Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Edgar Johan Kuusik, 1931. EAM 7.1.76

Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“

Vabadussõja võidu monumendi rajamise lugu algab 1920-ndatel, kui Vabaduse platsil seisnud Peeter I kuju 1922. aastal maha võetakse ja otsustatakse selle asemele püstitada Vabadussõja ausammas. Monumendi rajamine jääb venima ja Edgar Johan Kuusiku kavandatud massiivne kuupjas paekivist mälestusehitis-mausoleum püstitatakse 1928. aastal hoopiski Kaitseväe kalmistule. Kui 1930. aasta lõpus kuulutatakse välja konkurss Vabadussõja monumendi rajamiseks Harjumäele Komandandi tee ja Kaarli puiestee vahele jäävale nõlvale, esitab Edgar Johan Kuusik koostöös Elmar Lohkiga võistlusele kaks varianti. Võistlustöö märgusõnaga „Mälestis-ehis“ kordab sama motiivi, mis mälestusmärk-mausoleum kalmistul – massiivne kuupjas maht nelja ilmakaare poole avaneva võlvkaarega. Auhinna pälvib siiski autorite teine ja märksa suurejoonelisem lahendus „Pro Patria“. Hiljem kasutab Kuusik sama stilistikat Kaitseväe kalmistu väravaehitise juures (1938). Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“ annetas E. J. Kuusiku perekond muuseumile 2021. aastal. Üsna halvas seisukorras joonised konserveeriti ennistuskojas Kanut.
22. veebruaril möödub eesti arhitektuuri suurkuju Edgar Johan Kuusiku sünnist 135 aastat.
Tekst: Anne Lass

Toomas Rein, 1983. EAM 48.2.8

Saun Kobelas

Arhitekt Toomas Reinu kavandatud ekspressiivse vormiga Linda kolhoosi saun Võrumaal Kobela alevikus on Eesti maa-arhitektuuri üks erilisemaid näiteid. Liigendatud hoonemahtudega kahekorruselisele saunahoonele annavad iseloomu ümarad nurgad ja kõrge punane viilkatus, valge krohviga kaetud fassaadile lisavad kontrasti akende ja uste punast värvi puitdetailid. Ehitise skulpturaalne eksterjöör peegeldub ka sisearhitekt Aulo Padari kavandatud interjööris. Hoone esimesel korrusel paiknesid puhkeruumid koos kaminanurgaga, abiruumid ja sisebassein. Teisele korrusele viis keerdtrepp, seal asusid leili- ja pesuruumid. Kuumast saunast sai jahutavasse basseini mööda kahe korruse vahel asunud liuteed. Teiselt korruselt sai ka hoone terrassile, sealt suundub liutee koos trepiga sauna kõrval asuvasse tiiki. 1990. aastate alguses toimunud ümberehituste käigus muudeti osade ruumide funktsiooni ja hoones tegutses klubi – sisebassein kaeti põrandaga ja liutee lammutati, kinni ehitati teise korruse valgusšahti auk ja klaaskatus.
Kobela sauna kujutaval planšetil sulab kokku arhitektuur, geomeetria ja abstraktne maalikunst – mustvalged arhitektuurifotod on paigutud korrapärasesse ruudustikku, kuldse värvikihi ja kirkate värvilaikude alt kumab hoone lõige ja põhiplaan. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Mart Port, Uno Tölpus, Raine Karp, Olga Kontšajeva, 1963. EAM 4.3.2

Välisministeeriumi hoone

Ameerikalikust nõndanimetatud internatsionaalsest stiilist mõjutatud 11-korruseline administratiivhoone valmis Tallinna kesklinna 1968. aastal. Hoone sümmeetrilist fassaadi ilmestavad korrapärased lintakende read ja vertikaalne akendeta keskosa, mis pidi moodustama tausta maja ees asuval väljakul seisnud ausambale. U-kujulise põhiplaaniga büroohoone esimesel korrusel on avar vestibüül, mille seinad kaeti hoone suursugususe rõhutamiseks roosa Kuuba päritolu marmoriga. Järgnevatel korrustel asuvad kontorid, viimasel korrusel maja tehnoruumid. Tiibhoonetes asuvad konverentsi- ja nõupidamissaalid, hooneosade keskel on sisehoov. Tähelepanuväärne on vasakus tiibhoones asuv raudbetoonist hüperboolse paraboolkoorikuga 600-kohaline konverentsisaal, mille lage katab 60 000 tühja kilukarpi. Niinimetatud Kilukarbisaali keerulise konstruktsiooni tõttu paigaldati valgustid ruumi seintele, lakke kruvitud õlitatud kilukarbid aitasid neile suunatud valgust ruumis hajutada ja peegeldada ning tagasid saalis hea akustika. Märgiline on ka hoone paiknemine linnaruumis. Büroohoone rajati 1948. aastal koostatud Tallinna kultuurikeskuse planeeringus (arhitekt Harald Arman) ette nähtud Teaduste Akadeemia peahoone asukohale, teisel pool Teatri väljakut paikneb Estonia teater – poliitika ja võim on vastamisi kultuuri ja vaimsusega. Alates 1991. aasta sügisest tegutseb endises EKP Keskkomitee hoones Eesti Välisministeerium. Hoone vaadete autor on Rein Kersten. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

EAM 3.4.9; EAM 3.4.12; EAM 3.4.14

Maarahvamajade tüüpprojektide konkursi võistlustööd

Maarahvamajade tüüpprojekti lahenduse leidmiseks korraldas ENSV Arhitektuuri Valitsus 1947. aasta lõpus alevi ja valla rahvamajade arhitektuurivõistluse. Konkursile esitati 40 ideekavandit. Vaatamata rohkele osavõtule jäi hindamiskomisjon rahule vaid valla rahvamaja kujutavate projektidega. Esile tõsteti tööde õnnestunud fassaadi- ja plaanilahendusi, seda ennekõike I ja II preemiat võrdselt jaganud arhitekt Henn Roopalu töö „Agitaator“ ning arhitektide August Volbergi ja Peeter Tarvase kavandi „Tuljak“ puhul. III koht läks arhitekt Ilmar Laasi projektile „200“. Alevi rahvamajade ideekavandid olid žürii hinnangul märgatavalt nõrgema tasemega, ilmselt seetõttu jäid ka I ja II preemia välja andmata. II preemia vääriliseks tunnistati August Volbergi ja Peeter Tarvase ideekavand „Aktsent“. Sel ajal oli rahvamajadel oluline osa riigi kultuuripoliitikas, neis toimuv oli valitseva võimu poolt kontrollitud ja kandis endas rohkemal või vähemal määral edasi nõukogude ideoloogiat. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Peeter Tarvas, 1943. EAM 40.1.1

Ellamaa elektrijaama juurdeehitis

9. mail 1923. aastal käivitati Ellamaa elektrijaam. Arhitekt Aleksandr Wladovsky projekti järgi valminud pilkupüüdev tööstushoone koosnes lülitus- ja transformaatorihoonest, masinahoonest, turbagaasi generaatori hoonest ja tornist, mille ülaosas paiknes veepaak. Elektritarbimise kiire kasv tingis kümnendi lõpuks kompleksi täienemise paari hoone võrra. Sõja käigus 1941. aastal osa elektrijaamast õhati, kuid taastati peagi algsest veidi erineva projekti järgi. Tootmisvõimsuse suurendamiseks plaaniti hoonet laiendada. Elektrijaama taastamiseks ja ümber ehitamiseks koostas 1943. aastal kavandi ka arhitekt Peeter Tarvas. Joonise kesksele kohale on arhitekt paigutanud veetorni, esiplaanil on olemasoleva hoone külge liidetud uued alajaamad. Peeter Tarvase kavandatud juurdeehitise projekt jäi siiski teostamata. Ellamaa elektrijaam suleti 1966. aastal, kui elektritootmise võtsid üle Ida-Virumaal asuvad põlevkivil töötavad elektrijaamad. Tööd jätkas 1929. aastal valminud katlamaja, mis varustas sulgemisele järgnenud paaril aastakümnel Turba aleviku majasid toasoojaga. Alates 2018. aasta kevadest tegutseb Ellamaa elektrijaama hoones Mootorispordi Muuseum MOMU. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Nora Tammoja, 1964. EAM 11.1.32

Sindi Lastepark

Aiandusarhitekt Nora Tammoja on koostanud arvukalt linnade haljasalade, kalmistute ja laste mänguväljakute haljastusprojekte. Sindi Lastepargi kavand valmis 1964. aastal, projekti kaasautoriks oli arhitekt Kaarel Pedak. Lasteparki kavandati mängumajad ja varjualused, tunneliga ronimis- ja kelgumägi, kiikumisväljak, liiklusrada, liivakast ja robinsoniväljak. Pargi ehitusplatsil ehk robinsoniväljakul oli lastel võimalik nii arhitekti, ehitaja kui planeerija ametit proovida ning vastavalt kujutlusvõimele erisuguseid ehitisi rajada. Ehitamiseks vajalik paigutati platsil asuvasse materjalilattu, kuhu koguti kokku erinevatest ehitustöödest üle jäänud laua- ja vineeritükke, palke, praaktelliseid, katusekive ja muid materjale. Ehitamist peeti ennekõike poiste tegevuseks, mistõttu kavandati parki eraldi tüdrukute mängunurk. Lillepeenraga ääristatud mängumaja koosnes mitmest toast, millest ühes oli mängupliit, samuti oli seal pood-apteek. Pargi keskel paiknes kahesuunaline liiklusrada, kus sai jalgratta või mänguautoga sõites liiklusreegleid tundma õppida. Sõiduteel olid jalakäijate ülekäigukohad ja selle ääres liiklusmärgid, raja keskosas asus liikluskorraldaja seisukohaks mõeldud ringliikluse saar. Mitmesuguste mänguelementidega Sindi Lastepark oli peamiselt mõeldud eelkooliealistele lastele ja nooremate klasside õpilastele. Muuseumi arhiivis oleva projektifoto (EAM 11.1.69) tagaküljele on märgitud, et töö pälvis 1964. aastal Moskvas toimunud Rahvamajanduse Saavutuste Näitusel hõbemedali. Lastepargi ehitustöödega alustati 1965. aastal, kuid tõenäoliselt kõik plaanitu siiski teoks ei saanud. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Heili Volberg, 1970. EAM 51.1.4

Pärnu Merekooli hoone

Pärnus vallikraavi ääres paiknenud merekooli ühiselamule kavandas 1970. aastal arhitekt Heili Volberg juurdeehitise. Avarate klassiruumide, aula ja spordihoonega õppekorpusesse kavandati muuhulgas ka juuksuri kabinet. Juurdeehitise projekt jäi teostamata, suletud merekooli ühiselamu rekonstrueeriti ja 1993. aasta augusti alguses avati sealsamas tervisekeskus Viiking. Pärnu Merekooli kollaažitehnikas planšetid vormistas sisearhitekt Aate-Heli Õun. Tööd annetas muuseumile arhitekt Heili Volberg-Raig 2013. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)