Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Vilen Künnapu, Ain Padrik, Maike Heido, 1994. EAM fond 66

Narva mnt ja Petrooleumi tänava maa-ala planeerimiskava

1994. aastal pöördus Künnapu & Padrik arhitektuuribüroo poole riigiettevõte “Eesti Kütus” ja palus lahendada korratu hoonestusega maa-ala Tallinna sadama lähedal. Selleks ajaks ootas ehitust Narva mnt äärde projekteeritud Eesti Metodiski kirik (toonase nimega Balti Misjonikeskuse kirik), millel oli tulevases planeeringus tähtis osa. Arhitektide pilgud suunati kirikust mere poole jäävale alale, kuhu ettevõte kavandas äri- ja büroohooneid koos elamukvartaliga. Kollaažitehnikas perspektiivvaate esiplaanil figureerivad bensiinijaam, hotell ja konverentsikeskus. Planeerimiskava üldidee seisneb kvartalisiseses radiaalsuses, mille teed lähtuvad kirikust. Kaarmotiiv läbib ka kvartali südamikus asuvaid ridaelamuid. Paraku andis majanduslikult kehval järjel ettevõttele viimse löögi 1994. aasta kütusehindade järsk tõus, millega tanklakett anti üle AS Shellile. Sellega jäi piirkonna suurejooneline terviklahendus sinnapaika. Vilen Künnapu oli nurgakvartali hoonestamisega loominguliselt seotud tegelikult juba 1991. aastal. Olud olid teps teistsugused ja piirkonda kavandati siis Ingeri-Soome Seltsi keskust. Ideeprojektis oli praeguse maamärgi, Eesti Metodisti kiriku, asemel konverentsikeskus ja kunstigalerii-kohvik. Ka selles planeeringus leidus oma koondumispunkt — vabaõhulavaga mägi, mille all asus maa-alune parkla. Hoonestuse ümber kavandas Künnapu välialad skultpuuride ja paviljonidega. Projektid pärinevad Künnapu & Padrik arhitektuuribüroo kollektsioonist, mille andsid arhitektid 2021. aastal muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, 1956. EAM 10.4.12

Ehituskeraamika tehaste külastus Kiievis

Mart Pordi loomingulise komandeeringu eesmärk (1956) oli uurida, kas intensiivistunud masselamuehituse alal oleks võimalik tõsta tööstusliku ehitusviisi kvaliteeti ja kiirust. Kuuajalise reisi käigus läbis ta erinevaid linnu teekonnal Tallinnast Ukrainasse ja tagasi: Riia, Kaunas, Vilnius, Lvov, Ušgorod, Kiiev. Komandeeringu aruandes võtab arhitekt kokku, et näiteks Lätis ja Leedus on masselamuehitusega seotud ehitusvõtted siinsega üsna sarnased, aga omaette tähelepanu väärivad hoonete välisfassaadide juures kasutatud katteplaadid, mida toodeti Kiievis. Aruande üksikasjaliku pildimaterjali koguski ta just sealt. Iseäranis vaimustus ta “kabantšiku” tüüpi kohalikust savist valmistatud voodriplaatidest, mis töötati välja Kiievi Arhitektuuriakadeemias. “Kabantšikud” olid heledad plaadid, osaliselt ka õõnsad, mis paigaldati müüritisele senistest väiksemate ripptellingute abil. Arhitekt juba teadis kirjutada, et Eestis on võimalik  selle tootmiseks vajaminevat valget savi hankida Joosu karjäärist Võrumaal. Reisi käigus külastas ta keraamiliste vooderdusplaatide tehaseid “Keramik” ja “Keramblok” ning viimase punase saviga kaevandust. Ukrainlased, kellel on pikad traditsioonid savitööstuse ja ehituskeraamika alal, tutvustasid talle ka Kiievi Arhitektuuriakadeemia ehitusjärgus olevat keraamika katsetehast, kus valmisid uued ehituses kasutatavad prototüübid. Aruandes tõi ta välja, et teadmisi jagati kahepoolselt. Kiievi, Minski, Vilniuse ja Riia ehitajad olid tutvunud Tallinnas kasutatava terrassiit-pesukrohvi katmisviisiga ja kiitnud selle mooduse uuenduslikkust. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha veel fotosid)

Alar Kotli, 1933–1936. EAM 2.11.15

Toompea lossi ja lossiaia rekonstruktsioon

1930. aastate teisel poolel alanud esinduslikkuse taotlus jõudis riiklike hoonete kaudu arhitektuuri, väljendudes eelkõige traditsioonilistes vormides ja detailides. Tallinna Toompeale koondunud Eesti valitsus rekonstrueeris Toompea lossi lõunatiiva ja selle esise Kuberneri aia, valides uusbarokse laadi, mis harmoneerus lossi 18. sajandist pärineva hilisbarokse esiküljega. Värske ilme sai ka Kuberneri aia tugimüür. Koloreeritud koopia on osa suuremast planeerimiskavade komplektist, mis jõudis muuseumisse Eesti Ehitusmälestiste kaudu 1991. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Mart Port, 1972–1973. EAM 52.4.2

Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse kavand

1980. aastal Tallinnas toimunud olümpiamängude purjeregati läbiviimiseks eelnesid üle linna suured projekteerimistööd. Pirita jõesuue kavandati ümber publiku ja purjesportlaste teenindamiseks. Kuna olümpiamängude nõudmistele vastava ehituskompleksi tegemiseks oli siinsetel arhitektidel vähe kogemusi, otsustas toonane linnaarhitekt Dmitri Bruns koos Eesti Projekti peaarhitekti Mart Pordi ja spordikomitee aseesimehe Urmo Kalaga sõita Saksamaale Kieli, kus 1972. aastal peeti olümpiaregatt. Seal tutvuti saksa kolleegide lahkel käel olümpiapurjespordikeskuse ehitusega Schilksees. Saadud teadmised lubasid 1973. aastal kuulutada välja arhitektuurivõistluse Pirita purjespordikeskuse projekti leidmiseks, kuhu esitati 12 tööd. Juuresolev visualiseering pärineb Mart Pordi tööde albumist ja kuulus tõenäoliselt võistlusele esitatud, aga premeerimata projekti komplekti. Kavandil on esiplaanil hotell-baar-restoran sportlastele ja külalistele ning otseloomulikult asub kompleksi kesksel kohal olümpiatule torn. Sarnaselt Schilksee purjesprordikeskusele on hooned lahendatud astmelistena. Kui alumisel pildil on muuliserv suvitajate kasutuses, siis ülemisel pildil annavad tooni autod, mille puhul kumavad läbi ilmselt lääne ajakirjade mõjutused. Kavandil figureerivad moodsad Ameerika autod, sealjuures sportliku välimusega Dodge Challenger. Albumi kinkis muuseumile Heldi Toom 2014. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Tiiu Argus, 1966. EAM 4.2.3

Viiekorruseline korterelamu Mustamäel

1960. aastatel Tallinna kerkinud Mustamäe linnaosa jagunes mikrorajoonideks, mis pidid mahutama 6000–10 000 elanikku. Teise mikrorajooni jaoks projekteeritud paneelelamu monoliitne vorm lähtub suurpaneelide tootmisel saavutatud arengust, mis võimaldas ehitada peale seniste neljakorruseliste kortermajade ka viiekorruselisi ja kõrgemaid maju. Toonase amortiseerunud elamufondi taustal ja enne veel, kui mikrorajoonid omandasid magalakuvandi, mõjusid maastikul domineerivad esimesed paneelelamud uudsena. Neis arvati avalduvat naabreid ühendav kogukondlik mõju. Tušijoonistuse andis muuseumile üle AS Eesti Projekt 1992. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Wivi Lönn ja Armas Lindgren, 1911–1912. EAM 1.4.1

Estonia teatri interjöörikavandid – Wivi Lönn 150

Estonia teatrimaja konkurss tõi võidu soome arhitektidele Wivi Lönnile (1872–1966) ja Armas Lindgrenile (1874–1929), kelle projekti järgi valminud hoone avati pidulikult 1913. aastal. Wivi Lönn, kellel ühe esimese naisena Soomes oli oma arhitektuuribüroo, töötas sageli oma kursusekaaslase Armas Lindgreniga ning tandem jätkas ka siin oma väljakujunenud tööjaotust. Lönn, kes pidas väga oluliseks mugavat liikumist interjööris, võttis enda peale ruumijaotuse ja konstruktsioonide küsimused ning Lindgren vastutas üleüldise ilme ja ornamentika eest. Juugendklassitsitlikus stiilis kahetiivalise ehitise sümmeetria jätkub hoone ruumiplaanis. Juuresolevad fuajee-, raamatutoa ja restorani akvarelljoonistused kujutavad teatri- ning kontserdisaali vahele jäävaid ruume. Raamatukogutuba kasutati koosolekute pidamiseks ning algselt asusid hoones ka piljardituba ja kasiino. Eesti rahva sümbolehitis sai 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel tugevalt kannatada ja teater taastati Alar Kotli projekti järgi (valmis 1951). Algseid juugendlikke interjööre asendas stalinistliku klassitsismi võtmes sisekujundus. Joonised jõudsid muuseumisse 1993. aastal Eesti Ehitusmälestiste kaudu. Tekst: Sandra Mälk

Karl Burman vanem, 1922. EAM 2.2.695

Hanko elamu Tartumaal – Karl Burman 140

Joonis kujutab ajakirjaniku ja ettevõtja August Hanko elamu tema kodutalus Kambjas. Karl Burman viljeles sel ajajärgul rahvusromantilist stiili ja ammutas eeskuju eesti traditsioonilisest taluarhitektuurist, mille asjalikkust pehmendas ta poeetiliste elementidega. Burmani loomingus korduvad eenduvad erkerid, verandad ja kõrge kelbaga õlgkatus, tüüpilised on ka eri suuruse ja kujuga tihedaruudulised aknad. Stiilile omaselt hoidus Burman ruumijaotuses liigsest praktilisusest – planeeringu keskpunkti asetas ta avara halli ja selle ümber koonduma eluruumid. Kunstnik-arhitekt Karl Burman, kes valdas meisterlikult akvarellmaali, joonistas projektide juurde käivad perspektiivvaated sageli värviliste pliiatsitega. Projekt jäi teostamata. Tekst: Sandra Mälk