. Tekst: Anna-Liiza Izbaš
-
-
Tüdrukute mängunurk ja sõidutee
-
-
Robinsoniväljak
Nora Tammoja, 1964. EAM 11.1.32
Sindi Lastepark
Aiandusarhitekt Nora Tammoja on koostanud arvukalt linnade haljasalade, kalmistute ja laste mänguväljakute haljastusprojekte. Sindi Lastepargi kavand valmis 1964. aastal, projekti kaasautoriks oli arhitekt Kaarel Pedak. Lasteparki kavandati mängumajad ja varjualused, tunneliga ronimis- ja kelgumägi, kiikumisväljak, liiklusrada, liivakast ja robinsoniväljak. Pargi ehitusplatsil ehk robinsoniväljakul oli lastel võimalik nii arhitekti, ehitaja kui planeerija ametit proovida ning vastavalt kujutlusvõimele erisuguseid ehitisi rajada. Ehitamiseks vajalik paigutati platsil asuvasse materjalilattu, kuhu koguti kokku erinevatest ehitustöödest üle jäänud laua- ja vineeritükke, palke, praaktelliseid, katusekive ja muid materjale. Ehitamist peeti ennekõike poiste tegevuseks, mistõttu kavandati parki eraldi tüdrukute mängunurk. Lillepeenraga ääristatud mängumaja koosnes mitmest toast, millest ühes oli mängupliit, samuti oli seal pood-apteek. Pargi keskel paiknes kahesuunaline liiklusrada, kus sai jalgratta või mänguautoga sõites liiklusreegleid tundma õppida. Sõiduteel olid jalakäijate ülekäigukohad ja selle ääres liiklusmärgid, raja keskosas asus liikluskorraldaja seisukohaks mõeldud ringliikluse saar. Mitmesuguste mänguelementidega Sindi Lastepark oli peamiselt mõeldud eelkooliealistele lastele ja nooremate klasside õpilastele. Muuseumi arhiivis oleva projektifoto (EAM 11.1.69) tagaküljele on märgitud, et töö pälvis 1964. aastal Moskvas toimunud Rahvamajanduse Saavutuste Näitusel hõbemedali. Lastepargi ehitustöödega alustati 1965. aastal, kuid tõenäoliselt kõik plaanitu siiski teoks ei saanud. Tekst: Anna-Liiza Izbaš
(kliki pildil, et näha veel jooniseid)
-
-
-
Pärnu Merekooli juurdeehitise sisevaade
-
-
Pärnu Merekooli juurdeehitise sisevaade
Heili Volberg, 1970. EAM 51.1.4
Pärnu Merekooli hoone
Pärnus vallikraavi ääres paiknenud merekooli ühiselamule kavandas 1970. aastal arhitekt Heili Volberg juurdeehitise. Avarate klassiruumide, aula ja spordihoonega õppekorpusesse kavandati muuhulgas ka juuksuri kabinet. Juurdeehitise projekt jäi teostamata, suletud merekooli ühiselamu rekonstrueeriti ja 1993. aasta augusti alguses avati sealsamas tervisekeskus Viiking. Pärnu Merekooli kollaažitehnikas planšetid vormistas sisearhitekt Aate-Heli Õun. Tööd annetas muuseumile arhitekt Heili Volberg-Raig 2013. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš
(kliki pildil, et näha veel jooniseid)
-
-
Tallinna laulupeolava
Karl Burman, 1923. EAM 2.4.10
Tallinna laulupeolava
VIII Eesti üldlaulupidu peeti 1923. aastal Tallinnas. Kuigi numbri järgi kaheksas, oli see iseseisva Eesti Vabariigi esimene üldlaulupidu. Peopaik oli Kadriorus Rohelisel aasal, kuhu edaspidi oli kavas rajada staadion. Laululava projekti tegi arhitekt Karl Burman, see kinnitati aprillis 1923 ja peo alguseks 30. juuniks oli lava valmis. Imposantne uusklassitsistliku ilmega puitehitis oli kunstiteadlase Leo Gensi hinnangul arhitekti loomingus üks väljapaistvamaid (vt Leo Gens. Karl Burman. Monograafia. Tallinn, 1998). 1926. aastal valmis staadion, laulupeolava kohandati staadioni tribüüniks, mis oligi esialgne kavatsus. Ehitis püsis veel järgmised 10 aastat, kuniks selle kohale ehitati uus arhitekt Elmar Lohu ja insener August Komendandi projekteeritud raudbetoontribüün (valmis 1938), Eesti modernistliku arhitektuuri ja insenerimõtte üks tippehitisi (vt Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant. Koostaja Carl-Dag Lige. Tallinn, 2022). Tallinna laulupeolava projekt oli hoiul kunagise ENSV Riikliku Ehituskomitee arhiivis, kuni ta 1991. aastal jõudis vastloodud arhitektuurimuuseumi kogusse. Tekst: Anne Lass
-
-
Asendiplaan ja basseinide plaan (väljavõte joonisest)
-
-
Kohvikuhoone (väljavõte joonisest)
-
-
Pikilõige (väljavõte joonisest)
Tõnis Mihkelson, 1936. EAM 2.6.53
Mustamäe supelasutus
Ettevõtja Johan Musta eestvedamisel rajati Nõmmele Mustamäe nõlva alla supelasutus. Nõmme linn andis supelasutuse rajamiseks ehitusloa juba 1927. aastal, kuid ehitustööde algus viibis maaomandi vaidluste tõttu. 1934. aastal omandas Johan Must supelasutuse rajamiseks vajalikud maad. Projekti ehitamiseks saadi laenu Majandusministeeriumilt ja ehitustöödega alustati 1935. aasta sügisel. Supelasutuse projekti koostas arhitekt Tõnis Mihkelson. 1936. aastal valmis kohvikuhoone ja 50 meetrine ujumisbassein. Aasta hiljem avati riietusruumid, teine veidi sügavam bassein, veehüppetorn ja luigetiik. Ujumiseks sobiva vee temperatuuri saamiseks suunati külm allikavesi läbi nelja eelsoojendusbasseini, vee kvaliteedi tagamiseks rajati kunstlikud kosed. Funktsionalistlik puidust kohvikuhoone paiknes kahe basseini vahel. Hoone esimesel korrusel asusid riietusruumid, teisel korrusel vaaterõdu ja eraldi ala orkestrile. Ühes supluskompleksiga kavandati Mustamäe nõlvale trepp, mis viis Nõmme aedlinna. Basseinides toimusid nii kodumaised kui rahvusvahelised ujumisvõistlused, kohvikumajas regulaarselt maleturniirid. Talvel sai basseinides talisuplust harrastada ja veele tekkinud jääl uisutada. Mustamäe supelasutuse kohvikuhoone hävis 1974. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš
(kliki pildil, et näha veel jooniseid)
-
-
Dialoog „Klient-arhitekt“
Veljo Kaasik, 1982. EAM K 31
Dialoog „Klient-arhitekt“
Veljo Kaasiku töö „Klient-arhitekt“ on visuaalne kahekõne arhitekti ja tellija vahel. Tartus Nisu tänaval asuva eramu projekteerimisprotsessi kujutav teos näitab tabavalt kuidas hoone valmib ambitsioonika arhitekt ja nõudliku tellija koostöös, mõlemad osapooled on alates hoone kavandamisest kuni selle valmimiseni üksteisega seotud. Arhitekti lennukaid ideid mõjutavad asjaosaliste ristuvad mõttekäigud ja teineteisest tihtipeale erinev ilumeel. Tööde käigus kohanetakse, tehakse kompromisse ja lahkarvamuste vahel leitakse kuldne kesktee. Lõpptulemus on algselt plaanitust vähem või rohkem erinev. Veljo Kaasiku töö oli üleval Tallinna Kunstihoone salongis toimunud kümne arhitekti näitusel (näitus 23.12.1982–9.01.1983). Tekst: Anna-Liiza Izbaš
