Kunstimuuseumi fuajee, 1937. EAM 7.1.74

EAL 100 / Edgar Johan Kuusik

Üks uusimaid täiendusi Edgar Johan Kuusiku isikuarhiivis on talle omaselt detailne pliiatsijoonistus Eesti Kunstimuuseumi fuajeest. See kuulub 1937. aastal uue hoone jaoks korraldatud järjekordsel arhitektuurivõistlusel Kuusiku ja Erich Jacoby esitatud projekti hulka, mis kuulutati peapreemia vääriliseks. Hoone asukohaks polnud määratud mitte praegune KUMU asukoht Kadriorus, aga südalinn Mere pst-l niinimetatud Rahvaaias. Projekt jäi Teise maailmasõja tõttu teostamata. 1922. aastast alates oli Edgar Johan Kuusik vabakutseline arhitekt, aga ka pedagoog sisearhitektuuri vallas ja mööblidisainer, kes on üks 1920.–1930. aastatel enim avalikku ruumi kujundanud arhitekte. Kuusiku meisterilik joonistusgraafika lummab tihti oma detailirohkusega. Projekti esinduslikule väljanägemisele ta mööndusi ei lubanud.

Edgar Johan Kuusik (1888–1974) kuulus koos 14 arhitektiga 1921. aastal loodud Eesti Arhitektide Ühingu (nüüd Arhitektide Liit) asutajate hulka. Koos Eugen Habermanniga oli ta üks EAÜ põhikirja koostajaid. Joonistuse kinkis 2020. aastal muuseumile Edgar J. Kuusiku perekond. Tekst: Sandra Mälk

• 1930ndad
• EAL100
• Edgar Johan Kuusik

Leonhard Lapin, 1975–76. EAM 4.2.87 ja Fk 821

Pärnu KEK-i elamu sissekäikude tähised

Pärnu KEK-i elamurajooni terrasselamu “Kuldse Kodu” ees asuvad konstruktiivsed tähised. Kuigi materjalina oli betoon 1970. aastatel veel rariteetne, olid kolhoosiehituses materjalid kättesaadavamad ja nii valatigi monoliitbetoonist terrasselamu ette nagu kord ja kohus betoonist tähised. Leonhard Lapini sõnul on skulpturaalne arhitektoon suurepärane võimalus erinevate ideede esitamiseks ja kuna see on piirangutest vaba, siis võimaldab väike vorm esitada ideaalset arhitektuuri. Sinised ja muudes erksates toonides konstruktsioonid olid enamatki kui pelgalt ideed. Iga sissepääsu ette oli mõeldud eri struktuuri ja värviga monoliitne rajatis ja nõnda oli ligi kilomeetri pikkuse terrasselamu ees kerge õige trepikoda üles leida. Erksatoonilised arhitektoonid pakkusid lisaks juhatamisele haruldast vaatepilti abstraksetest skulptuuridest, millest nõukogudeaja avalikus ruumis nappis. Nagu ka elamurajoon jäi tähiste projekt terviklikult teostamata. 2008. aastal andis Andres Ringo arhitektoonide joonised muuseumile üle. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem jooniseid)

• 1970ndad
• Leonhard Lapin

Arhitekt Anton Klevštšinski, insener Feodor Jenakijev, 1892–1893. Makett: J. Kangro, K. Asik (puutöö), Krasimošev, O. Sakker (rauatöö), 1899. EAM MK 61

EAM 30 / Väike maketituur: Tallinna sadama viljaelevaator

1893. aastal valmis Tallinna sadamas Viktoria kail (praeguse D-terminali tagusel alal) hiiglaslik paekivist 6-korruseline ja 30-meetrise torniosaga viljaelevaator. See oli tollase Tsaari Venemaa suurimaid ja moodsamaid, mahutades üle 3000 tonni vilja, mida mehhanismide abil sai laadida otse vaguneist laevadele. Elevaatori ehitamise idee ja tehnilise lahenduse autor oli Peterburi insener Feodor Jenakijev, arhitektuurse osa tegi arhitekt akadeemik Anton Klevštšinski. Elevaatori projekt, mida säilitatakse Tallinna Linnamuuseumis (TLM 10018 Dmk, vaata linki: https://www.muis.ee/museaalview/1700267) on omaette kunstiteos.

1899. aastal valmis hoonest ka makett, mida aasta hiljem demonstreeriti Pariisis maailmanäitusel. Detailirohke makett oli algselt 3 meetrit pikk, lisaks elevaatorile ja pikale madalale laohoonele oli maketil semafori ning pöörangutega rööbastee ja koguni kaubaaurik, millele vilja laaditakse. Elevaator on küljelt avatav, siseruumis olevaid mehhanisme sai kunagi arvatavasti liikuma panna. Maketi teekond Arhitektuurimuuseumisse on olnud pikk. Raudtee- ja Sidemuuseumi teadurilt Tõnu Tammearult saadud andmetel anti makett peale Pariisi maailmanäitust koos näitusel olnud teiste raud- ja veeteede osakonna mudelite-makettidega Peterburis asunud Teedeministeeriumi Muuseumile (hilisem Leningradi Raudteetranspordi Muuseum). Alles 1971. aastal jõudis makett Eestisse äsja asutatud Raudteemuuseumi ekspositsiooni Balti jaama hoone II korrusel. Kui muuseum sealt 1990. aastate alguses välja kolis, anti makett hoiule Eesti Ajaloomuuseumisse. Viimane kinkis selle 2000. aastal Arhitektuurimuuseumile. Palju rännanud ja paraku ka palju kannatanud makett, millest on tänaseks alles vaid elevaator ja laohoone, konserveeriti samal aastal ennistuskojas Kanut (konservaator Kalmer Allik). Tekst: Anne Lass

• 1890ndad
• Anton Klevštšinski
• EAM 30

EAL-i dokument 1989. aastal. EAM 10.4.9

Eesti Arhitektide Liidu taasasutamise pidulik dokument

Eesti Arhitektide Liit oli loomingulistest ühendustest esimene, kes püüdles 1980. aastate lõpus sõltumatuse poole ning lõi lahku üleliidulisest NSVL Arhitektide Liidust. Esimene teedrajav otsus võeti vastu ühel 1987. aasta novembrikuu päeval, kui koguneti arutlema ühingu tegevuse üle. Arhitektid langetasid otsuse, et nüüdseks tuleb loomingulise liidu algusaajaks mitte enam arvestada 1944. aastat vaid Eesti Arhitektide Ühingu loomise päeva 8. oktoobrit 1921. Järgmisel aastal võeti arhitekt Leonhard Lapini eestvedamisel nõuks iseseisva ühinguna jätkata, mille jaoks koostati 1989. aasta 27. juuniks pidulik ürik, mis on juuresolevail piltidel vaadeldav. See kaunis kalligraafilise teksti ja arhitektide allkirjadega dokument sai aluseks 1989. aasta novembris registreeritud ametlikule põhikirjale, mille toel valis EAL-i üldkogu uue eestseisuse ning liidu esimeseks esimeheks arhitekt Ike Volkovi. Paberdokumenti kooshoidva nahkehistöö meister on Aime Pralla. EAL andis üriku muuseumile hoiule 1998. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)

• 1980ndad
• EAL100

EAM fond 40

EAL 100 / Karl Tarvas

Karl Tarvase (Treumann, 1885–1975) loominguline pärand kujundas olulisel määral Tallinna äärelinnade elukondlikku arhitektuuri 1920–1940. Sõdadevahelisel ajal pühendus ta teadlikult vähemjõukama elanikkonna ning üürnike elutingimuste parandamisele projekteerides kiiresti ehitatavaid puidust tüüpkortermaju, millest iseloomulikumad on Tallinna majad. Neid kivist trepikodadega sõrestikkonstrukstiooniga hooneid ehitasid soodsa riigipoolse ehituslaenuga ärksamad väikeettevõtjad, kes elasid tavaliselt hoone esimese korruse avarates korterites ning andsid 2-3 toalised korterid üürile. 1930. aastate teises pooles projekteeris ta kivist kortermaju vastavalt riigipoolsele Tallinna kesklinna esinduslikumaks muutmise kavale. 1920. aastatel, enne oma büroo asutamist, töötas Karl Tarvas Harju maakonna arhitektina ja hoolitses maakoolimajade, jaoskondade ja muude avalike hoonete ehitamise eest. Tema kolm poega valisid samuti arhitekti ameti, kellest nimekaim on Peeter Tarvas (1916–1987).
Karl Tarvase õpingutest Riia Polütehnilises Instituudis 1906–1915 ja hilisemast loomingust kirjutas Sandra Mälk pikemalt Riia Tehnikaülikooli kogumikus (RTU Scientific Journal, 2021/5, inglise keeles):
https://hesihe-journals.rtu.lv/article/view/HESIHE.2021.004/2824

Karl Tarvas oli üks 15st arhitektist, kes asutas 1921. aastal Eesti Arhitektide Ühingu, mis on Eesti Arhitektide Liidu eelkäija.

(kliki pildil, et näha rohkem fotosid)

• EAL100
• Karl Tarvas