Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Leonhard Lapin, 1975–76. EAM 4.2.87 ja Fk 821

Pärnu KEK-i elamu sissekäikude tähised

Pärnu KEK-i elamurajooni terrasselamu “Kuldse Kodu” ees asuvad konstruktiivsed tähised. Kuigi materjalina oli betoon 1970. aastatel veel rariteetne, olid kolhoosiehituses materjalid kättesaadavamad ja nii valatigi monoliitbetoonist terrasselamu ette nagu kord ja kohus betoonist tähised. Leonhard Lapini sõnul on skulpturaalne arhitektoon suurepärane võimalus erinevate ideede esitamiseks ja kuna see on piirangutest vaba, siis võimaldab väike vorm esitada ideaalset arhitektuuri. Sinised ja muudes erksates toonides konstruktsioonid olid enamatki kui pelgalt ideed. Iga sissepääsu ette oli mõeldud eri struktuuri ja värviga monoliitne rajatis ja nõnda oli ligi kilomeetri pikkuse terrasselamu ees kerge õige trepikoda üles leida. Erksatoonilised arhitektoonid pakkusid lisaks juhatamisele haruldast vaatepilti abstraksetest skulptuuridest, millest nõukogudeaja avalikus ruumis nappis. Nagu ka elamurajoon jäi tähiste projekt terviklikult teostamata. 2008. aastal andis Andres Ringo arhitektoonide joonised muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem jooniseid)

Eugen Sacharias, 1936. EAM 2.2.320

Äri- ja elumaja Tallinnas Pärnu mnt 8

Pärnu maantee ja Väike-Karja nurgal olev seitsmekorruseline hoone on esinduslikumaid suuri üürimaju, mis ehitati Tallinna kesklinna 1930. aastate teisel poolel. Hoone projekti tellis osaühisus „Elamu“ arhitekt Eugen Sachariaselt (1906–2002). Hoone esimesel korrusel olid ja on siiani äriruumid, teisele korrusele olid kavandatud bürood, kõrgematel korrustel olid mitmetoalised kõigi mugavustega, vanni- ja teenijatubadega korterid. Et toonaste üürnike hulgas oli mitu arsti, on seda maja kutsutud ka nn arstide majaks. Hoone seitsmendal korrusel olid arhitekt Sachariase enda bürooruumid.

Baltisaksa päritolu arhitekt Eugen Sacharias sündis 21. aprillil 1906, omandas arhitekti kutse Praha Tehnikaülikoolis 1925.–1931. aastatel. Andeka ja ettevõtliku noore arhitektina oli ta esmalt abiks Eugen Habermannile Pärnu maantee 10 nn Urla maja projekteerimisel, seejärel asutas ta oma büroo. Kümne tegutsemisaasta jooksul valmis ligi 40 kortermaja projekti, mis on kujundanud Tallinna kui pealinna esindusliku näo. 1941. aastal lahkus Sacharias perekonnaga Saksamaale ja sealt edasi Austraaliasse, kus jätkas tegevust arhitekti ja ehitusettevõtjana. 1991. aasta aprillis tähistati Eugen Sachariase 85. sünnipäeva näitusega Teaduste Akadeemia raamatukogu (praegu Tallinna Ülikooli raamatukogu) fuajees. Näituse kuraator oli kunstiajaloolane Mart Kalm. See oli kolm kuud varem asutatud Eesti Arhitektuurimuuseumi esimene näitus. Tekst: Anne Lass
Lugemissoovitus: Mart Kalm. Eugen Sacharias – Tallinnast suurlinna tegija. Kultuur ja Elu, 1991, nr 4.

 

 

 

Arhitekt Anton Klevštšinski, insener Feodor Jenakijev, 1892–1893. Makett: J. Kangro, K. Asik (puutöö), Krasimošev, O. Sakker (rauatöö), 1899. EAM MK 61

EAM 30 / Väike maketituur: Tallinna sadama viljaelevaator

1893. aastal valmis Tallinna sadamas Viktoria kail (praeguse D-terminali tagusel alal) hiiglaslik paekivist 6-korruseline ja 30-meetrise torniosaga viljaelevaator. See oli tollase Tsaari Venemaa suurimaid ja moodsamaid, mahutades üle 3000 tonni vilja, mida mehhanismide abil sai laadida otse vaguneist laevadele. Elevaatori ehitamise idee ja tehnilise lahenduse autor oli Peterburi insener Feodor Jenakijev, arhitektuurse osa tegi arhitekt akadeemik Anton Klevštšinski. Elevaatori projekt, mida säilitatakse Tallinna Linnamuuseumis (TLM 10018 Dmk, vaata linki: https://www.muis.ee/museaalview/1700267) on omaette kunstiteos.

1899. aastal valmis hoonest ka makett, mida aasta hiljem demonstreeriti Pariisis maailmanäitusel. Detailirohke makett oli algselt 3 meetrit pikk, lisaks elevaatorile ja pikale madalale laohoonele oli maketil semafori ning pöörangutega rööbastee ja koguni kaubaaurik, millele vilja laaditakse. Elevaator on küljelt avatav, siseruumis olevaid mehhanisme sai kunagi arvatavasti liikuma panna. Maketi teekond Arhitektuurimuuseumisse on olnud pikk. Raudtee- ja Sidemuuseumi teadurilt Tõnu Tammearult saadud andmetel anti makett peale Pariisi maailmanäitust koos näitusel olnud teiste raud- ja veeteede osakonna mudelite-makettidega Peterburis asunud Teedeministeeriumi Muuseumile (hilisem Leningradi Raudteetranspordi Muuseum). Alles 1971. aastal jõudis makett Eestisse äsja asutatud Raudteemuuseumi ekspositsiooni Balti jaama hoone II korrusel. Kui muuseum sealt 1990. aastate alguses välja kolis, anti makett hoiule Eesti Ajaloomuuseumisse. Viimane kinkis selle 2000. aastal Arhitektuurimuuseumile. Palju rännanud ja paraku ka palju kannatanud makett, millest on tänaseks alles vaid elevaator ja laohoone, konserveeriti samal aastal ennistuskojas Kanut (konservaator Kalmer Allik). Tekst: Anne Lass

Ado Eigi, 1990. EAM 54.1.21

Korterelamu Tallinnas

Tallinnas Kadriorus Raua ja Vilmsi nurgal asuv esinduslik korterelamu (koostöös Kaia Reinsaluga) valmis ilma nurgapealse mahuta. Raua tänava lõpus paiknev eestiaegne kortermaja (Karl Tarvas, 1936) kavatseti uue postmodernistliku hoonega siduda klaasgalerii ja silmatorkava nurgatorni abil. 1993. aastal valminud telgsümmeetrilise ülesehitusega hoonel on ajastule omane luksuslik ruumiprogramm: avaratele linnakorteritele pakub loodusega kontakti trepikojaga liituv talveaed. Projekti tellinud tekstiilitööstus Mistra kavandas elamusse ka oma esindusruumid koos müügisaaliga. Joonisel on kujutatud veel hiljem projekteerimata jäänud bürood ja nõupidamisruumi sisaldav klaasist katusegalerii. Ado Eigi arhiivi andis muuseumile 2015. aastal üle poeg Tanel Eigi. Tekst: Sandra Mälk

EAL-i dokument 1989. aastal. EAM 10.4.9

Eesti Arhitektide Liidu taasasutamise pidulik dokument

Eesti Arhitektide Liit oli loomingulistest ühendustest esimene, kes püüdles 1980. aastate lõpus sõltumatuse poole ning lõi lahku üleliidulisest NSVL Arhitektide Liidust. Esimene teedrajav otsus võeti vastu ühel 1987. aasta novembrikuu päeval, kui koguneti arutlema ühingu tegevuse üle. Arhitektid langetasid otsuse, et nüüdseks tuleb loomingulise liidu algusaajaks mitte enam arvestada 1944. aastat vaid Eesti Arhitektide Ühingu loomise päeva 8. oktoobrit 1921. Järgmisel aastal võeti arhitekt Leonhard Lapini eestvedamisel nõuks iseseisva ühinguna jätkata, mille jaoks koostati 1989. aasta 27. juuniks pidulik ürik, mis on juuresolevail piltidel vaadeldav. See kaunis kalligraafilise teksti ja arhitektide allkirjadega dokument sai aluseks 1989. aasta novembris registreeritud ametlikule põhikirjale, mille toel valis EAL-i üldkogu uue eestseisuse ning liidu esimeseks esimeheks arhitekt Ike Volkovi. Paberdokumenti kooshoidva nahkehistöö meister on Aime Pralla. EAL andis üriku muuseumile hoiule 1998. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)

Artur Perna, 1923. EAM 15.1.21; EAM 8.1.25:4

EAL 100 / Artur Perna

Eesti Arhitektide Ühingu üks loojaid oli kolonneleitnanti auastmega arhitekt Artur Perna (1881–1940), kelle töölaual on valminud nii koolimajade (Raua tänava ehk 21. kooli hoone Tallinnas, Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi hoone), Kaitseliidu hoonete kui ka ridamisi kortermajade projekte. Pildil on 1923. aastal Tallinnasse Kreutzwaldi tänavale kavandatud kortermaja. Ärimees Josep Habicht ja arhitekt Artur Perna tegid mitmel korral koostööd. Äsja oli kõrvalkrundil valminud sarnase stilistikaga hilisjuugendlik maja Narva mnt 22, millega uus hoone moodustanuks kompositsioonilise terviku. Kahe trepikojaga üürimajja kavandati ruumid kuuele ärile, ülakorrustele aga kolme-neljatoalised korterid. Esinduslik kesklinnahoone jäi kavandiks, sest 1920. aastate alguses hindasid tellijad oma ärilisi võimalusi sageli üle. Tušijoonistuse ebatavaline värv võis tuleneda Euroopas toodetud vahendist, mis erinevalt klassikalisest India mustast tušist andis tindile pruunika pigmendi.
Artur Pernal on teeneid ka hariduselus. Ta oli üks  Eesti esimese tehnilist haridust pakkuva Tallinna Tehnikumi asutajatest 1918. aastal, mille õppejõuna tegutses ta aastakümneid. Sealt koolist said tuule tiibadesse paljud eesti arhitektid nagu näiteks August Volberg, Nikolai Kusmin, Erika Nõva ja Ott Puuraid. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)

 

Aleksandr Wladovsky, 1944. EAM 3.4.56

Kopli luterlik kirik

Kirikuarhitektuuris on Kopli luterlik kirik eriline teetähis kui üks viimaseid kavandatud sakraalehitisi enne Nõukogude võimu taastulekut 1944. aastal, mis ideoloogiliselt eitas religiooni. Luteri kiriku ehitamist kavandati Bekkeri asumisse juba 1930. aastate lõpus, kui Kopli kasvavas tööstusasumis jäid koguduse ruumid väikeseks. Tollal aga ootas kirikuhoone projekteerimine kogu linnaosa planeerimiskava valmimise taga. Kiriku asukohana nähti piirkonda Kopli kalmistu lähedal uue aedlinna serval. Akvarelli tehnikas eelprojekti andis muuseumile üle Hilja Väravas 2012. aastal. Tekst: Sandra Mälk