Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Eliel Saarinen, 1913. EAM 1.1.8

Tallinna generaalplaan “Suur-Tallinn”

20. sajandi alguses oli Tallinn muutumas unisest provintsi- ja kuurortlinnast keskmise suurusega moodsaks Euroopa linnaks. Kiirelt arenev tööstus ja rahvastiku kasv tingisid vajaduse hakata mõtlema linna kui tervikliku süsteemi peale. Soome arhitekt Eliel Saarinen oli suurlinnade planeerimisega tegelenud nii Budapestis, Helsingis kui ka Canberras. Seega oli võit 1912.–1913. aastal toimunud Tallinna linnaplaneerimise konkursil mõneti ootuspärane. Saarineni plaan on monumentaalne: kesklinn täitunuks kuni kuuekorruseliste kivimajadega ja töölislinnaosad ridaelamutega. Sel aastal on arhitekt Eliel Saarinen 150. sünniaastapäev. Joonised, mis kuulusid pikalt Tallinna Linnavalitsusele, andis amet hiljuti muuseumile. Tekst: Sandra Mälk

 

Erika Nõva, 1939. EAM 2.6.34

Kehakultuurihoone võistlusprojekt „Siseõu“. II preemia

1930ndate aastate keskel olid moodsa elu märksõnadeks saanud sport ja kehakultuur. Päevakorrale tõusis esindusliku spordihoone püstitamine Tallinnasse. Sobiv asukoht leiti Toompuiesteel Falkpargi (nüüd Falgi park) maa-alal. 1938. aasta novembris kuulutati välja arhitektuurivõistlus. Kava oli suurejooneline: hoone pidi mahutama 20 x 40 m suuruse peasaali võimlemise, korv- ja võrkpalli, tennise, maadluse, tõstmise jt alade jaoks. Tribüünidel oli kohti 4500 vaatajale. Teise suurema ruumigrupi moodustas ujula 14 x 25 m basseini ja kahe saunaga ning kolmanda võimla. Lisaks treeningruumidele ja pesemis- ning riietusruumidele olid hoonesse kavandatud ka bürooruumid ja ametnike korterid. Aprillis 1939 lõppenud rahvusvahelise võistluse võitis arhitektide Enn Muistre ja Einari Teräsvirta (Soome) töö, III preemia läks Riia arhitektile Arturs Reinfeldsile. Arhitektuurivõistluse II preemia pälvis aga Eesti esimesi naisarhitekte Erika Nõva. Tema kavandi puhul tõstis auhinnakomisjon esile linnaehituslikult õnnestunud masside lahendust vastu Toompuiesteed „ … kuna poolkaares esitatud massid suhtuvad arhitektooniliselt hästi mitmesuunalistele tänavatele.“ Peasaali, ujula ning keskosa plaanilahendust nimetati suurejooneliseks /Eesti Arhitektuur. Varamu arhitektuuri osakond nr 3, 1939/. Erika Nõva ise meenutab: „See töö hakkas mind kiusama. Ei arvanud ennast küll selle vääriliseks, kuid ei saanud ka loobuda sellest mõttest. Hakkasin vähehaaval jälgima sellekohaseid näiteid välismaa ajakirjadest ja püüdsin selle programmi järgi skitseerida. Kui kord näitasin Kotlile ja Soansile neid eskiise /… /, siis nemad julgustasid mind edasi töötama.“ /Erika Nõva. Minu töö ja elu. Tallinn, 2006, lk 61/. Järgneb pikk ja meeleolukas kirjeldus öistest töötundidest köögis petrooleumilambi valgel, joonestajaabilisest Tsinovskist (Nopskist), närvesöövatest hetkedest töö teele saatmisel Nõmme jaama postkontoris, võidu tähistamisest „Ehitaja“ kontoris ja hiljem Mustamäe kodus – viimasel rahusuvel. Tekst: Anne Lass

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)

Leo Gens. EAM fond 46

Kunstiteadlane Leo Gens – 100

„… Ta liigub nagu muuseas näitusel, kuulab nagu möödaminnes keerukat arutelu, viskab nagu lennul silma äsjailmunud artikli või raamatu veergudele. Teeb seda umbes nii, et ega see temasse vist puutu. Kehitab õlgu, vaatab otsivalt ringi, teeb vahel blaseerunud näo ja kaob siis kuhugi rahutult tõtates (tal on alati kiire, harva näeb teda rahulikult jalutamas). Kuid vaevalt möödub mõni päev ja värskes lehes ilmub värske L. Gensi artikkel – värskete mõtete ja seisukohtadega, vaidlev, hoogne, julge ja aktuaalne. Ühed lugejad kiidavad, teised kiruvad. Nagu hea kirjutise puhul ikka. …“ Nii kirjutas Leo Gensi 50. sünnipäeva puhul Sirbis tema kolleeg Villem Raam. Samas tempos – kiiruga, kirega, pühendunult – jätkas Leo Gens ka järgmised kolmkümmend aastat, jõudes uskumatult palju teha. Vt Karin Hallas. Leo Gens – arhitektuuriuurija ja -kriitik. 28. VI 1930-31. X 2001. Kunstiteaduslikke uurimusi nr 11, Tallinn 2002.

Kunstiteadlase Leo Gensi (28.06.1922–31.10.2001) isiklikku arhiivi säilitatakse muuseumi arhiivkogus (fond 46). Nagu teisteski isikufondides, leidub ka selles rohkesti erilaadset materjali: märkmeid ja väljakirjutusi, artiklite ja ettekannete mustandeid, skulptor Jaan Koorti ja arhitekt Karl Burmani monograafia käsikirjad. Pooleli jäi arhitekt Artur Perna monograafia käsikiri. Märkimisväärne on fotode hulk – ligi 300 fotot 20. sajandi arhitektuurist, mis oli Leo Gensi peamisi uurimisteemasid. Aga on ka meeleolukaid pildistusi Leo Gensist endast toonase Leningradi Repini nimelise Instituudi üliõpilasena, esimestest Tallinna-aastatest, poseerimas kolleegidega ERKIst, elavalt žestikuleerimas KuKu klubi laua ääres või  kunagise Tallinna kultuuriülikooli loengutel. Leo Gensi koduse arhiivi andis 2003. aastal üle Ruth Stupel-Gens. Tekst: Anne Lass

Alvar Aalto, 1932. Makett: Peet Veimer. EAM MK 47

Villa Tammekann Tartus

3. veebruaril on maailmakuulsa soome arhitekti Alvar Aalto 125. sünniaastapäev. Tartu Ülikooli professor August Tammekannu eramu Tartus Kreutzwaldi tn 6 on ainus tipparhitekti projekti järgi valminud hoone Eestis. Kahekorruseline lameda katusega funktsionalistlik villa valmis osaliselt 1933. aastal. Stiilile omaselt peegeldub hoone fassaadilahenduses siseruumide kasutus. Tänavapool kõrgub vertikaalse väiksemateks ristkülikuteks jaotatud akende taga trepihall, hoovipool on hoone keskne element elutoa laiune lintaken, mille sirgjoonelisust katkestab akna allosas paiknev kamin. Kohalike seas tekitas palju kõneainet maja lamekatus, mis polnud sel ajal linnas laialt levinud ja mida koguni jumalavastaseks nähtuseks peeti. Nõukogude perioodil muudeti hoonet tundmatuseni ja villa ehitati ümber korterelamuks. 1994. aastal tagastati hoone professor Tammekannu järeltulijatele, 1998. aastal ostis selle Turu Ülikool. Villa algne ilme taastati vastavalt Alvar Aalto projektile 2000. aastal. Täna tegutseb hoones Turu ja Tartu Ülikooli ühine sihtasutus Granö keskus.
Villa Tammekann maketi valmistas Peet Veimer 1998. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumi näituse „Aalto: kolm projekti Eestis“ jaoks. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Tiina Tallinn, Ell Väärtnõu, Arvi Aasmaa, insener Rein Karilaid, 1989. EAM 5.1.21

Tallinna Mere puiestee kaubanduskeskuse võistlustöö

Seni kinnise Rotermanni kvartali tehase territooriumi paremaks liitmiseks linnaruumiga korraldati alale arhitektuurivõistlus – kvartalist pidi saama Tallinna peamine kaubandus- ja teeninduskeskus. Võistlustöö „Foorum” kese on poolkaarekujuline turuväljak, mis on moodne tõlgendus Rooma ajaloolisest foorumist koos selle ümber paiknevate kitsaste turupaviljonidega. Klassikalise foorumi kohaselt on turg ka suhtluskoht erinevate koosviibimiste ja poliitiliste debattide jaoks, mida rõhutab väljaku keskel asuv kollaaždetail huultest kui kommunikatsioonivahendist. 1993. aastal andis Tallinna Linnavalitsus võistluste komplekti muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

Edgar Johan Kuusik, 1931. EAM 7.1.76

Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“

Vabadussõja võidu monumendi rajamise lugu algab 1920-ndatel, kui Vabaduse platsil seisnud Peeter I kuju 1922. aastal maha võetakse ja otsustatakse selle asemele püstitada Vabadussõja ausammas. Monumendi rajamine jääb venima ja Edgar Johan Kuusiku kavandatud massiivne kuupjas paekivist mälestusehitis-mausoleum püstitatakse 1928. aastal hoopiski Kaitseväe kalmistule. Kui 1930. aasta lõpus kuulutatakse välja konkurss Vabadussõja monumendi rajamiseks Harjumäele Komandandi tee ja Kaarli puiestee vahele jäävale nõlvale, esitab Edgar Johan Kuusik koostöös Elmar Lohkiga võistlusele kaks varianti. Võistlustöö märgusõnaga „Mälestis-ehis“ kordab sama motiivi, mis mälestusmärk-mausoleum kalmistul – massiivne kuupjas maht nelja ilmakaare poole avaneva võlvkaarega. Auhinna pälvib siiski autorite teine ja märksa suurejoonelisem lahendus „Pro Patria“. Hiljem kasutab Kuusik sama stilistikat Kaitseväe kalmistu väravaehitise juures (1938). Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“ annetas E. J. Kuusiku perekond muuseumile 2021. aastal. Üsna halvas seisukorras joonised konserveeriti ennistuskojas Kanut.
22. veebruaril möödub eesti arhitektuuri suurkuju Edgar Johan Kuusiku sünnist 135 aastat.
Tekst: Anne Lass

EAM 31.4.73 ja fond 3.

Arhitekt August Volberg koolipõlves

Kino Sõpruse ja Kirjanike Maja üks arhitektidest August Volberg mõjutas tugevalt maa-asulate arhitektuurilise keskkonna kujundamist, sealhulgas haridusasutuste omi. 1920.–1930. aastatel töötas ta mitmes maa-arhitektuuriga tegelevates asutustes nagu näiteks Põllutöökoja Ehitustalituses, kus ta võttis eeskujuks taluhoonete elemente. Tihti lahendas ta traditsioonilise hoone ukseava paigutuse hoone esiküljel asümmeetriliselt ja projekteeris selllele kõrge kelpkatuse. Mitmeid koolimaju (nt Lagedi, Neeme, Neeruti algkoolid) projekteerinud August Volberg osales ka peale sõda mitmete tüüpkoolimajade ja lasteaedade projektide võistlustel ja saavutas oma hubaste lahendustega edu. Foto noorest August Volbergist on tehtud ilmselt 1907. aastal koos koolivendadega. 2011. aastal annetas arhitekt Heili Volberg foto koos koduse arhiiviga muuseumile. Tekst: Sandra Mälk 

(kliki pildil, et näha projekte)