Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Sisearhitekt Aala Buldas, 1970–1980. EAM 4.7.17

Kohvik Neitsitorn

Tallinna linnamüüri ühte ainulaadsemat nelinurkset kaitsetorni hakati taastama 1970. aastatel. Neitsitorn (Megede torn) koos Kiek in de Kökiga olid keskaja Tallinna kaitses määrava tähtsusega kaitserajatised. Pärast Tallinna kui kindluslinna staatuse kadumist muutus aga müüritornide sajanditepikkune kaitsefunktsioon ning 19. sajandil ehitati müüritornid ümber eluruumideks, nii ka Neitsitorn. Kahekorruseline elamu sai koduks tunnustatud kunstnikele ja kirjanikele, kelle korterites olid mitmed ateljeeruumid. 1970. aastate alguses algasid Tallitorni ja Neitsitorni väliuurimistööd, et hoonele leida avalik funktsioon. Tööd kannustas eesseisev olümpiaregatt. Neitsitorni rekonstrueerimise käigus ehitati ligikaudu pool Neitsitornist peaaegu uuena ümber. Hoone sai peale uue korruse, maa-alused majandusruumid ning efektse vanalinnapoolsel küljel asuva klaasseina. Värsketes ruumides asus tööle Neitsitorni kohvik, mis avas oma uksed rahvale 1980. aastal ja sai kohe suure menu osaliseks. Neitsitorni rekonstrueerimise projekti autorid olid arhitekt Tiina Linna ja kunstiajaloolane Villem Raam ning kohviku sisekujunduse lahendas sisearhitekt Aala Buldas, kes töötas Teadusliku Restaureerimise Töökojas. Sisekujunduse kavandid annetas 2022. aastal muuseumile Eva Mölder restaureerimisettevõttest Vana Tallinn. Tekst: Sandra Mälk

 

Heinrich Laul, 1947. EAM 28.1.281

Põltsamaa kiriku kooriruumi laekonstruktsioon

Arhitekt Ott Puuraidi isiklikus arhiivis, mille perekond 1999. aastal muuseumile annetas, on säilinud arvukalt Põltsamaa kiriku taastamiseks tehtud jooniseid: kiriku ja tornikiivri taastamisprojekt, töö- ja detailijoonised, lisaks materjalide kalkulatsioonid jm tekstidokumendid – kokku üle 100 lehe aastatest 1946–1968.

Korduvalt purustatud ning ikka ja jälle üles ehitatud Põltsamaa Nigula kirik põles varemeiks 1941. aasta 14. juulil. Kiriku taastamine algas varsti pärast sõja lõppu, taastamistööde hingeks oli legendaarne õpetaja Herbert Kuurme. Kiriku taastamisprojekti tegi Ott Puuraid, altariruumi raudbetoonlae kavandas insener Heinrich Laul. Kui keskaegne Põltsamaa Niguliste kirik Poola-Rootsi sõjas 17. sajandi esimesel veerandil purustati, kohandati kirikuks linnuse lõunabastioni ümmargune suurtükitorn ja vahehoov. Sestap on Põltsamaa kirikul ainsana Eestis sõõrja põhiplaani ja kuppellaega kooriruum. Kooriruumi uue raudbetoonlae saamislugu meenutab Heinrich Laul nii: „… Ühel päeval ilmus koolivend H. Kuurme minu juurde imeliku sooviga. Kirik oli juba taastatud, kuid ta soovis altari kohale raudbetoonist kuplit. Kuppel pidi olema umbes 15-m avaga, mis on kuplite puhul üsna tagasihoidlik suurus. Asusin kuplit projekteerima tema juuresolekul. Ta küsis mureliku näoga, kui paks peaks koorik olema. Ma vastasin, 4–5 cm. Tema arvates oli see liiga õhuke, tema betoneerijad polevat väga suured spetsid. Ütlesin, et paksus võiks siis olla 8 cm. Olgu märgitud, et kupli juurde kuulub tähtis element: ääreliige-tõmberõngas, mis neelab tavaliselt 80% kogu kupli terasarmatuurist. Paar aastat hiljem Põltsamaale sattudes vaatlesin seda hästi tehtud kuplit ja küsisin koolivenna käest: „ Ütle nüüd ausalt, kui paksu sa selle kupli lõpuks tegid?“ Ta vastas veidi kõheldes: „15 sentimeetrit.“… “ Kuidas lugu edasi läks, vt Heinrich Laul. Meenutusi meie ehitustegevusest ja muustki. Tallinn 1990, lk 48 – 51. Viite H. Laulu artiklile andis hea kolleeg Carl Dag Lige. Tekst: Anne Lass

Leo Gens. EAM fond 46

Kunstiteadlane Leo Gens – 100

„… Ta liigub nagu muuseas näitusel, kuulab nagu möödaminnes keerukat arutelu, viskab nagu lennul silma äsjailmunud artikli või raamatu veergudele. Teeb seda umbes nii, et ega see temasse vist puutu. Kehitab õlgu, vaatab otsivalt ringi, teeb vahel blaseerunud näo ja kaob siis kuhugi rahutult tõtates (tal on alati kiire, harva näeb teda rahulikult jalutamas). Kuid vaevalt möödub mõni päev ja värskes lehes ilmub värske L. Gensi artikkel – värskete mõtete ja seisukohtadega, vaidlev, hoogne, julge ja aktuaalne. Ühed lugejad kiidavad, teised kiruvad. Nagu hea kirjutise puhul ikka. …“ Nii kirjutas Leo Gensi 50. sünnipäeva puhul Sirbis tema kolleeg Villem Raam. Samas tempos – kiiruga, kirega, pühendunult – jätkas Leo Gens ka järgmised kolmkümmend aastat, jõudes uskumatult palju teha. Vt Karin Hallas. Leo Gens – arhitektuuriuurija ja -kriitik. 28. VI 1930-31. X 2001. Kunstiteaduslikke uurimusi nr 11, Tallinn 2002.

Kunstiteadlase Leo Gensi (28.06.1922–31.10.2001) isiklikku arhiivi säilitatakse muuseumi arhiivkogus (fond 46). Nagu teisteski isikufondides, leidub ka selles rohkesti erilaadset materjali: märkmeid ja väljakirjutusi, artiklite ja ettekannete mustandeid, skulptor Jaan Koorti ja arhitekt Karl Burmani monograafia käsikirjad. Pooleli jäi arhitekt Artur Perna monograafia käsikiri. Märkimisväärne on fotode hulk – ligi 300 fotot 20. sajandi arhitektuurist, mis oli Leo Gensi peamisi uurimisteemasid. Aga on ka meeleolukaid pildistusi Leo Gensist endast toonase Leningradi Repini nimelise Instituudi üliõpilasena, esimestest Tallinna-aastatest, poseerimas kolleegidega ERKIst, elavalt žestikuleerimas KuKu klubi laua ääres või  kunagise Tallinna kultuuriülikooli loengutel. Leo Gensi koduse arhiivi andis 2003. aastal üle Ruth Stupel-Gens. Tekst: Anne Lass

Tiina Tallinn, Ell Väärtnõu, Arvi Aasmaa, insener Rein Karilaid, 1989. EAM 5.1.21

Tallinna Mere puiestee kaubanduskeskuse võistlustöö

Seni kinnise Rotermanni kvartali tehase territooriumi paremaks liitmiseks linnaruumiga korraldati alale arhitektuurivõistlus – kvartalist pidi saama Tallinna peamine kaubandus- ja teeninduskeskus. Võistlustöö „Foorum” kese on poolkaarekujuline turuväljak, mis on moodne tõlgendus Rooma ajaloolisest foorumist koos selle ümber paiknevate kitsaste turupaviljonidega. Klassikalise foorumi kohaselt on turg ka suhtluskoht erinevate koosviibimiste ja poliitiliste debattide jaoks, mida rõhutab väljaku keskel asuv kollaaždetail huultest kui kommunikatsioonivahendist. 1993. aastal andis Tallinna Linnavalitsus võistluste komplekti muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

EAM 31.4.73 ja fond 3.

Arhitekt August Volberg koolipõlves

Kino Sõpruse ja Kirjanike Maja üks arhitektidest August Volberg mõjutas tugevalt maa-asulate arhitektuurilise keskkonna kujundamist, sealhulgas haridusasutuste omi. 1920.–1930. aastatel töötas ta mitmes maa-arhitektuuriga tegelevates asutustes nagu näiteks Põllutöökoja Ehitustalituses, kus ta võttis eeskujuks taluhoonete elemente. Tihti lahendas ta traditsioonilise hoone ukseava paigutuse hoone esiküljel asümmeetriliselt ja projekteeris selllele kõrge kelpkatuse. Mitmeid koolimaju (nt Lagedi, Neeme, Neeruti algkoolid) projekteerinud August Volberg osales ka peale sõda mitmete tüüpkoolimajade ja lasteaedade projektide võistlustel ja saavutas oma hubaste lahendustega edu. Foto noorest August Volbergist on tehtud ilmselt 1907. aastal koos koolivendadega. 2011. aastal annetas arhitekt Heili Volberg foto koos koduse arhiiviga muuseumile. Tekst: Sandra Mälk 

(kliki pildil, et näha projekte)

Leila Pärtelpoeg, 1976. EAM 4.7.10

Restorani Nord grillbaar

Legendaarne sisearhitekt Leila Pärtelpoeg kinkis arhitektuurimuuseumile Tallinna raekoja ja Rataskaevu tänaval asunud restorani Nord sisekujunduse kavandid 2000. aastal. Nagu Raekoda, tabas ka Nordi pärast valmimist üsna karm kriitika – moodne sisekujundus ei haakuvat hoone ajalooga. Raekoja sisekujundus on säilinud tänaseni, Nordi-aeg oli paraku üsna lühike. Rataskaevu tänav 3 keskaegne elamu ehitati ümber võõrastemajaks Hotel du Nord ning restoran-kohvikuks 1875. aastal (arh N. Thamm sen.). 1930-ndatel oli see üks Tallinna nooblimaid restorane. Kunagisest hiilgusest oli midagi säilinud veel 1950. aastate lõpus, kuniks see 1970-ndatel otsustati ümber kujundada jahi- ja kalarestoraniks. Esimesele korrusele pidi tulema jahisaal, teisele kalasaal ja kolmandale grillbaar ja fondüüsaal. „Aastal 1973 oli tellijapoolne ettekirjutus: palkseinad, uhhaa ja lõõtspillimängija…“ kirjutab Leila Pärtelpoeg oma Tööraamatus (ilm 2011). Ajaloo taaslavastamise asemel valis Pärtelpoeg moodsa ja skandinaavialikult lihtsa lahenduse. „Palkseinte asemel kasutasin laiadest horisontaallaudadest vahepostideta puitseina. Otsustasin kõik kolm külalistekorrust lahendada ehituslikes detailides ühtemoodi seinte ja lagedega, ainult menüüga seotud dekoor oli erinev. … Valgustitega toimisin alatult ja lihtsalt. Verner Pantoni [nimekamaid 20. sajandi taani mööblidisainereid-sisearhitekte – AL] fännina lasin Estoplasti tehasel kopeerida tema kahest poolkerast kujundatud armatuure. Kasutasin neid kõigil korrustel. Mida muud mul raudsete eesriiete taga teha oli kui „raiuda akent“. Loodan, et Verner naerab, sest Nordi iga oli sama lühike, nagu tema kuulsatel Bayeri tehaste laevainterjööridel, mida ta tegigi „selleks korraks““. Tekst: Anne Lass

Alar Kotli, 1937. EAM 2.9.14

Presidendi kantselei hoone vestibüül

Tallinna Kadrioru barokkansambli kantseleihoone väli- ja siseruum on orienteeritud uusbarokile, et haakuda paremini vastasoleva Kadrioru lossiga (1725). Akvarellis on barokile iseloomulikku sümmeetriat – vaadet kujutatakse keskelt, tsentraalperspektiivis. Paleearhitektuurist inspireeritud ruumis suunab trepp liikuja koosolekusaali ja presidendi kabinetti. Vasalemma marmorit, mis kohaliku kivina leidis rakendust avalike hoonete välisfassaadidel, tutvustas Alar Kotli kui dekoratiivmaterjali, mis sobib poleeritud kujul ka väärikasse siseruumi. Alar Kotli meisterlik akvarell saabus muuseumisse 1993. aastal instituudi Eesti Ehitusmälestised kaudu. Tekst: Sandra Mälk