Täna avatud 11–18
Kogude päevik

Peeter Tarvas, August Volberg, 1950–1952 (valmis 1955). EAM 40.1.15; 31.4.106

Kino Sõprus Tallinnas

Palju polnud puudu, et Sõpruse asemel mindaks kinno nimega Leningrad või hoopis Spartacus. Aprillis 65. sünnipäeva tähistav Kino Sõprus ehitati Tallinna vanalinna 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonestuse kohale ja hakkas kandma Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu soojenenud suhete viljana Sõpruse nime. Hoone eelkavandil on veel esialgne võõrapärane nimevariant Leningrad ja võrreldes ehitatud hoonega on selles Nõukogude ideoloogiat peegeldavat dekoori ja uusklassitsismi rohkemgi. Kobarkinode eellasena kahe kinosaaliga hoone oli nii kaasaegne kui oma aja tingimused seda võimaldasid kandes ametlikku stalinismi arhitektuuriideaali „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Laialt levima hakanud üleliiduliste tüüpprojektide kõrval ei pakutud siin dekoori lisamisega siiski liiga üle ja näiteks sammasportikuse kaunistamisel võeti eeskuju kohalikest rahvusmotiividest. Muidu üsna ühetaoliste joonestusvahendite turule tuli 1950. aastatel uus tulija, sinine helesinine mehaaniline tindipliiats, mille joonele on andnud autor sügavust punase pastelliga. Fotodel kino avamiselt 1955. aastal figureerivad arhitektid Peeter Tarvas, August Volberg ning sisearhitekt Maia Osolein (hiljem Laul). Hoone autorite ritta kuuluvad veel Ilmar Laasi ja esialgse kavandi autor Friedrich Wendach. August Volbergi arhiivi annetas muuseumile Heili Volberg 2001. aastal ja Peeter Tarvase arhiivi Maria Tarvas 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha fotosid)

Karl Burman vanem. EAM fotokogu ja EAM 1.2.2

EAL 100 / Karl Burman

Sel aastal tähistab 100. juubelit Eesti Arhitektide Liit, mis alustas Eesti Arhitektide Ühinguna. Piduliku sündmuse puhul keerame aja tagasi ja vaatame mõnda neist ühisele mõttele jõudnud 15 arhitekti, kes 1921. aasta oktoobris loomeliidu asutamiseks kokku tulid, et koondada spetsialiste ja muuta ehitatud keskkond kvaliteetsemaks. Kes olid need Arhitektide Ühingu asutajaliikmed ja millised tööd neil parasjagu käsil olid?

Alustagem Eesti rahvusromantismi suurkujust Karl Burman vanemast (1882–1965). Karl Burman oli loominguline isiksus, kirglik akvarellist, kes armastas maalida linnavaateid, käis mitmes kunstikoolis ning asus arhitektuuri õppima Peterburi Kunstiakadeemiasse (1902–1909). Tallinnasse tulles asutas ta koos kolleegi Artur Pernaga oma arhitektuuribüroo. Arhitektide Ühingu loomise hetkeks 1921. aastal oli ta teenekas projekteerija oma äratuntava stiiliga, kes pidas tähtsaks ehituses seost loodusega ja kohalike materjalide kasutust. Burmanil oli ette näidata Kalevi jahtklubi Pirital (1911–1912), Eesti paviljon Helsingi messil (1920) ja nagu ka sajandi alguses jõudsalt kasvav linn väga vajas – mitmed suurlinna väärilised kivist üürimajad Tallinna vanalinnas ja kesklinnas. Burmani nimi kõlas ka eratellijate seas, kellest fotograaf Jaan Riet 1913. aastal nüüdseks Burmani ühe tuntuima elamu tellis. Viljandis asuvas elamu-ateljees paistab silma arhitekti romantiline käekiri, mida rõhutas kõrvuti olek Posti tänava klassikalisemate hoonetega. Hoone on juugendlikult sundimatu planeeringuga: ateljeeruumid asusid alumisel ning fotolaborid ja elutoad mansardkorrusel. Viiluvälja kaunistab A. Perna & K. Burmani arhitektuuribüroo üks lemmikkaunistusi – päikesemotiiv. Siin näha olevad sinitrükis lehed on originaaljoonise negatiivid, mida koloreeriti punase pliiatsiga. Tema hilisemasse loomingusse kuuluvad 1920. aastatel projekteeritud silmapaistvad hooned nagu Eesti Panga Viljandi osakonna (1926, hävinud) ja Tartu osakonna hoone (1935, koos Arnold Matteusega), hulgaliselt kivist linnamaju ning Saku aedlinna planeering (koos A. Pernaga). Varem on põhjalikumalt liidust ja selle asutajatest kirjutanud Mait Väljas: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/arhitektid-juubeldavad/  Tekst: Sandra Mälk

Elmar Lohk, 1955. EAM 9.1.13

Sahlgrenska haigla Göteborgis

Elmar Lohk (1901–1963) oli üks 1944. aastal välismaale põgenenud Eesti arhitektidest, kes jätkas võõrsil edukalt oma erilalal. Esialgu töötas ta rootslasest arhitekti Gustaf Birch-Lindgreni arhitektuuribüüros ja hiljem asutas juba oma kontori. 1930. aastatel Tallinnas Vabaduse väljaku äärde ja mujale kesklinna esinduslikke büroosid ja kortermaju projekteerinud Lohu Rootsi ajajärku kuulusid peamiselt koolid ja haiglad. Tollal Rootsi suurima, Göteborgis asuva 1500 voodikohaga filantroop Niclas Sahlgreni nimelise haigla pliiatsijoonise õhuvaade annab aimu kompleksi ulatusest. Hoone valmis 1959. aastal. Elmar Lohu jooniste kogu kinkis muuseumile 1993. aastal arhitektist poeg Jaak Lohk. Tekst: Sandra Mälk

Paldiski linna plaan 1:1000. Insener Vjatšeslav Solntsev, 1930ndad. EAM. 2.1.187

Paldiski linna plaan 1:1000

Rahvusarhiiv tuli taas muuseumile appi suuremõõtmeliste plaanide/kaartide digiteerimisel ja eelmise aasta lõpus täienes digiteeritud kaardikogu veel kuueteistkümne põhiliselt 1920.–1930. aastatest pärit asumiplaaniga. Kõik nad on huvilistele leitavad arhiivide infosüsteemi AIS abiga, kus dokumendi juures on vastav link, või siis rahvusarhiivi Saaga portaali kaudu:

Saaga; Arhitektuurimuuseumi plaanid (ra.ee)

Ja muidugi on plaanid nähtavad ja allalaetavad muuseumide infosüsteemis MuIS.

Lidia Pettai, 1961. EAM 4.13.150

Tallinna mereäärne park

60 aastat tagasi võeti Tallinna merepiiri avamine suurelt ette kavatsusega kujundada sellest sadamarajatistega roheala. Siis kuulus vanalinna vahetus läheduses asuv mereäär veel osaliselt militaartsooni ja selle avamisest linnale sai sütitav teema. Peamiselt Soome algatusel plaaniti 1960. aastatel seoses Tallinna-Helsingi laevaliini taasavamise ja reisisadama ehitusega Tallinnas kogu sadamaümbrus korda seada. Nõukogude aja jooksul õnnestus sel alal korrastada siiski vaid üksikud hooned. Tihedasse tööstuspiirkonda plaaniti uusehitisi koos Mere puiestee sihis oleva pargi peateega (nr 1), nagu rannakohvik (7), sadamahoone (3) ja laste mänguväljakud (8). Eesti Tööstusprojektis tegutses ala kallal autorite kollektiiv. Näiteks kavandas Kalju Vanaselja uusehitusi ja H. Parmasto kaldajoone kindlustamist. Mereala planeeringu autori Lidia Pettai akvarelli andis 2012. aastal muuseumile üle Reet Priilaht. Tekst: Sandra Mälk

Paul Mielberg, 1913. EAM K 37

Kellomäki motiiv

Paul Mielberg, Tartu ülikooli arhitekt ja õppejõud 1922–1940, sündis 18. märtsil 1881. aastal Tbilisis, kus ta isa, Viljandimaalt pärit Johannes Mielberg, oli füüsikaobservatooriumi direktor. 1899–1901 õppis Paul Mielberg Riia Polütehnilises Instituudis, edasi Peterburi Kunstide Akadeemias, saades 1910. aastal kunstnik-arhitekti diplomi. Pärast lõpetamist töötas Mielberg mitme nimeka Peterburi arhitekti juures. 1911–1918 oli ta vastutava arhitektina Rootsi päritolu arhitekti Fredrik Lidvali teenistuses (paar aastat enne teda töötas Lidvali abilisena ka Karl Burman), osaledes Peterburi juugendarhitektuuri selliste tähtobjektide nagu Aasov-Doni pank ning krahv Tolstoi üürimaja projekteerimisel ja ehitustööde juhtimisel. 1922. aastal tuli Mielberg Tartusse, temast sai Tartu Ülikooli ehitusõpetuse dotsent ja ühtlasi ülikooli arhitekt. Tema kavandi järgi või juhendamisel ehitati või rekonstrueeriti enam kui tosin ülikoolile kuulunud hoonet. Paul Mielbergi rollist ülikooli arhitektina kirjutas ülevaatliku artikli kunstiteadlane Andres Kurg 18. detsembri 1996 Postimehes „Arhitektist, kes kujundas ülikooli ja Tähtvere linnaosa“.

Paul Mielberg lahkus Eestist 1941 ja suri 1942 Saksamaal.
2010. aastal kinkis arhitekti tütar Olga Kompus muuseumile viis oma isa akvarelli aastatest 1911–1913. Visandilaadsetel juugendliku käekirjaga romantilistel maastikuvaadetel on Kellomäki – 20. sajandi alguskümnendi populaarne suvitus- ja väljasõidukoht Karjalas Soome lahe ääres umbes 40 km Peterburist. Meeleolukaid vaateid toonasest Kellomäkist vt videost: https://www.youtube.com/watch?v=1ACNcIEXRIM

Tekst: Anne Lass

 

Valve Pormeister, 1976. EAM MK 248

EAM 30 / Väike maketituur: Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüd Eesti Maaülikool) õppehoone Tartus

Eesti Põllumajanduse Akadeemia uut hoonete kompleksi hakati Tartu linna piirile Tähtvere mõisa naabrusse rajama 1960. aastatel. Arhitekt Valve Pormeister kavandas metsamajanduse ja maaparanduse teaduskonna õppehoone 1976. aastal, hoone valmis 1983. See oli toona suuremaid ja plaanistruktuurilt keerukamaid uusehitisi Tartus. Hoone koosneb kahest erineva iseloomuga hooneosast, nende vahele jääb kolm trapetsikujulist siseõue. Peafassaadi liigendavad kaarjalt eenduvad akendeta trepikojatornid. Suuremahuline silinderjas auditooriumikorpus jäi ehitamata. Maketi annetas muuseumile Eesti Maaülikool 2019. aastal. Maketi autor on teadmata. Tekst: Anne Lass