Mart Port, 1972–1973. EAM 52.4.2

Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse kavand

1980. aastal Tallinnas toimunud olümpiamängude purjeregati läbiviimiseks eelnesid üle linna suured projekteerimistööd. Pirita jõesuue kavandati ümber publiku ja purjesportlaste teenindamiseks. Kuna olümpiamängude nõudmistele vastava ehituskompleksi tegemiseks oli siinsetel arhitektidel vähe kogemusi, otsustas toonane linnaarhitekt Dmitri Bruns koos Eesti Projekti peaarhitekti Mart Pordi ja spordikomitee aseesimehe Urmo Kalaga sõita Saksamaale Kieli, kus 1972. aastal peeti olümpiaregatt. Seal tutvuti saksa kolleegide lahkel käel olümpiapurjespordikeskuse ehitusega Schilksees. Saadud teadmised lubasid 1973. aastal kuulutada välja arhitektuurivõistluse Pirita purjespordikeskuse projekti leidmiseks, kuhu esitati 12 tööd. Juuresolev visualiseering pärineb Mart Pordi tööde albumist ja kuulus tõenäoliselt võistlusele esitatud, aga premeerimata projekti komplekti. Kavandil on esiplaanil hotell-baar-restoran sportlastele ja külalistele ning otseloomulikult asub kompleksi kesksel kohal olümpiatule torn. Sarnaselt Schilksee purjesprordikeskusele on hooned lahendatud astmelistena. Kui alumisel pildil on muuliserv suvitajate kasutuses, siis ülemisel pildil annavad tooni autod, mille puhul kumavad läbi ilmselt lääne ajakirjade mõjutused. Kavandil figureerivad moodsad Ameerika autod, sealjuures sportliku välimusega Dodge Challenger. Albumi kinkis muuseumile Heldi Toom 2014. aastal. Tekst: Sandra Mälk

• 1970ndad
• Mart Port

Tiiu Argus, 1966. EAM 4.2.3

Viiekorruseline korterelamu Mustamäel

1960. aastatel Tallinna kerkinud Mustamäe linnaosa jagunes mikrorajoonideks, mis pidid mahutama 6000–10 000 elanikku. Teise mikrorajooni jaoks projekteeritud paneelelamu monoliitne vorm lähtub suurpaneelide tootmisel saavutatud arengust, mis võimaldas ehitada peale seniste neljakorruseliste kortermajade ka viiekorruselisi ja kõrgemaid maju. Toonase amortiseerunud elamufondi taustal ja enne veel, kui mikrorajoonid omandasid magalakuvandi, mõjusid maastikul domineerivad esimesed paneelelamud uudsena. Neis arvati avalduvat naabreid ühendav kogukondlik mõju. Tušijoonistuse andis muuseumile üle AS Eesti Projekt 1992. aastal. Tekst: Sandra Mälk

• 1960ndad
• arhitekt: Tiiu Argus

Wivi Lönn ja Armas Lindgren, 1911–1912. EAM 1.4.1

Estonia teatri interjöörikavandid – Wivi Lönn 150

Estonia teatrimaja konkurss tõi võidu soome arhitektidele Wivi Lönnile (1872–1966) ja Armas Lindgrenile (1874–1929), kelle projekti järgi valminud hoone avati pidulikult 1913. aastal. Wivi Lönn, kellel ühe esimese naisena Soomes oli oma arhitektuuribüroo, töötas sageli oma kursusekaaslase Armas Lindgreniga ning tandem jätkas ka siin oma väljakujunenud tööjaotust. Lönn, kes pidas väga oluliseks mugavat liikumist interjööris, võttis enda peale ruumijaotuse ja konstruktsioonide küsimused ning Lindgren vastutas üleüldise ilme ja ornamentika eest. Juugendklassitsitlikus stiilis kahetiivalise ehitise sümmeetria jätkub hoone ruumiplaanis. Juuresolevad fuajee-, raamatutoa ja restorani akvarelljoonistused kujutavad teatri- ning kontserdisaali vahele jäävaid ruume. Raamatukogutuba kasutati koosolekute pidamiseks ning algselt asusid hoones ka piljardituba ja kasiino. Eesti rahva sümbolehitis sai 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel tugevalt kannatada ja teater taastati Alar Kotli projekti järgi (valmis 1951). Algseid juugendlikke interjööre asendas stalinistliku klassitsismi võtmes sisekujundus. Joonised jõudsid muuseumisse 1993. aastal Eesti Ehitusmälestiste kaudu. Tekst: Sandra Mälk

• 1910ndad
• Armas Lindgren
• Wivi Lönn

Karl Burman vanem, 1922. EAM 2.2.695

Hanko elamu Tartumaal – Karl Burman 140

Joonis kujutab ajakirjaniku ja ettevõtja August Hanko elamu tema kodutalus Kambjas. Karl Burman viljeles sel ajajärgul rahvusromantilist stiili ja ammutas eeskuju eesti traditsioonilisest taluarhitektuurist, mille asjalikkust pehmendas ta poeetiliste elementidega. Burmani loomingus korduvad eenduvad erkerid, verandad ja kõrge kelbaga õlgkatus, tüüpilised on ka eri suuruse ja kujuga tihedaruudulised aknad. Stiilile omaselt hoidus Burman ruumijaotuses liigsest praktilisusest – planeeringu keskpunkti asetas ta avara halli ja selle ümber koonduma eluruumid. Kunstnik-arhitekt Karl Burman, kes valdas meisterlikult akvarellmaali, joonistas projektide juurde käivad perspektiivvaated sageli värviliste pliiatsitega. Projekt jäi teostamata. Tekst: Sandra Mälk

• 1920ndad
• Karl Burman

Heinrich Laul, 1947. EAM 28.1.281

Põltsamaa kiriku kooriruumi laekonstruktsioon

Arhitekt Ott Puuraidi isiklikus arhiivis, mille perekond 1999. aastal muuseumile annetas, on säilinud arvukalt Põltsamaa kiriku taastamiseks tehtud jooniseid: kiriku ja tornikiivri taastamisprojekt, töö- ja detailijoonised, lisaks materjalide kalkulatsioonid jm tekstidokumendid – kokku üle 100 lehe aastatest 1946–1968.

Korduvalt purustatud ning ikka ja jälle üles ehitatud Põltsamaa Nigula kirik põles varemeiks 1941. aasta 14. juulil. Kiriku taastamine algas varsti pärast sõja lõppu, taastamistööde hingeks oli legendaarne õpetaja Herbert Kuurme. Kiriku taastamisprojekti tegi Ott Puuraid, altariruumi raudbetoonlae kavandas insener Heinrich Laul. Kui keskaegne Põltsamaa Niguliste kirik Poola-Rootsi sõjas 17. sajandi esimesel veerandil purustati, kohandati kirikuks linnuse lõunabastioni ümmargune suurtükitorn ja vahehoov. Sestap on Põltsamaa kirikul ainsana Eestis sõõrja põhiplaani ja kuppellaega kooriruum. Kooriruumi uue raudbetoonlae saamislugu meenutab Heinrich Laul nii: „… Ühel päeval ilmus koolivend H. Kuurme minu juurde imeliku sooviga. Kirik oli juba taastatud, kuid ta soovis altari kohale raudbetoonist kuplit. Kuppel pidi olema umbes 15-m avaga, mis on kuplite puhul üsna tagasihoidlik suurus. Asusin kuplit projekteerima tema juuresolekul. Ta küsis mureliku näoga, kui paks peaks koorik olema. Ma vastasin, 4–5 cm. Tema arvates oli see liiga õhuke, tema betoneerijad polevat väga suured spetsid. Ütlesin, et paksus võiks siis olla 8 cm. Olgu märgitud, et kupli juurde kuulub tähtis element: ääreliige-tõmberõngas, mis neelab tavaliselt 80% kogu kupli terasarmatuurist. Paar aastat hiljem Põltsamaale sattudes vaatlesin seda hästi tehtud kuplit ja küsisin koolivenna käest: „ Ütle nüüd ausalt, kui paksu sa selle kupli lõpuks tegid?“ Ta vastas veidi kõheldes: „15 sentimeetrit.“… “ Kuidas lugu edasi läks, vt Heinrich Laul. Meenutusi meie ehitustegevusest ja muustki. Tallinn 1990, lk 48 – 51. Viite H. Laulu artiklile andis hea kolleeg Carl Dag Lige. Tekst: Anne Lass

• 1940ndad
• insener: Heinrich Laul
• Põltsamaa